Tagasi

„Ma tahan sinna. Ma väärin paremat.“ Paul oli oma mantrat korranud punase ukse sulgemisest saati, kuid raskus kõhus püsis ikka endine. „Need neetud hargnemised!“ Ta seisis neist viiekümne seitsmendal ning põrnitses kaheksat identset valget koridori.

„Nagu ikka. Ei ühtegi suurt ja punast silti „Siit läheb tee normaalsusse“,“ pidi ta tõdema. Taskuräti ribaga tuldud koridori tähistanud, käis ta aeglaselt kõik koridoride suudmed läbi.
„Tõesti uus hargnemine. Ei ühtegi jälge pehmes tolmus,“ Sai ta tõdeda. „Ja seinad on täpselt samad nagu eelmistes,“ pidi ta kahjuks lisama. Veatult siledaks lihvitud seinad ja põrandad kadusid hõõggloobulitematis valguses kaugusesse.
„Kui õige tee, normaalsus ees. Kui vale tee, üks surnud mees,“ ümises ta oma valimislaulukest. „Nii, eelmine kord valisin ma viiest teise paremale. Üleeelmisel oli üldse vaid kolm koridori ja valisin vasakpoolse. Enne seda ..“ Ta peatus. „Oot-oot. Millise ma kuuendal valisingi? Koridore oli seal vist kuus.“ Ta astus paar sammu tuldud teed tagasi ja peatus. Märke oli ta pannud vaid viimasel kolmeteistkümnel hargnemisel. Ja palju neid kuni kommuuni punase ukseni oligi? Ta polnud enam arvus viiskümmend seitse nii kindel.

Kosmosekass

Sissejuhatuse asemel:

Kosmosekass sai kirjutatud eelmisel aasta juulis - augustis ehk siis, kui "Kosmosekass" esimest korda Jutulabori teemade hulka üles lükati. Valitunuks ei osutunud see teema aga päris mitu kuud ja ka loo pikkuse ning tollase tähemärkide ülempiiri suhe oli sobimatu. Nõnda ta siis mul sahtlis peesitas.
Hiljuti tuli mõte seda ümber või ülekribama hakata, aga ....
Sellele agale järgenenud pingelise mõttetöö tulemusena mu kosmosekiisu, siis "kerge" hilinemisega, kuid 99% algkujul lõpuks maandubki.

- Edu

- "Mul olid võimalused juba aastaid, paraku, aga ainult paberil. Liidu seadustik inimkatsetuste osas on arvatavasti tänaseni äärmiselt  - tagurlik."  

-"Ma saan aru ka hirmust ja eelarvamustest, kuid kui katsete kulg on osavõtjatele absoluutselt ohutu, siis ma ei näe mingit põhjust iganenud standarditest ja väärtustest kinni hoidmiseks."

- "Teadus, aga teate, ei ole nagu nääripuu, et kord aastas toome sisse ja  siis viskame välja. Teadus on püsiv sümbol ja absoluutse progressi alus, siiski. Meil on olemas hetkel võimalused läbimurdeks ja kõik mida vaja on veel natuke aega. "

- "Me ei kavatse pingviine lendama aretada, aga  - elusorganism, ka inimkeha, on elektroskeem ja meil on teadmised ning võimalused, et seda vastavalt vajadusele ümber seadistada."

- Katked Dr. Evan Lambrecht-i esinemisest, endisaegses propagandistlikus telesaates "Impeeriumi õhtud".

Kell kukkus ning justkui selle tähistamiseks virutas Iversen mulle lahtise käega keset selga hoobi, mille kõige täpsemaks iseloomustamiseks võib öelda, et tegemist oli kõike muud, aga mitte sõbraliku patsutusega. Üritasin tekkinud köhahoogu maha suruda ning teenisin norrakalt ära heatujulise naeru.

"Köhi, köhi, mõnda aega pole sul seda nagunii võimalik teha," kõlas sõbralik soovitus mu läkastamise saateks ja "No, kasuta nüüd juhust, meha," lisas ta oma pooldekõrva hambaridade vahelt, kui nägi, et ma mitte tema sõnade järgi talitada ei taha.

Ajasin ennast uuesti sirgu, köhahoog oli vaibunud ning nägin, et Olef tegi käega liigutuse nagu tahaks veel korra oma kamraadlust kinnitada. Näitasin talle mõttes trääsa ning heitsin ennast operatsioonilauaks nimetatavale sõrestikule. Doktor Krauss, kes kogu Iverseni pullimist - nii ta seda ise nimetas - apaatselt jälginud oli, ärkas justkui ellu ning mõned minutid hiljem olin ma juba rihmade ja klambritega sõrestikule tõmmatud.  Saateks Iverseni poolsed võltssüdamlikkusest tilkuvad küsimused stiilis: "Tahad ma toon sulle kohvi, aga kokat, kokat ikka lonksukese võtad või üks kiire sigarett äkki?"

Enamus neist küsimustest olid inspireeritud sellest, et Krauss oli "kass läbi lukuaugu" taktikat kasutades kummist hambaklotsi koos selle otsas oleva voolikuga mulle poolde hingetorru surunud. Tundsin kuidas ta traadid mu kopsudesse lükkas - kõigepealt vasak, siis parem.

Lebasin nagu kuivama tõmmatud voodilina ning üritasin norralase katkematut lõõpimist meelelahutusena võtta. Krauss tegeles ennastunustavalt nõelte märkepunktidesse surumisega ning mõne hetkega nägin välja nagu tuulerõugete käes vaevlev siil. Ei mingeid küsimusi, et kuidas ma end tunnen või kas oli väga valus. Lihtsalt sihikindel asjatamine millegi kallal, mille teemal mul puudus pärast rihmade kinnitamist igasugune sõnaõigus.

Krauss kadus vaateväljast ning juba hetk hiljem tundsin ma, kuidas laud koos minuga püstloodi tõuseb, seejärel pöördub ning kõik, mis ma nägin, oli Iverseni nimelise juuksepahmaka väljumine. Tema sõnade järgi oli protseduuri jõledam vaadata, kui läbi elada. Selles osa ma nõustusin, aga täpsustaksin, et jõledam vaadata küll, aga alles siis, kui sa tead omadest kogemustest, et mis täpselt toimub.

Edasine oli juba vaat et rutiin - Krauss kontrollis rihmasid, ühendas kaablid ning jõnksutas klambreid paika. Liigutas veel korra isegi elastset koonust mu kurgus, justkui kindlustamaks, et mul ikka võimalikult ebameeldiv oleks ning tegi tuimestussüsti - veeni.

Järgnes aju verevahetust kiirendav süst kuklasse, kõrvus hakkas kohisema ning järgmisena tundsin, kuidas kanüül selga lükatakse. Ootasin, ülejäänud torkeid ma enam ei tundnud, samuti mitte elektrokirurgilise impulsaatori lööke kuklasse. Ma lihtsalt teadsin, mis toimub, see teadmine ei olnud kuidagi kergendav.

Mees, kes teadis kalasõnu

„Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikukäkilt iial oodata oleks osanud.

Meri loksus. Väinameri. Kiilu all oli vaevalt neli meetrit vett, kuid uppumiseks piisab pesupalistki, nagu alailma ütles Uuetoa Reet. See oli sünge huumor, sest just pesupalisse uputasid marodööritsevad Vene sõdurid ta isa, kui majast majja käisid ja peredelt kõike väärtuslikku välja pressisid. Reeda ema ja ta ise sobisid lisaks väikeseks meelelahutuseks. Reeda vend, kes neid kaitsta üritas, sai kuuli. Reeda ema oli piisavalt rumal õiglust otsima ja selle eest saadeti nad Reedaga Siberisse, kust ainult Reet Koletise surma järel tagasi pöördus.

J3

"Manja, aeg elustada."
"Keda see kuradi kord?"
"Jossifit. Kirjas on, elustada 18. detsembril 2078. Täna."
"Näri pori, Anja, see on ju päris külmikust. Enne jõulu ja puha, väääääk!"
"Manja! Mille eest me föderaalilt palka saame, ah?"
"Jaajah . . . aga ärgaku ilusasti. Palvetame?"
"Palvetame!"

Kes teab, kas mõjusid palved või oli omaaegse nõukogude krüo esimene katse õnnestunum mitmest hilisemast, aga Jossif tõepoolest ärkas elule rohkem kui sajand tagasi täpsustatud kuupäeval. Anja oli esimene (alati mina!), kes ette jäi.
"Kes valitseb Nõukogude Liitu?" nõudis äsjaärganu.
"Gospodin, Nõukogude Liitu ei ole juba sada aastat. Meil on Euraasia Föderatsioon ja seda juhib hetkel Vjatšeslav Vladimirovitš Putin."
"Mmmm. Ja see Vasja on asjalik juht?"
"Noh . . ." Anja ei teadnud. "Ta on päris Putini geneetiline poeg. Ta vähemalt väidab olevat."
"Mmmm. Mh."

Saame tuttavaks: Mike

Tere, Mike! Su ulmejutulabori kommentaaridest kumab pidevalt läbi kuidas sa jutte lugedes mõnuga kaasa fantaseerid. Milliseid jutte sa ulmejutulaborist lugemiseks ootad?
Proovin kogu aeg lõppu ära aimata. Jutulabori juttudega on see suhteliselt keeruline. Kui klassikaks saanud ulme järgib väljakujunenud kirjutamistraditsioone, siis labori autorid alles otsivad oma teed ja seetõttu on juttude skeem tihti väga kaootiline. Siin on küsimus ka eelhäälestuses, ma ei eelda, et labori jutt on samal tasemel, kui jutt, mille eest ma poes raha välja olen käinud. Ootan selliseid jutte, kus autor kirjutab südamerahuga just sellise jutu, nagu talle parasjagu pähe tuleb. Mulle isiklikult meeldib, kui stiil on lihtsasti loetav, aga see ei ole üleskutse. Stiilivalik on osa loomingust.

Lugu kohutavast koletisest, kes oli päris nummi

„Ma ei tea, kas tahan sinna minna. Kas ma pean ka alasti võtma?“

„Sinu valik. Mina ei kavatse riideid ära võtta, aga Labürinti lähen kindlasti. Pidime minema, lähen ka, sinu valik.“

Vaatasin Liinat. Tean teda mingi paar aastat. Kohtusime suvalise sõbra sünnipäeval, kuhu ma minna ei tahtnud: võõras kohas ei tea kunagi, kuidas olla või mida öelda. Liina paistis kohe teiste vahelt silma. Ei, mitte välimusega, oma olemusega. Ta säras. Madalatooniline enesekindel hääl köitis kuulajaid, vehklevad käed lisasid sarmi ja aeg-ajalt välkus silmades selline tuli, mis põletas mälestusse jälje. Nagu itaallane, mõtlesin siis. Kõik tahtsid temaga koos olla, jutelda, aega veeta. Ma kuulasin ja mõtlesin end tema asemele: väitlusoskus, temperament ja sobitumine igasse seltskonda. Ahh, võimatu! Andsin endast parima ja meist said sõbrad.

Nüüd avati lähedases külas uus meelelahutuskeskus, peamiseks atraktsiooniks Labürint. Kõik rääkisid, et sinna peab minema, aga keegi ei täpsustanud, mida seal tehakse. Labürint asus mingis mitusada aastat seisnud igivanas majas, mingi mõis või loss. Liina teadis, et seal on loendamatu arv tube ja koridore, küsimusi ja vastuseid. Mõned ei oskagi teed välja leida ja nad tuuakse õhtul sulgemise ajal lihtsalt käekõrval ära. Liinale meeldisid põnevad ülesanded ja nii me koos sinna läksimegi.

Ekspeditsioon

„Kui tore oleks olla suur!” Mona kiigutas end ühe käega kinni hoides jahi käilas fokatrossil, nii et puudutas teise, väljasirutatud käega laineharju, kui jaht neid lõigates nina ees lainenõkku vajus. Ta huilgas, kui üks järjekordne suurem laine ta märjaks kastis. „Vaata, viidikas!” hõikas ta korraga ja tõmbus tagasi.
Nende alt libises läbi vari, pea sama pikk kui jaht.
„Ja pääsukesed on ka kohal.” Tüdruk ohkas ja hüppas õhutõrjekahuri taha. Suur lind pikeeris nagu lohe, kümnemeetrised tiivad peksid õhku ja toolipõhjasuurused silmad otsisid saaki selles veidras asjanduses, mis tiigivoogudel hulpis. Mona sihtis ja tulistas. Mürsk tabas linnu nokka, plahvatas ja lõi sellest tüki välja, kuid enamik laengust läks rikošetti. Tüdruk vandus.

Labürint

Ekskavaatori kopp kraapsas midagi kõvemat. „Kuradi-kurat,“ ütles selle juht, tõstis noole ja proovis natuke vasemalt.

„Hei, oota,“ hõikas teine mees. Loomulikult ei kostnud kabiini midagi ja ta kordas oma juttu rahvusvahelises kehakeeles. Ta ronis süvendisse, tonksis natuke labidaga ja turnis siis suure masina roomikule. „See on midagi suuremat, nagu müürinurk ja  teine veel. Tänaseks kõik, las ülemused homme uurivad, miks paberid valetavad.“ Ametlikult ei pidanud seal olema mingeid müüre, kaableid ega torusid.

Järgmisel päeval saadeti asja uurima labidameeste tiim ja tulemused olid rohkem kui ebameeldivad: mingid vanad müürijäänused. See tähendab, et asja tulevad uurima teadlased, kogu ehitus hakkab venima ja hüvasti lisatasud.

Ära söö, mida ei suuda seedida

 „Ükssilm, ükssilm, keera ennast lukku. Vaikselt, vaikselt külmu kiviks. Nüüd saab paika minu sihik. Pauh.“  Kõlas lask, loom hüppas ja langes elutult maha. Franz ajas end varitsuskohalt püsti ja kõndis ettevaatlikult suunas, kuhu loom oli kukkunud. Jaa, läks õnneks. Haruldane Austria kukkur-minotaurus lebaski seal. Lask oli tabanud täpselt kaela ja läbinud nägemisnärvi. Franz võttis vöökotist hermeetiliselt suletava mahuti ja noa. Lõikas kukkur-minotauruse silma välja ja asetas ettevaatlikult mahutisse. Vatikani keldrite müstikud maksavad selle eest head hinda. Kuulu järgi pidavat silm aitama paavstil näha jumala sõna ja tahet. Kui see tõde pole, siis vähemalt maitse peab silmal hea olema, sest paavstid on seda suppi juba eelkristlikust ajast armastanud. Minose kultuurist saati.

Franz sulges mahuti, pistis kotti ja pöördus juba minekule, kui kuulis õrna viginat. Ta pöördus uuesti ning märkas, et kukkur-minotauruse kõhu peal on näha naha liikumist. „Ohohhoo, sattusin emase peale?“, mõtles mees ja lõikas noaga kukru ääred katki. Kõhu karvapesas roomas ringi üksik kutsikas. Veel täitsa karvutu, kuid juba nii vana küll, et silm oli avanenud. Jahimees ei kõhelnud kaua. „Üles kasvatada ma seda ei kavatse, paavstiks ei kavatse hakata, aga see väike silm sobib lõunasöögiks küll.“ Kutsikas oli sekund hiljem surnud ning silmamuna Franz’i hammaste vahel. Hammustamine nõudis veidi lõugade jõudu, kuid silmavedelik maitses tõepoolest hõrgult. Maitseelamus oli nii jumalik, et Franz sulges silmad ja keerutas suurest naudingust suus keelt ringi.

Avades silmad leidis ta end teisest reaalsusest. Või siis teisest teadvusest. Hallutsinatsioon oli tugev ja näis tõeline. Kütt oli langenud lõksu. Ta leidis end käikude labürindist, mis viisid igasse suunda. Ka üles, alla ja iseendasse. Ning ta tundis eneses sõna, mis ütles „Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlemate teede alguses, liisku heites.“ Nüüd tundis ta eneses teadmisi kasvamas. Tarkus voogas temasse, ühtekuuluvuse tunne tungis temasse, terviklikkuse tunne sai tugevamaks. Ta sai võimsaks ja see võimsus kasvas kiiresti. Minotauruse silm oli tõepoolest võimas! Franz teadis, et ka temast on saanud pool-jumal. Kreeka Apollon, Zeus ja Hepaistos. Põhjala Thor, Loki ja Freia. Nüüd oli ka tema nende hulgas, kes pigistavad kivist vett ja katavad päikese! Kuid saatus on õiglane ning vääramatu. Kutsika silm oli hõrgum kuid nõrgem. Ei tulnud Franz’ist muud kui paljasjalgne Eros, karvane paan, väike minotaurus! Tuli oma mõttes heita liisku ja valida, kas nautida vabadust minotaurusena või jumalate võimsust vangina hallutsinatsiooni labürindis. Ei, see polnud valik, vaid liisk. Nii leidis ta end vabana, kuid muutununa. Tema teadvus säilis, kui sündis maailma uuena läbi sündimise valu ja naudingu. Leidis pehme pesa, kuniks silm veel pime, ning tundus kurbust, et ei olnud õppinud vanaemaga koos piiblit tundma, sest temast võinuks saada ka paavst.