Kalmer Reevald jooksis läbi napis kuuvalguses metsa, komistades ja puudelt tuge otsides, kaugemale seljatagant paistvast kumast. Ta nägi eespool valgussähvatust ja hüppas instinktiivselt kõrvale, siis jätkas vanas suunas, see oli kõigest auto. Nende teed ristusid, ta ei jäänud auto alla vaid jooksis sellele otsa. „Tagasi…“ kähises ta enne teadvusekaotust.
*
Kui mul õnnestus osta ainulaadne kinnistu Nõitjärve ääres, siis uskusin, et sellest saab minu unistuste teostumine, elutöö ja pensionisammas. Teised nägid seal militaristide mahajäetud abitootmist, saeveski ja tont teab veel mis lobudikud, elekter kaugel ja tee viimased kilomeetrid läbitavad ainult spetsiaalveokitega. Mina nägin võimalust luksusliku ja privaatse veekeskuse rajamiseks kõige maksujõulisemate klientide jaoks. Ehkki järv oli ühes nimekirjas kõigi sõjardite poolt maha jäetud objektidega kõrge reostusriskiga kohana, oli looduslik isepuhastumine vahepealsete aastate jooksul imet teinud, nii et ei kalakasvatuse ega supelranna jaoks poleks pidanud pabereid võltsimagi. Varemed tähendasid tegelikult seda, et samale kohale uue hoone ehitamiseks pole vaja võidelda keskkonnaametnike ega muude bürokraatidega – juriidiliselt poleks ma rajanud mitte ühtegi uut maja vaid „remontinud“ olemasolevaid, mõni korrus plussis ei oleks väga suur patt olnud. Ka elekter oli juriidiliselt olemas – pehkinud postirida, mille „jooksvaks renoveerimiseks“ tulnuks rääkida õige mehega jaotusvõrgu kohalikus kontoris. Teega oli keerulisem, madalapõhjaliste autodega potentsiaalsed kliendid eeldasid asfaltriba, aga selles suhtes oli mul „käsi sees“ kohalikus omavalitsuses, kes pidi asja töösse andma kui avaliku supelranna juurdepääsu ja hiljem sebima sobivasse kohta looduse kaitsmiseks sõidukeelu märgi. Õigusjärgse omaniku järeltulija, mitmendat põlve linnamees oli küll kaalunud suvekodu rajamist, aga temale maalisin pildi astronoomilistest summadest mis kulunuks hädapärase taristu taastamiseks ja ega ma tegelikult väga valetanudki.