28.05.12

Viimne vastulöök


Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed  kohendasid pisut  lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat.  Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.

Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".

21.05.12

Võluv vanadekodu

Kalmer Reevald jooksis läbi napis kuuvalguses metsa, komistades ja puudelt tuge otsides, kaugemale seljatagant paistvast kumast. Ta nägi eespool valgussähvatust ja hüppas instinktiivselt kõrvale, siis jätkas vanas suunas, see oli kõigest auto. Nende teed ristusid, ta ei jäänud auto alla vaid jooksis sellele otsa. „Tagasi…“ kähises ta enne teadvusekaotust.
*
Kui mul õnnestus osta ainulaadne kinnistu Nõitjärve ääres, siis uskusin, et sellest saab minu unistuste teostumine, elutöö ja pensionisammas. Teised nägid seal militaristide mahajäetud abitootmist, saeveski ja tont teab veel mis lobudikud, elekter kaugel ja tee viimased kilomeetrid läbitavad ainult spetsiaalveokitega. Mina nägin võimalust luksusliku ja privaatse veekeskuse rajamiseks kõige maksujõulisemate klientide jaoks. Ehkki järv oli ühes nimekirjas kõigi sõjardite poolt maha jäetud objektidega kõrge reostusriskiga kohana, oli looduslik isepuhastumine vahepealsete aastate jooksul imet teinud, nii et ei kalakasvatuse ega supelranna jaoks poleks pidanud pabereid võltsimagi. Varemed tähendasid tegelikult seda, et samale kohale uue hoone ehitamiseks pole vaja võidelda keskkonnaametnike ega muude bürokraatidega – juriidiliselt poleks ma rajanud mitte ühtegi uut maja vaid „remontinud“ olemasolevaid, mõni korrus plussis ei oleks väga suur patt olnud. Ka elekter oli juriidiliselt olemas – pehkinud postirida, mille „jooksvaks renoveerimiseks“ tulnuks rääkida õige mehega jaotusvõrgu kohalikus kontoris. Teega oli keerulisem, madalapõhjaliste autodega potentsiaalsed kliendid eeldasid asfaltriba, aga selles suhtes oli mul „käsi sees“ kohalikus omavalitsuses, kes pidi asja töösse andma kui avaliku supelranna juurdepääsu ja hiljem sebima sobivasse kohta looduse kaitsmiseks sõidukeelu märgi. Õigusjärgse omaniku järeltulija, mitmendat põlve linnamees oli küll kaalunud suvekodu rajamist, aga temale maalisin pildi astronoomilistest summadest mis kulunuks hädapärase taristu taastamiseks ja ega ma tegelikult väga valetanudki.

15.05.12

Vanad ja kodu


Ma leidsin Jana. Ma ei saa midagi teha, osa minust on matemaatika abiprotsessor ja mul kulus mõni nanosekund arvutamiseks, et selle tõenäosus on kusagil seal üks kümme astmes miinus kuueteistkümnele. Kusjuures positiivse stsenaariumi korral – siis, kui ma võtan arvesse vahepeal möödunud ajavahemikku – mingi kakssada tuhat aastat – ja seda, et ta võis umbes aimata, mis suunas me põgeneme. Nüüd, igaviku teisest otsast vaadatuna olen ma kõiki meie kõnelusi peas niipalju kordi läbi käinud, et leian seal kümneid, kui mitte sadu vihjeid, kuigi see pidi olema suurim saladus. Aga Janal võis olla aastaid... oh, võimalik, et aastatuhandeid aega sama asja üle mõtiskleda.

09.05.12

Aidanaine


Kõu kärgatas ning veeres raginal üle sünksinise taevavõlvi.
Andres võpatas ning heitis pilgu selja taha. Cathy-Marcia marssis tujutult tema kannul käed sügaval jopetaskutes ja pea kõrvunitõstetud krae vahele tõmmatud. Vihma veel ei sadanud, aga tüma metsaalune oli naise sukad poriseks teinud ning kingad lootusetult läbi vetitanud.
„Mis sa vahid, astu edasi!“ turtsus naine. „Kohe hakkab sadama ja ma saan MÄRJAKS!“
Andres tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu.
Vaevumärgatav teerada, mida mööda nad olid tulnud, oli kadunud. Varem hõredalt kasvanud kaharad kuused olid ruumi andnud tihedale lepavõsale ja vastikult torkivatele põõsastele. Hulk tiivulisi putukaid saatis minejaid ning varitses hetke, mil saaks ennast juuste sisse peita või krae vahele pugeda.
Feisspuugi saunapidu, oli Kätu öelnud…
Sul on kaart ja GPS telefonis, oli Kätu öelnud…

05.05.12

Saame tuttavaks: KaRe

Nad peavad saama oma intervjuu! Mitte keegi ei saa mind süüdistada edevuse puudumises!

Sa oled kunagi ühes kommentaaris väitnud, et „naiste loogika on seotud emotsioonidega ja emotsioonid omakorda kuu faasidega“, milline võiks olla ulmekirjandus, mis meeldiks mehelikele meestele?
Kust mina peaks seda teadma, ma ei ole mehelik mees.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Otsisin midagi sellist. Miks mitte. Parem oleks, kui keegi korraldaks kreatiivse kirjutamise koolitusi, kuid väikeses riigis on vähe autoriteete ja harva on mingi ala tipp ka särav õpetaja.

03.05.12

Meie võitsime sõja!

Keegi ei mallanud sel ööl kodus passida. Tänavatel juubeldasid purjus massid: osad joobununa puhtast õnnest, teised lugematutest šampustest, mida võidu puhul kokku ei hoitud ja kõikidele möödaminejatele pakuti. Lonks šampust ja kohustuslik kallistus. Kurjuse aeg oli lõplikult möödas! Meie võitsime sõja! Meie, kes me tänavail pidutseme. Meie. Juubeldava rahva laulukatked jõudsid linnaserval asuva tagasihoidlikult hallikarvalise maja keldrilaborisse, kus istusid võidu „peasüüdlased“ – kolm roidunud meest ja Homeobox - masin, mis võitis sõja.

Ülemkindral Vahur lamaskles rütmikat marsimuusikat vilistades mõnusas kott-toolis, lahtine frentšinööp paljastas härjakaela ja andis vihje karvasest meherinnast, pilotka vedeles jala juures põrandal ja ta silmitses küpsisevarga muigega laboratooriumi läbipaistvaid riiuleid ja korralikult rivviseatud tehnikat. Väsinud silmades heiastus enesega rahulolu, pisut töntsakad käed trummeldasid vilistamisele rütmi.

„Ooh, ma tunnen end kui suurearvulise perekonna vanaema, kes on terve elu vaid sünnitanud ja nüüd, kliimaksiikka jõudnuna, peab oma lemmiktegevusest loobuma. Sõja lõpp täidab rahva eufooriaga, kuid ma siiani ei suuda uskuda, et sõda on tõesti lõppenud ja taevas lõhkevad laengud on vaid ilutulestik.“ Kindral heitis rahuloleva pilgu kahele ühesuguste tumedate raamidega kuid täiesti erineva välimusega mehele, kes ta vastas diivanil külitasid.

02.05.12

Te olete teine

See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.

21,122012 sekundit


Pilv tabas Maa atmosfääri 3. oktoobril 2016. aastal UTC aja järgi 19.20-19.55.  Esimesed teated ebatavalisest ilmastikunähtusest saabusid Jaapani, Austraalia ja Kagu-Aasia infoagentuuride vahendusel. Uudisteankrud ei osanud violetset päikesetõusu esialgu kuidagi kommenteerida, viskasid vaid mõne  kohmaka nalja. Piirduti muude nuppude kõrval kuiva teate edastamisega. Isegi pilti polnud mõtet kõrvale näidata, iga soovija sai ise pilgu aknast välja heita ning helelillat päikest oma silmaga imetleda. Tavapäraselt inimsilmale liigere ketas oli piisavalt kahvatu, isegi tahmaklaasigi ei läinud tarvis.

Hommikuprogrammide toimetajad helistasid palavikuliselt astronoomidele, sünoptikutele ja veel paljudele teistele erinevate teadusharude esindajatele, mõni sattus isegi meteoroloogi peale. Telefoni teel tehtud intervjuudes esitasid kümned teadlased oma versioone.  Enamus eksperte olid neile langenud tähelepanu pärast kõrvust tõstetud ja proovisid mingi enam-vähem usutava oletuse kokku keerutada. Teooriad kõikusid seinast seina. Kosmiline tolm, külmunud liivaterad stratosfääris, pihustunud asteroid, päikesetuul, osakesed supernoova plahvatusest, isegi musta augu gravitatsioon  - esimestel tundidel kõlbas uudiseks absoluutselt kõik. Võiks isegi öelda, et mida hullem, seda paremini kaubaks läks.

01.05.12

Sahvrivaim

„Kas see peab olema napoletana kaste! Maitse, nagu oleks sibula ja küüslaugu kogused omavahel vahetusse läinud.“
„Hmm, tõepoolest. Ma ei ole küll ekspert, kindlasti ei kuulu see minu lemmiktoitude hulka, kuid pean tunnistama, et päris sellisena ma seda küll ette ei kujutanud.“
Transpordilaeva XXL603 kapten-komandör Elios Perloks krimpsutas nina ja jätkas taldrikus sonkimist. Ta oli pärit vaesest perekonnast ja kodune kasvatus ei lubanud toitu ära visata. Samas oli selja taga väärikas karjäär tähelaevastikus ja positsiooni privileegide hulka kuulus ka korralik toit. „Kas sulle ei tundu, et meie sahvrivaim on viimasel ajal kuidagi palju taoliseid vigu tegema hakanud, nagu oleks hajameelne?“