„Neetud elukas!“ Komandöri röögatus kajas tähelaeva koridorides, kaikudes edasi kaugeimatesse soppidesse. Laeva ventilatsioonisüsteemi1 kaudu levis konditsioneeri rahustavalt lavendlihõngulise aroomi asemel hingematvat, nina ja silmi sügelema ajavat jälki haisu.
„Kus on kokk ja need kuradi mehaanikud?“ Komandöri raev paisutas tema otsaesisel tuksleva suure veresoone lõhkemiseni pingule. Mehe käed värisesid allasurutud vihast.
Kokk tuli tõtlikul sammul kambüüsist, pühkides käsi piinlikult puhtasse ja tärgeldamisest veel krudisevasse käterätti. Tema lumivalge kokamüts vabises kiirustavate sammude taktis.
Alt masinaruumist kostis kahe mehe müdinat, ning plastikust trepp nagises peagi tulijate jalgade raskuse all.
Komandör seisis, käed ähvardavalt puusas, keset valgustatud nõupidamisruumi ja põrnitses süngel näol tulijaid. Ta pöördus esimesena koka poole.
„Kas ma ei keelanud ruudus, kuhu me vaatlusteks ankrusse jääme, toiduriismete atmosfääri väljutamise?!“
Koka kõrvad tõmbusid reetlikult punaseks. Ta noogutas vaikides.
„Miks, ma küsin MIKS, minu korraldustele selles laevas ei alluta?“ Komandöri nägu oli mitme varjundi võrra tumedam punane kui koka tulitavad kõrvad.
„Kas ma ei väljendanud ennast küllalt selgelt?“
Kokk raputas ägedalt pead nii et valge kokamüts viltu vajus.
„Siis milles on asi?“
Kokk nohistas vesiseks tõmbuvat nina: „nomamõtlesinetkõikneedkalarappedlähevadilgelthaisema“ pomises ta tasakesi.
„Sina ei mõtle! Sina täidad minu käsku!“
„Just nii, söör!“ Koka põsed õhetasid kõrvadega võidu, ning tema sisemuses kees hääletu võitlus kiusatusega enese teguviisi komandöri ees täiendavalt õigustada.
Mehaanikud vahetasid omavahel pilke.
„Ja nüüd teie, igavesed kruvikeeraja- ja kaablipead! " pöördus komandör mehaanikute poole. "Ma tahan teada, kes jättis minu meeldetuletusest hoolimata laeva konditsioneeri väljaheiteavadele lisafiltrid ja täiendava niiskustõkke paigaldamata?“
Noorem mehaanik köhatas närviliselt kurku kippuva haisu tõttu ja vaatas abiotsivalt vanemale otsa. Vanemmehaanik tõmbas lauba krimpsu, ning laiutas käsi: „Laeva protokoll ei nõua käesoleva planeedi atmosfääritingimustes lisafiltrite ja niiskustõkke paigaldamist. Seega, me ei pidanud seda lisatööd, kaasnevat kulu ning operatsiooni keerukusastet arvestades vajalikuks.“
Komandör haaras kahe käega peast kinni. „Kas teie kaks juhite seda laeva ja vastutate operatsiooni eest või teen seda min...“ tema hüüatus sumbus läkastamisse, mille põhjustas ilmselgelt kõikjal leviv ilge hais.
„Teie, söör!“ vastasid kõik kolm meest ühest suust.
„Hästi, selle tegime me nüüd näitlikult selgeks küll!“ Sarkasm komandöri hääles oli lõikav.
„Kokk, tänasest kuni planeedilt lahkumiseni on laeva menüüs üksnes tsitrusviljad, riis ja porgand! Toidujäätmed, eriti tsitruste koored väljutate viivitamatult atmosfääri, ei parem jätate vedelema laeva pardale.“ Kokk tõstis kohkunult oma lumivalge käteräti näo ette. Tema näos peegeldusid korraga suutmatus uskuda oma kõrvu ning vastikus, mida ilmselt ei põhjustanud ainuüksi laevas leviv vänge lebra vaid ettekujutus laeva illuminaatoritele ja kerele laiali puistatud apelsinikoortest.
„Ve-ve-vedelema, söör?“
„Just!“
„A-a-aa-aaga see on ju ebahügieeniline, söör. Ja, kui ma võin ennast niiviisi väljendada, siis jälk, söör.“
„Hmh. Ja SEE ei ole?“ Komanöri käsi haaras peotäie õhku ning pigistas selle rusikasse ja sirutas käe koka poole, kes instinktiivselt taganes.
„Mm-ma ei saa aru, söör!“
Mehaanikud muigasid. Komandör pööras välkkiirelt pead. „Ja miks Jupiteri ja tema kõigi kuude nimel teie veel siin töllerdate? Kas need neetud filtrid ja niiskustõke on paigas?“
„Ei, söör!“ „Jah, söör, kohe saab tehtud!“ Mehaanikud lahkusid ruumist peaaegu valguse kiirusel.
Kokk, silmis õudus, asutas end samuti kiirelt minekule, vangutades ikka veel kahtlevalt pead ning pomisedes suu ees hoitavasse käterätti prantsusekeelseid roogade nimetusi läbisegi peenelt kõlavate vandesõnadega.
Navigaator väljus köhides juhtimisruumist. „Kas need idioodid jätsid filtri ja tõkke paigaldamata?“
Komandör noogutas.
„On ikka kõlupead!“ siunas silmi pühkiv ja läkastav navigaator. „Ausõna, nagu esimest korda oleks kosmoses.“
„Vähe sellest, kokk viskas kalarapped atmosfääri!“
„Mida?!“ navigaatori jahmatus oli ehe. „Mille kuradi pärast ta veel seda pidi tegema? Nimme või? Kalarappeid... terves Galaktikas ei leidu teist temasarnast ajuhiiglast, isegi punaseid hiiud näivad sellise ajumahu kõrval siniste kääbustena...“
„Eks temasugusel prantsuse köögis kodus oleval isandal ei olnud paslik kalarappeid toas seista lasta, võivad haisema hakata...“ ironiseeris kapten nägu krimpsutades.
„Ausõna, kui ma veel kord ühtki nendest neetud elajatest laeva laskeulatuses peaksin nägema, kõmmutan ta pardakahurist oma isiklike kätega ribadeks!“ pahvatas ärritatud navigaator. „Kurjavaimu kosmosekassid oskavad üksnes atmosfääris ringi heljuda, rappeid õgida, kräunuda ja laevade ventilatsioonisüsteemidesse kusta!“
Kusagilt atmosfääri kaugustest kostus läbilõikav kräunatus, mis hoolimata laeva müratõkkeist juhtimiskabiini ulatus. Komandör ja navigaator startisid üheaegselt juhtimispuldi suunas, millel terendas kutsuvalt pardakahuri punane käepide.
