25.02.14

Uus teema - unista julgelt!

Kevad on endast märku andnud, aeg on ärgata! Minul seonduvad kevadega õhulised unistused. Märtsis on aeg need unistused kirja panna. Ulmejutu vormis, loomulikult.

Mõelge asjadele, inimestele, olevustele, maailmadele milledest te olete unistanud. Kui oled kahe jalaga maa peal seisev realist, siis on viimane aeg unistama hakata. Kindlasti on midagi, mida sa tahaksid, et oleks olemas, aga tegelikult veel ei ole ja ei tea, kas tulebki.

Võimalik, et oled realistide realist ja sinu unistuseks on suur maja kassi, koera ja karja lastega. Ka sinu unistusest saab ulmejutu kirjutada, kui sinna lisada midagi, mida sa päriselt ei saaks isegi siis, kui oleksid maailma kõige rikkam inimene, kelle valikuid ei piira üksi ressurss. Lase oma mõte vabaks ja unista suuremalt. Milleks unistada koerast, kui draakonid on hoopis võimsamad ja mitmekülgsemad. Miks unistada Ferrarist, kui ta on vaid tavaline maad mööda veniv tossav rauakolakas.

Ühesõnaga – lase oma unistustel paberile voolata ja ära unusta, et ulmejutt vajab ka tegelasi ja tegevusi.





18.02.14

Lapsed



„Kas sa tulid neid matma?“
Mees ei osanud küsitule kuidagi reageerida, see oli nõnda ootamatu.
„Ei. Ee, matma keda?“
Noor naine istus jõe ääres pajutüvel ning hoidis puust kinni mõlema käe ja jalaga, nagu ta oleks selle ümber keerdunud. Hõbedased juuksed ja veel hõbejamalt sillerdav nahk peegeldasid loojangukiiri, kui mees tema poole vaatas.
„Sügis on. Ja varsti tuleb talv,“ sõnas neiu edasi ning naeris seejärel heliseval toonil. Naeru lõppedes ärkas taas rõõmutu kurbusesäde tema silmis, mille värvi mees aimata ei osanud. Ettevaatlikult lähenes ta kaldapervele ja kordas oma küsimust: „Matma keda?“
„Lapsi loomulikult. Ta käib neid siia toomas. Ja kas tead, ma ei saa magada. Näed, näed, näed, vaata!“ tõstis ta demonstratiivselt oma juuksed siuglema ning astus puutüvele püsti, „näed, mu juustes on punast.“
Mees kergitas vaid kulme. „Verest,“ neiu hääl varises taas nii mühisevalt kurvaks, enne, kui ta pead raputas ja kelmikalt taas naeratas, „aga mida mina ka tean! Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. Ma olen kuulnud, et vananedes midagi sellist juhtub.“
Mees ei arvanud, et tüdruk vananema hakkaks. Ja kellel üldse vananedes juuksed punaseks tõmbuksid? Vastupidi ikka.
„Kas tead, ma olen palju vanem kui sa arvad. Aga ma vajan und,“ neiu tantsis nüüd kaldapealsel edasi-tagasi, „aga ta tuleb isegi talvel ega lase mul magada. Tuleb talvel.“
„Kes?“ küsimus esitati äärmiselt ettevaatlikult.
„See naine,“ tüdruk sosistas vastuse õhku ning vaatas kiirelt ringi, „peaaegu sama vana kui tema,“ näitas ta sõrmega nüüd kellegi poole mehe kõrval. Seal ei seisnud mitte kedagi.
„Vana kui kes?“
„Sinu ema. Kas sa ei näe siis teda, ta seisab siin. Aa, aga sa ei näe teda, loomulikult.“
„Mu ema on juba kümme aastat surnud.“
„Jah, ma just ütlesin, sa ei näe teda. Aga pole vahet, ta juba läks. Ta ei jää kunagi kauaks. Aga tema jääb vahel mitmeks tunniks. See naine. Ja lapsed. Mul on nii kurb nende pärast. Ja ma tahan nii väga magada,“ tema hääl vaibus taas sosinaks.
„Kes sa üldse oled?“
„Jõgi,“ vastas neiu enesestmõistetavusega, „mina olen Jõgi.“