Pommuudis: Ulmejutulabor lõpetab tegevuse

Tänase Võidupüha puhul teatan, et Ulmejutulabor lõpetab tegevuse. Kõik, kel kurbus hinge ronib võivad süüdata küünla või istutada puu neile sobivasse kohta. Otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Nagu isegi märkasite, siis juba üle aasta on meie laborisse uusi jutte ja kommentaare tilkunud nii harva, et isegi pooltäis klaasi teema tunduks kohatu. Kõik head asjad lõpevad kord. Loodetavasti on meie autorid saanud juurde kogemusi ja lugejad veetnud meeldivalt aega.

Oleme tegutsenud peaaegu kolm aastat – Ulmejutulabori esimene tutvustav postitus ilmus 26. juuli 2011. aastal. Selle ajaga on meil ilmunud kokku 246 juttu viiekümnelt autorilt 33 teemal. Postitusi on kommenteeritud 1813 korda. Oletatavalt on meesautoreid kaks korda rohkem kui naisautoreid. Soovin Teid kõiki tänada, et leidsite aega ja fantaasiat juttude kirjutamiseks. Samuti soovin tänada kõiki, kes jutte kommenteerisid ja oma teraste tähelepanekutega meie autoritel areneda aitasid.

Kõike head ja kohtume juba kuskil mujal,

Igavesti Teie Manjana

Unistuste maailmad

„Ema, ma nägin unes, et suure mere taga on suur ja rikas maa. Seal elavad teistsugused inimesed, kes elavad õiget elu. Mitte nagu meie. Nemad ei põleta naftat, nad ei tapa enda lõbuks loomi. Hoopis elavad loodusega kooskõlas. Ratsutavad sadulata, söövad taimi ning oma kodasid ehitavad soojast savist, mitte tapetud puudest nagu meie seda teeme.“

„Unenäod on petlikud kui ussi keel. Tapa oma unenäod.“

„Aga ema, me võiks ju minna vaatama. Isal on laev.“

„Loll oled? Pole maailmas laeva, mis üle suure mere purjetaks. Tapa oma unenäod, unusta lollused ja mine vennale appi. Tulevad külalised, vaja tappa kaks härga ja kuus küülikut. Säh, võta minu nuga kaasa. Alles eile teritatud. Kui kõvasti rügad, siis magad hästi ja näed unes naabri Mallet. Küll siis unustad need teise maailma tohlakad, kes naftat ei põleta. Kuidas nemad siis sooja saavad, ah?! Peeretavad tare soojaks või? Lippa, lollakas, ja tee oma töö ära.“

Nüüd alles kõik algab

            „Saa aru. See peab jääma saladuseks,“ kuulis Cialyna tungivat häält. Talle oli sama teksti korrutatud juba viimased kolm tundi ja vähemalt kümne erineva inimese poolt, nii et tüdruk ohkas tülpinult. „Ren, kas sa ei arva, et see on mulle juba pähe kulunud?“

            „Võimalik. Aga tuleb kindel olla. Mis siis kui sa lähed Are’nn’ile tagasi ja-“

            „Ma ei lähe!“ lõikas Cialyna järsult vahele ning tundis vihapurset kerkimas. Tal oli vaja kogu tahtejõudu, et vältida nutmapuhkemist ja suruda läbi hammaste välja lubadus:„Ma ei lähe mitte kunagi sinna tagasi!“

            „Su vanemad andestavad sulle. Nad armastavad sind ja saavad sellest üle,“ üritas Ren lepitada, kuid Cialyna üksnes naeris.

            „Ja kuidas sina tead? Ahh? Sinu kodu ei ole Are’nn. Kui ma ütlesin vanematele, et kavatsen Cleoga reisima minna, pidid nad meid peaaegu maha lööma! Nende tütar, mingise Emeraldi tossajaga võõrastele planeetidele?“ Tüdruk turtsatas, surus käed rinnale risti ja pööras pea eemale, kuigi silmi katva sideme tõttu sel erilist mõtet ei olnud.

Uus teema - unista julgelt!

Kevad on endast märku andnud, aeg on ärgata! Minul seonduvad kevadega õhulised unistused. Märtsis on aeg need unistused kirja panna. Ulmejutu vormis, loomulikult.

Mõelge asjadele, inimestele, olevustele, maailmadele milledest te olete unistanud. Kui oled kahe jalaga maa peal seisev realist, siis on viimane aeg unistama hakata. Kindlasti on midagi, mida sa tahaksid, et oleks olemas, aga tegelikult veel ei ole ja ei tea, kas tulebki.

Võimalik, et oled realistide realist ja sinu unistuseks on suur maja kassi, koera ja karja lastega. Ka sinu unistusest saab ulmejutu kirjutada, kui sinna lisada midagi, mida sa päriselt ei saaks isegi siis, kui oleksid maailma kõige rikkam inimene, kelle valikuid ei piira üksi ressurss. Lase oma mõte vabaks ja unista suuremalt. Milleks unistada koerast, kui draakonid on hoopis võimsamad ja mitmekülgsemad. Miks unistada Ferrarist, kui ta on vaid tavaline maad mööda veniv tossav rauakolakas.

Ühesõnaga – lase oma unistustel paberile voolata ja ära unusta, et ulmejutt vajab ka tegelasi ja tegevusi.

Lapsed

„Kas sa tulid neid matma?“

Mees ei osanud küsitule kuidagi reageerida, see oli nõnda ootamatu.

„Ei. Ee, matma keda?“

Noor naine istus jõe ääres pajutüvel ning hoidis puust kinni mõlema käe ja jalaga, nagu ta oleks selle ümber keerdunud. Hõbedased juuksed ja veel hõbejamalt sillerdav nahk peegeldasid loojangukiiri, kui mees tema poole vaatas.

„Sügis on. Ja varsti tuleb talv,“ sõnas neiu edasi ning naeris seejärel heliseval toonil. Naeru lõppedes ärkas taas rõõmutu kurbusesäde tema silmis, mille värvi mees aimata ei osanud. Ettevaatlikult lähenes ta kaldapervele ja kordas oma küsimust: „Matma keda?“

„Lapsi loomulikult. Ta käib neid siia toomas. Ja kas tead, ma ei saa magada. Näed, näed, näed, vaata!“ tõstis ta demonstratiivselt oma juuksed siuglema ning astus puutüvele püsti, „näed, mu juustes on punast.“

Mees kergitas vaid kulme. „Verest,“ neiu hääl varises taas nii mühisevalt kurvaks, enne, kui ta pead raputas ja kelmikalt taas naeratas, „aga mida mina ka tean! Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. Ma olen kuulnud, et vananedes midagi sellist juhtub.“

Mees ei arvanud, et tüdruk vananema hakkaks. Ja kellel üldse vananedes juuksed punaseks tõmbuksid? Vastupidi ikka.

„Kas tead, ma olen palju vanem kui sa arvad. Aga ma vajan und,“ neiu tantsis nüüd kaldapealsel edasi-tagasi, „aga ta tuleb isegi talvel ega lase mul magada. Tuleb talvel.“

„Kes?“ küsimus esitati äärmiselt ettevaatlikult.

„See naine,“ tüdruk sosistas vastuse õhku ning vaatas kiirelt ringi, „peaaegu sama vana kui tema,“ näitas ta sõrmega nüüd kellegi poole mehe kõrval. Seal ei seisnud mitte kedagi.

„Vana kui kes?“

„Sinu ema. Kas sa ei näe siis teda, ta seisab siin. Aa, aga sa ei näe teda, loomulikult.“

„Mu ema on juba kümme aastat surnud.“

„Jah, ma just ütlesin, sa ei näe teda. Aga pole vahet, ta juba läks. Ta ei jää kunagi kauaks. Aga tema jääb vahel mitmeks tunniks. See naine. Ja lapsed. Mul on nii kurb nende pärast. Ja ma tahan nii väga magada,“ tema hääl vaibus taas sosinaks.

„Kes sa üldse oled?“

„Jõgi,“ vastas neiu enesestmõistetavusega, „mina olen Jõgi.“

Kokkulepe

Ma tean nüüd, et minu surm saabub hiljem kui mu kaaslastel. Helle ja Tiina läksid varem, jättes mind täielikku teadmatusse. Mul on vaid mu usk, mis peab meid kõiki aitama. Kas meie kokkulepe tõeliselt toimib ja kehtib? Ma usun sellesse ja loodan, et saan varsti teada.

Tutvusin Helle ja Tiinaga ajal, kui me kõik elasime oma neljandat aastakümmet ja kuigi me ei olnud sõbrad, pigem head tuttavad, oli tantsimine ühine huviala, mille vastu meil kirge jagus. Nelikümmend aastat ei olnud ma neid näinud ja viimased viis veetsime puhtjuhuslikult kokku sattudes ühes Kesk-Eesti vanadekodus. Minul lapsi ei olnud, rändasin maailmas ringi, tutvusin erinevate paikade, inimeste ja elamisviisidega ning viimase aastakümne elasin peaaegu erakuna Lapimaal. Müstitsismile kalduv taust määras mu elu olulisima harrastuse, millest kujunes eluülesanne. Kuigi õppinud ja töötanud väga ratsionaalsel erialal, haarasid nooruses saadud kogemused ja teadmised mind vanadusepäevil täielikult. Ma pühendusin unenägemises peituvate saladuste uurimisele ja praktiseerimisele ning suutsin selle kasuks tööle rakendada nii mõnedki oma erialased teadmised. Viimaks saavutasin katsetes päris häid tulemusi ning arvasin end juba kusagile välja jõudvat. Iidsed teadmised, millest mul õnnestus kohalike teadjatega lävides osa saada, aitasid mu püüdlustele tublisti kaasa.

L’efant on meie nimi

Laul: Youtubega läks nüüd nii, et ma valisin laulu välja Spotifyst ja kui jutust oli juba rohkem kui mustand valmis, avastasin, et mul ei õnnestu seda Youtubest leida. (detsembri alguses otsisin). Seepärast vaid laulu nimi ja Spotify link. Ehk pole kõige suurem rikkumine.
Henry Mancini – Bali Hai: http://open.spotify.com/track/7gg1woLMNp8W7WRr5BH86i
---

Tuled kosmosesadama kabarees „Punane fööniks“ olid selleks esinemisteööks kustunud. Uue päeva hommik oli käes ja Janet sai viimaks oma luksus-minikorteris hommikumantli selga tõmmata. Ta nägi, kuidas stardikiirendite poleeritud kandid akna taga verevalt läigatasid. Oli päiksetõusu aeg. Naine sirutas oma väsinud keha pehmes tugitoolis välja. Just täna oli üks kahest päevast aastas, kui koidupäike tema korteri akendesse paistis. Janet oli korterit ostes selle vaatemängu eest mitte just vähe maksnud ja ta kavatses nüüd oma privaatsest valgusšõust igat sekundit nautida. Rammestunult ohates sirutas ta jalad välja. Olla rikas ja kuulus kabareetantsija, sellel on ka omad väiksed võõrused. Masseerimismasin tudises üle vaiba kohale, et kogu selle rikkuse allikaid hellalt mudida, samal ajal hakkas kööginurgast ruumi imbuma kohvilõhna.

Ting-ting. Vana uksekell tilises meloodiliselt väikses puittahveldusega toas.

Sõit

Akna tagant paistis vaid pimedus. Põrnitsesin iseenda peegelpilti ja tühje istmeid mu ees. Juhiistmelt paistsid nurgeliste õlgade kontuurid. Tundus, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, sest nägin kuklas kasvamas halliseguseid turris juuksed. Tõusin oma kohalt ja läksin bussijuhiga juttu ajama. Teadsin, et nii ei tohi teha, aga meiega poleks nagunii enam midagi juhtuda saanud.

Karmiilmelise mehe nägu katsid sügavad kortsud. Helehallid silmad vahtisid läbi paksude prilliklaaside keskendunult pimedusse ja mulle tundus, et teed polegi. Lendasime kottpimeduses eikuhugi.

„Mis sinuga juhtus?“ küsis bussijuht veel enne, kui sain üldse suudki avatud.

Meenutasin seda, mis oli juhtunud enne bussi sattumist. Paaniline hirm, ukse ette kuhjatud mööbel, käsi, mis ukse ikkagi lahti lükkas, minu asjatud põgenemiskatsed, terav valusähvatus kaelas ja teadvuse äkiline kustumine.

„Mind tapeti,“ vastasin lühidalt ja kokkuvõtlikult.

„Kuidas?“ kõlas uus küsimus. Mees polnud veel kordagi minu poole vaadanud. Ta rääkis, teadmata milline tema vestluskaaslane välja näeb. Kas tal oli üldse tarvis seda teada?

Istusin juhi kõrvale ja vaatasin samuti pimedusse. Ei, nüüd polnud meie ees enam öö. Tähistaevas oli asendunud paksu halli uduga.

„Lihtsalt,“ kehitasin õlgu. „Mul lõigati kõri läbi.“

„Mida sa tegid?“

„Olin nõid. Selle eest mind tapeti.“

Bussijuht vaikis. Näis, et olin andnud tema küsimustele ammendavad vastused. Kuid äkki avas ta suu ja ütles midagi, mida ma poleks temalt oodanud:

„Nõidu pole olemas.“

Tundsin, kuidas miski minu sees kihvatas. Ma olin tapetud selle eest, et julgesin avalikult tunnistada enda nõiaks olemist. Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, et nõidu pole olemas. Nojah, olin ju tõepoolest temaga rääkida soovinud, aga siiski. Pobisesin omatte paar loitsu ja buss haihtus minu ümbert. Leidsin ennast jälle sellest toast, kus oma maise teekonna lõpetanud olin. Ukse ette lükatud voodi nihkus kaugemale ja tekkinud avast pressis ennast sisse halliseguste juustega vanem meesterahvas. Pöörasin ringi, et akna kaudu põgeneda, kuid juba haarati mind vööni ulatuvatest juustest ja kaela läbis metalselt külm sähvak.

Buss loksus keset halli udu igaviku poole ja kabiinist kostus õõvastavat itsitamist.

„Ma ju ütlesin, et nõidu pole olemas,“ lausus madal ja mulle liigagi tuttav hääl. „Miks sa ennast sealt ära ei nõidunud ja nii lihtsalt tappa lasid?“

„Aga kui ma tahtsin, et mind nõnda tapetakse?“ tunnistasin üles oma siinviibimise põhjuse. „Tavainimest ei tule sina isiklikult maa pealt ära kutsuma.“

„Ma oleksin nagunii tulnud. Enda nõiaks valetamine ei muutnud minu jaoks midagi.“

Vaatasin koos surmakutsariga aknast paistvasse halli hägusse. Igaühe jaoks on loodud oma igavik. Hea, kui saad selle ajal vähemalt kellegagi vestelda. Veel parem on aga see, kui sind viib ära keegi, keda oled kogu elu kõige rohkem kartnud, kuid sisimas kõige enam oodanud.

Sideseanss

„Armastus on sild. Sild, mis ühendab erinevaid kaldaid. Sild, mis võis olla peenem kui valguskiir, või laiem kui manner. Sageli on see ringsild - ühendades ühte ja sama kallast. Paljudel juhtudel on sild ehitatud ilma lõputa - ei ulatagi teisele kaldale. Vahel tuli teiselt kaldalt vastu samuti lõputa sild. Saamata kunagi kokku, ei omavahel, ega teise kaldaga. Mõnikord ühendasid sillad erinevaid kaldaid. Harva, kuid siiski, oli sild ka kahe kalda vahel. Sild pidas vastu ka siis, kui kaldad muutusid, kui lõhe kallaste vahel suurenes või vähenes. Sild, mis nägi välja nii habras, kuid osutus tugevamaks kui miski muu. Sild, mis kahanes ja kahanes kuni kaldad  puutusid kokku.“

See oli parim. See oli parim definitsioon, mis nad saavutasid. Aga see ei olnud täiuslik. See oli väga, väga kaugel täiuslikkusest ja nad said sellest hästi aru.