Akna tagant
paistis vaid pimedus. Põrnitsesin iseenda peegelpilti ja tühje
istmeid mu ees. Juhiistmelt paistsid nurgeliste õlgade kontuurid.
Tundus, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, sest nägin kuklas
kasvamas halliseguseid turris juuksed. Tõusin oma kohalt ja läksin
bussijuhiga juttu ajama. Teadsin, et nii ei tohi teha, aga meiega
poleks nagunii enam midagi juhtuda saanud.
Karmiilmelise mehe
nägu katsid sügavad kortsud. Helehallid silmad vahtisid läbi
paksude prilliklaaside keskendunult pimedusse ja mulle tundus, et
teed polegi. Lendasime kottpimeduses eikuhugi.
„Mis sinuga
juhtus?“ küsis bussijuht veel enne, kui sain üldse suudki avatud.
Meenutasin seda, mis
oli juhtunud enne bussi sattumist. Paaniline hirm, ukse ette kuhjatud
mööbel, käsi, mis ukse ikkagi lahti lükkas, minu asjatud
põgenemiskatsed, terav valusähvatus kaelas ja teadvuse äkiline
kustumine.
„Mind tapeti,“
vastasin lühidalt ja kokkuvõtlikult.
„Kuidas?“ kõlas
uus küsimus. Mees polnud veel kordagi minu poole vaadanud. Ta
rääkis, teadmata milline tema vestluskaaslane välja näeb. Kas tal
oli üldse tarvis seda teada?
Istusin juhi kõrvale
ja vaatasin samuti pimedusse. Ei, nüüd polnud meie ees enam öö.
Tähistaevas oli asendunud paksu halli uduga.
„Lihtsalt,“
kehitasin õlgu. „Mul lõigati kõri läbi.“
„Mida sa tegid?“
„Olin nõid. Selle
eest mind tapeti.“
Bussijuht vaikis.
Näis, et olin andnud tema küsimustele ammendavad vastused. Kuid
äkki avas ta suu ja ütles midagi, mida ma poleks temalt oodanud:
„Nõidu pole
olemas.“
Tundsin, kuidas
miski minu sees kihvatas. Ma olin tapetud selle eest, et julgesin
avalikult tunnistada enda nõiaks olemist. Ja siis ütleb keegi, kes
peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma
arvamust avaldama, et nõidu pole olemas. Nojah, olin ju tõepoolest
temaga rääkida soovinud, aga siiski. Pobisesin omatte paar loitsu
ja buss haihtus minu ümbert. Leidsin ennast jälle sellest toast,
kus oma maise teekonna lõpetanud olin. Ukse ette lükatud voodi
nihkus kaugemale ja tekkinud avast pressis ennast sisse halliseguste
juustega vanem meesterahvas. Pöörasin ringi, et akna kaudu
põgeneda, kuid juba haarati mind vööni ulatuvatest juustest ja
kaela läbis metalselt külm sähvak.
Buss loksus keset
halli udu igaviku poole ja kabiinist kostus õõvastavat itsitamist.
„Ma ju ütlesin,
et nõidu pole olemas,“ lausus madal ja mulle liigagi tuttav hääl.
„Miks sa ennast sealt ära ei nõidunud ja nii lihtsalt tappa
lasid?“
„Aga kui ma
tahtsin, et mind nõnda tapetakse?“ tunnistasin üles oma
siinviibimise põhjuse. „Tavainimest ei tule sina isiklikult maa
pealt ära kutsuma.“
„Ma oleksin
nagunii tulnud. Enda nõiaks valetamine ei muutnud minu jaoks
midagi.“
Vaatasin koos
surmakutsariga aknast paistvasse halli hägusse. Igaühe jaoks on
loodud oma igavik. Hea, kui saad selle ajal vähemalt kellegagi
vestelda. Veel parem on aga see, kui sind viib ära keegi, keda oled
kogu elu kõige rohkem kartnud, kuid sisimas kõige enam oodanud.
Ladusalt kirjutatud asi.
VastaKustutaEga ma küll päriselt aru ei saanud, kes siis bussi roolis oli, surm, jumal või mõni väiksem tegija või oli ka sama tüüp ukse taga, nuga pihus. Võib-olla polegi see tähtis, kuid vaevama jäi.
Päris pisiasjadest. Järgmine lausajupp joli natuke segane. Pidin mitu korda lugema, enne kui jäin uskuma, et sain aru:
"Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, ..." (ütleb ... arvamust avaldama, esimese hooga jäi tunne, et probleem oli ütlemise kindluses)
Kuna tegemist oli unenäoga, kratsisin ise ka hommikul kukalt ja mõtlesin, kes see tüüp ikkagi oli. Nõnda paningi loo sellisena kirja ja las jääda igaühe enda otsustada. Vihjeks, et sama tüüp oli ka ukse taga, aga tegemist pidi olema ikka müstilisema olendiga. Lause, mis segaseks jäi, tähendas, et suvaline hingi sõidutav bussijuht peaks oma suu kinni hoidma, mitte targutama :)
VastaKustutaVeider, ma polnudki seda lugu lugenud. Minu meelest väga hea. Kõik kõlab küll tuttavlikult, aga mitte sugugi kulunult või igavalt. Kift unenägu, hea inspiratsiooniallikas.
VastaKustutaKrt tuli meelde igiammune noorus, nii ammune kui VHS ehk videomakk oli salakaup ja kõva sõna. Vaatasime ühel ööl isaga koos õudukat mis oli mu elu esimene ja seega kõige paremini mällu sööbinud. Just, ära arvasite, Elm Street ja Freddy Krüger. Kollane USA koolibuss sõidab, noored inimesed peal. Jääb kusagil kõrbes seisma, Freddy on bussijuht. Maapind kaob ära välja arvatud 2 sammast millel kõlgub buss (film läheb muidugi edasi aga ma ei viitsi kõike ka ümber jutustada). Vot oli ikka tõeliselt jube õudukas :)
VastaKustutaMa'i saa aru millest see Artur aru ei saa. Mul on küll kõik selge. See keda bussis minema kärutati lükkas ise endale noa kõrri. Ta ju ootas sisimas seda bussjuhti. Võib olla oli ka noorena liiga palju Elm Streeti filme vahtinud.