Õnnelik lõpp (versioon 2)

*
Veidi kohendatud jutt. Selgitavam, vähemluulelisem ja rohkemulmekas.
Üks võimalik tõlgendusviise algsele.

*

Kosmoselaev seisatas. Vaid korraks maandus ta Päikesesüsteemi sinirohelise planeedi, nimega Maa, pinnale. Et seal enesest välja poetada kolm kogu ja koera.

Kurmanlaste hetkelise lemmikhiti “Kallis, kas soovid sa süüa, enne kui saabub õnnelik lõpp?” saatel eemaldus kosmoselaev uhkeid piruette tehes kui juubeldades.

Kolm kurmanlast ja koer olid saanud ülesandeks lõpetada vaevleja piinad.

Nüüd jäi üle vaid leida vabatahtlik kohalike seast, sest ilma ei tohtinud võõrad Maa tegemistesse sekkuda.

"Õnnelik lõpp!" veeris Truslan plakatitelt tänaval.
No peab see alles sant asi olema, mille lõppemine kohe õnnelikuks teeb!
Vihm piitsutas kapuutsi ja lombid märgasid jalgu.
Nohuselt hingeldades sörkis Truslan kõnniteel, aeg-ajalt kella vaadates.
Aega veel oli.
Ta jätkas sörkimist peaaegu kinnisilmi. Hästi tundis ta teed oma jalge all. Liigagi hästi.

Korduvalt olid teda välja kutsunud kolm mittemaist olendit. Välja kutsunud ja rääkinud, mis on tulemas ja mida peaks tegema.

Esimesel korral, kui Truslan kogemata ühte kummalisse paika sattus, oli vihmane sügisilm. Truslan läks vaid vihmavarju. Seal nad olidki. Kolmekesi.

Truslan oli hirmust poolsegane, tahtis põgeneda. Sest hääled tema peas, millega kolm kogu end teatvustasid, olid liiga hirmsad.

Kuni ta taltus ja leppis. Et tema on Väljavalitu ja peab aitama täita Maailma soovi.

Ettevalmistused olid tehtud, nüüd lippas ta lõputseremooniale.

Koer nuhutas pead kõrgemale tõstes.
Jah, see on see!
Ettevaatlikult alustas ta jälitamist. Üha kiirema sammuga järgis ta vihmas kiiresti hajumakippuvad lõhna.
Must kasukas sulas hämarduvasse sügisõhtusse, muutes looma hääletuks varjuks.

Vaikselt, üsna märkamatult olid kolm kurmanlast andnud talle kindla käsu: jälgida Truslanit, Väljavalitut.

Nii oli ta, maalastele nähtamatult, iga hetk ja sekund hoidnud silma peal kõigel, mis toimus. Igal mõttel, igal teol. Kõigel, mis puudutas seda üht – Väljavalitut.

Truslan peatus linnaserval vana maja juures. Tõstis pea ja piilus kiiresti kapuutsi alt ümberringi.
Madalat tumedat kogu mõned sammusd eemal ta ei märganud.
Kiiresti ja kõlavalt koputas mees aknale. Ei süttinud majas valgust, ei kostunud sealt liikumist.
Ometi avanes kerge naksatusega omapäraseid ornamente täis nikerdatud uks.
Kiiresti astus lirtsuvate jalgadega Truslan uksest sisse.
Enne ukse sulgumist libises samasse ka must vari.
Vihm jäi uksele koputama. 

Selle maja olin kurmanlased valinud just asukoha tõttu. Siin rääkisid nähtamatud Maa jõujooned. See koht oli ideaalne suhtluspunkt. Oma tõelise olemuse varjamiseks olid pidanud kolm saadikut kohta kohandama maalaste kombe kohaselt. Hoolimata maisest välimusest hõljus maja kohal miski müstiline kaitse, millest ei julgenud läbi astuda ei uimas narkasid, kaitseväelased ega manajad ise.

Vaid Truslanile avanes uks.

Tumerohelised seinad, mõned kummalised maalid ja gravüürid.

Laelambiks üksik juhtme otsas rippuv pimestav pirn.

Kolm kogu mööblivabas toas, pehmel pruunil vaibal. Sokkis, näod tulija(te)st kõrvale pööratud.

Eikuskilt inises mahedaid helisid.

Truslan heitis kapuutsi peast ja kummardus märgi jalatseid eemaldama.

"Tulite," märkis kolmest kogust keskmine kiretult ja kõlatult.

"Mina igatahes tulin, nagu kokku lepitud." Truslan sai jalad vabaks ning märgi sokke kõrvale heites astus paljajalu vaibale.

Koer võttis hämaruselt tagasi omaenese kuju.

"Võime siis alustada." Ikka see kolmiku keskmine.

"Ja lõpetada," urahtas koer.

"Õnnelik lõpp!" Truslan lausus seda kui transis. Silmad eneses ja keha kui kuju, millest hing korraks ära läinud.

"Hakkab peale!"

“Kuidas see siiski juhtus?” küsis Truslan veelkord, et leida viimset kinnitust.

Kolm kogu ühendasid endid ning nendest väljusid heledad joad, millede lõikumiskohas sai sädelema hologram.

“See on sõnum, mille sinu Maailm meile, Maailmade nõukogule saatis! See on sõnum, see on palve, mida me täitma tulime. Ja sina, Truslan, aitad meid!”

“Miks mina?”

“Keegi ju peab!”

Maailm hakkas väsima. Ammu juba enne seda, kui ta vanaks sai.

Keegi oli ta lapseeas pöörlema ja keerlema nipsutanud.

Pool külge päiksevarjus, teine vahetpidamata pleegitamas. Pooled vahetumas. Ringmäng. Taevakehade ringmäng.

Iga teatud tsükli möödudes röökis kari parasiite kera pinnal, kuulutades lõppu ja algust.

Nagu nad teaksid!

Maailm oli väsinud. Ta tahtis puhata.

"Ma tahan puhata. Lõpeta ära," ütles maailm Truslanile. See kuulis ja kuuletus.

Ennustajad olid ennustanud. Laulikud lugusid, mõtlejad järeldusi loonud. 

Kui on algus, on ka lõpp.

Truslan vaatas veelkord seda sõnumit, mida ta oli ka ise tundnud ja millele allunud. Jah, olgu siis nii.

Tema oli valmis. Olema see ohver, kelle veri saab lunastama Maailma vaevad.

Roheline tuba pruuni vaibaga. Kolm kohatut kogu, mees ja koer.

"Hakkame lõpetama," ühmas parempoolne, teistest suurem ja turskem kogu.

"Teeme äkitselt või suure pildilise vaatemänguga?" Ka vasakpoolne mütsak võttis sõna.

"Ma ei tea nüüd. Kaua seda katkematut hukuootust ikka venitada. Kes tahtis, elas oma lõpu juba läbi. Teeme kiirelt ja valutult."

Kõik ümisesid nõusolevalt.

"Et siis... Lõpp!"

Kõik kadus.

Hetkeks vaid sähvatas Truslani silme ees naeratav koer ja kolm kuju, kes ta hävitasid. Truslani, kes oli võtnud enesele Maailma ohvrikuju.

"Head uut maailma," sosistas Truslan.

Tema uskus.

Uskus, et kunagi, tuhande valgusaasta möödudes, sünnib pisike tolmuterakene, millest kunagi, veel miljoni valgusaasta möödudes moodustub uus. Uus Maailm. Uus Elu.

Noor Maailm, kes keerleb ja kasvatab.

Uus Maailm.

*