20.02.12

Hindamata ime

Oli november ja varajane öö. Roobastee seekülast tookülla lookles omal kohal, nagu alati. Ja vihma sadas.
Kurradi libe, arvasid teest ühiselt Gustav ja Tiit, kes paljuharjutatud mehiselt nõtkel sammul koju rühkisid ja lõugasid:
„Joo, sõber, joo, a-a-a, sa oled siga! Joo sõber siga!“
„Ohsaa. Ma kukkusin vist,“ lõpetas järjekordse laulujoru meestest ühe tõdemus.
Vaheldumisi jorutades ja libisedes ning vaid harva kukkudes, eks ju, rühkisid nad sügisvihmas edasi.
„Oh kurat, nagu karu perses,“ vandus Tiit järjekordsesse porimerre astudes.
„Ärr-ra ropenda, mees. Sinu ilusale naisele ei meeldi, kui sa nii teed,“ mõmises Gustav vastu, ise Tiidule lompi seltsiks astudes. „Me oleme tead natuke võtnud ja peame, tead, vinks-vonks poisid olema, kui koju jõuame. Vinks-vonks poisid, vinks-vonks. Vaata,“ Gustav vehkis pimedas käega. „Seal paremal on üks täht. Soovi midagi, siis läheb täide.“
„Gusta, loll jutt, vihmaga tähti pole. Aga tead,“ Tiit muheles vaevaliselt. „Viina tahaks,“ Tiit tõstis vihmasajus käe, et nähtamatule koorile takt kätte näidata: „Joo-oo sõ-õber ..“
„Tiit,“ Gustav klammerdus sõbra varrukasse. „Vaata, mis ma leidsin, vaata kohe. Muidu kaotan veel ära.“
Pimedas oli kuulda vaevalist ähkimist, kui see midagi käest-kätte anti.
„See? See on viin. Gusta, sa oled purjus, kui sa viina ära ei tunne.“
„Aga kust see siia sai, Tiit? Minu ette, õhku?“
„Kes palju möliseb, sellele ei valata,“ kohmas Tiit vastu ja keeras mõnusalt toekal pudelil korgi maha.

Pool tundi hiljem juhtus maailmas palju asju. Näiteks kadus kõigile märkamatult horisondilt üks täht, mis oli senini ebatähelikult kindlalt ühel kohal püsinud.
„Wu-li. Meie teed lähevad nüüd lahku.“
Noor delepiilane kangestus: „Miks? See oli ju kõik õige, mida ma tegin?“
Ärritunud professori vastus ei lasknud end kaua oodata: „Luba endale meelde tuletada, et tänase eksami nimi oli Multitelepaatia ja eksaktne soovide täide. Lugeda ja täita, kiirelt ja täpselt, seda sa pidid.“
Üliõpilane tõmbus nende pead raiuvate sõnade all kössi: „Aga ma ju kiirelt ja täpselt, nagu peab.“
„Sa oled hullem, kui ma arvasin,“ professori sõnu saatev põlguse laine oli lämmatav. „Täisvastused, palun. Mistahes olukorras! Ja eksamist. Mis oli nende viimane soov, kas meenutad?“
„Magada,“ Ise vaikselt võbisedes meenutas Wu-li kaht purupurjus ja just alanud lumesajus pikali maas meest, kes ei jaksanud enam midagi soovida. Ja siis, peaaegu eksami viimasel minutil, jõudis temani mõtteräbal: „Nüüd veel m-magada“.
liigsete üksikasjadeta! Ja mida sina selle peale tegid?“
„Viisin magama,“ Wu-li alustas Gustavi puhta köögi kujustamist, kuid professori terav mõte kustutas tema peast sooja kollase valgusega pildi.
„Nad soovisid magada, mitte koju!“
Wu-li tundis ehmatusega, kuidas tema mõteteisse valgub kurbus; “Nad magavad ju kodus. Väljas oleksid nad surnud. Nad ei soovinud surra.“
„Võib-olla oleksid surnud.“ Professor tõusis. Kuid sa pidid tegema nii nagu nad soovivad, mitte nagu nad võiksid soovida või veel hullem, nii nagu neile hea on.“ Professor kummardas ja osutas uksele: “Nüüd lõpetame. Ei olnud meeldiv. Läbikukkunud üliõpilaste tööbüroo on f-korpuse keldris.“

5 kommentaari:

  1. Joodikute kujutamine pidavat ulmeklassika olema. Ehk siis pisut libe tee. See teine pool, et mis siis tegelikult juhtus, tuli natuke liiga vupsti sinna otsa. Kuigi jutt oli kõik lihtne (liigagi lihtne) ja arusaadav, oli too teine osa liiga lühike. Side kahe osa vahel on nõrguke ja jääb mulje, et teine osa tuli lõppu selleks, et puänti tekitada.

    Jõudsin just täna mingite (interneti)vestluste käigus arusaamale, et inimesed loevad ulmejutte selleks, et reaalsusest ära saada. Sellest lähtuvalt võiks selles jutus leiduda lohutus padujoodikust ulmesõbrale, et keegi valvab ta üle. Ehk siis peaks ulmesõber saama sisse elada nonde aasialaste võlumaailma, kes täidavad soove vanade muinasjuttude kohaselt: "ära soovi midagi, su soov võibki täide minna".
    (mis mul viga kommida, mu jutus on samad vead ilusti olemas ;)

    VastaKustuta
  2. Seda tüüpi lugusid on kirjutatud ilmselt tuhandeid, kui mitte rohkem. Puänt, et keegi kusagil meie elu juhib, on aatomiteni lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Sihukesel lool peaks minu arvates olema kas a.)eriti hullud karakterid, või b.)eriti hullult traagiline taust. Ainult tõdemusega, "keegi seal üleval on" välja ei vea.
    Jutu esimesel poole joodikute kojukulgmine oli küll hästi kirja pandud

    VastaKustuta
  3. Algus muhe, lõpp rabe, seos kahe osa vahel nõrgavõitu. Sissejuhatav pilt sai üsna hästi loodud, loo osadel on kandev ja siduv idee täiesti olemas, aga esitus lonkab: kõik visatakse lugeja ette ülepeakaela ja ühekorraga, autori jutustamise ja lugeja lugemise mõnu haihtuvad ühe hetkega. Ilmselt peaks autor enda ja lugudega tööd tegema ootamatu pöörde sõnastamise ja loosse sisse sulatamise kallal.

    VastaKustuta
  4. No nüüd ma tean, miks ma peale prassungeid kodus ärkan.

    Leel on põhimõtteliselt muidugi õigus, keegi võiks meile korraldada selle va "ootamatute pöörete sõnastamise ja loosse sisse sulatamise" vööksopi, mulle kuluks kah marjaks ära.

    Üldiselt on lugu muhe ja ma ei saaks öelda, et ta on konarlik või et seos kahe osa vahel on nõrk. Aga, jah, mingi n.ö. lisapinge seal kahe osa vahel ilmselt parandaks kogupilti küll. Isu selle va "ootamatuse" järele oleks tõepoolest, aga kuidas seda saavutada?

    Lihtsalt idee, aga kui nüüd härrad alkohoolikud natuke veel edasi komberdaks ja siis aru saaks, et viin lägas töllerdades maha läheb ja otsustaks hanges edasi juua, noh, kuni magamajäämiseni, nii, alustuseks.

    Edasi nad siis mõtleks muidugi magamisest, leiaks end silmapilguks soojast köögist... ja siis ehmataks ennast mõne hetke pärast hanges uuesti kaineks, no kuna nad jälle hanges on ja pooltühi pudel muidugi kaduma on läinud.

    Siduda saaks seda lõikudena -- s.t. et kõigepealt juhtub, siis hakkab professor pragama ja siis jälle juhtub. Äkki oleks seotum?

    VastaKustuta
  5. Idee on täitsa olemas, aga vähe viimistlemist oleks veel ära kulunud. Praegu on valgel lõuendil kaks perfektset pintslilööki ning nende vahel tühjus...

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.