24.02.12

Nabast kaugemal


*

„Sa õpi vaatama oma ninast kaugemale,“ pahvatas Gekli, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Iga kuradima kord jääd sa vaid oma naba jõllitama, selle asemel et üldist pilti haarata. Nii ei jõua kuhugi!“
Poosken vaikis ja punastas. Vaikselt lämmatas räusk teda villatekina, mille kuumus ajas higistama ja kihelus end sügama.
Lahinguolukorras ei saanud nõrkust ja rumalust lubada! Eeskirjad on kõigi jaoks!
Iseloomud ja isikuomadused ent erinevad.
Poosken ei sallinud oma kohustusi. Mitte selliseid, mis olid peale sunnitud autoritaarse psühhopaadi poolt.
Mida paganat on kellelgi tema naba kohta öelda? Mida nad üldse sellest teavad?

Nabamaailmas keerati periskoop horisondi poole.
Pealtnäha nabarõngas sisaldas hoopis midagi muud kui esmapilgul arvata.
„Kas Keskus on kuuldel?“ küsis kapten Preax.
„Kuuldel,“ vastas Poosken huuli liigutamata.
Ning jõllitas jälle kohta, kus kapten Preax arvatavasti asetses.
„Pane sellele põmmpeale ometi aru pähe! Kaalul on galaktikate saatus!“
Pooskeni kõrvad kurdistusid tundest, kuidas sisemine hääl kõrvakarvu liigutas. Kuidagi väga pahupidi tundis ta end.

„Ma võin öelda, mis teha tuleb,“ sõnas Poosken kindlalt ja tasaselt.
„Sina, tühikargaja?“ Gekli huultelt pritsis tubakapurust tatti. „Sina räägid siis, kui.. kui teised on oma sõna öelnud!“
„Saada ta Päikese taha, tõesti,“ soovitas Nabamaailma kapten.
„Ma ei saa!“ 
Poosken oli õppinud juba hääletult vastama neile, kes häält ei vajanud mõistmiseks.

Laevastik koondus. Kõlasid käsklused. Lühidad ja täpsed. Positsioneering.
„Tee ometi midagi!“ Kapten Preax oli juba paanikasse sattumas. Poosken samuti.
Gekli seisis väejuhina oma laevastiku tagumises ja kaitstumas osas ning jagas käsklusi.
Eesmärk oli kaugel nabast. Eesmärk oli hävitada see tüütu taevakeha, mis aegajalt päikest varjas. Ja siis veel mõned tühised ja mittevajalikud kaaskehad. Ja kui juhtub, siis ka mõned mitteolulised teelesattuvad kehad, olgu taeva või muud päritolu. See oli sõda.
Pooskenil sai villand.
Ta lihtsalt astus Gekli juurde ja virutas oma lahmaka käega väejuhile vastu pead.
Sõda katkes.

„Mis me selle fanaatilise kretiiniga nüüd peale hakkame,“ küsis Poosken.
Kapten Preax mühatas. „Saatke ta Päikese taha, ma juba ütlesin!“
Keegi armeest ei protesteerinud hullunud pealiku ärasaatmise vastu. Kõik pigem hingasid rahunenult ja soovisid jätta asjad nii, nagu nad olid. Koos päikesevarjutuste ja muude nähtustega.
Gekli pakiti väiksesse eriti tigeda loomuga laevakesse ja saadeti kaarega Päikese suunas.
Pooskeni naba vaikis rahulolevalt, kui oma periskoobist täpiks muutuvat laeva jälgis.

*

10 kommentaari:

  1. Tundmatut liiki väiksem siil mitte minu udus.
    Ma lihtsalt ei oska täpsemalt ja samas mõistliku pikkusega oma arvamust välja öelda. 0 reageeringu jaoks on see jutt aga kaugelt liiga hea.

    VastaKustuta
  2. Ma ei olnud oma eelmise kommentaariga väga rahul. Kirjutasin siis uue, ehk parema.
    -
    Ta läks, lihtsalt. Liiv vajus pehmelt, kivid krabisesid. Nii nagu tee juhtus teel olema. Ta rõõmustas, sest eksimist ei olnud karta. Sihitäpp silmapiiril püsis kindlalt paigal.
    Liiv haakus, kivid lõikusid, nii nagu tee juhtus olema. Sihitäpist silmapiiril oli saanud sendine münt, ikka veel kindlalt paigas. Õnn seegi, et miski püsis.
    Janu oli, sest eile viis viimase vee. Kuid liiv, see krigises hammaste all, nii selle kui teise tee ajal. Neetud täpp oli ikka alles sendine. Vaid miraaž, hea sõber, tõi ellu vaheldust.
    Ta roomas, ta roomas veel. Kord veel suruda sõrmed sesse jälki liiva. Kord veel ja kohal ta oligi, viimaks, täpi all.
    Ta vaatas. Ta tõstis pea. Täpid. Ainult täpid kõikjal, täppide pulm. Mõni neist oli kui koer, mõni kui roos, mõni kui ta ise, kunagi, kaugel maal või sinine värv, kuid mõtet ei olnud. Mitte ühtegi. Ainult asjad, kujundid ja sõnad, kuid tarkust suurt või kurbust kandmatut, õnne peitmatut. Kus on nad?
    Ta vajus, ei vandunud. "Ehk kaugemalt peab vaatama või südamega? Pole puhas ma küllalt või pühendatud, liivast küllalt vaevatud," mõtles ta ja sulges silmad ja mõtted. Mida vaja, ei avanud, vist.
    Viimaks, oh viimaks, ta kuulis häält, mis ütles talle: "Miks sa siin oled, Rattuse mäel? Metsas maasikad punased ja vesi ojas soe."
    Nad võitsid, ta tõusis, Maasikad ja päike suvine. kuid sala ta lubas: "Ma tulen taas, Rattuse mägi. Üle liiva, kasvõi roomates."

    VastaKustuta
  3. Kõigepealt ma pungestan end pooleks, et saada aru, mida Rattus kirjutas, siis tuleb Artur ja kirjutab kommi, mis on küll üheselt mõistetav, aga muarust ei oma Rattuse kirjutatuga erilist ühisosa, kui kirjaniku austamisõhtu välja arvata.

    Ok.

    Mulle ei meeldi keerulised tegelaste nimed. Kahtlustan, et Rattusele ka mitte, miks muidu Pooskenist korraks Poosten sai. Ilmselgelt teeb siuke väljaütlemine mind nabaimetlejaks. Aa kuna nabaga hea kontakti omamine peaks jutu valguses positiivne olema, siis on kõik korras, eksole.
    jama on aga see, et ma ikka ei saa aru, et mis sõda ja kellega, aga kuna jutt ei kiskunud ka pornoks, nagu ma lootusrikkalt pealkirjast ootasin, siis äkki ongi parem, kui sõja värk on segane.

    VastaKustuta
  4. Bellus omnium contra omnes :D
    Teisisõnu "Labor" ja "räuskavad" kommenteerijad, kelle omaenesenabatark autor pikemalt mõtlemat päikese taha saadab.

    Voolav, idee on hea, teostus ka. Samas ulmejutu jaoks jääb väheks. Pigem selline ennustaja lühike ja paljutähenduslik jutt oskuslikult seatud sõnastuses. Miniatuuri kirjutamise oskust tuleb tunnustada, aga esitaksin väikese väljakutse: äkki prooviksid tõepoolest ka lihtsameelsemale lugejale mõeldes ühe mahukama lühijutu kirjutada. Minul näiteks oleks küll huvitav lugeda!

    VastaKustuta
  5. no ma suutsinsealt nii 7 eraldiseisvat mõtet välja lugeda, kuid need ei moodustanud kokku tervikut.
    Aga lootus jääb.
    Lisaks miks peaksin ma oma stiili või arusaamist Rattusele pähe määrima, nagu ta ise Saame tuttavaks loos ütles.
    Aga näe, suudan vahel lühemalt öelda küll. :)
    PS nagu uuringuga tuvastasin, kommenteerib Rattus kirjutajate kommuunis küll, poognas ka.

    VastaKustuta
  6. Nimevigaduse parandasin, tänan osutamast
    Väike ümberjutustus:
    On palju galaktikaid ja eluvorme. Suurema vormi sees ehk nabas elas väiksem vorm.
    Hullunud omast arust suur sõdalane püüab hävitada ettejuhtuvaid "vaenlasi", mille tulemusena saaks rikutud universumi tasakaal ja muu selline.
    Pooskenil saab lihtsalt villand ja koos ainupealiku tegutsemisvõimetuks muutumisega lõppeb ka narr lagastamine ja kõik on õnnelikud.

    On mõistetavam? Huvitavam?

    VastaKustuta
  7. Hää Rattus, ma ei pidanud sugugi sellist praeguse loo "ümberjutustust" silmas. Antud loo idee ja teostus olid arusaaadavad, kuid võimaldasid suhteliselt laia tõlgendamist, nagu ma väga äärmuslikult välja pakkusin ;)

    Üleskutse v. väljakutse esitaksin just olemasolevate hääde miniatuuride kirjutamise tasemelt edasiminemise mõttes, teisisõnu võiks uue teema kirjutada lühijutuna (miniatuurist pikem maht) Stiil ja muu loomulikult autorile vastavalt. Mõnelauselisi ümberjutustusi võib teha ka Tolstoist v. Balzacist, aga see ei mõjuta teost. Ma arvan endiselt, et oleks huvitav Rattuse mõnd pikemat ulmejuttu miniatuures ulma asemel lugeda. Ehk oleks Rattusel isegi huvitav ka mõnd pikemat ulmejuttu kirjutada.

    VastaKustuta
  8. Rattus laseb põhimõttekindlalt oma rada ja mul ei ole kaarti, mis aitaks öelda, kuidas selle raja peal mõnusamalt mäkke jõuda. Väsinud peaga ei kannata seda lugu lugeda, puhanud olekus küll. Eelmisest Rattuse loost meeldib see mulle aga enam.

    Kerge krüptilisus mind siin ikkagi segab; muidu oleks mööda vaadanud ja mõtlemata jätnud, aga kommentaariumis avaldet "võti" kiskus selle tunde ikkagi päevavalgele.

    Igavene jama selle belletristikaga. Rõhud vormile, jääb sisu kidur, panustad sisule, hakkab vorm kiskuma. Ühesõnaga tasakaalupunkti küsimus -- minu meelest. Ma kallutaks veel natuke loodi, natuke koduse kolme mõõtme poole. Aga see olen ka ainult mina...

    See, et naba sees on teine, palju suurem maa(kera), see on muidugi klassika, aga no et nabamaailaga tüüp on "Poosken"... ma ei tea, mis laborantidega juhtunud on, aga nime- ja detailisaak on selle teemaga kuidagi eriti viljarikkaks osutunud. Jääb üle ainult rõõmu tunda. :)

    VastaKustuta
  9. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  10. Ma vist liiga sirgjoonelise mõtlemisega.
    Ma kohe tean, et kui mina kedagi puu taha saadan, siis ma eeldan, et saadetu läheb sinna kõige otsemat teed.
    Pea ees läbi tüve.
    Enda mure kui kohale ei jõua. Ühes tükis...

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.