20.09.11

Lahkumiskink


  1. SAABUMINE
Düüsidest sööstsid välja leegid, kohutavad tule ja suitsukeerised mässisid kosmodroomi endasse, kui  „Liit“  end maapinnast lahti rebis ja üles taeva poole sööstis. Kõmin ja mürin kajas üle ääretute tundrate.
„Liit“ on muidu väga töökindel rakett, mida kasutatakse juba 2070-ndatest aastatest. Pärast kasutuselevõttu mehitatud lendudeks on sellega juhtunud väga vähe õnnetusi. Ent nüüd, mil orbiit on paksult täis vanu sateliite, kanderakettide osi, käestlibisenud tööriistu, laipu  ja tühje koka-kola purke, võrdub iga lend lahinguga. Orbitaaljaam, raketodroom ja  taevasse suunduv kosmoselaev olid kõik varustatud võimsate seire- ja hävituskompleksidega. Lahing algas juba enne kui „Liit“ jõudis atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Kõik kahuripatareid andsid tuld, et vabastada raketile ohutu koridor orbitaaljaamani.  See pilt oli vägevam kui iga-aastane leoniidide, dagoniidide ja muude väikeste meteoriidikeste põhjustatud vaatemäng. Anihhilaatorid muudkui särtsusid ja pihustasid eredate sähvatustega rämpsu aatomiteks. Püüti teha võimalikult puhas töö, sest iga väiksemgi jurakas võis kogu missioonile saatuslikuks saada. Laeval olevad võimsad magnettõukureid ei saanud lennu ajal tööle lülitada, pidi ootama kuni kohale jõutakse.


Kosmosejaama vanemanalüütik, estronaut Jaak istus oma postil ja arvutitel tema ees ja tema sees jooksid seirikute ja taevaskaneerijate andmed. Mees nõretas higist kui andis kahurimeeskondadele järjest uusi sihtmärke. Kõiki objekte korraga hävitada ei jõutud ning tema ülesanne oli teha ohuanalüüse ning määrata kindlaks prioriteetsed sihtmärgid ning nende hävitamisjärjekord.  Ta oli üksi , sest kaasestronaut Madis-Jacques-Kevin magas siinsamas võrkkiike köidetult nagu nott. Praegu oli hullumeelne aeg.  Indialaste „Budhha“ oli just läinud ja viinud endaga kaasa hindudest staranautide meeskonna, venelaste „Liit“ oma kosmonautidega aga alles saabus. Hindudest, keda Jaak koos taiko- ja astroanutidega välja oli vahetanud, oli maha jäänud tõsine segadus. Juba nende siinoleku ajal oli jaama hakanud tabama väikesed rikked, sest hindudel oli seadmete hooldusest oma, kummaline arusaam. Peale staranautide lahkumist oli orbitaaljaama tabanud veel terve hulk rikkeid, nii et kõik asukad olid pidevalt rakkes. Üks aparaatidest, mis oli rivist välja kukkunud, oli orbitaaljaama kaitsesüsteemide tehisintelligents. Seepärast pidid Jaak ja Madis-Jacques-Kevin nüüd ise arvutite küljes istuma ja passima ohtlikke kosmosejäätmete trajektoore, et jaama kas kõrvale manööverdada või anda anihilatsioonipatareidele ülesandeks sodi hävitada. Madis-Jacques-Kevin oli kaks tundi tagasi just näinud kurja vaeva suure sodiparve läbimisel ja Jaak oli lasknud tal korraks sirevile visata.

„Neetud,“ vandus mees nüüd endamisi. Estronaudi tähelepanu oli väsimuse tõttu hälbinud ja oma mõtteid mõlgutades andis ta anihilatsioonimeeskonnale vigase koordinaadi.  Kiiresti püüdis analüütik oma viga parandada, kuid oli juba hilja. Pooletonnine, vana ja töötamast lakanud teadussateliit, mis kihutas läheneva „Liiduga“ otse kokkupõrkekursil, ei hävinenud anihhilaatorite tules, vaid lagunes sadadeks tükkideks. „Oi sa karvane kanamuna,“ sosistas Jaak ja tundis kuidas otsaesisele ilmus higi. Ta püüdis Madis-Jacques-Kevinit jalaga togida, et toda üles ajada, kuid pea küljes olevad juhtmed ei lasknud meest konsoolist piisavalt kaugele. „Madis raisk!“ karjus ta. „Tule nüüd appi!“ Madis-Jacques-Kevin ajaski oma unised silmad lahti ja vahtis segaselt  Jaagu poole. Ta oli saanud kahe viimase ööpäeva jooksul ehk viis tundi magada.
 „Mida?“
„Aja nüüd kargud alla! Asi on nutune!“
Madis-Jacques-Kevin küünitas  magnetiga seinale kinnitatud injektori poole, et erguteid manustada.
 „Persse, persse, persse,“ korrutas Jaak, ning Madis-Jacques-Kevin, kes viimaks pea selgeks sai, hakkas taipama, et midagi on mäda. Jaak  kalkuleeris  ahvikiirusel uusi sihtmärke.
„Korrrrrat,“ vandus ta, sest sateliidi jupid lõid paigast minema ka teisi, juba laskejärjekorras olevate tükke ja neilegi pidi tegema uued analüüsid. Plasmakahurid möirgasid ja Jaak möirgas nendega kaasa. „Minge te ka... raisk! Liiguta ennast kurat sind võtaks, “ karjus ta Madis-Jacques-Kevini peale. Kriitiliseks kippuvas situatsioonis ei suutnud vanemanalüütik enam andmeid hallata ja patareide  lasud hakkasid järjest mööda minema, kuna tuld anti vananenud andmete järgi.  „Laserikompleksid!“ möirgas ta läbi side. „Tuli vaba te kollased junnid, tuli vaba!“

Tööle lülitusid väikesekaliibrilised remondi ja teadusrobotite laserid. Need nõrgad seadmed polnud mõeldud käesolevaks otstarbeks, kuid olid jaama eelviimaseks kaitseliiniks. Robotid hõljusid köite otsas pool kilomeetrit jaamast eemal ja neid juhtisid käsitsi hiinlased. Taikonaudid olid kõik saanud väljaõppe traditsioonilises mõõgavõitluses ning vehklesid nüüd käsilaseritega nagu tummad leilis, et prügivihma hävitada. Nad tegid head tööd, kuid siis viskas kaosesse paisatud stelliiditükkide kankaan uue pirueti ja purustas veel kaks kogukamat vana sateliiti. Madis-Jacques-Kevin jõudis viimaks samuti end süsteemi ühendada.  Jaagu kõik ihukarvad seisid nõeltena püsti.

„Käige...,“ ütles nooremanalüütik kui nägi mis toimus ja tema käed vajusid rüppe. Väljas valitses kaos. Taikonautide hõredast sõelast ei piisanud. Juba oli neist möödas nii üks kui teine pisike jurakas.
„Astronaudid positsioonidele! Valmis olla va jänkipask! Läks!“  karjus Jaak. Ameeriklased  jaama välissõrestikul panid end valmis. Nad olid varustatud magnetpüüduritega, mida jaama asukad olid ümber seadistanud tõukuriteks. Statsionaarne tõukurisüsteem oli samuti peale  staranautide lahkumist läinud kõige liha teed. Käsitõukurid olid kohmakad ja ebatäpsed. Igaüks neist suutis eemale lüüa ehk ühe-kaks metallitükki, enne kui otsad andis.  Läbi häda said nad siiski kuidagi hakkama.

Kõik jaamani jõudnud tükid said minema pekstud, rakett lähenes ja põkkus orbitaaljaamaga, lülitas sisse oma magnettõukurite kilbi, mis kattis ka jaama, ning anihhilaatorid lõpetasid töö. Taikonaudid ja astronaudid said hinge tõmmata. Jaak kutsus nad tagasi jaama.
 „Liiduga“ saabunud vene kosmonaudid  hakkasid laevast seadmeid ja toitu maha lossima ning kiiruga üles seadma kaasa toodud uut, suure jõudlusega tehisintelligantsiga varustatud relvasüsteemi „Ippolit“.
Jaak vajus oma toolis lonti. Adrenaliinitase vajus maha. Suur oht oli möödas. Ta tõusis püsti  ja andis Madis-Jacques-Kevinile, kes oli erguteid täis ja niikuinii enam magada ei saanud, valvekorra üle.

Taas kord olid inimesed suutnud läbi tungida nende endi tegevusega loodud taeva raudsest kindlusest.  Iga korraga oli see üha keerulisem ja inimkonnal oli valida - kas loobuda üldse kosmoselendudest või jätta üha tihedama raudse müüriga ümbritsetud planeet maha ja leida omale uus elukoht. Peaaegu ühehäälselt oli otsustatud planeet maha jätta. „Ippolit“ oli valvur, mis pidi lahkuma hakkavate laevade jaoks lööma taevasse auke. Iga riik – Ameerika Ühendriigid, Aasia Liiga, Euroopa Liit pidid lahkuma omaenda tehnikaga. Kaasa võetakse ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal.

 Ainult Vene Föderatsioon oli  lahkumise vastu olnud. Nad tervitasid teiste otsust, kuid eelistasid pigem maha jääda. „Me ei saa hüljata Emakest Venemaad,“ raius nende president ja rahvas juubeldas kaasa. Oli ilmselge, et neile piisab ka Maast, et oma abitsioone rahuldada.
Jaak astus illuminaatori juurde. Koos teiste jaamaasukatega pidi tema lahkuma viimasena. Vene kosmonaudid võtsid orbitaaljaama üle.  
„Võid oma osaga pihta hakata kuni kõik see mees puhkab,“ lausus Jaak.
„Nii, et teeme ära?“ küsis Madis-Jacques-Kevin. Jaak noogutas, kuigi teadis, et see oli vaid retooriline küsimus. Madis-Jacques-Kevin tõstis pöidla ja vanemanalüütik  läks magama, et ennast enne homset teeleasumist välja puhata, niismauti nagu kõik taiko- ja astronaudid. Vaid Madis jäi kosmonautidele appi.

  1. LAHKUMINE
„Jaak, ae, Jaak,“ kuulis vanemanalüütik läbi une ja võpatas ärkvele. Tema kõrval hõljus Madis-Jacques-Kevin, näost hall.
„Mis juhtus,“ ehmatas Jakk.
„Midagi ei juhtunud, kõik on kompu,“ rehmas Madis-Jacques-Kevin käega. „Ma olen ainult kohutavalt väsinud ja jubedalt purjus.“
Nüüd Jaagule meenus. Nende plaan, Madis-Jacques-Kevini ergutid.
„Kuidas läks?“
„Kõik läks nagu lepase reega. Sinu etteaste.“ Rohkem ei öelnud Madis-Jacques-Kevin midagi, vaid jäi sealsamas võrkkiige kõrval heljudes magama. Ruum täitus viinalehaga. Jaak ohkas, harutas end magamiskookonist välja ja toppis Madis-Jacques-Kevini sinna sisse. Kui lepase reega, siis lepase reega. Ta sõudis kambüüsi ja otsis endale midagi süüa. Tuubike seda, teine toda, kohvi kõrretops kõige lõppu. Kohvi imedes mõtles Jaak eelseisvale ülesandele ja sõudis illuminaatori juurde.

Estronaut tabas oma silmast lenduva pisara , vaadates veel viimaseid kordi nii lähedalt maakera. Ta otsis pilguga Eestit ja ebateadlikult kobas käsi taskus  toosikest õunaseemnetega, mis vanaema talle kaasa oli andnud, kui Jaak orbiidile suundus. Hulk eestlasi jääb planeedile maha. Teiste hulgas ka Jaagu vanaema. Mees ohkas ja saatis tühja topsi prügihunti. Ta tundis, et on piisavalt ergas, et tegutsema asuda.

Taiko- ja astronaudid lossisid end juba süstikutele. Sellal kui Jaak magas, olid Maalt järjest lahkunud kümned ja sajad Maa Ühendatud Ekspeditsiooni laevad. Orbitaaljaama asukad lahkusid viimastena.  Peale „Liidu“ olid siin veel üks hiina, üks ameerika ja üks eestlaste laev.
Jaak suundus jaama päästekapslite kompleksi. Seal hõljusid käed-jalad viinauimaselt segamini, viis vene kosmonauti, kellele Madis oli tervituspeo korraldanud. Jaagul läks omajagu vaeva, et mehed ja naised ühte kapslitesse toppida. Kosmoses kaaluprobleeme ei olnud ja neil oli lubatud kaasa võtta terve kapslitäis isiklikke asju. Nemad Madis-Jacques-Keviniga olid otsustanud kaasa võtta orbitaaljaama saabunud venelased. Mitte niivõrd suurest armastusest oma slaavi kolleegide vastu, vaid nad ei soovinud, et mahajääjad muudaksid seda, mida Jaak nüüd tegema hakkas.

Vanemanalüütik suundus  jaama suurde saali, kus ameeriklasest orbitaaljaama endine juht viis läbi lahkumistseremooniat. John oli üsna pahane, kuuldes et venelased ja Madis-Jacques-Kevin olid ennast täis joonud ja ei saanud tseremoonial osaleda.

„Tehku, mis tahavad,“ lõi ta vihaselt käega ja lasi Ühinenud Ekspeditsiooni hümni  käima panna. Jaak laulis teistega koos, enda mõtted eesseisval probleemil. Peale tseremooniat jäi ta veel jaama. Keegi pidi jaamas masinate juures olema, kuni hiina ja ameerika süstikud eemaldusid ja Jaak võttis selle kohustuse enda peale. Leiti, et eestlasi võivad eemaldumisel aidata venelased, kui nood ükskord ärkavad. Jaak oli nõus. Ta ei hakanud seletama, et ei lase end mitte „Liidul“ kohale viia, vaid lahkub päästekapsliga. Kuigi see on mõeldud vaid Maale laskumiseks, loodab ta sellega orbiidil tiirutavale „Estoniale“ jõuda.  Ta kaisutas viimast korda taiko- ja astronaute, pigistas Johnil kätt ja asus siis juhtpuldi taha, et süstikute lahkumist juhendada.

Kui ameeriklased ja hiinlased on lahkunud, hõljus Jaak veidi aega mõtlikult illuminaatori juures. Siis ta ohkas ja läks ühendas ta ennast jaama toodud relvakompleksi tehisintelligentsi Ippoliti programmidega. Ta sisestas sinna omaloodud programmi Sulev. See lülitas Ippoliti autonoomsele reziimile, eesmärgiga hoida ära ükskõik mille lähenemine jaamale, alustades sodist ja lõpetades kosmoselaevadega. Ippoliti teine, täpsustatud ülesanne, mille Sulev kehtestas,  oli lõpetada Maal sõjad. Ippolit pidi edaspidi hakkama hoolega skaneerima Maad ja hävitama kõik suured väekoondised ja sõjatehnika, mis ta suudab avastada. Maale jäi rasketehnikat niigi vähe ja mitte ühtegi sellist millega ulatuks orbiidile tulistama, sest kosmoseajastu oli Maa jaoks lõppenud. Kõik vingem võeti kaasa, maha jäid vaid pisirelvad. Nendega saab Ippolit kergesti hakkama. Jaak ja Madis-Jacques-Kevin olid pikkadel unetutel tundidel kõrgel ümber Maa tiireldes ja end lahkumiseks ette valmistades, otsustanud teha inimkonna mahajäävale osale oma kingitus.

„See on kõik, mis ma suudan sinu heaks teha, vanaema,“ sosistas Jaak kui oli Ippoliti modifitseerimise lõpetanud.  Ta tassis ka Madis-Jacques-Kevini päästekapslisse. Estronaut asus kapsli juhtimispuldi taha ja  pani vanaemalt saadud toosi enda ette arvutikonsoolile. Ta sisestas käsud ja päästekapsel  lahkus orbitaaljaamast, võttes suuna „Estonia“ peale. Ippolit lõi nende  ees tee puhtaks, ning viperusteta jõudis kapsel pärale, põkkudes emalaevaga. Jaak pöördus illuminaatori poole ja vaatas mahajäävat Maad. Siis pööras ta pilgu teise illuminaatori poole, sinna suunas, kuhu pidi tulema tema uus kodu.
„On Marsilgi kord õites õunapuud,“ kordas ta vanaema lahkumissõnu.

15 kommentaari:

  1. Muidu igavesti vinge lugemine, aga üks pisiasi rikkus kogu mulje ära - kosmoseprügi EI OLE võimalik niimoodi käsitsi hävitada. Need jupid seal lendavad kiirusega rohkem kui 27000 kilomeetrit tunnis, mis on umbestäpselt KÜMME korda kiiremini kui vintpüssi kuul.
    Ma võin veel uskuda seda "traataju", kes sihtmärkide prioritiseerimisega tegeles, kuigi arvutustehniliselt on väga raske aru saada, miks kogu keerukast sihtimise süsteemist just see kõige LIHTSAM (st, inimesega asendatav) komponent saba andis. Aga need käsilaserid ja tõukurid on juba naeruväärsed. See on sama hea kui kujutada kanget samuraid kilbiga igast küljest tulistatavaid automaadikuule pareerimas. (tuletan veel kord meelde - kosmoseprügi lendab nendest kuulidest KÜMME korda kiiremini)

    VastaKustuta
  2. Nagu aru sain, oli lugu pigem selline orbitaalpunk, mitte teadusulme.

    Ehk on mu peakene veel liiga unine, igatahes algusemürgel ei kerinud pinget üles nagu võinuks.
    Silma jäid ka "tähelepanu hälbimine" mis peaks tähendada pigem kõrvalekaldumist kui nüristumist. Loos oli mõeldud vist viimast.
    Ja kui Jaak topsi prügihunti saatis, siis ma mõtlesin, et tegu oli toosi seemnetega. Pisiasi.

    Muide muhe lugemine. Civilization, kui arvutimängudele viidata. :)

    VastaKustuta
  3. "See on sama hea kui kujutada kanget samuraid kilbiga igast küljest tulistatavaid automaadikuule pareerimas" <- mina küll kujutan seda ette. Kusjuures filmides teevad nad seda kilbi asemel möögaga :)

    Kui Jaak topsi prügihunti saatis tekkis minusgi korraks mõte, et oot-oot ega ei läinud seemnetops.

    VastaKustuta
  4. Topsisegadus on kas taotluslik, või loo patoloogia :D Minulgi tekkis samas kohas sama küsimus. Kirjutatud on kivirähulikult mõnusalt, kuigi ma ei ole loosiseste vandesõnade tarvitamise austaja. Venemaa käsitlus oli klass omaette, tuleb tunnustada! :D Aga, samas, ma ei usu, et nad ei tahaks Marsil esimesed olla, see osa vene hingest oli siiski puudu imho. Hea lugu, hea keelekasutus, kuigi, mina norin otseste vandesõnade ülekülluse kallal igal ajal ja igal pool, sest neid kuuleb niisamagi enam kui tarvis ja tekstile ning tegevusele nad pikemas plaanis hoogu juurde ei anna. Samas nende originaalsete kujundlike kirumiste (karvase kanamuna stiil) kasutus oli originaalne, väga hea ja omal kohal.

    VastaKustuta
  5. Kuulide pareerimisest. Automaadikuul, mis kaalub 11,7 grammi ning lendab kiirusega 800 m/s omab momenti 9,36 kg*m/s. Ehk siis umbes sama momenti, mida omab kuulitõukekuul, mis lendab sulle vastu pead/mõõka kiirusega 1,2 m/s. kujutle, et sul on pea kohal luuk, millest poetatakse alla kuulitõukekuule ja sa pead nad mõõgaga eemale pareerima :)
    Tänapäeva kirjanduse ja (eriti!) filmide häda ongi selles, et need toimuvad kusagil multifilmimaailmas, kus enamikule loodusseadustele võib vilistada.

    VastaKustuta
  6. Sirje tõenäoliselt kustutab varsti selle vaidluse ära...aga

    Keda huvitab kiirelt see kuul ühes naljaloos lendab. Paroodiat ei saa lüüa sama malgaga nagu hard-sf juttu.

    Nii võib Kivirähile ka lajatada, et Ivan Orav ei saanud venemaal järve tühjaks juua sest, et X=(a/x)ruutjuur(kehamass*kuupmeeter)/40(em-c2..blaa).

    VastaKustuta
  7. "Tänapäeva kirjanduse ja (eriti!) filmide häda ongi selles, et need toimuvad kusagil multifilmimaailmas, kus enamikule loodusseadustele võib vilistada." <- kas sa pole mõenud, et tegemist on taotlusliku sammuga. Nö selline zanr mis lubab nihukesi nükkeid ? :)

    Soovitan teraapiaks vaadata Hong Kongi traadi- ja maagia filme, kus ei jäeta ühtki loodusseadust pilastamata.

    Samas on need võrratult lõbusad filmid, milledeta filmimaailm oleks hallim ning vaesem :)

    VastaKustuta
  8. Vähem surmtõsidust, seltsimehed kommentaatorid!

    & taeva pärast, natuke rohkem õigekirja, seltsimehed autorid -- aga see oli antud loos ka ainus nurisemisväärne komponent.

    VastaKustuta
  9. Joel, tegele vähem c-kategooria filmide vaatamisega ja õpi pigem õigekirja. unistus, kuidas keegi sind pidevalt kustutada soovib, läheb paroodia valda küll :D

    VastaKustuta
  10. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  11. Sul Sirje soovitaks just rohkem B ja C filme vaadata ning vähem komadega nusberdada. Hea inspiratsioon tuleb neist kinolugudest :)

    VastaKustuta
  12. Vaimukas, aga liiga pikk. Või siis paraja pikkusega, aga liiga vähe vaimukas. Nii pikal jutul peaks puänte ja puändikesi, keermeid ja kombitsaid rohkem olema.

    VastaKustuta
  13. ma lugesin ka lõpuks jutu läbi.
    rahvuslastest kosmo- ja muud naudid mulle meeldisid, see teema on mind varemgi muigele võtnud. päriselus.

    aa muu jutu pointi ma ei leidnud. esimest osa lugedes meenus mulle üks võrreldav päriselust pärinev jutt. jutt järgnev: poisid mängivad lauda juures, mille seina ääres on erikõrge s*tahunnik, kaetud õlgedega. 1 poistest tahab katuselt sinna hunniku otsa hüpata, teised keelavad ja räägivad, et see on s*tahunnik. poiss ei usu, kuna pealt on õlehunnik ja ikka hüppab ja kukub poole kereni s*ta sisse. tema sealt välja saamiseks läks palju abilisi jms vaja. pesemisele kulus pool päeva ja riided tuli ära visata.

    Miks ma selle jutu kirjutasin? sest sel jutul oli point. poiss läks nn. prügi sisse, sest ta oli loll ja tahtis hüpata, ega uskunud teisi. miks selles lahkumiskingi jutus on vaja kosmoses ringi lasta, ei selgu. samuti ei saa ma aru, miks peab selle pärast maa maha jätma, et mõni ei saa kosmoses käia. idee, et kogu sõjandus tuleb ära hävitada on kena, aga ei seondu jutuga. prügi sattus sinna kosmosesse lihtsalt seepärast, et kõik, kel raketik käepärast, käisid ja laaberdasid, mitte mingi sõjavärgi pärast.

    kole palju teksti ja jube vähe mõtet. aga jutt jooksis kenasti ja sujuvalt.

    VastaKustuta
  14. Loo pärisalgvariant oli jah naljalugu, siia ülespanemiseks mitu korda üle käies muutus üha teadusulmelisemaks ja ma arvan, et viimane variant ka selleks saab.

    Sain siit kommentaaridest igaühelt mõne hea tähelepaneku mida kindlasti arvestan edasisel arendamisel. Tänud teile :)

    VastaKustuta
  15. Punk-küberpunk :) Haarav, ladus, meeleolukas, tempokas. Lõppu oleks nagu miskit muud tahtnud, aga võib-olla oli lihtsalt kahju, et jutt äkitse otsa sai.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.