02.05.12

Te olete teine

See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.
Olin hämara allee kastanitest pool õnnelikult selja taha jätnud, kui minu kõrvale ilmus mingi hallis kombinesoonis kogu. „Härra.“
Lisasin vaikides sammu.
„Härra, on teil hetk aega, ainult pisike hetk.“
Peatusin ja pöördusin kannal halli tüütuse poole: „Tead ei ole. Ja raha ka ei ole. Ja ma ei taha ei küsimustele vastata, parimaid tüdrukuid õhtuks ega midagi muud, mis sul juhtub pakkuda olema. Kas on selge?“
„Aga intervjuu viirusega?“ hüüdis ta minu seljale. „Otsi lolli,“ mõtlesin ja üritasin püsida soliidsel, mitte-sörgi, kiirusel.
Seda, et midagi on imelik, hakkasin märkama laupäeva lõuna paiku. Rahvast oli liikvel palju, selle aja kohta kaugelt liiga palju.
„Jooksku kuhu tahavad,“ mõtlesin, kui stammbaaris oma püsikohale ukse kõrval istusin. Siin oli õndsalt rahulik. Ainult mina ja hallipäine baarmen ja pokaal minu ees. Ei tüütut suminat, ei konservmuusika plõnksumist, ei holoviisori igiliikuvat pilti. Kõige selle rahu pärast ma siin baaris kord nädalas klaasikesega mediteerimas käisingi.
„Kuidas sinuga on? Ka sina ei saanud staadionitele vaatamiseks kohta?“ Baarmen nõjatus küünarnukkidega baariletile ja piidles mind millegi pärast murelikult. „Tõin täna kodust holoviisori kaasa. Kas lööme elukale hääled sisse?“
Pöördusin pahaselt ringi ja hästi aeglaselt kümneni lugenud, ütlesin: „Ma ei taha jalgpalli. Kas seda on tõesti palju palutud?“
„Ei-ei. Minu baaris ja jalgpall. Ptüi. Aga see on … Kas sa pole siis uudiseid näinud või neid oranže tänavateateid?“
Tõukasin tooli kolinal eemale ja tõusin. „Mina hoian oma mõtted puhtad! Ma töötan kodus, ma ei vaata reklaame, mul pole holoviisorit ega isegi kella!“ Kibestumisega tundsin, et see juhmard leti taga oli minu ilusa päeva ära rikkunud.
„Ei, oota! Ma jälestan jalgpalli! Intervjuud viirusega mõtlesin ma.“
Peatusin käsi ukselingil. Jälle see pagana intervjuu viirusega. Seisin ja vaatasin välja inimtühjale tänavale ning tasapisi hakkas minuni jõudma, et harilikult laupäeviti rahvarohke tänav oli juba mitu minutit just sama inimtühi olnud.
Pöördusin ja toetasin selja tugevalt vastu ust. „Ütle mees, millest sa räägid? Nii, et mõistlikud inimesed ka aru saaks!“
„See et nüüd …“ Nägin, kuidas ta vasaku käe enesekindluseks leti alla torkas. „A-gripp. See samunegi avastas hiljuti, et Maal on veel üks mõistuslik eluvorm. Ja kohe algab holoviisoris nende avalik intervjuu inimkonnale.“

5 kommentaari:

  1. Linnukese lugu.
    See tähendab, linnukese pärast kirjutatud lugu.
    Mõistuslikust viirusest on kirjutatud juba nii palju, et see ei sobi enam ootamatuks puändiks.
    Mõistuslikust eluvormist ootaks midagi enamat. Näiteks endale eluruumi loomist, toidu kasvatamist, ohtlike (või lihtsalt kahjulike) olendite mahatapmist.
    Praegu oli lihtsalt üks uimane olustikupilt ja muud midagi.

    VastaKustuta
  2. Katsetan ka vahelduseks esmaemotsionaalkommenteerimist st paiskan välja mis esimese 2,112 sekundi jooksul pähe tuleb.
    Ornitoloogiast ja linnukestest ei tea ma midagi, kohustusliku kirjutise kohta ladus ja loogiline.
    Puänt jah puudu, parema puudusel võinuks selguda, et minategelane kah viirus, kolmanda kõige intelligentsema eluvormi peremeesorganism siis, aga mitte nii edev kui see teine...

    VastaKustuta
  3. ses suhtes hea tekst, et ma oleks tahtnud edasi lugeda.
    Edasi saab ehitada kindlasti seda lugu. Näiteks võib isegi mõelda, et see põgenik oli ise see, kes intervjuu andis vms.

    VastaKustuta
  4. Puänt ei ole siin minu arvates küll mõistuslik viirus vaid see, et tegemist on gripiviirusega ja see, mis ta kohe ütleb, saab olema hirmuäratav.

    Ja mõnus iroonia "mina uudiseid ei loe" põhimõtte kohta ning meelelahutusmeedia problemaatika osas ka, muidugi. Ühesõnaga, väga hea lookene. Kunas sa pikemaid asju hakkad kirjutama, ma juba ootan.

    VastaKustuta
  5. Mulle meeldis, et õhkkond kumas läbi. Sihuke 50-ndate filmi stiilis. Võõras mees nimetus linnas nõjatub hooletult baaripukile, filtrita sigaret suunurgas tossamas. Õues heidab madal tänavavalgusti teravaid varje räpasele kõnniteele. Võõras jalutab mõõdukal sammul, kaabu kuklasse vajunud ja käed sügavale pika mantli taskutesse surutud, valgusvihust välja ja kaob pimedusse. Viiulid saevad dramaatikat taustale... Kõige selle kõrval areneb kõiki puudutav lugu intervjuust viirusega. Lõpp või uus algus?
    Sihuke pilt tuli ette.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.