Proovin kogu aeg lõppu ära aimata. Jutulabori juttudega on see suhteliselt keeruline. Kui klassikaks saanud ulme järgib väljakujunenud kirjutamistraditsioone, siis labori autorid alles otsivad oma teed ja seetõttu on juttude skeem tihti väga kaootiline. Siin on küsimus ka eelhäälestuses, ma ei eelda, et labori jutt on samal tasemel, kui jutt, mille eest ma poes raha välja olen käinud. Ootan selliseid jutte, kus autor kirjutab südamerahuga just sellise jutu, nagu talle parasjagu pähe tuleb. Mulle isiklikult meeldib, kui stiil on lihtsasti loetav, aga see ei ole üleskutse. Stiilivalik on osa loomingust.
Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Ei mäleta, kuidas leidsin, vast link oli kusagil. Mulle hakkas kohe meeldima idee kirjutada etteantud teemadel. See on just selline asi, mida laboris tehakse. Katsetatakse. Ei pea oma maine pärast kartma, kui kohe esimese korraga surematut šedöövrit, mis Hugo ja Nebula võidab, ei tule.
Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?
Sellest ajast, kui liitusin, olen vist kõik läbi lugenud. Jõudumööda võtan vanemaid ka ette.
Su kommentaarid tunduvad laborile ebatüüpiliselt positiivset laadi. Mida mõtled kommenteerides teiste jutte ja milliseid kommentaare omadele juttudele ootad?
Ega halvasti ütlemises ka iseenesest midagi halba ei ole, aga siis tuleb oma sõnu põhjalikult põhjendada. Niisama lahmimine on oma egonatukese upitamine. Minu positiivsus, kui seda tõesti on, tuleb juba eelpool mainitud eelhäälestusest. Olles ise amatöör, mõistan teisi ka. Kirjutamine ei olegi nii lihtne, kui alguses paistab.
Kommetaarid võiksid olla võimalikult vabad autori isikust ning tulla esimesest emotsioonist.
Mis sind üldse ilukirjutama inspireerib ja kirjutada aitab?
Tahaks vastata, et inspireerib elu ise, aga see poleks õige. Kirjutan puhtalt oma lõbuks. Mulle meeldib, et see on kõikidest mu hobidest kõige odavam, maksab 0 hetkel kehtivat raha.
Kuidas sa jutte kirjutad? Kas mõte on varem valmis või valmib idee kirjutamise käigus, kas vajad vaikust ja rahu või taustamuusikat, kirjutad palju ümber?
Pean kõigepealt mingi pildi silme ette saama. See on hästi hägus taustapilt, tuleb tavaliselt voodis enne magamajäämist. Järgmine etapp on lõpu välja mõtlemine. Kui need kaks asja on olemas ja tunduvad enam-vähem pandavad, võtan pool päeva ja lasen looga algusest lõpuni välja. Siis seivin ära ja tulen nädala pärast tagasi, kui ikka tundub, et on ok, hakkan toimetama. Seda teen kokku vähemalt 4-5 korda, kord päevas. Vahel roogin jutu poole lühemaks, vahel kirjutan pool juurde. Mõte peab säilima. Oma võimete kohaselt proovin lugemise rütmiga mängida. Komavigu ei suuda kuidagi parandada (äkki ei oska lihtsalt), pärast ühe lause läbi lugemist on mõte juba süntaksilt semantikale libisenud.
Väliskeskkond mind kirjutamse ajal ei mõjuta. Naine peab varbast näpistama, kui tahab kontakti saada.
Millised on sinu ambitsioonid ilukirjanduses? Kas romaani võiks oodata, millises žanris?
Ei tahaks öelda, et mingeid ambitsioone ei ole. Mingi romaanilaadse toote võiks elu jooksul proovida kirja panna küll. Siin on natuke Pisuhänna Sandri sündroom. Ideid on, aga kipuvad kokku kuivama nagu millimallikad. Žanr? Äkki noorte õudus.
Kas oled oma jutte, luuletusi või muud ilukirjanduslikku kuskil veel avaldanud?
Kunagi ammu sai Algernonis mõni jutt avaldatud.
Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?
Eriti hull neelaja ei ole, raamat nädalas on küllalt. Ulmet, põnevust, vahel krimi, mõnikord eksib väärtkirjandus sekka ära. Enamus eesti keeles. Hea meelega loekski ainult eesti keeles, aga meie väiksus sunnib ingliskeelseid raamatuid vahele.
Kuidas sa defineeriksid mis on ulmekirjandus ja kuidas ta erineb muust ilukirjandusest?
Defineeriks hoopis, mis on ulme laiemalt nii loojate kui tarbijate seisukohalt. Ulme on kaasasündinud, jumala poolt kingitud või omandatud võime minna rändama inimtaju ääremaadele. Ulme on võime miksida oma ajus reaalsust ja irreaalsust. Ulme on võime näha nähtamatut. Ulme on oskus mõista, et ulme on lõpuks ikkagi fiktsioon.
Mõned inimesed arvavad, et ulme on võrreldes muu kirjandusega alaväärtuslikum. Kas oled sellega nõus või mitte ja miks?
Eks filosoofid-maailmaparandajad seda vahel väidavad, kuigi nad ise ei suudaks "väärtuslikku ulmet" luua. Tegelikult ei suuda nad isegi "alaväärtuslikku ulmet" luua. Ulme on peamiselt siiski meelelahutus ja mulle sobib see hästi. Meelelahutuse loomine on tihti keerulisem kui suurte vaimsete väärtuste loomine. Tooks näite muusikamaailmast. Maailmas on palju tuhandeid võrratuid džässmuusikuid, aga nad ei suudaks kunagi hakkama saada sellega, mida tegi Michael Jackson.
Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?
Peamiselt ikka sci-fi. Alamžanritest olen suur (post)apokalüptilise ulme hull. Ka enda poolt jutulaborisse kirjutatust jääb viiest kaks sinna kanti. Küberpunk on südamelähedane. Mulle meeldib kui keskkond jääb enam-vähem päikesesüsteemi piiresse ja ei ole tulevikus palju rohkem kui 100 aastat. Õudust lugesin teismelisena palju, vahepeal hakkas igavaks kiskuma aga nüüd olen jälle avastamas seda žanri.
Fantasy on minust siiamaani mööda läinud. Lugesin hiljuti läbi "Ilusad olendid" ja "Ilusa pimeduse" ja tundub, et mu arvamus võib muutuma hakata.
Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest? Lemmikraamatuid?
Peab tunnistama, et Eesti tegijatest on kõige tugevama mulje siiamaani jätnud Markus Vetemaa "Valgelinnu maailm". Hargla kohta peaks ka midagi ütlema. Melchiori lood on kõva, aga see pole ulme.
Välismaaga on raskem muidugi. Tooks välja sellise piiripealse mehe nagu Michael Crichton. Ta on suurepäraselt suutnud ulmet reaalsuse lähedasse vormi valada.
Tänud vastuste eest!
Foto Mike erakogust. Mike ulmejutte võib lugeda siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.