Frida, teistmoodi tüdruk

"Frida, Frida! Lõpeta!"

Frida lõpetas, pööras oma metsiku pilgu minu poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit.

See oli juba mitmes kord. Me ei teadnud, mida oma tütrega peale hakata. Psühhiaatri juurde ei julge teda viia, pistavad kolooniasse. On ju selge, et Frida ei käitu normaalselt. Nii kui täiskuu saabub, valguvad silmad verd täis ja muutub kole äkiliseks. Võib lüüa, karjuda, lõhkuda, ronida, murda nõrgema mehe põrandale, nii nagu vanaisa Peetriga juhtus, ning mis kõige hullem - Frida ise ründab koeri. Kartmatult, jõhkralt, otsekoheselt ja tulemustega. Veri ja karvad lendavad, aga koerad ei tee katsetki tüdrukut rünnata. Viskuvad selili käpad taeva poole ja alistuvad nukralt. See Fridat ei peata. Kui ta ühe puudli surnuks hammustas, siis pidasime seda asjade kokkulangemiseks. Puudel on ju nii õbluke. Aga täna  murdis ta maha täiskasvanud lambakoera! Ebainimlik ja uskumatu. Mida teha, ei tea. Kohe üldse ei tea.

Kuid Frida teadis: „Nüüd läheme kahekesi maale. Elama. Sina ja mina, ema ja tütar.“

Maal on päris mõnus. Värske õhk, rahulikud tööd, lühikesed vahemaad. Valisime ühe vana umbes 100- aastase kivimaja. Ilus aed, allee, paar kõrvalhoonet ka. Kuulus vististi kunagi ühele hollandi kaupmehele, kes otsis rahu närvitseva maailma eest. Mehe piltki on kabineti seinal. Paistab jässakas, kuid targa näoga. Ümbruskond on vaikne, Pea kõik läheduses olevad majad seisavad tühjalt. Vaid ühes elab pere sees, vana memm perenaiseks, kes noorena oli olnud siin meie majas härrale teenijaks. Talle pereks kaks poega - kaksikud vennad. Umbes 30- aastased. Perenaise enese sõnul tummad ja eemalehoidvad. No las nemad siis olla, peaasi, et majas polnud ainsamatki koera.

Täiskuu saabus meie maaelu esimese täisnädala järel. Jälgisin murelikult, kuidas Frida aina ärevamaks muutus. Rahutult kõndis ta toast tuppa ja peitis minu eest silmi. Need olid punased, nägin vilksamisi, punasemad kui linnas oli kunagi olnud. Ka tema ärevus oli ärevam kui muidu. Arvasin, et uue koha võõristus, värske õhk ja koerte puudumine, kuid ei.

Seisin verandal ja vaatasin, kuidas päike aeglaselt puude taha loojub, tehes ruumi ööle ja tähtedele. Kui täiskuu saabus, ei pidanud Frida kaua vastu. Uksi enda järel lahti jättes, jooksis ta välja ja hüppas trepilt mitme meetri kaugusele. Maandunud, tõmbus mu tütar kössi nagu saaki jälgiv kass. Kustutasin tule, et teda paremini näha. Jooksku, oleme maal. Kuid Frida ei jooksnud. Seisis tardunult paigal ning mulle tundub, et urises vaikselt. Hetk hiljem märkasin mööda alleed liikumas kaht tumedat kuju. Nad tulid vaikselt, ettevaatusega. Vahel peatusid, kuid liikusid siiski kindlalt meie maja suunas. Mida lähemale nad jõudsid, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et nende silmad helgivad hõbedaselt, kuidagi võõrapäraselt. Need kaks, nad õõtsutasid end liikudes, himuralt. Liigagi himuralt. Taganesin majja pimedusse, kuid nõnda et saaksin Fridat jätkuvalt näha. Öö vaikust katkes. Pöörasin võpatades pead. Siitsamast tõusis puulatvadelt lendu must hakkide parv. Kära ehmatas meid kõiki.

Kui pilgu tagasi õuele pöörasin nägim, et Frida ründas. Kahe sissetungija kogud kadusid pimedusse ning tütar nende järel. Hetk hiljem saabus vaikus. Kõik nad olid läinud, minu tütar, võõrad ja ka hakid, neid polnud enam. Jooksin välja ja hõikasin Fridat. Kuid kõlas vaid nõrk kaja. Ei Fridat ega üldse mingit liikumist.  Edasi õue ei julenud ma minna, sest kartsin. Kartsin väga. Läksin tagasi tuppa ja ootasin terve öö. See oli pikk öö. Väljas sadas ja ma nutsin.

Roosa ehakumaga saabus Frida tagasi. Ta õhetas rahulolevalt, isegi õnnelikult: "ema, ma pole ainuke. Need olid vaikivad vennad. Nad on minusugused."