05.08.12

Inimesest jääb maha küsimus

Meie hulgast on lahkunud hea sõber ja kaaslane, kolleeg ja kamraad Kallm Realthi. Kallm sündis kehva talupoja perre, jäi varakult orvuks ja pidi lapsena taluma palju vintsutusi. Sellele vaatamata suutis ta murda endale teed Võlukunsti Akadeemia õppurite ridadesse ning lõpetada selle kuulsusrikka asutuse cum laude. Juba kooli ajal saatis ta korda tegusid, mida tuuakse eeskujuks tänastele tudengitele.
-
Meenutab Merl Koreiein, kaaslane ülikoolipäevilt.
Mul oli au olla tema lähedaseks seltsimeheks ülikooli ajal, meie saatused olid sarnased. Kumbki ei olnud pärit rikkast ega kuulsast suguvõsast, sellega kaasnenud mõningane halvakspanu lähendas. Veel enne kooli lõpetamist sattusime osalisteks võitluses tumedate jõududega. Musta Printsi Hallide Käsilaste salasepitsuste paljastamine ja nende juhi vangistamine Igavikukaljusse oli otseselt tema teene, ehkki ametlikud kroonikad seda niimoodi ei käsitle. Ma ei tea kedagi, kes osanuks temast paremini taltsutada draakonit, valitseda tormi või pidada läbirääkimisi härjapõlvlastega. Kuid mitte nende tegude pärast ei ole tema nimi kirjutatud kuldsete tähtedega võlukunsti ajalukku. Tol ajal võeti Akadeemiasse õppima ainult meessoost noori. Tüdrukute jaoks oli soovahetus ainus legaalne võimalus sissepääsemiseks, nii pidid paljud neiud valima eraelu ja karjääri vahel. Mitmed kuulsad halli habemega võlurid on sündinud naisena. Paljud, kes oleks parema hariduse korral mänginu rolli ajaloo suuna määramisel, elasid oma elu vaikselt külanõiana kusagil ääremaadel. Kallm oli see, kes algatas võrdõiguslikkuse liikumise. Nad ähvardasid, et kui Rektoraat ei muuda oma diskrimineerivaid reegleid, viivad nad iseenda juures läbi soovahetusoperatsiooni, ajastades selle lõpueksamite ja –aktuse vahelisele nädalale. Juriidiliselt olnuks siis ülikool seatud fakti ette, et peab ikkagi väljastama tiitli ja tunnistuse naisele. Paljude jaoks oli see nooruse uljus ja bravuur, kuid noor Realthi ei jätnud kahtlust: tema teeks selle ära. Mõlgutasin isegi mõtteid, mis siis kui tema oleks naine ja mina mees… Igatahes algatas tema meelekindlus muutuste ahela ja täna on Võlukunsti Akadeemias  ligi kaheksa protsenti naisi.
Hiljem viisid eluteed meid lahku. Minust sai Tema Kõrgeausus keiser Arxmonthoponi õuemaag õigupoolest tänu Kallmile. Kohta pakuti temale, kuid ta lükkas selle tagasi ja soovitas mind enda asemel. Ütles, et pole veel selleks valmis, et tahab enne püsiva töö vastu võtmist ringi rännata ja maailma kogeda. Justnagu mina oleksin olnud valmis! Hiljem sain temalt mõned juhuslikud kirjakesed eksootilistest paikadest, ilma tagasiaadressita, ja siis enam eimidagi. Viimases maanurgas, kus temast olevat kuuldud, olla „linnasuurust täheinimeste laeva“ nähtud lendamas, aga need lihtrahva jutud on ju teada.
-
Pärast hariduse omandamist oleks võinud ta kandideerida mistahes ametikohale, kuid otsiv vaim sundis kuldsete niitide asemel kätte võtma ränduri saua. Temast oleks ajapikku võinud saada maailma võimsaim võlur, kuid ta tegi ootamatu kannapöörde ja alustas teenistust sõjalaevastikus. Sisuliselt nullist töötas ta ennast üles kangelaste nimekirja, mis on raiutud nii inimeste mällu, kui kõigi suuremate memoriaalide tahvlitele.
-
Meenutab Ühinenud Galaktikate Patrull-Laevastiku kaardiväe major Cirx Antonov.
Saime Kentaarise lahingus obstriaaltabamuse. Me ei õppinud neid värdjaid kunagi õieti tundma, aga see oli alles Sõja alguses ja siia me ei osanud nendega veel ka korralikult võidelda. Sooritasime ruumihüppe trapetseerimata tsüntrofasotronidega ja palvetasime igaüks eraldi oma jumalate ning kõik koos navigaatorite kaitsepühaku poole. Kallm Realthi oli vastus meie palvetele. Me ei tea kuhu sattusime, aga leidsime seal eluks sobiliku planeedi. Laev kuumenes läbi atmosfääri maandudes sedavõrd, et põhjustasime korraliku metsatulekahju. Ootasime kuni korpus ja ümbritsev keskkond jahtusid ning astusime välja. Söestunud maastikul suitsevate rontide vahel seisis mees, näol justkui vabandav naeratus ja küsis: „Kuidas saan teid aidata?“ Laevastiku ajaloos on see ainuke dokumenteeritud juhtum, kus ruumilaev remonditi maagia abil. Ta teadis, et tema võimed ja õpitud oskused toimivad ainult selles maailmas. Samuti teadsime, et kord juba lahkunud, ei oska me sinna enam kunagi tagasi tulla. Kallm ise ütles, et tuleb puhtast uudishimust, sest kui on valida ühe maailma ja kogu universumi nägemise vahel, siis ta valib viimase.
Ma olin siis noor leitnant ja seersant Realthi alustas teenistust minu alluvuses. Sõja lõppedes kandis tema viitsekommodoori õlakuid, kuid teenistusväliselt jäime ikka nendeks, kes olime olnud. „Rahuajal tahaksin ma näha end pigem teadlase kui sõdurina,“ ütles ta erru minnes. Parim mida tema heaks teha suutsime, oli otsida selleks sünnipaigaga võimalikult sarnane maailm.
-
Sõdurist sai kindral, kindralist teadlane. Uuriv, otsiv, õpetav. Teadmiste koguja ja jagaja. Keegi ei tea, millisest elukutsest unistas väikese poisina Kallm. Tundub, et tema kutsumuseks oli olla see, keda parasjagu kõige rohkem vajatakse.
-
Meenutab professor Sean Jones.
Me töötasime aastaid koos samas kateedris. Professor Realthi jäi kõigile meelde eelkõige pühendunud arhivaarina, kes ei märganud midagi peale oma  töö. Ta oli vist ainuke, kes ei teadnud, et paljud naistudengid külastasid raamatukogu mitte huvist ajaloo vaid huvist ajaloolase vastu, selle ajaloolase vastu. Temast räägiti anekdooti, et ta ei tea mitte midagi peale oma eriala ja võib vabalt uskuda, et sõna „nekroloog“ tähistab kolleegi antropoloogia õppetoolist, kes uurib tumedanahalisi.
Paljud suved, kui õppetöös kestis paus, veetis ta  rännates eksootilistes maades. Alati oli tal tagasi tulles eksponaate muuseumi jaoks, aga see oli jäämäe pinnapealne osa. Nagu me hiljem teada saime, päästis ta iga kord rohkem või vähem maailma, tagastades õigele omanikule mõne iidse maagilise eseme, hävitades ürgkurjusest täidetud olendi või nurjates mõne väärastunud geeniuse globaalsed plaanid. Tema seotus eriteenistusega on kuulutatud riiklikuks saladuseks ja suhetest naistega ei tavatsenud ta härrasmehena ise rääkida. Legendide uskumine või mitteuskumine on igaühe enda otsustada, aga armastasid teda kõik, seda fakti võin ma teadlasena kinnitada.
-
Pensionipõlves tõmbus ta aktiivsest elust tagasi, asudes elama maale. Siiski aitas ta vahetevahel inimesi, kes mujalt nõu ja tuge ei leidnud.   
-
Meenutab Arthur Watson.
Vaadake, mina olen lihtne inimene, pikalt rääkida ei oska. Ühesõnaga, tegime sõbraga oma firma, pärast sõber loobus, minul läks hästi, teenisin pisut raha. Mõtlesin, et ostan linnast eemale majakese, kuhugi rahulikku kohta, leidsin ühe sellise, uskumatult soodsa hinnaga. Aga siis hakkasid jamad. Päeval on kõik normaalne, aga öösel midagi nagiseb, midagi koliseb, asjad kukuvad. Mõtlesin, et vana maja, peabki nagisema ja lagunema, lasen korda teha, siis saab korda. Aga töömehed muutusid ka imelikuks, ütlesid et nemad seal ei ööbi, sõidavad parem kahekümne miili kaugusele külasse. Mina jälle, et motellis ööbimist mina kinni ei maksa. Täitsa jamaks läks. Siis keegi soovitas, et otsi üles Kallm Realthi, tema teab mida teha. Algul tundus selline veidrik natuke, riides nagu sajand tagasi ja muudkui kohmitseb oma mesitarudega. Aga  tuli kohale, neli ööd oli ihuüksi selles majas ja siis ütles, et nüüd on korras. Ütles et mingi vana krahv oli seal olnud, aga nüüd on läinud. Ega ma suurt aru saanud ja algul ei uskunud ka, aga siis istusime temaga öö otsa seal ja pärast töömehed leppisid ka ja mul oli nii hea meel. Selline mees oli see Realthi.
-
Küsimusele, kui suur on inimene, võib vastata mitmeti. Kallm Realthi termiliselt töödeldud maised jäänused mahuvad täna ära väikesesse urni. Sellele on graveeritud iidseid sümboleid meenutav muster, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi. See urn antakse hoiule Euroopa Teadusagentuuri. Kui vastavalt riikidevahelise koostöö programmile kulmineerub lähikuudel aastakümneid kestnud projekt – luuakse inimese poolt pisike tehislik Must Auk, saab see tuhk olema esimene mateeria, mis sinna heidetakse. See oli tema viimane soov, keegi ei kahtle, et ta väärib seda.
Tänapäeval on kombeks, et keskikka jõudes avaldatakse elulooraamat. Kallm Realthile tehti mitu korda ettepanek oma mälestuste ise kirjapanekuks, aga alati ta keeldus viisakalt. Vähesed teadsid tema väikest hobi, et ta armastas kirjutada jutukesi, milles segunesid erinevad paralleelsed reaalsused. Lisaks meelelahutuse pakkumisele üritas ta nendega ärgitada lugejaid mõtisklema inimeseksolemise teemadel. Selgub, et ka tema ei teadnud kõike, oli üks küsimus, millele ta otsis vastust peaaegu kogu elu. Kutsume üles kõiki, kelle jaoks on püha mälestus Kallm Realthist, otsima seda üheskoos, vastust küsimusele:keda peab keppima, et saada ulmejutulaboris oma lugudele rohkem kommentaare?“
-
Koostaja lisamärkus.
Minult on tihti küsitud, kuidas siis ikkagi hukkus Kallm Realthi. Vastus: ta libises jalgrattaga sõites värskel värvil, millega oli asfaldile maalitud „BUS“, kukkus ja lõi pea vastu kõnnitee äärekivi ning suri silmapilkselt. Olen lugenud õelaid netikommentaare stiilis „mees ei kandnud kiivrit, sest pidas ennast kõikvõimsaks, arvas et tema on purunematu.“ Usun isiklikult siiski, et see suur inimene kontrollis olukorda kuni viimase hetkeni, lõpuni välja. Kes teab, ehk kauemgi.


9 kommentaari:

  1. Sellel lool on minu jaoksüks suur pluss. Tegelesin lugemise ajal kohaliku ühe lemmiktegevusega, mõtlemisega, kas on usutav. Kas on usutav, et ..? Kas on usutav, et inimene läheb tähtede vahele rändama, teades, et ta kaotab kõik ja tagasi ei saa? Küsisin endalt, kas ma läheks? Ma ei tea vastust, kuid küsimus jäi kripeldama.
    Muidu oli kirjutatud tuimavõitu, mälestuskõnede pidajad (kirjutajad) olid leinas soliidselt vaoshoitud, kuid on vähemalt usutav, et nekroloogide sarjana saab lugu jutustada. Minu jaoks on need siin vähemalt piisavalt nekroloogid.
    PS
    Mina lahkunu küsimusele kahjuks vastust ei tea.

    VastaKustuta
  2. Hommikul tuli meelde, mida ma siia enne magamaminekut kokku soperdasin ja kirjutan nüüd selle ka inimkeeli.
    Jutt oli natuke tuim, kuid ei oska öelda, mida muuta annaks, et asi läheks kindlasti paremaks, kuid jääks etteantud vormi. Suureks plussiks oli aga see, et kaks korda sai lugeda üle keskmise edukalt. Mõne jutu puhul on teine lugemine päris piin, kui kõik käänud on ette teada ja uudiseks on vaid enne märkamata jäänud vead.
    Ja peategelane tundus kirjelduste järgi päris reaalse iseloomuga olevat.
    a. võib-olla peaksid nekroloogid rohkem rääkijate-kirjutajate stiilis olema.
    PS vastust küsimusele ikka ei tea.

    VastaKustuta
  3. Jutu kohta kirjutaks kah midagi, aga mis mind sundis siia kommenteerima oli see, et lõpp tundus loo ära rikkuvad, tehes kogu eelnevast loost ühe pika nalja, mille lõpus oli püant. („keda peab keppima, et saada ulmejutulaboris oma lugudele rohkem kommentaare?“)
    Aga paistab, et mõjus. Ma ju kommenteerin nüüd. Nii jääb mulje, et kõik see 95% eelnevat teksti oli ainult teekond püandini, ning jätab küsimuse, et miks ma pidin kõik selle läbi lugema, et selle lauseni jõuda. (Lugu ise ilma püandita oleks olnud nagu ülistus fantasy-sci-fi-horror žanritele, mis olid kõik kokku mixitud nekroloogi formis(või kui need lugude jutustusviisid oleks suremas või kadumas, siis omamoodi nekroloog nendele žanritele endale), ning selle vaatena see lugu mulle meeldis)
    Ning see küsimus oli väga väljas poolt konkteksti ning rikkus kogu loo mulje ära. Sellele järgnev lisamärkus lisas kogu asjale veel rohkem absurdsust. Kirjutaja tahtis lihtsalt ka nalja teha kõige aktuaalsemal naljateemal.

    PS. vastus küsimusele minu näitel oleks vist, et ei paista vajadust keppida olevatki, piisab emotsioone lugejates välja kutsuda, mida nad lihtsalt peavad väljendama. (haa, olen vist su salaplaanile pihta saanud?)

    VastaKustuta
  4. Arvestades, et kõik kangelast tundvad tüübid rääkisid tema ühiskondlikust elust, aga ei midagi tema eraelust, siis ma saan täiesti aru, miks teda selline eluvõõras küsimus vaevas. Minu elukogemuse järgi ei viitsi nood, kellega keppida, su jutte isegi lugeda ja kui nad seda mingil põhjusel teevad, siis ei kõlba kommentaar kuskile. see selleks.

    Jutt on tore, aga kirjutaja eeldab, et lugeja teab kole palju igasugustest erinevatest ulmeasjadest. ilmselt nood, kes peategelast tundsid, ei vaja lisaselgitusi. mina ei tundnud ja kaalukauss faktid versus emotsioonid-kirjeldused, kaldus kõvasti vasakule. aga õnneks olen ma Harry Potteri filme näinud ja see aitas mind päris hästi :D ja kosmosevärk on mulle alati igav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hõre lugemus
      Ja veider kepivalik
      On me jumalal

      Kustuta
  5. Ja jutuväline: aare, miks sa kutset autoriks pole vastu võtnud ja oma juttu ülesse riputanud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. pole viimastel päevadel palju postkasti sattunud ja kahe silma vahele oli jäänud. viga parandatud

      Kustuta
  6. Seda juttu lugedes mul küll tuli paralleele erinevate juttudega (raske mitte Potterit võlurikooliga samale reale panna) ning see kummituse osa meenutas Hargla Pan'i juhtumeid, aga üldosas mul ei jäänud muljet nagu need oleks olnud viited konkreetsetele juttudele, vaid just žanritele, samas võib-olla mulle ei jõudnud kõik vihjed kohale. Aga selline austusavaldus või midagi taolist erinevatele ulme juttude stiilidele mulle üldiselt meeldis. Ainult see lõpp, mis viskas kogu eelneva jutu vastu taevast, kui ma just mõnele peensusele pihta ei saanud, millelegi, mida kirjutaja püüdis öelda...

    VastaKustuta
  7. Ajusid peab k*ppima, ligimeste ajusid . . .;)

    Kust krt nad selle võlurikooli tyybi järelehyyde kätte said, kui see on leitamatu planeet?

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.