25.09.12

Jääme sõpradeks?

„Et nagu mis mõttes ma ei või sinust oma sõpradele rääkida kui fuckbodyst? Mäletad, me leppisime kokku, et oleme sõbrad, eks ole?“ küsisin, teades isegi, et suhet ma ei taha. Suhet kindlasti mitte, kuna „suhe“ on liiga hirmus sõna, mis kinnitab, et need kaks inimest on koos ja teisi pakkumisi nad enam ei näe.
„Jääme sõpradeks! Jääme sõpradeks, mis mõtet on tülli minna? Või headeks tuttavateks,“ ütles tema.
„Mh-mh, tõesti või? Sõbrad ei seksi, eks ole?“
„Noh, selle idee võime vahele jätta,“ vastas ta vaadates ükskõikselt läbi advokaadiprillide kuskile kaugusesse.
„Ah-ahh, et siis sellised sõbrad. Sõprus, aga seksiga..“

Sõbrana ei kõlvanud ta kuskile, sõbraga võiks mingi sarnasus olla, näiteks maailmavaates või lemmikfilmide valikus. Parimalgi tahtmisel ei suutnud ma ta maitset kiita ja ma olen oma seltskonnast parim valetaja ja enesesalgaja. „Sõprus“ Deltaga oli keerulisem, kui ma olin arvanud. Mina tahtsin temaga poliitikast rääkida, kuid tema suutis mind hulluks ajada. Tema kiidukõned praegusele Valitsusele meenutasid Roosa Maja pressikonverentsi: meie käitume mõistlikult ja kes teisiti arvab, on ilmselgelt rumal. Valitsejad ei pea midagi põhjendama, küsijad peaksid välimuse asemel oma vaimu eest hoolitsema.

Ma hoidun kellast kellani tööl käimisest, kuid hobidest ma ei loobu. Riigikukutamine, muidugi, põnevaim harrastus läbi aegade. Valitsus tuleb kukutada ja ilmselgelt ei pääse me ka nüüd ilma suurema verevalamiseta. Umbes aasta tagasi sai sõpradega olulisim selgeks vaieldud. Praeguseks on meie organisatsioonis tuhandeid fanaatikuid, kes vaid ootavad märguannet. Kuid me ei alusta enne, kui võime võidus kindlad olla, sel korral me ei ebaõnnestu. Piisav info õigetele inimestele õigetest allikatest ja vastupidi. Kõik Vennaskonna ajud töötavad ühise eesmärgi nimel. Vennaskond pole, loomulikult, õige nimi. Me ei kasuta juba ammu mingeid pärisnimesid, ka mitte vaenlaste tarbeks. Kuid viimastel kuudel fanaatikute hulgas toimunud kummalised arengud, panevad kahtluse alla, kas me ikka tegutseme õigesti.

Ma peaksin oma suvisest uurimistööst kokkuvõtte tegema, et seda kaaslastele esitada, kuid informaatoriks sattunud Delta, ehk fuckbody, nagu ma teda tinglikult nimetan, on mu pähe endale nii suure osa hõivanud, et ma ei tea kuidas jätkata.

Stressi leevendamiseks ja tema seltskonda sobitumiseks pühendasin aega välimuse värskendamisele, mitte küll nii põhjalikult kui keskmine edukas naine, kuid piisavalt, et end hästi tunda. Igavesti kortsuvaba ja siidjalt pehme nahk oli juulikuu müügikampaanias nii odav, et isegi minusugune tööpõlgur võis seda endale lubada. Ma ei tahagi näiliselt väga edukas olla, küll jõuab. Õigel ajal.

Ei tea isegi, kuidas nii juhtus, kuid me jõudsime Deltaga juba esimesel kohtumisel vahekorrani? Ta ei sarnanenud kaugeltki minu meesideaalile, vestlesin temaga vaid kohusetundest, kuid kõik lõppes metsiku amelemisega peaaegu avalikus kohas, mustal põrandal.

Vennaskond korraldas suvel eraldatud kohas metsade ja soode vahel poolsalajase koosoleku. Kõik huvitatud inimesed võisid osalejaks registreerida. Hoidsime nimekirjal pidevalt silma peal ja siis nägin nimekirjas Deltat - valitsusliikmetele lähedalolev isik. Bingo! Ma teadsin täpselt, et meie tuumikust ei tunne ta kedagi ja endaga kaasa võttis ta suvalise pisut boheemlasliku välimusega tuttava, keda samuti keegi meie omadest ei tundnud. Ma hoidsin Deltal vaikselt silma peal, kuid ei üritanud tutvuda. Ta peamiselt kuulas, kuni tuli minu kõrvale istuma ja tegi juttu.

„Millega sa tegeled?“
„Ei midagi erilist, illustreerin lasteraamatuid, aga sina?“

Mingil arusaamatul põhjusel hakkas ta rääkima oma diplomaadikarjäärist erinevates kaugetes suurlinnades. Ma teadsin täpselt, et ta pole kunagi midagi sarnast teinud. Kuulasin näoga, nagu ma usuks, mida ta räägib. Noogutasin ja nõustusin, et meie vaesest riigist tulnutel on raske võõral maal kohalikega sammu pidada. Nemad seal ei taju meie suhet rahaga, sest neid rikkuse-vaesuse küsimus ei puuduta. Ma noogutasin mõõdukalt - kui tahad end võõrale mehele huvitavaks teha, ära jää kohe pikalt suu ammuli kuulama. Leidsin sobiva hetke ja kadusin rahva sekka, teistega rääkima. Mingi aja pärast avastasin ta jällegi enda lähedusest. Ma olin rihma juba lõdvaks lasknud ja otsustanud, et mina enam tööd teha ei viitsi ja nii me suudeldes tollesse pimedasse koristamata ruumi maandusimegi. Seltskonnas, kus mina tundsin kõiki ja tema, vist, mitte kedagi. Miks ma kohe nii kaugele laskusin, ei tea. Ta suudles ebatavaliselt hästi.

Kui me teisel korral kohtusime, alustas ta avameelset juttu kuidas me ilmselt ei abiellu. Ma olen pika taipamisega ja unustasin, et sarnases olukorras peaks suu lahti jõllitama. Pole iial harrastanud juhuseksi inimesega, kes kohe loodava perekonna võimatusest rääkima hakkaks. Kuid ma pole kunagi ka nii ebaatraktiivse välimusega inimesega vahekorras olnud, kui seda võiks vabandusena kasutada. "Ebaatraktiivse välimusega" mineviku mõttes, praeguseks ei kujuta ma muud ettegi, vist.

Suuresti tänu deltaisase (tema nimi on Delta ja alfaisase välimuseni kuluks kenake varandus) aurale jäin uskuma juttu, et tal polegi oma tüdrukut, et ta on vaba uuteks suheteks ja otsib oma tõelist. Muidugi ma teadsin, et mina pole too Õige, kuna kõikide tema poliitiliste tuttavate, parteimutrikeste ja –hammasrataste teada olen ma kurikuulus. Me ei saaks kunagi koos presidendi vastuvõtule minna, kuna siis oleks tema hajusasse tulevikku planeeritud poliitilisel karjääril kriips peal. Ma olen nii mustas nimekirjas, kuhu lüüakse punase tindiga tempel „salastatud“ ja kantakse riigivastaseid. Minu kaust samas hunnikus koos kõigi minu „rumalate sõprade“ kaustadega. Kamp hullumeelseid, kes üldse ei mõtle, enne kui mittekehtiva maailmavaate kasuks otsustavad. Kaustad materjalidega inimestest ja nende eludest, mille valitsev partei võib pisikese näpuliigutusega peesse keerata. Muidugi Valitsus võib. Mäletate ju seda vanemat täiesti ebahuvitava välimusega naist, kes jõudis ajakirjandusse kaitstes koolide õigust õpetada lapsi keeles, mida nad oskavad, mitte kehtivas küborgimurdes? Tädi võitlusele tuli kohe lõpp, kui korraliku koduperenaise õhtune suudlus täiesti võõra mehega avalikkuse ette lekkis.

Väljaspool magamistuba oli Delta täielik mölakas. Temaga koos kuskile avalikku kohta minna tähendas moraalset hävingut. Ta võis täiesti süüdimatult istuda baaris lauda, kus on kaks inimest, kellega ta olevat ühes koolis käinud või äkki isegi ühes klassis, aga ta tervitas neid toonil, mis laseb aimata, et ta peab neid imelikeks. Peale mahaistumist lasi ta ise jalga ja mina jäin kahe võõra inimesega kolmekesi, vastikult üleliigsena. Need kaks vaatasid minust põlgusega läbi, kuigi ma polnud kordagi suud lahti teinud. Ma olid väike värdjas, kuna tulin koos inimesega, kellega nad pole kunagi läbi saanud. Võimalik, et need kaks olid tegelikult minu poolel, aga ma ei saanud seda kontrollida. Istusin ja püüdsin normaalne olla, kuna päästa polnud midagi. Istusin ja määrdusin neist mõtetest, mis ümber laua tiirlesid.

Ta vihkas mu sõpru, ega unustanud kunagi kellestki halvasti rääkida ja ta teadis mu parimaid sõpru, oli varemgi koosolekutel käinud. Ka minust teadis ta pea kõiki poliitilisi detaile juba varem, kui esimest korda kohtusime. Ja mina vihkasin tema sõprade Valitsust, aga voodis oli ta tõeline ime. Fantastiline voodiloom, kuid mitte mingi metsiku seksiva masinana vaid inimesena. Paljud inimesed häälitsevad voodis, kas enamuse ajast või siis tipphetkedel, mõnikord ägades, teinekord ebainimlikult karjudes, kuidas kellegi temperament lubab. Tema oli peamiselt vaikne, aga sa tundsid iga hetk, et ta on sinuga: tema keha, tema mõte, tema olemus.

Rumalaim asi, mida voodis teha saab, on küsida „kas sul on hea?“ Nii küsitakse hetkel, kui murelik keha küll tunneb, et kellelgi pole piisavalt mõnus, aga pea ei usu ja arvab, et võiks naiivse küsimusega viimasegi lootuse ideaalseks koosmänguks põrgusse saata. Delta ei pidanud kunagi midagi küsima. Tema kallistused andsid märku, et ta loeb kogu sündmust puhtas emakeeles: sinu kõrghetkedel hoidis õrnemalt ja vaikselt, et sa hingata saaks ja naudingu tekitamise faasis profi tantsija oskusega liigutusi õigel ajal aimates ja kaasa mängides. Pornonäitlejad ja roppude filmide lavastajad pole ilmselt kunagi inimlikus vahekorras olnud, sest filmidest midagi tõelist tavaliselt ei näe. Kuid neid inimesi, kellega koos voodis jääb mulje, et partner üritab meeleheitlikult oma lemmikfilmi jäljenda – oo-jaa, neid on palju!

Pärast ühte õnnistavas mannavahus uitamise ööd kõndisin ma mitmeid päevi pilvedel, aeg-ajalt põlvi nõrgestamas mälestused paljaste kehade ühtesulamisest. Õhtul, enne üksinda voodisse pugemist, imetlesin suurest peeglist oma keha ja avastasin rõõmuga, et aktiivne elu ja värskeltostetud nahk on mu keha mu mõne kuuga veelgi vastupandamatuks muutnud. Keerutasin peegli ees kuni avastasin oma kuklapiirkonnas imeliku pleki. Võtsin teise peegli kätte ja uurisin täpsemalt: kaelal oli mingi imepisike auk, mida seal varem kindlasti ei olnud. Suguhaigused ei tohiks ometi niiviisi väljenduda?!

Kobasin käega kaela ja näppu augul hoides tundsin vaevutajutavat soojuse erinevust. Vajutasin korraks tugevamalt ja ehmusin. Ma ei mõelnud hetkekski oma tööle või riigikukutamisele või millelegi poliitilisele, kuid mu silme ette kerkis Valitsusjuhi nägu ja südamesse valgus soe õnnetunne. Mida pekki! Vajutasin veel ja nüüd ilmus kujutelmadesse Rahandusminister liibuvas jalgratturikostüümis, pingul käevarred higist niisked. Appi, seda pilti olin ma ministrist varemgi näinud, päriselt ajalehes, aga siis tundus see totter – poliitikud ei peaks end sellises riietuses demonstreerima, kuna ma tean milliste sigadustega nad oma kabinetis tegelevad, riigi eelarves sotsiaalkulutustesse kärpeid kirjutades. Liibuva kostüümiga ei peleta rahva teadvusest jälki korruptsioonihaisu! Ma polnud toda jalgratturipilti kunagi erootiliseks pidanud, nüüd aga paistis vananev edev mehike mu kujutlusis hullupööra ahvatlevana. Midagi on väga valesti! Kätt kuklal ma enam ei hoidnud, kuid kuumatunne püsis. Uus nahk, allahindlusega … Tuli see kaasa tolle uue nahaga, aga miks ja kuidas?

Tühja sest magamisest! Läksin masenduses baari ja tellisin joogi, rahvas istus ja lobises, mingid pooltuttavad, ei ühtegi hingelist, kellele oma imelikku muret kurta. Läksin välja suitsetama ja leidsin sealt Birgiti. Teadsin teda juba mitu aastat, aga me ei suhelnud varem. Alles suvel sain teada, et Delta tunneb teda ka.

„Ahh Birgit, ma tean teda pikemat aega. Millalgi amelesime pisut, purjus peaga, kogemata, ei pakkunud pinget. Ta pole minu jaoks, rohkem pole meie vahel midagi erilist olnud,“ selgitas Delta kui ma nende kohta küsisin.

Birgit tellis endale joomiseks mingi aniisimaitselise tumeda joogi, mina veel ühe õlle ja meie jutt klappis – tema rääkis, mina peamiselt kuulasin. Parimaiks vestluspartnereiks peetakse inimesi, kes kuulata oskavad.

Aegajalt saabusid meie kõrvale mingid mehed, selgete eesmärkidega, kuid igava jutuga. Birgit rääkis, et olid samal hommikul Deltaga mitmeid tunde dušši ja voodi vahel sebides aega veetnud ja mul oli lihtsalt kehv tuju, siis polnud meestel mingit lootust.

„Ma tunnen Deltat umbes poolteist aastat ja ma armastan teda. Meie vahel on tõeline sõprus, kus mõlemad võivad veel erinevaid suhteid proovida, et Seda Õiget leida. Sõprus, saad aru, ma armastan teda. Oleme head sõbrad, kes aegajalt seksivad. Delta lubas, et kui ta saab kolmekümneaastaseks ja selleks ajaks kedagi pole leidnud, nad abielluvad.“

„Aga ta on ju kole mees?“
„On või, ahh see topeltlõug, see ei sega.“
„On ta su arvates ilus?“
„Ei, ilus küll pole, aga me võime tundide kaupa vestelda. Eile öösel me kõndisime öö läbi mööda linna ja rääkisime, alles siis läksime minu juurde,“ naeris Birgit.
„Sa tunned teda nii kaua, oled sa kunagi tal külas käinud? Seal kus ta elab.“
„Ei, ei ole, ma ei tea miks. Mulle meeldivad ta riided, selline stiil erutab mind alati.“

Mõtlesin Delta müügimehe välimusele, mida ma alati baarides kondamise tarbeks pisut naeruväärseks pidasin ja sain aru, et Birgitiga on juhtunud midagi sarnast kui minuga – ta on normaalse maitse vahetanud Delta vastu ja ta ei oska ka ise selgitada, miks. Kaks erinevat naist, mõlemad usuvad Vennaskonda ja vihkavad Valitsust ja mõlemad istuvad sügaval kummalises kleepuvmürgises võrgus. Kui mulle oli Delta Birgitist rääkinud, kui juhuslikust jamast, mis ei kordu, siis huvitav, mida ta minu kohta Birgitile valetas? Seda ma küsida ei julgenud. Poleks ilus olnud, teine on isegi omadega täiesti sees ja on nõus ootama, kuni tüüp ta lõpuks ära võtab, sest ka Birgit arvas, et Delta pole eriline naistevõrgutaja, vaid pigem on tal palju tuttavaid, kes temaga suhtlemist silmaotsaski ei seedi.

Kuid me mõlemad tundsime ka kolmandat ohvrit, keda Delta kutsub Stalkeriks. Ilmselgelt kannatab see naine kõige hullemini. Silmanurgast olen ma Stalkerit näinud. Mingil öösel, kui ma baaris lõbusalt sõpradega aega veetsin, tuli Delta koos temaga sinna, jättis kaaslase üksinda istuma ja maabus minu seltskonda juttu ajama. Nädal hiljem, kui ma küsisin, et kes too oli, ei tulnud talle enam täpselt meelde, kellega ta kahekesi öösel ringi käis.

„Noh, sellise ebahuvitava välimusega, võimalik, et mingi androidilaadne,“ üritasin teda aidata.
„Aa, kole või, siis oli niisama kaaslaseks aretatud mecha. Meie vahel pole midagi, ma ei kasuta teda niimoodi, ta oli minuga lihtsalt kaasas. Sõbra jagu, neil on omavahel mingeid lahkarvamusi, ma programmeerin teda pisut. Või milline ta välja nägigi?“
„Ma ei saanud täpselt uurida, ta istus mu selja taha ja sa ei tutvustanud meid. Mina sulle omi sõpru tutvustasin, sina jätsid plika niisama üksinda igavlema.“

„Kuule, meenus, ei olnud sõbra mecha, see oli hoopis mu partei küborg, tead too, kelle ülakeha funktsioonide täiustamiseks lisati dekoratiivseid osi. Stalker. Ma olen sulle temast varemgi rääkinud. Meil oli lühikest aega suhe, mis lõppes, aga ma ei saa teda maha raputada, ta on meil nüüd parteis tähtsal kohal ja ma ei taha riidu minna. Hull tüüp, kujutad ette ta ilmus üks kord mingile üritusele linnast väljas, ilma et oleks ette hoiatanud. Mitu kilomeetrit linnast väljas, ise tuli kuidagi, üksinda. Ma olin nii ehmunud. Hull jälitaja. Ma loodan, et ta jätab järele, kui ma endale päris suhte leian.“

Deltal on korraga vähemalt neli naissoost „sõpra“, kelledega ta üheaegselt suhtleb, väites, et tegelikult otsib ta miss Õiget. Mis toimub? Miks need korralikult funktsioneerivad kuigi mõningate pisivigadega naised teda usuvad? Näeb keegi mustrit? Valitsus, mida Delta taevani kiidab, toimib sarnaselt – ta valetab, jaotab lootusi, keerab kõigile ja teda usutakse või isegi armastatakse.

„Sul on pehme nahk, kas see mida paar kuud tagasi reklaamiti?“ küsis Birgit.
„Jah, täpselt toosama, ma olen ka väga rahul. Sa oled endale mingeid uusi täiendusi ostnud?“
„Mul oli aasta tagasi operatsioon, aga mitte iluopp. Mul läks tervis täiesti käest ja nad vahetasid mul mingeid siseorganeid Valitsuse Haiglas. Nüüd on kõik korras, kui õigesti toitun, pole mingeid probleeme ja ma arvasin varem, et suren. Kujutad ette, 17-aastaselt öeldi, et mul pole kaua elada jäänud. Õnneks sai Delta mind sinna haiglasse sokutada. Odavamalt kui tavahinnad. Ta müüs mulle oma telefoni ka odavamalt ja arvuti.“
Birgit kummardust kotist telefoni võtma. Heitsin kiirpilgu ta kaelale ja nägin seal vaevutajutavat plekki. Täpselt samasugust kui mul.

Tegevusetu valitsuse kukutamine on teoorias lihtne. Päriselu ei allu teadurite teooriatele ja loll, kes neid otse ellu rakendama jookseb. Meie Roosa Maja on rahva jätkuvas armastuses nii kindel, et siin peab olema mängus midagi enamat kui lihtne ajupesu. Üksikisiku tasandil teavad kõik, et rahvas on ühel pool ja valitsejad teisel pool roosat müüri, siit peaks olema vaid üks samm, et rinne avada. Nii võiks pealiskaudsel uurimisel arvata, kuid detailid ei mahutu kogupilti. Rumal enesekindlus peaks haisema, ma ei tunne vastikut lehka. Neil peab olema mingi konkreetne põhjus endasse ja oma jätkuvasse võimu uskuda. Ma ei tea, mis see on, kuid aeg-ajalt tunnen ma kohutavat kirge mõne valitsusliikme vastu ja ei suuda enam Vennaskonnaga kohtuda. Nad on liiga asjalikud, liiga riigivastalised. Mõelgu oma tulevikule!

21 kommentaari:

  1. Tänud sõpradele, kes mind kirjutama kehutasid ja head nõu andsid ja palun vabandust Täheaja fännide ees, kuna ma tegelikult ka ei oska Sulbile sobivalt kirjutada :)

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldis. Üsna. Manjana üks parimaid siin. Minu maitse jaoks oli lõpp ainult veidi vales kohas. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui see oleks olnud kas varem, näiteks seal, kui peategelane avastas teise naise kaelalt samasuguse täpi, valitsuse kuri vandenõu, pessimistlikum või ähvardavam jutt, või siis jutt oleks olnud pikem. Nii oleks näinud, mida autor ise arvas, mis edasi sai. Androidide värk lõpus oli ka tiba segadusse ajav. Ilmselt oli mõeldud kõige eelneva selgitamiseks. Kui natuke järgi mõelda, siis tegelikult selgitas ka.
    PS
    Seda kommentaari kirjutades tuli pähe mõte, et vanasti pidi kirjutama, et jutul algus on, kuid siis vajub ära või et polegi nagu juttu. Nüüd juba teine jutt suht lähestikku, mille puhul kirjutan, et lõpp on tiba küsitav. Huvitav, kas see tuleb juttudega ära harjumisest? Kas peaksin muretsema?
    PPS
    Mulle meeldis antud jutu teistsugune stiil, aeglane ja olustikuline. Rohkem küll üllatuse mõttes, et nii saab ka ja pole üldse paha.

    VastaKustuta
  3. Nautisin ideed nagu rusikat (mõne ärateeninu) silmaaugus, seetähendab muhelesin kogu loo vältel - allegooria ulmevõtmes tundus. Loo lõpp pani korraks kõõksatama, raske oli taluda. Lühikese loo vältel on peategelane ennast juba lugejale selgeks asetanud, on just teada saadud, mis ta sihuke on ja loetud see täitsa toredaks. Lisaks on näha, kuidas ta tõttab asjalikult seoseid looma. Ja just siis, kui need loodud saab, avaldub ajupesuimplandi kumulatiivne toime ja meie ette jääb lõigutäis roosat inimvaret. Kusjuures, me just saime teada, et kõigi teistega juhtus või hakkab juhtuma samamoodi. Väga lõbusa õngevõtmisega ülimasendav düstoopia!
    P.S. Ma ei tea, kas mittelaborandid üldse võivad siin kommenteerida, aga mul keel nii sügeles!

    VastaKustuta
  4. Väga kõva jutt. Mina sain asjast nii aru, et delta sokutas naissõpradele mingi täpikese kaela peale, mis vahetas valitseva kliki vastased meeleolud selle sama kliki vastu suunatud seksuaalseks kireks. Natuke kahju, et Manjanal ei jätkununud ülbust küborgid, vahetatvad nahad jms. välja rookida. Tegelt need "ulme atribuudid" mingit lisaväärtust ei lisanud, pigem jätsid mulje, et autor proovis asja kuidagi ulmejutuks sättida. Kuigi selle järgi vajadus puudub, jutt oleks 100% ulme ka ainult plekikese või isegi selleta.
    Üks koht riivas silma küll. Nimelt rahandusministri rattasõiduhuvi. Liiga selge vihje siin-ja-praegu olukorrale. Vot selle koha peal oleks võinud minister migit eriti veidrat tuleviku spordiala harrastada.
    Nii et igatahes kobe lugu, sujuv, huvitav ja jättis teema kummitama.

    VastaKustuta
  5. Ma pean ütlema, et minule oli lugemine raske, kõik see poliit-teema ja seks, ja veel seksi ja siis veel. Vaatad samas "scrollbar"i, et pool juttu juba läbi, lühijutt peaks juba haarama rohkem. Minuarust ei tohiks lühijutt olla selline, et muudkui venib ja venib ja venib nagu mingi romaan ja siis kõmatab lõppu ühe sellise kergekaalulise twisti. Lugu peaks kohe alguses haarama ikka. No minu arvamus muidugi, aga ei meeldinud :)

    VastaKustuta
  6. Ainus, mis mulle meeldis, oli idee. Koledate keskealiste meesprostituutide teemat on tõesti kirjanduses põhjendamatult vähe käsitletud.
    Kõik muu oli kummaline. Mecha, küborg ja naha vahetus kõlasid usutavalt viimati kolm aastakümmet tagasi. Täna eeldaks poliitiliste jutukeste puhul pigem küber- või aurupungi retoorikat.
    Minu jaoks läheb see lugu sahtlisse, kus on ootamas ka teised taolised, millele kavatsen kunagi remixi kirjutada, kui Suur Kirjastaja elupäevi annab.

    VastaKustuta
  7. Ehk KaRe ütleb, miks nimetatud ulme alamžanrite puhul tuleks poliitiline sõnum paremini välja. Minule jäi praegusel kujul põhjendus segaseks. Mood iseenesest ei saa ju põhjus olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest täna on neis kõige lihtsam luua selleks sobilik, meie omaga piisavalt sarnane ja piisavalt erinev maailm.
      Demonstratiivselt ebamoodne olemiseks võiks siiski mingi põhjendus olla, muidu jääb õõnsaks.

      Kustuta
  8. näiteks mina ei tajunud seda ebamoodsana, veel vähem demonstratiivselt ebamoodsana. Võib-olla pole ma piisavalt nii vanu ulmejutte lugenud ja minu jaoks oli stiil hoopis uus, mitte vana. Kumbaid inimesi on tänapäeval rohkem, kas neid, kes tunnevad siin ära ammuse stiili või neid, kelle jaoks on see uus? Riiete-maailmas toimib küll vana ülessoojendamine. Miks ei võiks sama asi ka juttude puhul toimida?
    Kui on juba labor, siis ehk saaks teada, miks vana on lootusetult vana.:)
    Uudishimulikult

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui 1984 tehtud filmis oli tegelaseks 2029 toodetud inimkujuline küborg, siis kõik uskusid, et see ongi üks võimalikest tulevikest. Kui täna väita, et 2057 on taolised küborgid reaalsed, siis ei usu seda keegi. Täpselt sama lugu tehiselunditega: kolmkümmend aastat tagasi usuti, et neist saab kolmekümne aasta pärast laiatarbekaup, aga ei saanud. Pakkuda täna vanu visioone mis tegelikult ei teostunudki – milleks?
      Palun püüdke natukenegi kaasa mõelda: mis aastal saab teie arvates reaalseks selline soodushinnaga nahavahetus pehmema vastu? Kas siis on veel käibel sõnad ajaleht, telefon, arvuti?

      Kustuta
    2. ehh, sa oled realist, mina mitte. ma ei mõtle ski-fid lugedes, et ohh, tulevik, vahva. ja mis peaasi - tundub täiesti loogiline.

      ma tahaks, et oleks fun. ja mis siis, et pole võimalik, kui on vahva.
      mu arust on kole igav kui kogu värk on mingi hull tulevik, et pole enam ajalehte-telefoni-arvutit, et on mingid halod-mõttelugejad vms. mul pole nutitelefoni ka, ei huvita. aga mu telefon näeb hea välja, punane ja helinaid saab sättida ja ise uusi sisse laadida :D

      Kustuta
  9. ilmselt kare tänapäevasest poliitikast ei pea (ei saa aru), et seepärast ka küber- või aurupungi soov, ma arvan. tegelt ei meeldi mulle ei küber ega aurupunk ja Mikel oli õigus, et mul jäi ülbusest puudu, paha mina.

    aga KaRe ulmejutu idee, kus juba alla 30-aastased on keskealised, on tõesti põnev. sellest võiks kirjutada jah, postmodernset ulmet, küber ja aurupunk on ikka liiast vanakool :D

    aga tegelt olen ma kommidest väga vaimustunud - kui ikka 50/50 on et väga meeldib ja üldse ei meeldi, siis peab midagi hästi olema :)

    VastaKustuta
  10. Jutt tundus hästi kirjutatud olevat tõesti. Sujuv lugemine, aga mulle ei meeldinud. Põhjuseks tõenäoliselt lihtsalt see, et polnud minu nn tee tass. Aga üldiselt ideed olid loos huvitavad. Natuke teistsugune lähenemine Orwelli raamatus 1984 jutustatud mõttele. Võib-olla lihtsalt tänapäevasem versioon, kus seks on rohkem igapäevane teema kui sel ajal? Halba on raske rääkida, sest ma ei suuda panna näppu peale, miks see lugu mulle vastumeel oli, võib-olla samuti see "seks, ja veel seksi ja siis veel" nagu Metsavana kommenteeris.

    Aga lugedes teiste kommentaare tekkis kohti, millel tuli tahtmine sõna sekka öelda.

    Kõige pealt Mike soovitus, et kõikse liigne ulme välja rookida. Mina sellega ei nõustu, sest miks ei võiks mitte nii ulmelised lood olla mähitud ulmelisse keskkonda, ning Manjanale lohutuseks võin öelda, et G. R. R. Martini jutule "The Second Kind of Loneliness" oli ette heidetud seda sama, et loo peategelasest ussiaugu operaator kosmoses võiks sama hästi olla tavaline majakavaht.

    Viimaseks KaRe ütlused aegunud teemade kohta: mecha, küborg ja naha vahetus. Mechade loomine on kindlasti jaapanlastel unistuste hulgas ja küll nad ära teevad, robootika areneb tasa aga targu, ning küll need ära tulevad. Küborgid on isegi lähemal kui mechad, sest juba praegu saavad käetud/jalutud robotjalgadel kätel ringi liigutud. Ning otse närvidega mingite mehhaaniliste osade liigutamised on juba katsetamistel ja testimistel. Küll varsti meil on usb pesad küljes(nali). Naha vahetuse kohta seda, et juba praegu tegeletakse nahasiirdamistega, ning niikaua kuni meie ühiskond jätkab samamoodi liikumist, nii kaua on ka iluopid, ja kuhu iluoppidel ikka palju edasi liikuda oleks, kui kogu naha siirdamisteni, kui ei avastata geenides tõdesid, kuid igaveselt nooreks jääda, ning ma usun, et tõenäolisem oleks geeniehnoloogia abiks siiski. aurupunk on nagunii fantastika, ning selleks ka jääb, kui just elekter maailmas imekombel ära ei kao. Ning enamik sci-fi'sid näitab küber värki liiga fantastikana, kõige usutavam tuleviku versioon küberiks oli Neal Stephensoni "Lumevaring", välja arvatud need fantastika elemendid, mille ümber pealugu jooksis, aga kübertehnika ise seal loos.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma pean seda ütlema. ma ei uskunud, et mõjub, aga mõjus. jah, ma just lugesin 1984, aga ma ei teadnud, et mõjub :D

      Kustuta
    2. Ma pidasin ise rohkem seda silmas, et antud loo tonaalsuse juures oli mehhade sissetoomine ebavajalik, neil puudus igasugune otstarve. Lugu ise ütles kõik vajaliku ära. Ulme saab ka siis väga edukalt ulme olla, kui ühtegi õiget ulme sõna sees pole. Minu isiklik arvamus muidugi, kõik teised arvamused on sama õiged.
      Seksiteema kohta tahtsin seda öleda, et mind ka ajab närvi viimase aja trend, kus "teen-filmi-raamatu-laulukese-ükskõik-millest-aga-panemine-peab-kindlasti-sees-olema." Vaatad Troonide mängu esimest osa - panemine, vaatad Tartuffil Vousaarit - panemine. Pidevalt üks panemine. Tõesti ei jõua enam.
      Selle konkreetse looga on asi teine, siin on loomalikud instinktid kesksel kohal, kogu süžee on selle ümber ehitatud. Kusjuures veenvalt, oskuslikult ja igati põhjendatult.

      Kustuta
  11. Alustuseks see, et 1984 ei uskunud kõik, et 2029 tulevad taolised küborgid. Mäletan isiklikult vaidlusi, mis lõppesid suht kiiresti üksmeelega, et ei tule.
    Ennustamine ja prognoosid on nagu on, kuid see ei olnud ulmeromaan, kust lugesin prognoosi, et 2030 aastal jõuavad superarvutid intelligentsuselt koeraga sarnasele tasemele ning 2050 aastal inimesega. Kui ennustus vastavalt 20 ja 40 aasta pärast on juba eelduse järgi 2x väiksem kui peaks, on see tulevik päris lähedal. OK, superarvutit ringi kõndima ei pane, see tahab korralikku kõrgepingeliini või kahtegi, et töös püsida. (See pole minu idee, pärit samast kohast kus 20 ja 40 aastat)
    Kahjuks ei mäleta, kust pagana kohast kõike seda lugesin.
    Mis puutub naha vahetamisse, siis taoliste asjade alustega praegu tegeletakse, kogu see möllamine tüvirakkude jms ümber. Kui puhtalt oletada, et just praegusel hetkel teeb keegi avastuse, kuidas asjad õigetpidi käima panna, läheb rahulikult 10 aastat, enne kui laborist meditsiiniliste katseteni jõuda, meditsiiniliste katsetustega läheb veel 10 aastat ja siis läheb veel 20 aastat, enne kui asi mõistliku hinnani langeb. Paneme 10 aastat veel realistlikuse suurendamiseks.
    Tulemus 50 aastat. Seda toodud eeldustel siis.
    Tegelikult võiks valemisse toppida ka aina suureneva arvutusvõimsuse. Praegu on bioloogias arvutitel tagasihoidlikum koht kui võiks. Geeniteadustes on nad asendamatud, kuid seal alles selitatakse pilti, praktilisi rakendusi veel suurt ei tule.
    Et 50 aastat. (20 aastat laboris, 10 aastat meditsiinilistes rakendusuuringutes ja 20 aastat hinna langemiseks ja tehnoloogia lihvimiseks). Ma usun, et äärmiselt optimistlik hinnang, kuid ma siiski ei välistaks. Ja kui neid arve tulekski kahega korrutada? Palju see asja muudab?
    Pigem siis vaidlustada juba ideed ennast. Milleks kulutada vahendeid nii mõtetu asja peale. Energiakriis, ülerahvastamine jms. Või et palju lihtsam ja odavam on olemasolevat nahka turgutada kui seda vahetada.
    Lisaks on ilul kaks komponenti. Ilu ja teistest eristumine. Kui kõigil on ühesugune ilus nahk, viska sent ja ongi käes, ei pruugi see enam himustatav olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. „Milleks kulutada vahendeid nii mõtetu asja peale“ – just nimelt! Iluoperatsioonid on jäänud nišiteenuseks ja pole mingit märki, et tarbijate protsent hullult kasvaks vaatamata tehnoloogilistele võimalustele.
      Või võtame selle jalaproteesidega jooksja olümpialt: tendents on pigem see, et tehissjäse peab olema funktsionaalne maksimum kuid välimust ei püüagi keegi originaali sarnaseks viia. Kunagi olid kipsist käeproteesid – liikumatud, ainus mõte puuduse varjamine, tähelepanu vältimiseks.

      Kui kirjutada lugu, mille tegevus toimub tänase ühiskonna väikeses arenduses, tuleks arvestada ka hetkeseisuga.
      Teine varjant on alati minna palju kaugemale ("täheaega"!)- siis tuleks näha rohkem vaeva maailma maalimisel, aga sellega kaasnevad ka suuremad vabadused.

      Kustuta
    2. Kui see oleks pikk ja põhjalik romaan, oleksid su etteheited omal kohal. Lühijutus võib vabalt jätta kõrvalised tehnilised detailid välja arendamata. Seda lugu ei pea võtma "tulevikuna" võib võtta "paralleelreaalsusena"

      Kustuta
  12. Muidu on hea lugu küll, aga ulme ja riigikukutamine on liiast :) Kas sa ei ole mõelnud, et sa võiksid hoopis neorealismi kirjutada?

    VastaKustuta
  13. kiire repliik:
    a) rattakostüüm mõjus võõrkehana (ja otsese vihjena)
    b) küborgite maailm andis minu jaoks jutule visuaali, keskkonna ja aura, nii et minu puhul töötas hästi.

    Lugu meeldis ja samas ei meeldinud. Ma ei oskagi öelda muud, kui et lugedes oli igav aga lõpetamise järel oli järelmaitseks "päris äge".

    VastaKustuta
  14. Üks lihtne tähenärimine - miks mitte "fuckbuddy"? Kas see on näpukas või ma lihtsalt ei hammusta seda läbi?

    Lugu meeldis ja samas ei meeldinud. Ma ütleks, et ehkki sa (fb andmetel) oled sellele tekstile kõvasti aega kulutanud, siis ometi on tunda mingit ebaühtlust, kergekujulist järjekindlusetust. Kohati sai see lugu minu jaoks väga hästi vedama ja siis jälle eksis võssa/ hakkas lonkama.

    Lõpp tuli ikkagi liiga äkki, liiga järsu üleminekuga. Sinna oleks võinud ehk panna mingi lihtsama triki - lasta sõbrannal valitsust kiruda, öelda talle, et kle, sul on mingi puru krae peal, oot, las ma aitan sind ise, vajutada seda laigukest ja kuulda siis sõbranna suust midagi kuumade ministrite koha. (noh, kas nii lihtsalt, aga oleks tahtnud pigem selget vihjet kui tornist hüüdmist).

    Subjektiivne hinnang, ära väga tõsiselt võta. Juttude kirjutamisest ma ei tea ka praktiliselt midagi.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.