14.01.13

Igavene tsirkus

Akrobaadid, klounid, žonglöörid ja muidu trikitajad. See oli poliitiliselt korrektne tsirkus, ei mingeid merilõvisid ega karusid. Hobused ja koerad küll. Esimesed jooksid lihtsalt ringiratast ja uljad džigitid tegid nende peal, all või kõrval trikke. Ilmselt pole traavli jaoks vahet, kas teenida oma igapäevast kaera areenil või maneežil, mõtles Karli Reepan. Kusjuures alati on nii, et mitte hobuste seljas hüplejad ise ei juhi oma loomi, vaid keskel on veel üks täiendav tüüp, kelle piits liikumist koordineerib.

Pisikesed puudlid kandsid edevaid kostüüme ja etendasid rollimänge, sekka ka mõned keerulisemad trikid. Väikesed lapsed vaimustasid väikestest koertest silmnähtavalt ja kõrvkuuldavalt. Huvitav, kas siin on mingi suuruse seos, mõtles Karli hajameelselt. Bernhardiin ja njuufaundlane peaks ju olema sama taibukad ja treenitavad, kas neid ei kasutata rändtruppides puhtalt selle pärast, et tülikam kaasa vedada. Äkki see võiks olla äriidee – lavastada mingite tohutute mastifi-peletistega klassikaline suurte kaslaste etteaste, läbi põleva rõnga hüpped ja muu taoline.

Vahepeal oli areeni vallutanud akrobaatide trupp. Need painduvad naised on ikka kuradi ilusad, mõtles Karli. Vanasti räägiti, et tsirkusekooli astuti juba lasteaiaeas. Tegelikult, kui võtta suvaline rahvusvaheliste võistluste võimleja, vaevalt et tal kuluks kuigi kaua siia sisseelamiseks ja vastupidi, need plikad õpiks olümpiakava kärmesti ära. Ainult valikud on olnud erinevad: üks tahab ennast omasugustega hirmsasti täpselt võrrelda, teine lihtsalt näidata, üks elab medali, teine aplausi nimel.
Karli Reepanil oli tsirkusest ükskõik, see ei kutsunud kokkuvõttes esile mingeid emotsioone. Ta oli siia tulnud oma õe võsukestega, et anda väsinud lapsevanematele võimalus olla kahekesi, romantiline pool pühapäeva. Laiemas plaanis oli see võimalus näidata, et hoolib siiski oma sugulastest. Igav ajaraisk, aga elu koosnebki kohustustest, käid korra mingil märgilise tähendusega üritusel ära ja võid jälle hulk aega kõiki ignoreerida.
Vähemalt mustkunstnik suutis olla paari protsendipunkti jagu originaalne, kandes harjumuspärase musta asemel lumivalget. Tavapärased kaardi- ja nööritrikid olid sissejuhatuseks. Siis kutsus ta publikust mõned vabatahtlikud ja pani nad sünkroonis tobedaid liigutusi tegema. Kui üks kolmest käsu peale koogutajast-kaagutajast poleks olnud pooltuttav nägu, kahtlustanuks Karli kokkumängu, et poetati publiku sekka omad mehed ja siis etendati nende peal nii-öelda hüpnotiseerimist.
Lõpuks võttis esineja peast oma torukübara, näitas kõigile, et see on tühi ja asetas lauakesele. Muidugi mõista hakkasid sealt salapäraste liigutuste saatel rätikud ja lillekimbud välja lendama. Uuh, kui klassikaline!
Kas üleni süsimusti küülikuid üldse on olemas? Igatahes oli ta arvatavasti hankinud kõige tumedamat tooni halli looma, kes saadaval oli. Eks igal asjal ole oma mõistlikkuse piir, kui palju tasub efekti nimel investeerida, tsirkuses tänapäeval suured rahad ilmselt ei liigu. Nende karva värvimine vist viiks loomakaitsjatega vaenujalale. Või äkki kartis, et kui mustaks võõbata, hakkab higistades värvi andma ja rikub säravvalge oktoobri. Äkki ongi kunagi ülevärvitud, aga suurest kasutamisest heledamaks kulunud see kodujänes.
Üldse, kas kübarasse peitmine on loomade suhtes hea ja viisakas käitumine, ega see talle asjatuid kannatusi ei põhjusta? Ega tal seal näiteks igav ei ole? Lahe, kui see väike loomake vahelduseks oma peremeest hammustaks, mõtles Karli Reepan tülpinult. „Võta näpust“, sugereeris ta endamisi esinejate poole.
Loomake ukerdas oma loomuomasel moel laual ringi ja korraga, ilma hoiatava urina või ähvardava poosita, tegi kalpsava hüppe ja hammustas mustkunstniku sõrmest.
Valdav enamik publikust arvas, et see pidigi nii minema. Kõigepealt pistis artist vigastatud sõrme automaatselt suhu. Järgmise refleksi ajel haaras elaja järele, ilmse kavatsusega teda tõsiselt raputada, kui mitte lausa kael kahekorra käänata. Siis aga taltus, ikkagi professionaal ju, tõstis süütu olemisega loomakese kõrgele ja hüüdis: „Lapsed, mustkunst on ohtlik ala, ärge üritage neid trikke kodus järele teha!“
Seekord ühines aplausiga ka Karli Reepan. Mustkunstniku valgel revääril säras tilluke punane täpp, mis tasapisi tuhmimaks tõmbus.
*
„Mida see tähendas? Kas sa oled lolliks läinud!“ Armin Vanakass oli emotsioone vaos hoidnud kuni nad jäid omaette. Nüüd motellitoas lasi ta lõdvaks. „Aga kui ma sellelt näriliselt mingi haiguse saan?“ Ta suskas plaasterdatud sõrmega torukübara külge.
„Ta palus seda nii ilusasti, ma tahtsin talle heameelt teha,“ vastas see siidise ja sametise häälega. Neist materjalidest oli ta õmmeldud, ühtegi teist häält ta teha ei osanud. Näriline ise mäletas kogu juhtumit juba õige ähmaselt ja askeldas toanurgas oma puuris peaaegu rahulikult.
„Lihtsalt mingi laps palub ja sa ässitad minu kallale verejanulise jänese? Ei, kaabu, sa oled lolliks läinud!“
„Kui sa mind esimest korda rääkimas kuulsid, arvasid et oled hoopis ise lolliks läinud, mäletad. Pealegi, see laps oli nii sümpaatne.“
Mustkunstnik ainult puhises vihaselt, tema peast ei kostnud ühtegi arusaadavat mõtet.
„Või mis laps, üle kolmekümne kindlasti.“
Valge oktoober pidas lausete vahel pause, nagu sõnade otsimiseks. Või siis selleks, et mehel oleks aega kuuldut seedida.
„Sa ju tead, ma kuulen vaid üksikute inimeste mõtteid selgelt. Enamik on lihtsalt lärm, undamine või krõbin.“
Muidugi Armin teadis seda, nad olid juba aastaid koos olnud. Ka tema oli üks nende valitute hulgast, kes suutis mõttejõul selle kõneleva kübaraga suhelda. Kuid ta eelistas enamasti häälega rääkimist, sest siis tundus kõik vähem hullumeelne.
„Tema kostis sealt massi seest nii selgelt läbi. Anna andeks, ma ei suutnud talle „Ei“ öelda.“
Selline jutt ajas Armini ärevaks. Mis siis, kui see ei olnud vaid hetketuju. „Kas ta meeldib sulle?“
„Ta on huvitav.“
„Huvitavam kui mina?“
Kübar vaikis. Võib-olla viisakusest. Ta oli üldiselt tore kaaslane, hea iseloomuga, kui nii võib ühe mütsi kohta öelda. Vaatamata oma maagilistele võimetele ei olnud ülbe ega ahne.
Kunagi, nende kooselu alguse poole, oli ta seda Arminile ka seletanud. Loomulikult võiks kübar, kes suudab hüpnotiseerida inimesi ja peita enda sisse asju füüsilistest mõõtmetest oluliselt suuremal määral, teha suuri tegusid. Ta võiks saada rikkaks ja võimsaks, aga kujult jääks ikkagi selleks samaks oktoobriks, nii et milleks. Kunagi oli ta proovinud ülevärvimist, sest „valgest sai siiber“  - selle tagajärje lähim inimlik vaste oli „peavalu“. Ta võis ehtida end värviliste lintidega või lebada kõva riiuli asemel pehmeimal padjal, aga mingit füüsilist mõnutunnet sellega ei kaasnenud. Sest ta oli torukübar. Ja kui sa oled rikas ja võimas, oli ta seletanud, siis kõige tugevam tunne, mida suudad inimestes esile kutsuda, on kadedus.
Nad hakkavad sind ihaldama, sinu nimel võitlema, isegi üksteist tapma. See võib olla lõbus või tüütu, suhtumise küsimus. Teinekord on ärritav, kui sa ei saa ise valida, kelle peas istud, aga mitte see pole kõige hullem. Varem või hiljem ilmub välja mõni üllas rüütel, kes leiab, et sina, lihtne maagiline ese, oled kõigi hädade põhjus. Ta seab oma elu eesmärgiks sinu hävitamise, uskudes et muudab sellega maailma paremaks paigaks. Mõnikord moodustab ta lausa vastava vennaskonna ja nad hakkavad sind jahtima. Ajalugu teab liiga palju juhtumeid, kus võlukola – mõõgad, sõrmused ja muu taoline – on leidnud oma otsa, sest pole mõistnud varjus püsida. Ela sellena, mis sa oled – see on minu moto, oli ta öelnud.
„Nii et sa jätad mu maha!“ prahvatas Armin kinnihoitud mõtte välja. „Pärast kõike, mis ma sinu heaks teinud olen!“
„Me ei ole abielus. Sa oled alati teadnud, et kunagi tuleb sellele lõpp.“ Kübar ladus välja kuivi fakte. „Kes kelle heaks rohkem teinud on, see on eraldi arutluse teema.“ Viimase lausega sobinuks hästi hääle kõrgendamine või serva demonstratiivne kõverdamine, aga see polnud võimalik. „Ilma minu abita oskad sa ainult kolme kaarditrikki.“
„Ja kahte müntidega,“ prahvatas mees automaatselt. Tema kasutas emotsiooni võimendamiseks nii miimikat kui hääletooni, öeldes: „Kes olid sa enne minuga kohtumist! Kerjuse mütsilott! Tänu minule sai sinust staar!“
„Tõsi, olin. See oli huvitav aeg.“
Ta oli olnud mütsiks vana almuste paluja jalge ees ning sundinud inimesi loovutama kaugelt suuremaid summasid, kui nood oleksid andnud vabast tahtest. Mitte küll liiga palju, et hoiduda kahtluse äratamisest. Nad olid tegutsenud hämaras jalakäijate tunnelis ning maskeeringuks ümbritsetuna vanade ajalehtedega, et liig hea välimus silma ei torkaks. Talle meeldis jälgida möödakäijaid ja kuulata jutukatkeid, seal liikus palju turiste. Lisaks koondas maa-aluse käigutee kuju inimeste mõtteid, nii et selles orvas suutis ta neid paremini lugeda kui muidu.
Siis ühel päeval tuli nende naabrusesse nooruk viiuliga, kes oli avastanud ruumi omapärase akustika. Ta  unistas kuulsusest ja publikust, ka kahest üks oleks juba peaaegu piisanud. Pillikasti visatud mündid olid pigem boonuseks.
Kaabu oli tüdinenud ühe koha peal istumisest. Möödakäijate näod ja jutud hakkasid korduma, kui mitte päris üks-ühele, siis tüpaažid ikkagi. Valge võlumüts veenis viiulipoissi, et kui sa oled loodud artistiks, siis on ka muid võimalusi peale muusika. Vastutasuks pääses ta reisima, kohtuma erinevate publikutega suurtes ja väikestes linnades. Ehk oli temaski kübeke edevust ja kuulsusejanu.
„Huvitav aeg? Ma sain aru… Ja minuga ei ole enam huvitav?“
„Ma ei kahetse ühtegi päeva sinuga koos veedetud ajast,“ püüdis oktoober olla leebe ja lepitav.
„Ja mis minust saab? Millest ma elama hakkan? Mul ei ole midagi peale sinu!“
„Mis sai minu eelmisest peremehest? Kui sa mind tema juurest viisid, kas su süda siis ei valutanud?“
See oli retooriline küsimus. Nad mõlemad teadsid, et vana kerjus oli jäänud pensionile ja elas priskelt aastate jooksul kõrvale pandud rahast. Kuid Armin Vanakassil ei olnud sellist säästlikkuse soont. Ta oli reisinud erinevate truppidega ja vahepeal ka üksinda esinenud. Algul uskudes, et arendab oma karjääri mustkunstnikuna, püüdis iga järgmise pooleaastase lepingu saada paremasse seltskonda, kõrgemale tasemele. Pikkamööda ind rauges, piisas ka sellest, et kõht oli täis ja lapsed plaksutasid. Mõte saada maailma kuulsaimaks nihkus vähehaaval tahaplaanile. Mõnikord juhtus, et hinges kripeldas, see ei ole ju looming, siristas keegi kõrva. Siis rahustas ta ennast mõttega, et elu on ilus ja jook laual – milleks viriseda.
„Ma tean kus sa eile käisid.“
See mõjus nagu hoop selga. „Mis see siia puutub?“
Ta oli käinud kohalikus kõrtsis, nagu ikka. Tihti oli taolistes linnades keeruline korralikku joogikohta valida. See konkreetne polnudki kõige hullem.
Kõrvalpukile räntsatas tõsise välimuse kuid lõbusa olemisega tüüp. Ajanud oma asjad baaridaamiga, pöördus ta järsku Armini poole ja röögatas: „Oled see sina, vana kõuts! Oled ju! Eladki siinkandis või?“
Nüüd vaatas Armin hoolikamalt, kiilanev pealagi ja õlgadele langevad hallikirjased lokid küll eksitasid, kuid jah, see oli vana klassivend Janus.
„Ei, läbisõidul. Esinemas,“ vastas ta ettevaatlikult. Tore küll, kakskümmend aastat pole näinud.
„Hohoo, esinemas? Meie ka, meie ka! Mida tsirkust teed siis?“
„Mis küsid, kui tead,“ läks Armin tooniga kaasa. Nähes et teine ei taipa, täpsustas: „Kunstnik olen. Must. Valges. Ja sa ise?“
Janus ilmselgelt ei taibanud, mis mustvalgest kunstist jutt käib, kuid tal oli peas juba järgmine mõte. „Bändiga oleme. Kuule, sul viiul on alles ikka?“
„Ikka.“ See oli nukker vale. Muusika oli tema jaoks juba aastaid vaid ilus mälestus. Sinna hulka mahtusid ka esinemised koolipidudel koos sama Januse ja teistega, aga nad kasvasid lahku.
„Kuule, see on nagu saatus, jumala sõrm, et me siin kohtusime! Jumalat ikka usud ju?“
„Usun, aga nime ei tea.“ See vana aforism oli aastatega tema jaoks omandanud uue tähenduse, kuid kõlbas kasutada veel küll. „Ja teie, mängite kirikutes?“
„Hohoo, ainult seal! Iga rokilava on kirik, iga kontsert ilmutus, kitarr on minu kantsel, aamen! Tornid mõtleme muidugi ise juurde.“ Janus rüüpas lonksu ja jätkas siis märksa vaguramalt: „Kuule, ilma naljata, meil on praegu nagu väike loominguline kriis. Midagi on tsüklis, värsket tooni oleks juurde vaja. Proovisime flööti, see pole see. Sina ja viiul koos meiega – ma kujutan seda juba kõrvus ette! Äkki sa oled vastus meie palvetele! Ei, ära mõtle, ega see pole nii, et värvid oma pilli mustaks ja tõmbad paar kääksu. Me teeme nüüd täitsa tõsist asja, mitte mingi mainstriim.“
Armin lasi ennast nurgalauda vedada ja tutvus kolme tõsise rokimehe – Jõmmu, Timi ja Nimetu Tähega.
Nüüd oli tema kõige suuremaks mureks, kust hankida homseks enam-vähem korralik viiul, et minna bändi proovi. Kaabuga tülitsemine selle kõrvale ei sobinud kuidagi.
„Sa tead, et stseenide tegemine pole minu roll,“ ütles oktoober, „arutaks seda asja rahulikult ja täiskasvanute moodi.“
Armin nohises pisut rahunenumalt.
„Sa pole mul esimene mustkunstnik, tead. Lahkuminekuid ei pea olema inetud.“
Kui oleks raha küll, leiaks ka pilli.
*
Kaks kuritegu samal päeval oli kõvasti üle keskmise. Ei pea olema Barnaby, mõtles väikelinna politseikomissar, et mõista, need sündmused on omavahel seotud ja pandud toime sama seltskonna poolt. Või ka üksikisiku. Kindlasti mitte kohaliku, kohalikel ei jätkuks sellise asja jaoks fantaasiat ega ettevõtlikust, uskus ta. See mõte rahustas, tema meeskonna kohus oli tegeleda piirkonna pättidega, gastroleerija käest lipsata laskmist ei saanud lugeda suureks õnnetuseks.
Kedagi ei olnud tapetud ja pangast viidud summa oli kaugelt alla saja tuhande. Igasugune alus pealinnast abi tellimiseks seega puudus.
Pangakontorisse oli sisenenud mees, kes kandis valget oktoobrit ja ähvardas töötajaid „relvataolise“ esemega. Selles olid kõikide kannatanute ütlused ühtelangevad. Keegi ei osanud täpsemalt kirjeldada relva. Isegi mitte seda, kas tegemist oli püstoli, revolvri, kärbiku või millegi muuga. Täispika toruga püss vaevalt, sest siis pidanuks ta ka tänaval silma torkama, oletas komissar. Midagi täpsemat ei osanud ükski kolmest kohal olnud pangatöötajast kurjategija välimuse kohta öelda.
Sedasama kinnitasid ka turvakaamerate salvestised. Üks mees. Valis hetke kui teisi kliente ei olnud – väikelinnas pole see keeruline. Tulirelva, või midagi selle taolist, hoidis hõlma all. Ainus silmatorkav detail oli hele torukübar – labane psühholoogiline nipp, element mis tõmbab kogu tähelepanu endale. Komissarile meenus mingi vana prantsuse film, kus keegi kuulus näitleja peaosas röövis panka klounikostüümis – kõik tunnistajate kirjeldused olid täpsed, kuid täiesti kasutud. Nii et isegi originaalsuse eest ei saa kurjamit tunnustada, mõtles ta.
Kui kurjategija kannab totakat torukübarat ja samal ajal on linnas tsirkus, siis ei pea kahtlusalust kaugelt otsima. Ainuke häda, et tüüp kelle varustuse hulka taoline ese kuulus, oli kaks tundi varem teatanud selle vargusest.
Mustkunstniku motellituppa oli sissemurtud rõduukse kaudu. Väljakutse peale kohal käinud politseipatrull leidis, et nende staarihakatistega on ikka kummaline suhelda, nagu teisest maailmast oleksid.
„Kas midagi väärtuslikku viidi ära?“ küsisid nad nagu protseduurireeglid ette näevad.
„Jah, minu esinemisriided!“
„Ei, ma mõtlesin väärtesemeid või raha?“
„Need olidki minu kõige väärtuslikumad esemed, minu imidž, ilma nendeta ma pole see kes ma olen!“
No mis jutt see on. Jaoskonnas jäi korrapidaja resoluutseks: kui ta tahab avaldusse kirjutada, et tema riiete ja mütsi väärtus rahas kokku oli neljakohaline summa, siis peab ta esitama selle kinnituseks kviitungeid või muid dokumente.
„Kas see oli kuidagi eriline kaabu?“ küsis komissar, sest tundus et kahte juhtumit ühendav lüli vajas põhjalikumat uurimist ja tema isiklikku tähelepanu.
„Loomulikult oli see eriline, kui palju torukübaraid te teate tänapäeval kantavat?“
„Ei, kas see oli omasuguste seas kuidagi eriline?“
„Jah, see oli mustkunsti kübar, sinna sai peita küülikuid ja muid asju, kuid tehniliste detailide kirjeldamisel läheksin ma vastuollu oma kutse-eetikaga,“ sattus mees pisut kimbatusse, „kardan, et peaksin mõningate detailide avaldamiseks ametiliidu loa taotlema.“   
Miks rahasaali turvakaamerad nii madala resolutsiooniga olid? Miks inimesed detaile ei registreerinud – kas neile siis kunagi sellises olukorras käitumist pole õpetatud? Miks paanikanuppu ei vajutatud – kõik arvasid, et keegi teine oli seda juba teinud? Üldse, kui kolm inimest annavad nii pealiskaudseid ja samas nii sarnaseid tunnistusi – ega siin mingit eelnevat omavahelist versioonide kooskõlastamist pole olnud? Need küsimused esitas komissar panga piirkondlikule asepresidendiga, kes oli välgukiirusel kohale lennanud. Kui nende firma turvaprotseduurid, sealhulgas nii tehnika kui töötajate pädevus, on sellised nagu nad on, siis taeva pärast, mida saab teha politsei! Kas nad ikka on huvitatud loo igakülgsest kajastamisest meedias, mis põhjaliku uurimisega paratamatult kaasneks, teades  kuidas see mõjuks nende mainele laiemas plaanis?
Motelli, nagu iga teise korraliku majutusasutuse, reeglites on kirjas, et nemad ei vastuta tuppa jäetud väärisasjade eest. Lõhutud ukse korvab kindlustus – selliseid asju ikka juhtub ja mistahes detektiivi palkamine läheks kallimaks kui asi väärt. Nemad ei ole huvitatud, et politsei kogu seiga suure kella külge paneb, neilgi on maine, mida hoida.
Armin Vanakass oli sunnitud tsirkusetrupist lahkuma. Direktor vihjas lepingupunktile, mis nägi ette kopsakad leppetrahvid, kui mõni artist soovib poole tuuri pealt koostöö katkestada. Härra Vanakass vihjas omalt poolt punktile, mille kohaselt majutuse eest vastutab tööandja. Ehk oleks pisut kallimas asutuses ka pisut turvalisem olnud, võib-olla peaks ta nõudma kadunud esemete kompenseerimist, sest politsei ütles otse, et lootust leidmiseks ei maksa hellitada. Kokkuvõttes jõuti üksmeelele, et ilma vajalike vahenditeta ta jätkata ei saa ja igas punktis võib juhtumi süü liigitada „vääramatute jõudude“ alla.
*
Karli Reepan tundis, et miski kutsub teda välisukse juurde. Võib-olla oli see olnud koputus, mida ta mõttesse süvenenult otseselt tähele ei pannud, kuid alateadvus registreeris.
Seal ei olnud kedagi, kuid trepil lebas suur pappkast ja tema nimi selle peal. Tänaval ei paistnud mingit liikumist, kes iganes selle toonud oli, oli jõudnud nurga taha kaduda. Mis polnud ka imekspandav, arvestades kuidas Karli kõigepealt mitu pikka hetke juurdles ja siis aeglasel kohale loivas.
Tavaline, mitte eriti uhke ega vastupidav, nagu neid majapidamistarvete poest kolimiskasti nime alt leida võib. Ei mingeid trükitud tekste, mis viidanuks kuller- või postiteenusele, vaid musta markeriga kirjutatud nimi. Käekiri ühtlane ja tähed sirges reas, kuid jooned konarlikud, nagu oleks kirjutatud vasaku käega.
Pomm, mõtles Karli, või siis loll nali. Kuid esimene eeldanuks vaenlaseid ja teine väärastunud huumorimeelega sõpru, ta ei teadnud endal kumbagi olevat. Või siis mingi suurema anarhistlik vandenõu, lõhkekehad plahvatavad juhuslikult valitud süütute kõrvalseisjate käes, moodustades saatanliku mustri. Või on teda lihtsalt kellegagi segamini aetud.
Mõnda aega põrnitses ta kasti eemalt. Pommirühmal on veekahurid, aga siis ei saakski teada, mis seal sees oli. Kui prooviks näiteks rehavarrega lahti sudida, käsi nii pikalt ees kui võimalik – tõenäoliselt oleks see pisut ohutum, kuid möödakäijate jaoks äärmiselt koomiline vaatepilt. Ta läks lähemale ja proovis tõsta, suuruse kohta oli kaalu äärmiselt vähe. Loksutamisel sees midagi ei liikunud ega kolisenud, ka tiksumist polnud kuulda. Isegi kui on põrgumasin, siis imetilluke, otsustas ta. Üldse on sellised mõtted jaburad, vist on viimasel ajal liiga süngeid raamatuid loetud. Ta viis paki tuppa ja avas otsustavalt.
„Hmm, ma olen midagi sellist kusagil näinud,“ ütles ta üllatunult.
„Meeldib taas kohtuda,“ ütles valge oktoober siidise ja sametise häälega – ühtegi teist häält ta ei osanudki.
Kas see on mingi loll trikk, varjatud kaamera, mõtles Karli Reepan.
„Ei,“ ütles kübar.
„Jah?“ küsis Karli, „oledki rääkiv kübar?“ Ta võttis peakatte välja ja uuris seda, mingit mehaanilis-elektroonilist kõnesüntesaatorit ei paistnud kusagil, karbis polnud rohkem midagi. „Kes sind saatis?“
„Kuule mees, see et ma ei saa iseseisvalt liikuda, ei tähenda et ma olen asi, mida saadetakse. Ma palusin ennast siia tuua.“ Tema hääles ei kõlanud ei solvumist ega uhkust, sest see ei olnud lihtsalt võimalik. Kui inimese selle peale midagi ei kostnud, jätkas ta: „Ma olen tüdinud ringi rändamisest ja otsustasin mõneks ajaks sinu juurde paikseks jääda.“
„Hmm, huvitav,“ ütles mees. „Aga sa ju ometi ei eelda, et ma hakkaksin sind peas kandma? Milleks sa veel kõlbad?“ Enamik inimesi rõõmustaks, kui leiaks maast kõneleva kübara, mõtles ta. Hea vähemalt, et seda lollakat jänest kaas ei tulnud. „Tsirkust ma küll tegema ei hakka!“
„Ma võin sulle lugusid rääkida, mida olen inimeste mõtetes näinud. Või sinu lugusid kuulata. Sulle ju meeldivad lood?“
Karli Reepanil tuli idee: „Äkki me võiks siis näiteks kahepeale koos romaani kirjutada?“
„Jah, see sobiks hästi,“ vastas kübar, „aga sa ei tohi mind teistele inimestele näidata, siin linnas kindlasti mitte ja ka kaugemal oleks targem vähemalt paar aastat varjus püsida.“

7 kommentaari:

  1. See meeldis mulle väga, et valge oktoober teema oli lahendatud valget värvi oktoober tüüpi kaabuga. Väga andekas. Seedisin teema võimalikke lahendusi üksjagu aega, kuid midagi sarnast mulle pähe ei tulnud.
    Jutt üldiselt ja tegelased ja probleem olid ka hästi välja mõeldud. Et meeldis.
    Mõtlesin aga, et ohjeldamatusse kiitmisse ei saa ju ka laskuda ja uurisin-puurisin siis juttu. VälPika mõtlemise, kolme lugemise, järel mõtlesin välja:
    Puht tehniline asi. Oletaks, et kui kübar, kust jänes välja tõmmatakse, on valge, valitaks jänes ka võimalikult hele. See on küll oletus. Mustkunstis kasutatakse musta värvi seepärast nii palju, et mustad asjad ei paista mustalt taustalt välja. Sealt see oletus valge ja valge kohta.
    Jutus oli päris palju üleminekuid ühest tegevuskohast või ajast teise. Mõni neist oli vähemalt minu jaoks natuke liiga ootamatu.
    Üks oli üleminek Vanakassi ja valge oktoobri tüli juurest Vanakassi ja vana muusikust sõbra juurde ja pändi juurest tagasi. Teine oli üleminek pangaröövi juurest motelli juurde. Ehk annab neisse kohtadesse midagi vahele panna vms. Motelli seisukoha saab ehk üldse ära jätta. Pole küll ise proovinud, kuidas välja kukuks.
    Endale tundus, et kogu jutu peale on stseene ja ajas edasi-tagasi liikumist liiga palju. Tegin neist endale lausa kokkuvõtte, kuid selgus, et stseene on 7 ja seda nüüd väga palju ka ei ole. Kopeerin selle nimekirja siiski oma kommentaari lõppu.
    Aga muidu. Jutt tõesti meeldis. Seepärast nii palju uurisingi, et kas head asja saaks veel paremaks teha. Ise tahtsin ka oma teadmiste edenemist.
    -- stseenid ja üleminekud. stseenid on märgitud numbritega ---
    1. Karli Reepan tsirkuses
    - olustikukirjeldus
    - jänes tõmmatakse mütsist, ta hammustab.
    2. Mustkunstnik Armin Vanakass tülitseb valge oktoobriga
    - tüli
    - väike tagasi- ja ülevaade
    - tüli jätkub
    - tagasivaade
    - tüli jätkub
    3. üleminek vestlusele vana sõbra ja pändiga
    - tagasi tüli juures
    4. väikelinna politseikomissar pangaröövist mõtlemas
    5. mustkunstniku ülekuulamine
    - tagasi komissari juures
    6. põikega motelli seisukoha selgituse juurest läbi Armin Vanakassi ja direktori vestluse kirjelduse juurde
    7. Karli Reepani kutsub keegi ukse juurde, mille taga on kast
    - viib kasti tuppa. Karli Reepani ja valge oktoobri vestlus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vabandan, tuleb pikk vastus. Mõistav oleks igasugune tl;dr reaktsioon, aga eks see olegi autorile suunatud jutt.

      Üldmulje: väga meeldiv. Sõnavara on huvitav – kõik need trapeežid ja asjad, mida igapäevaelus ei kasuta, aga mis on igaühe passiivses keelekasutuses siiski olemas. Värskendav.
      Lugu oli igati põnev, tegelased toredad.
      Idee „lapsest“, kes soovis seda näpuhammustust (olgu ta pealegi lähes 30-ne), oli huvitav, teatavas mõttes olekski edasi tahtnud müstilist lugu terava mentaalse kõrvaga või siis fantastilise mütsitajumisega inimesest, mitte lugu ühest lahkuminekust. Kuid see pole otseselt oluline.

      Tegelikult segas aga see, et dialoogi juurde jõudes hakkab eelnev (Karli heietus tsirkuses) tunduma veidikene lohisev. Ükski lause pole halb, aga ehk peaks kuidagi kontsentreerima. Dialoogi juurde jõudes tundsin teatavat kergendust, aga algus peaks siiski meelitama.

      Mehe küsitud „Huvitavam kui mina?“ meenutab mitte pahameelt ega kadedust, vaid armukadedust. Kogu vestlus meenutab ühe lahkumineva armukestepaari vestlust ja on sellisena huvitav paroodia või nii. Siinkohal võiks seda ehk isegi rõhutada.

      Arturi kommentaaride kohta:

      Oktoober peab paratamatult valgeks jääma, teema selline. Omamoodi lahendaks seda probleemi see, kui jänes oleks erkoranž vms – siis oleks Karli heietus jänese kunstlikkuse kohta põhjendatum (mustaga seda nii hirmsasti imo ei teki). Aga see kalduks võib-olla liiga jaburaks – must on khuul värv, aga oranž? Võiks peaaegu sama hästi olla neoonlilla.
      Lahendusvariandid ühesõnaga: kas oktoober mustaks või jänes mingit teist värvi. Sest iseenesest võib Arturiga nõus olla, et ehkki jänese süsimust kontrasteerub valgele mütsile hästi, on musta kaugelt-kaugelt halb näha ja skeptilisel vaatlejal omamoodi kerge vaidlustada.

      Lisaks olen Arturiga nõus tegevuskohtade veidi järsu ülemineku asjus ühes kohas. Nimelt läheb mustkunstniku meenutav vahepõige kõrtsi kuidagi natuke liiga äkki. Kui tagasivaade kerjuseellu oli selgelt piiritletav tagasivaade, siis sel on üleminek vaevalisem.
      Asi on dialoogi olemasolus.
      Nimelt kuna selles on dialoogi, siis viib see lugeja uude stseeni – mis saab aga vahepeal vestlusest kübara ja mustkunstniku vahel? Saaks kõrtsistseenis loobuda dialoogist – aga sellest oleks kahju, sest dialoog on hea. Või panna see jupp kaldkirja? Ka tuntud võte, aga jupp läheb pikaks. Parem oleks tuua oktoobri vastus ettepoole, tõmmata mütsivestluses otsad kokku, et siis minna kõrtsimeenutuseni ja sedasi väga rahulikult näidata, mis on mustkunstnikul südamel. Ja mis mure (või [l]ootus või rõõm) temas pakitseb.

      Üldiselt aga - huvitav tekst.

      Kustuta
  2. Täidsa hea lugu oli. Peamiseks plussiks, et stiil ja fiiling loo faabulaga kenasti kokku sobisid. Karakterid kerkisid välja. Ladusad kirjeldused.
    Mõned asjad mille ise oleks vbl. teisiti teinud.
    Esiteks. Tsirkuse elu-olu kirjeldused hakkasid natuke venima.
    Teiseks. Tegevustiku tänapäeva toomine rikkus minu jaoks kujutluspilti. Ise oleks aja neutraalseks jätnud. Lugeja enda asi kas ta kujutleb tegevuse tänapäeva, tulevikku või minevikku.
    Kolmandaks väike detaili kallal hamba teritamine. Kas oktoober ei ole mitte kumera ülemise otsaga kaabu, mida ei saa teoreetiliselt tagurpidi seisma panna (jänese välja tõmbamiseks). Muidugi võivad minu teadmised poolikud olla ja on ka täiesti lameda "katusega" oktoobreid.

    VastaKustuta
  3. Tänan kõiki asjalike arvamuste eest! Peaaegu juba oleksin hakanud nende põhjal sama lugu taaskirjutama, aga sain üle ja las ta jääb. Mitte sellest ei tahtnud ma halada! Kas jääbki nüüd ainukeseks jutuks teemas? Kuhu jäid lood lumesajust oktoobris, mis osutub maailmalõpu eelvihjeks või siis alternatiivajalugu valgekaartlikust riigipöördest punase asemel? Ma olen nii pettunud.

    VastaKustuta
  4. ma võin sinu pettumuse leevendamiseks mõne oma mustandi postitada. Lisaks pettumuse leevendusele veel emotsioon: "Oh, oli seda nüüd siis vaja". :) Aga võib-olla mõnest neist ikka sirgub midagi veel.

    VastaKustuta
  5. mul on ka mustand valgest oktooberist. Aga lõpp pole veel valmis. Ilma lõputa mustand ei kõlba ka postitamiseks.
    Ja just maailmalõpu eelvihjest ma trükkisingi. Nii ootuspärane :P

    VastaKustuta
  6. Egas midagi, tuleb siis ise ka midagi valge oktoobri kohta kirja panna. Ühtki ideed küll ei ole aga vbl. ongi vahelduseks huvitav mitte millestki jutuke kirjutada :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.