03.01.13

Me elame kiigel


Siin oli ainult mina ja pimedus. Hea küll, peaaegu pimedus ja peaaegu ainult mina. Noogutasin puuduvale seltskonnale ja kohendasin end kõval kastil mugavamalt istuma. Parema käe sõrmenukid kihelesid mul süles ja eemal ukse kohal hõõguv märk „avatud“ värvis ümbritseva pimeduse tontlikult roheliseks.

Põrgut! Uks p i d i lahti olema. Ja Pietre p i d i juba rahvaga mind otsima. Asteroid-baas Q1 on väike küllalt, et minu kadumist oleks juba märgatud. Kuid uks oli kinni ja kes seda Pietret teab. Lööb ehk oma peenel nahktoolil istudes baasi vappi läikima ja minu kadumise kohta ütleb: „Kes? Ah, jah, see Sementrec, tegi ilmselt vehkat nagu need teisedki.“

Ajasin end aeglaselt püsti ja loivasin uuesti rohelise märgi ja ukse juurde. Kõik teadsid, et Q1 juhi jaoks oli tema enda ja tema baasi kuulsus kõige tähtsamad. Keegi Sementrec, hetkel ühes sektori M ruumidest vangis, oli tõeliselt tühine võrreldes nende tippteadlastega, kes lahkusid Q1-st sõnagi lausumata. „Ja mida Pietre nende inimeste kadumise peale tegi? Mis? Kas mäletad, Sementrec? On midagi üldse mäletada?“ Vastamise asemel lõgistasin mörisedes linki ja tõukasin õlaga ust.

„Minul on pikaajaline leping. Ma olen teistsugune kui need, ma olen arvel. Mind tullakse otsima. Mul on siin sõbrad, no tuttavad.“ Sisendasin endale ja pöördusin ringi, sest tegelikult oli mul vaid üks võimalus. Lihtsalt oodata ja loota. Tardusin. Astusin sammu tagasi. Minu ees siras roheline märk „uks avatud“. Vasak käsi paindus omatahtsi selja taha ja andis sealt mulle teada, et uks on seal ikka veel alles. Piit, link, metallist ukseplaat, kõik nagu päris.

„Siin ruumis ei ole teist ust! Ma nägin seda eile selgelt, siis kui tuli veel põles. On ainult see üks, mis on otse minu selja taga. See on peegeldus? E, hallutsinatsioon?“ Tegin kobades paar sammu uue tule suunas. Ja siis veel paar. Tuli läks heledamaks, just nagu päris oleks.

„Seisa.“ Panin vasaku jala aeglaselt põrandale. „Seisa sellel kohal.“ Hääl pimeduses oli tõesti olemas. Ma kuulsin seda kaks korda. Monotoonne, isikupäratu, teadmata suunast.

„Sa oled teretulnud uksest läbi astuma, kui ka meie oleme sulle teretulnud. Seni seisa paigal.“ Jätkas hääl.

Vaatasin, kuidas tuli minu ees muutus rohelisest liikuvate uste signaalkollaseks.

„Meil on suur õnn olla teie tsivilisatsioonile tänulikud enda päästmise eest. Te korjasite meid üles. Kuid unustasite. Miks? Te panite meid koos ebaintelligentse kosmoseprahiga siia pimedasse ja sooja ruumi kinni. Isegi side on siin nõrk.“

„Püüdurlaevad,“ mõtlesin. „Need korjavad kokku kõik, mis ette jääb ja toovad alumisse isolaator-lattu, kuni keegi selle sodi vastu huvi tunneb. Alati Näljane Maagikasutus või mõni hull uurija nagu mina.“

„Meie laev oli avakosmoses suremas, Nüüd on see edasi lükatud. Me oleme õnnelikud. Kuid kogu meie tsivilisatsioon on hukkumas. Miks te meiega pole ühendust võtnud?“ Ilmetu hääl lainetas ruumis edasi-tagasi, justkui keegi oleks närviliselt ringi tammunud.

„Aga see ju on.?“ enda häbiks kokutasin nagu poisike kooli direktori juures. „Teil on nüüd kontakt, ma kutsun, toon siia …“

„Ei!“ See sõna lausa lajatati mulle vastu kõrvu.

„Meil pole enam aega. Ei meil siin ega meil seal. See on üldse esimene kontakt, lisaks mõnele …“

„Millisele mõnele? Teil on siiski olnud? Astusin erutatult sammu signaaltulele lähemale.

„Ühes väikeses ruumis.“ Hääl vaikis hetkeks ja jätkas siis kuskilt minu peakohalt. „Kõik meie katsed ebaõnnestusid. Inimesed on seal liiga lühikest aega ja alati uued. Me ei jõua kunagi häälestuda, et vestlust alustada. Mitte kunagi.“

Ma ei taibanud, mis kohta baasis need nemad küll mõtlevad. Tualett, pesuruum, tõstuk? Väike ruum ja uued inimesed … Ükski ei sobinud päris hästi.

„Kui ma siiski ,“ otsisin ettevaatlikult õigeid sõnu. Minu maailmas on tarku inimesi, kes oskavad teid paremini aidata kui mina. Neil on kogemusi ja vahendeid.“

Minu tiraad lõigati pooleks: „Meil on plaan, mis päästab meie tsivilisatsiooni ja tagab ka hilisema kontakti. Kõik on sulle ohutu.“

„Hea küll,“ mõtlesin. Ma ootasin. Nemad vaikisid. Aeg kulus tasapisi.

„Jah?“ küsisin lõpuks. „Milline see plaan on ja mis on selles minu roll?“

„Me kanname su sellesse väikesesse ruumi üle. Sealt saadame su meie maailma. Me teame, et sulle pole meie maailma parandamine probleem. Siis hakkab tööle ülekanne ka tagasisuunas. Lihtne, kiire ja ohutu.“

Ma hüppasin õhku. „Transmissioonikamber! See väike on transmissioonikamber! See on väike ja kollane ja täiesti silindrikujuline, eks? See väike ruum, mida te näete.“

„hea küll, kui sa nii seda nimetad. Teised nimetasid seda näiteks Kentaur, Marss ja Siirius 2. Me ei oska öelda, kas sul on õigus või ei.“

Muigasin. Nad pidasid sihtkohti ruumi nimeks. Mida sa ikka teed, kui oled kaugelt ja asja ei tunne. Kaugelt. Kaugelt? Nemad. Aga kust need nemad üldse pärit on? Ja kes nad ülepea on? „Stopp, Sementrec! Ega sa poisike pole, et iga tundmatu hääle peale jooksed lollusi tegema.“ Istusin aeglaselt uuesti maha. „Mul oleks teile üks küsimus. See on mulle väga oluline.“ Ma ei jõudnud jätkata. Mu silmade ette kerkis pilt valgest ussikesest, kes haaras maast enda suhu midagi läikivat. Edasi vingerdanud, asetas ta läikiva objekti maha. Kohe vingerdasid kohale järgmised valged siugjad kehad ning kõik nad asetasid maha midagi väikest ja läikivat. Veel veidi ja minu silmade ees säras täiesti sümmeetriline metallist rõngas. Pilgutasin silmi. Midagi ei muutunud. Vaid rõngas hakkas kasvama, sirutus aina kiirenevalt üles, kuni sellest sai kõrge ja peenike torn. Kuskilt vasakult tuli paar punaste tiibadega liblikat ja hakkasid ümber torni tiirlema, ikka aina kõrgemale, ikka tornile lähemalt. Torn ümises vaikselt ning maas võngutasid ussikesed oma kahvatuid esiotsi, justkui punaste liblikate lendu jälgides. Samal hetkel kui punased tiivad puudutasid torni läikivat pinda, liblikad kadusid. Oli vaid läikiv silinder ja valged ussid, kes nagu käsu peale kogunesid kokku, et üksteise sabas minema vingerdada.

„Kas need olite teie? Need valged või siis punased?“ Pilt minu silmade ees püsis muutumatu.

„Kõik see on Meie. Me oleme sümbiootiline-pool-elektrooniline elu. Me oleme hukkumas. Me palume sinult abi.“

Sirutasin end, kuni mu tallad puutusid vastu midagi kõva ja püsivat. Mõelda vaid, mina, täiesti tavaline teadlane, pean asteroid-baasi mingis nurgataguses ruumis võõrtsivilisatsiooni päästma. Mis seal’s ikka. Vähemalt on see midagi mitte-tavalist.

„Nii et siis.“ Panin ühe silma kinni nagu alati kui ma sügavalt järgi mõtlen. „Teie tsivilisatsioon on hukkumas ja mina peaksin minema ja seda päästma. Kas ma sain sellest kõigest õigesti aru?“

„Jah. Meie tsivilisatsioon asub kosmoselaevas. Mitte kaugel siit. Kokkupõrke tagajä …“ Hääl vaikis. Ootasin kannatlikult. Ootasin veel natuke. Tagumik hakkas kangeks jääma ning selg nõudis tungivalt toetuspunkti leidmist. Mida mul ikka teha oli, kui elektro-ussid vaikisid. Nihutasin end kuni leidsin mugavama asendi ja midagi tugevat seljataha.

„… jätkub neist reservidest.“ Võpatasin. Ilmetu hääl oli otse siin samas, minu kõrval, selge ja vali.

„Oodake! Pidage!“ Kummardusin erutunult signaaltule suunas. „Te jätsite vahelt osa rääkimata. Oli kosmoselaev ja siis kohe reservid. Vahepeal polnud midagi. Mitte midagi!“ Vaikus, ei ühtegi piiksu vastuseks. „Kuradi neetud tulnukad.“ Vandudes naaldusin tagasi. Ja siin see oli: „… meid, siis öelge jah ja püsige fikseeritult paigal. Kui kuulete meid, siis öelge jah ja püsige fikseeritult paigal. …“ Kiire vadin lausa lõikus mu kõrvu.

„Jah, ma kuulen teid.“

„Hea, püsi …“ Tardusin ja pöörasin siis oma pea aeglaselt tagasi hetk tagasi olnud asendisse. „lalt paigal. Sideala nihkub.“ Kuulsin ma lause lõppu täiesti selgelt.

„“Ja nüüd. Teie probleem lühidalt uuesti. Ma ei kuulnud sellest peaaegu midagi.“ Kujutasin enda ette pimedusse, kõhklesin, väikese kuldse ämbliku. Nii oli kergem ühel kohal püsida ja kuidagi mõnusam olla ka.

„Meie.“ Ütles väike ämblik. Tema tagumine jalg tegi kõike hõlmava kaare. „Meie elame teie mõõtühikutes.“ Ämblik kratsis mõtlikult ühe jalaga oma kõhualust. Üle viiekümne tuhande aasta kosmoselaevas. Laeva silindriline kere murdus kokkupõrkes. Meie suursilindris on praod.“ Ämblik kehitas end, vaatas lakke ja hakkas siis kahe esijalaga suiste vahel urgitsema. „Jah. Suursilinder on … sinu mõttes … 15 meetrit pikk ja poolteist läbimõõdus.“ Ämblik hüppas õhku ja korjas ehmunult kõik oma jalad enda alla, nähes, kuidas ma oma suu avan. „Ära muretse“ Piiksatas ta. Mulle tõesti tundus, et hääl oli ärevam ja kõrgem. „Sinu jaoks on suursilindri kõrval suur avar külaliskamber. Meie oleme lihtsalt nii väiksed.“ Ämblik naeratas kohmetunult ja tõmbus kokku. „Ausalt öeldes vajame me kõige rohkem sinu füüsilist jõudu. See osa seadmetest hävines. Meil on kahju.“ Ämblik naeratas vaevaliselt ja viipas kutsuvalt esijalgadega. „Kui sa ainult nõus oleksid. See ei võta palju aega. Meil on sinu mõistuse väärilisi töid ka, kui sa soovid neid teha. Me oleks tänulikud, piiritult. Sa päästaksid meid.“ Ämblik langetas silmad ja kõverdas jalgu. „Me saame sinu vaeva kompenseerida.“

„Hea küll.“ Pühkisin ämbliku oma silmade eest. „Kaua teie päästmine võiks aega võtta? Meie ajas. Ja kas ma saan teistele teate jätta?“

„Hm. Esmane stabiliseerimine võtab kolm-neli teie ööpäeva. Teistele teadet ei saa jätta. Energiavaru ei luba. Tõenäoliselt hukkume me sind üle kandes energiakriisi. Suhtlemine praegugi .. vaevaline. Pead ruttu otsustama. Me palume.“

Lugesin rahunemiseks aeglaselt kahekümneni .

„Nii. Punkt üks: Ma olen siin lihtsalt „mingi“ teadlane, kellel on saavutada vaid järgmine kuupalk. Punkt kaks: Mul ei ole peret ega ka sõpru, kes mind üle kolme peo taga nutaks. Punkt kolm,“ Jäin toppama. Polnudki nagu enam midagi. Olin ma mingi väärtuse kaalumata jätnud? Pingutasin, kuid midagi ei tulnud enam pähe. „Olgu siis,“ kehitasin õlgu ja küsisin pimedusse: „Millal saate mu üle kanda?“

Veidi rohkem kui tund hiljem tümisesid kahe jalapaari sihikindlad sammud nii jonnakalt suletuks jäänud ukse suunas.

„Meil on veel kaheksa ruumi üle vaadata, eks ju?“ baasi ülem Pietre viskas enda kõrval sammuvale kõhnale turvamehele kiire pilgu. „Ta peab ühes neis m14 sektori kaheksast ruumist olema. Kõik muu on juba läbi vaadatud.“

„Jah, kui ta istub mõnes meile teada olevas ruumis.“ Turvamees hoidis oma pilgu otse enda ees. „Kuid kõik need pea ja varuväljapääsud kosmosesse ja transmissioonikamber. Ta võib baasist juba läinud olla. Ja mõni eriti hull vend võib ruume juurde ka kaevata. Siin ruumi on. Taolist asja on juhtunud. Otsi siis neid kivist.“ Mehed peatusid ja Pietre sukeldus mõlema käega oma taskutesse.

„Kohe saame teada, kuid,“ Baasi ülem naeratas. „Juba kaks kuud oleme me Q2 sondide tähelepaneliku vaatluse all. Tead, kui õnnelik Serbitrior oli, kui ma talt seda palusin. Oi-oi. Mina teda palumas. O jah. Et kaks kuud pole siit ükski liivateragi lahkunud, ilma et see poleks detekteeritud, tuvastatud ja sündmus dokumenteeritud.“

„Sina Serbitriori?“ Käsi ette sirutatud, pöördus turvamees aeglaselt ümber. „Sa tõesti tegid seda? Ja ta tuli sulle vastu? Valetad?“ Turvamehe nägu oli rõhutatult ilmetu, vaid pilk tungis hetkeks baasi juhi silmadesse ning hüppas sealt kohe kuhugi koridori sügavustesse.

„No jah.“ Pietre oli taskutest õige võtme leidnud ja ulatas selle oma kaaslasele. „Ma pakkusin talle poolt meie baasi uurimisandmetest ja ühe z-klassi sondi kõige täiega pealekauba. Ja oma paluva näo. Ta ei suutnud minu pakkumisest keelduda. Ja palun.“ Pietre lehvitas tardunud turvamehe ees võtit. „Tee nüüd see uks lahti, siis näeme, mis neis viimases kaheksas ruumis on. Ta peab seal olema, sest transmissioonikamber on kaks viimast tundi rivist väljas olnud. Sealt saab siirduda vaid sinna tagasi, kui ta üldse kambrisse pääseb. Et ta on kindlasti baasis. Hea uudis, kas pole?“ Tõepoolest, Pietre säras kui aastapreemiat üle andes.

Ettevaatlikult pigistas turvamees sõrmed ümber talle ulatatud silinder-võtme. „On see ikka see õige võti?“ Tasakesi nihkus ta paremini valgustatud koridoriosa poole. „See näib kuidagi kriimuline ja kõver. On vist viga saanud. Las ma vaatan.“

„Õige mis õige võti on. Ettenägelikult lasin selle veel testristki läbi, enne kui kaasa võtsin.“ Pietre niheles turvamehest eemale, piiludes koridori kaugema, hämarama umbotsa suunas. „Küll näed, kohe on ta meil käes ja siis on kogu asi klaar!“

„Säh!“ Tume müts ning uinutusgaasi imal lehk rebisid Pietre mõtisklused peenikesteks ribadeks.

„Siin sulle liivateri.“ Peenike võtme silinder praksus tugevate sõrmede vahel. Tükkide rabin põrandal sumbus jalapaari eemalduvasse jooksutüminasse. Põrandale hunnikusse vajunud baasi ülem naeratas vaikselt.

Mul oli paha olla. Ei, väga paha. Rinnus lämmatas, pea lõhkus ja üle kere jooksid vapped. Silmade ees tuprus ja voogas rohe-kollane hämu. Kuskilt kohina ja udu keskelt ujus välja Pietre pea. See vaatas mind, muigutas huuli ja kadus.

„On temaga kõik korras?“ küsis keegi tuttava häälega mees.

„Tavaline ruumiväände šokk,“ vastas teine hääl kuskilt kaugemalt. „Varsti on nagu kompu.“ Kohin läks valjemaks või olid nad lihtsalt vait.

„Räägivad nad üldse minust?“ Mõtlemine tegi haiget, kuid kas mõtted minult arvamust küsisid. „Mis koht see on? Miks ma siin olen? Kes o n n eed ini me sed? Kus ne-mad on?“ Küsimused roomasid minu valutavasse peasse.

„Kompanjonid? Kas kõik saadi kätte?“ Teine hääl oli vahepeal lähemale tulnud. Ka see kõlas kuidagi tuttavalt.

„meie baasi omad küll. Ülejäänu on juba galitsei rida. Tean, et enamik varastatutest on käes. Küllap varsti ka bande kõige täiega.“

Pietre. See oli Pietre hääl? Galaktika politsei? Miks? Mis lahti on?“

Vastuseks minu mõtetele ilmus kellegi ümmargune roosa nägu ja ütles: „Kuss-kuss kullake.“ Näo kõrvale lainetas rohelises varrukas käsi. Valu, hämu, kohin. Kõik kustusid.

Nädal hiljem istusin ma päris ise, päris terrassil, päris planeedil. Päris päike soojendas mu nägu ning üle laua säras päris Pietre nagu supernoova ja aina rääkis ja rääkis.

„Saad aru, poiss. Mina kutsun parimaid astro- ja galakto- ja planeto- ja muid looge meie baasi, et sellele Serbitriorile näidata, kellel parem asterobaas on, ning need loogid lahkuvad minu baasist head aegagi ütlemata. No pagan. Minu baasist, minu vaevaga hangitud transmissiooniseadme abil, minu niigi nappe energiavarusid kulutades. Saad aru, täielik jama.“ Ta patsutas mu põlve. „Asi vajas ilmselgelt uurimist. Mina sellist asja juba nii ei jäta. Nii see oli, poiss.“ Tõmbusin juba ette pingule, kuid seekordne sõbralik mats jäi tulemata. Selle asemel võttis Pietre klaasist paar lonksu.

„Ja mina, Pietre Marburg, uurisin ise välja, et minu baasist varastatakse ajusid. Sõna otseses mõttes. No jah, koos kehaga. Puhuti ajudele natuke mullikesi, siis jalaga tagumikku ja minu transmissioonikambri kaudu kuhugi kolkasse orjama. See on sigadus. Sellised tipptegijad ja just minu baasist. Raisk“ Ta viskas äranässerdatud salvräti maha. „Õnneks on enamik tänu minule tagasi. Ja ega neil tõbrastel Q2-s ju ühtegi ajudega inimest varastada polnud ka. Aga mulle tehti,“ Pietre vaikis ja vaatas mõtlikult teisi inimesi terrassil. Jätkates oli ta hääl palju vaiksem ja inimlikum. „Ma olin kahtluse all. Päris kõvasti kohe. Aga tegelikult, tead.“ Pietre vaatas mind hetke mõtlikult. „Ma tahtsin küsida, et, tead. Miks nad sind varastada tahtsid?“

Kehitasin vastuseks vaid õlgu, kuid Pietre ei taltunud: „Mis uuring sul praegu õigupoolest pooleli on? Kus sa ütlesidki hariduse saanud olevat? Räägi endast, Sementrec.“

Vaatasin Pietre peaaegu inimliku nägu. Laitmatult sile, laitmatult tõsine, laitmatult mehine. Kas peaksin talle ütlema, et ma olen praegu neetult kurb? Või rääkima sellest, mida ta nagunii ei usu, seda, mida mitte keegi ei usuks. Võtsin lonksu mahla ja vaikisin. Väike pääsuke sööstis vidistades Pietre seljatagant läbi. „Hakkab sadama.“ Tõusin käsi pabersalvrätiga pühkides.

„Pea kinni. Seisa. Kuidas,“ Pietre kummardus laua kohale. “Kuidas sa transmissioonikambrisse sattusid? Meil läks sinu leidmisega päevi. Selle uks oli ju blokeeritud. Räägi mees.“

4 kommentaari:

  1. Kui raatsid jutu nii vormistada, et lõikude asemel oleksid tühjad read, siis loeksin läbi. Praegu aga hirmutab see tekstimass mind ära

    VastaKustuta
  2. Kui kirjutada mina vormis, siis saab rääkida ainult seda, mida saab rääkida „mina”. Vahepeal kirjeldati midagi teisel pool ust – kas Sementrec nägi seda läbi ukse? Kes Pietrele pasunasse andis ja miks? Misasi on tarnsmissioonikamber – silinder, kus missioonil olijad saavad vahepeal transis käia või? Ühesõnaga mul jäid mõned nüansid segaseks aga see ei olnud vist taotluslik.

    Ussikesed ja liblikad ja isegi ämblik olid head.

    VastaKustuta
  3. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb:
    transmissioon ‹-i 21› s. tehn (jõu) ülekanne; ülekandemehhanism. Auto, traktori transmissioon. *.. siin pole igal masinal omaette jõuallikat, vaid nad käivitatakse ühise transmissiooni vahendusel. V. Beekman.
    -- Ma kasutasin sõna ilma jõu tähenduseta, lihtsalt ülekanne. Vabandust, kui olen jälle eesti keelele liiga teinud. Mul oli jutus vaja, et sama asja nimetataks sarnaselt, kuid eri sõnadega.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.