19.02.13

Veenus võtab alati oma



Olen Gildile metallitöid ja puurimistöid teinud juba üle neljakümne aasta. Nii suurte kogemustega abilisi on alati vähe. Noored on küll julged, kuid meie töö on nagu sõda. Paljud surevad noorelt – on õnnetus tööl või pussitamine vabal ajal. Ajad on karmid, aga tublid mehed elavad hästi. Kes on end tõestanud, selle eest hoolitsetakse. Ilmselt seetõttu Gild pikalt ei mõelnud, kui Biergarteni kuulsas kõrtsikakluses mu õlg nii täielikult lömastati, et kogu käsi tuli maha lõigata ja vaja oli proteesi. Gild otsustas, et tahab mind veel kasutada ja ostis mulle proteesi koos operatsiooniga. Tihti seda ei juhtu. Enamasti kannab Gild vigased maha. Vahel ka tapab. Kuid mul vedas.

Kui mulle kavandeid näidati, siis ei tõstnud see tuju. Pakuti kõige tavalisemat versiooni. Korralikud materjalid, aga teostus igav nagu sõjaväe toit. Saatsin noore neuroloog-mehhatrooniku perse ja kutsusin oma kaaslased metallitöökojast. Võin neid ka sõbraks kutsuda. Kolvi-Kalju ja Pärmmutter on minuga samal kümnendil sündinud ning mäletavad neid samu rokkbände, mida minagi. „Ledzep Elin“, „Samowar“, „Ruja 2“ ja mõned teisegi juba siit ilmast lahkunud ansamblite lood üürgasid meie töökojas. Ühiselt veedetud aastad olid meid kokku liitnud ning kui keegi üldse teab, mis mulle meeldiks, siis nemad.

Nende saabumisega läks aega ning mõlgutasin oma mõtteid. Meenusid kunagised röövretked Veenusele. Käisime seal aegajalt röövkaeveid tegemas. Nüüd teevad seda nooremad. Veenusel kaevandamine on tegelikult juba aastast 1983 keelatud, sest vähemarenenud riigid, kes ise nii kaugele lennata ei suutnud, oleks suurest kadedusest USA, Kanada ja Brasiilia vesinikupommidega tümaks teinud. Ja õige ka – miks peaks teised pealt vahtima, kui kolm maavarade turjal eelisseisu kasutavat riiki veel soodsamad tingimused enda kätte saavad. Kuid ükski keeld pole 100% tõhus ning musta töö tegemiseks loodigi Gild. Ja just Gild teebki seda mida vaja. Kiire sööst Veenusele, kaks tundi kaevetöid ja siis ruttu tagasi kosmosebaasi. Kui pinnaskanneering on olnud täpne, siis toob selline kahetunnine röövkaevandamine korraliku kasumi, mis katab retke kulud, annab meeskonnale väga korraliku palga, ning Gildile jääb veel varudeks küll ja veel.

Ühel oma esimestest retkedest näppasin endale mälestuseks tüki hõõguvat Veenuse magmat. See on mul spetsiaalses hoiupurgis, mis hoiab seda normaaltingimustes. Omamoodi akvaarium. Vahel on magamajäämise eel tore vaadata, kuidas see jätkuvalt punakalt kumab. Nüüd otsustasin, et see saab olema osa minust. Rääkisin poistele, et tehku plaanid nõnda, et õlal oleks läbipaistev kate, läbi mille paistaks selgesti see tore hõõguv tükike Veenust. Pärmmutter suutis kõik teha nii, et see tõepoolest uhke välja tuli. Metallvarrastest ja traatidest ehitatud liigesed jooksid ümber magmatüki ning õlga vaadates meenutas see süstiklaeva illuminaatorist nähtud esimest vaadet Veenuse pinnale. Väga uhke. Parem kui päris käsi. Pidin küll oma säästud samuti mängu panema ning poistelt veel natuke võlgu võtma, kuid tõepoolest – see käsi on hinda väärt.
Uue käega tegutsema õppimine võttis aega, kuid juba peagi töötas see peaaegu sama hästi, kui eelmine. Iseäranis meeldis mulle õlas olev magmatükk. See kumas punakalt ja eraldas soojust, mis mööda metallkonstruktsioone ülejäänud kehasse edasi voogas ja mõnusa tunde tekitas. Tänu sellele punakale kumale leidsin endale ka uue armukese. Meditsiiniosakonna mehaanik ja ohutusinspektor Leila tundis selle kuma vastu nii sügavat tõmmet, et leidsin Veenuse oma nime väärilise olema.

Nelja kuu möödudes käsutati mind tagasi tööle. Esialgu metallitöökotta Pärmmutri ja Kolvi-Kalju juurde järeleproovimisele, kas minust üldse asja saab. Alguses olin aeglane ja tegin vaid lihtsamaid töid. Õlg andis tunda ja vahel arvasin, et lõi ka palaviku üles. Sellistel hetkedel istusin puhkeruumi maha ja hakkas parem. Kui seisukord nädalaga ei paranenud, hakkasin närvitsema. Kui alguses sõbrad tögasid, siis nüüd ütlesid ka nemad juba krõbedamalt. Töö tahtis ju tegemist.

Saabus hetk, kui Kolvi-Kalju palus mind appi sulatusprotsessi läbi viima. Tõmbasin kaitseülikonna selga ja maski pähe. Asi sujus kenasti ning kahepeale saime pealesulatuse õigeaegselt tehtud. Kuid minu jaoks oli pingutus üliinimlik. Ahjude kuumus tungis läbi kaitseülikonna ning uude õlga tekkis terav valu. Õla- ja käeproteesides kasutatavad metallid ei oleks tohtinud nõnda reageerida. Hambad ristis tegin töö lõpuni ja võtsin siis aja maha. Istusin üksi puhketoas ja higistasin veel veerand tundi. Kui rahunesin ja kaitseülikonna seljast ajasin, siis märkasin, et õlal olev magmatükk hõõgus tugevamalt. Küllap oli kuumus sellele energiat juurde andnud. Katsusin õlga ning see tundus pigem kuum kui lihtsalt soe. Mõtlesin, et pean olema ettevaatlikum.

Õhtul tuli Leila mulle külla. Sõime õhtust, armatsesime ning jäime siis madratsile lebama. Leila puhkas mu vasakul õlal ja rääkisime juttu. Tühjast-tähjast, kuni uinusime.

***
Hommikul kui kohvi jõime, ütles Leila: „Ma jäin hommikul su õlga silmitsema. Minu meelest on see Veenus sul suuremaks paisunud. On see normaalne?“

Vaatasin automaatselt oma õlga. Tõepoolest oli magmatükk justkui natuke laiali sulanud. Osad traadid olid punaka mineraalikihiga kaetud.

„Ilmselt on see seoses metallitöökojas töötamisega. Meil on päris kõrged temperatuurid ja eile tegime metallisulatust. Küllap sulas ka see rohkem lahti.“

„Valutab ka? Või mida see üldse sinuga teeb? Kas tunned midagi?“, jätkas Leila küsimist. Tema silmis oli märgata siirast osavõtlikkust. Tahtmata teda muretsemas näha pisendasin enese ärevust:

„Ei, kõik tundub korras olevat. Ei midagi teistsugust kui tavaliselt.“

Kuid ometi ei olnud kõik nii nagu enne. See mõnus soojus oli asendunud närvilisema tundega. Tunne oli küll õrn ja peaaegu tähelepandamatu, kuid kaelasoontes oli tunda sellist võõrast impulssi. Kui seda tunnet millegagi võrrelda, siis … siis esimesena meenub see tunne lapsepõlvest, kus suure hooga kiikudes rõhuvahetus genitaale pitsitab. Selline kõdi ja vastikuse vahepealne tunne.

Niisiis tuli päeva alustada murekoormaga. Ärevus hakkamasaamise pärast tööl, imelikud juhtumised kehaga – rohkem polegi vaja, et enesekindlus algosadeks lammutada. Jõudsin tujutult töökotta ja vahetasin riided. Pärmmutter ja Kolvi-Kalju olid vist juba harjunud mu halli olemisega ning asusime tööle. Päev sujus tõrgeteta kuni jõudsime järjekordselt pealesulatamiseni. Algus sujus hästi, kuid kuumuse kestes hakkas mu kaelas ja kõhus valu tunda andma. Pidasin kuidagi lõpuni vastu, kuid minestasin siis.

Ärkasin puhketoas kui Pärmmutter mu nina all nuuskpiirituse pudelit liigutas. Pööritasin uimaselt pead ning küsisin, mis juhtus.

„Mees, sa ehmatasid meid poolsurnuks. Tegime tööd ja järsku kukkusid sa lihtsalt ära. Kuidas sa end tunned? Oled veel liiga nõrk, et täiskoormusega rassida?“, oli Kolvi-Kalju murelik ning pakkus mulle vett juua. Võtsin klaasi ja jõin hooga tühjaks.

„Vist on liiga kuum. Ei kannata enam.“

„Joo veel“, pakkus Kalju veel vett. „Kas kutsume sulle arsti?“

„Pole vaja“, pomisesin ebakindlalt, kuid kui tabasin pakkumise mõistlikkust, siis lisasin väikese pausi järel: „ma võtan homse vabaks ja lähen ise.“

Mehed aitasid mul riided vahetada ning saatsid mind kajuti poole. Tänasin neid kojusaatmise eest ja kui uks sulgus vajusin ohates diivanile. Tundsin nõrkust ja valu, mis voogas järjest tugevamalt siin ja seal üle kogu keha. Võtsin kuue eest lahti ning vaatasin oma õlga ja kere. Magma oli muutunud vedelaks ning voolas klaaskatte all ringi. Ka metallid olid muutnud värvi. Leidsin, et ilmselt on mu proteesid kahjustunud. Võtsin valuvaigisteid ja püüdsin magada. Sellest ei tulnud midagi välja ning kui Leila tuli, siis ajasin end istukile.

„Leila, mul on täna halvem. Ma jään koju. Ja vist oleks arsti vaja.“ Tajusin, et mu hääl oli nõrk ja kõlatu. Naine vaatas mind murelikult, katsus palavikku ja tõmbas käe kohe ära.

„Sa oled kuum, väga kuum. Parem on arst kohe kutsuda.“

„Pole vaja, ma homme ise. Palun too vett. Või viskit. Tahan juua.“

Leila tõi viskit, mille ma hooga alla neelasin. Siis heitsin tagasi pikali. Leila hakkas mul riideid seljast võtma ja karjatas, mille peale leidsin natuke lisaenergiat ja avasin silmad.

„Meelis, sul on … sul on haavad … või kolded … või ma ei tea mis. Asi näib halb.“

„Mida?“, vaatasin talle nõutult otsa. Leila paistis ehmatanuna, see tekitas minus hirmu, kuid hirm annab õnneks jõudu juurde. „Mis mul on, Leila?“

„Vaata ise! Sinu kõhul on haavand, mis paistab nagu see vedel Veenus su õlas. Seda on kahes kohas. Siin ja siin.“ Ta katsus õrnalt kõhtu nende haavandite lähedal. Kuid isegi see tegi valu. Vaatasin neid haavandeid ja need nägid võikad välja. Justkui oleks keegi sulametalli kõhule tilgutanud. Leila tõmbas mu püksiluku lahti ja karjatas jälle: „Meelis, siin ka!“, ning peale väikest pausi pomises „see ei ole hea, see pole üldse hea“. Ta tõusis püsti, vaatas mind ja võttis vastu otsuse. „Ma kutsun kohe arsti!“, oli Leila hääl kindel ning ta suundus telefoni juurde. Ajasin end istukile ja vaatasin oma pükstesse. See jäi tol hetkel mu viimaseks mälupildiks. Minestasin taas.

***

Millalgi hiljem tulin tagasi teadvusele. Laevaarstidega olid üheskoos mõned Gildi eriüksuse mehed. Kuulsin neid omavahel rääkimas ja nende jutt ei meeldinud mulle.

„Just sellepärast ongi Veenus karantiinis! Asi pole maavarade kaevandamises, vaid selles, kuidas need käituvad. Veenuse geoloogia on väga nakkuslik ning selle edasikandumisel võivad terved planeedid hävida ja muutuda Veenusega sarnaseks.“

„Aga siin on tegemist inimesega. Kuidas on see võimalik?“

„Asi võib olla proteesides. Selles on kasutatud metalle, mida leidub ka Veenusel.“

„Kuid kolded on inimkehal, mitte proteesis.“

„Ma ei oska seda seletada. Kuid vaata ise – kui inimkeha nõnda reageerib, siis peame kiirelt tegutsema.“

„Tappa?“

„Ei, see ei mõju. Reaktsioon on elunäitajatest sõltumatu.“

„Saata kosmosesse?“

„Hull peast. Mõtle, kui see mõne juhusliku laevaga kokku põrkab. Saame terve laevatäie nakkuskandjaid.“

„Aga mida siis teha?“

„Ma arvan, et lahendame selle kõige loogilisemat teed pidi. Me saadame viiruse Veenusele tagasi. Me kaotame nii ühe laeva, kuid see on väike kaotus. … Ja igaks juhuks paneme kaasa kõik need, kellega ta on viimasel ajal tihedalt kokkupuudet omanud …“

Seda kuulnud, haaras mind paanika. Mitte ainult enda, aga rohkem teiste pärast. Kas minu pärast peavad Leila, Kolvi-Kalju ja Pärmmutter surema. Püüdsin rääkida, aga suu tundus olevat võõrast massi täis. Püüdsin silmi avada, kuid avanes vaid üks. Ka see tegi nii suurt valu, et kaotasin taas teadvuse.

***

Ma ei näinud ega kuulnud enam midagi. Kuid ma elasin veel. Tajusin, kuidas väike röövkaevanduseks mõeldud laev Veenuse poole suundub. Enam ei olnud valu, polnud ka hirmu. Sisimas tundsin hoopis uut tunnet. Justkui jõuaks tagasi koju.

5 kommentaari:

  1. Üks asi, mis mulle selle jutu juures meeldib, on see, et Jar kirjutab metallitööst detailselt. Ma ei ole küll üldse pädev hindama, kas asi päris töödele vastab, kuid mulje jättis ja jutu puhul on mulje peamine.
    Kuid see lugu tekitab minus igatsuse uue "parem jutt" teema järgi. Sisu on siin jutuks rohkem kui piisav, kuid tahaks midagi muuta. Kuid mida? ... Raske sõnastada. Võib-olla on see ka selline stiil. Ma olen taolist ühtlaselt kulgevat teksti ka tõlkeraamatutes näinud - juba mitmest filtrist läbi käinud tekst.
    Kuna ma ei oska oma mõtet sõnastada, kirjutasin avalõigu ümber. Ehk on paremini aru saada, mida ma mõtlen.
    --
    Kui Biergarteni kuulsas kõrtsikakluses mu õlg nii täielikult lömastati, et kogu käsi tuli maha lõigata, ei mõelnud Gild pikalt. Protees koos operatsiooniga oli minu teenete ja kogemuste eest neile vaid köömes. Nelikümmend aastat metalli- ja puurimistöid. Mõelge! Seda ajal, kui huljulgeid nolke kärvab tööõnnetustes ja kõrtsis nugade otsa kui nekruteid esimeses lahingus. Eh, ja kui need huljaspead jäävadki ellu. Ega siis Gild selliseid enam vaja. Vahel, kui veab, halastavad ja panevad sandi vaikselt magama ja saadavad perele pärja ning väikese ümbriku. Kuid mina, mina olin Gildi kaua ja hästi teeninud ja nii hoolitseti ka minu eest. Tubli mees elab igal ajal hästi.

    VastaKustuta
  2. Ulme võiks usutavam olla, härrased!
    Miks selleks, et õla sisse magmatilk panna, pidi üldse käe asendama – oleks lihtsalt kuhugi ilustuseks nagu tätoveeringu või nabarõnga installeerinud? Läbipaistva katte all, enne keegi ei taibanud midagi, kui arsti juurde sattus – hullult ohtlik, aga keegi pole kuulnudki?
    Kui näiteks oleks põhjendanud, et see plöga paneb igasugused proteesid (paremini) tööle ja sellepärast kasutati salaja, siis oleks kõik lihtne ja loogeline olnud. Miks just Veenusele tagasi ainuke aksepteeritav variant, seda saanuks samuti Veenvamalt põhjendada.

    Ledzep Elini ja Samowari fännid ON tegijate põlvkond!

    VastaKustuta
  3. Head märkused. Oleksin pidanud ise rohkem mõtlema ja vähem kirjutama, et ei oska midagi öelda.

    VastaKustuta
  4. Idee on väga hea, maailm on huvitav ja põnevus ka kerib. Kuid see kõik on teostatud kuidagi traageldades (vt Arturi kommentaar), kavandilikult ja, mis kõige olulisem, üldse ilma lahenduseta. Minu soovitus oleks a) mingi lõpp välja mõelda b) mingiks pikemaks vormiks kirjutada, materjali on küll. Las see kõik toimub aeglasemalt, on mingid lootused paranemiseks, tüüp hakkab vaikselt uurima ja siis avastab, et "valitsus varjab juhtunut", mingid vesinikupommidega ähvardused ei ole suurriikidele pinnuks silmas, vaid hoopis midagi muud ja suuremat.

    Kui selle romaani kirjutad, ostan :)

    VastaKustuta
  5. vaatasin eile filmi "9. rajoon". Seal oli sama idee kasutuses, et inimene moondub teiseks olendiks.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.