Viimane väetamine

iga väike aed
on selle suure põllu
hinge peegeldus

„Basiilikut on kümneid eri sorte, naljakas et nad igal pool ainult ühte ja sedasama pakuvad. Ma olen näinud tumedamate ja heledamate lehtedega ja isegi punakaid. Ainult mitte avalikes söögikohtades.“

„Võibolla see sort kasvab kõige paremini. Või on kõige vastupidavam.“

„Ikkagi, mõni eksklusiivsem restoran võiks ju kasvõi mitut sorti korraga pakkuda,“ jonnis Uther. „Mitte et ma neisse muidugi tihti sattuks aga sama käib ka rosmariini ja salvei kohta.“

Kord nägid ette, et igas lõuna ajal avatud toitlustusettevõttes pidi olema laual saadaval need kolm maitsetaime. Mitte valmis lõigatult ega kuivatatult vaid nii et klient sai ise oma käega lehti murda. See direktiiv oli vanem, kui keegi laudkonna liikmetest mäletas. Potitaimedega varustasid kõiki ettevõtteid kaks suurt rahvusvahelist ketti, kes olid turu omavahel enam-vähem võrdselt ära jaganud, lõpptarbija nende tooteid omavahel ei eristanud.

„Eks hakka ise kasvatama,“ ütles Tomora, üks tüdrukutest.

„Me kõik kasvatame midagi.“

See oli tõsi, kõigil normaalsetel inimestel olid kodus GrõuKlõps^TM seade, millesse sai osta spetsiaalseid kassette seemnete ja kasvukeskkonnaga. Masin hoolitses õige kastmise ja valguse režiimi ning temperatuuri eest, kui midagi ei klappinud tõstis alarmi. Mõne nädalaga olid  taimed suured ja veel mõne nädala pärast närbunud, täpselt nagu programm ette nägi. Valida sai nii maitse- kui ilutaimede vahel.

„Olete te kunagi proovinud grõuklõpsu kassetti lahti võtta?“ päris keegi.

„Siis ju kaob tootja garantii, kui enne idandamist võtta! Pärast on seal ainult haisev löga.“

„Mina ükskord lammutasin laiali. Seal oli  jämeda liivatera suurusi kivikesi ja pehmet massi, mis ilmselt oli toitaine ja erinevaid terakesi justnagu mitme erineva taime seemneid.“

„Ma vahetasin ükskord koodikleepsud ära, nii et panin mingid lilled valede programmidega kasvama, naljaks oli, et mõlemast tuli samasugune mittemidagiütlev umbrohi välja.“

Kõik teadsid, et Uther oli tehnikahuviline, erinevate seadmete kokkujooksutamine oli tema käes käkitegu.

Vestlus arenes edasi ja tuli välja, et kõik olid kunagi taimedega mingit valskust teinud. Pärast ei mäletanud enam keegi, kes selle esimesena välja ütles: „Hakkame ise päris taimi kasvatama, ilma abivahenditeta lihtsalt kastis!“

„Et eraisik saaks loa aiandusega tegeleda, tuleb täita meeletu kogus pabereid,“ leidus kahtlejaid.

„Ma ei tea, kas minust on selleks asja.“

„Kui me asutame kommuuni, juriidilise isiku, siis peame kogu protsessi ainult korra läbi tegema,“ teadis Uther. „Igaüks omaette aknalaual läheks nagunii jaburaks, aga mõne korrusmaja katuse üürile võtmine ei ole üldse kallis, kui veel erinevatest kultuuri-, käsitöö- ja ühistegevuse fondidest toetust taotleme.

Mittetulundusühing Katusel Kastis Kasvatajad, lühendatult KKK alustas ametlikku tegevust täpselt kuu aja pärast.

Reeglid, milles kokku lepiti, olid lihtsad: oodatud on kõik, kes soovivad iseseisvalt kasvatada ja ühiselt tarbida söödavaid taimi. Eelduseks on elementaarse külvamise, kobestamise ja kastmise oskus. Igal kuul valitakse avaliku hääletuse teel üks taimeliik, mille vorme või sorte igaüks oma äranägemisel hakkab poputama. Kui aeg on küps, kogunetakse ühiselt proovima ja arvustama. Mingeid võistlusi stiilis pikem-jämedam-magusam-mahlasem korraldada ei plaanitud.

Tomora nõustus vabatahtlikult esialgu organisatsioonilised toimingud enda õlule võtma. Keegi pidi ju läbi viima uue kuu taime hääletusi, joonistama vajalikke silte-plakateid ning kontrollima uustulnukate pädevust, et „külvamine ei tähenda lihtsalt mulla seemnetega segamist,“ nagu ta armastas selgitada. Ka ei pidanud ta paljuks jälgida, et istikud oleks sirgetes ridades, kastmisintervall reeglitepärane ja umbrohi aegsasti välja nopitud. Mittesöödavad tuli juba idu staadiumis tõrjuda.

Üllatuslikult sai esimeseks kultuuriks lehtsalat, mitte mõni maitsetaim millest kogu idee oli alanud. Mõned startisid ettevaatlikult ja kasvatasid kõige tavalisemat helerohelist. Julgemad proovisid tumedamate lehtedega, kurrulisi, kääbusvorme, ruugekarvalisi, nooljaid, masajaid. Samamoodi jagunesid arvamused ka ühismaitsmisel: oli nii klassika austajaid kui erilisuse ihalejaid. Esimese koosolemise lõpuks jõuti peaaegu ühisveendumusele: erisused on arendavad, kollektiivses teemas peitub jõud.

Järgmised kolm liiki mida arendati olid siiski maitsetaimed. Mõned asutajaliikmed loobusid pärast paari potitäit, kuid uudis kommuunist levis ja nende asemele tulid uued üritajad, mõned varasemast täiesti tundmatudki. Ette võeti üha uued liigid. Kuna mõned seemned idanevad aeglasemalt, venis sageli vegetatsiooniperiood pikemaks, aga vähemalt kord kuus kuulutati uus kultuur avalikult välja.

Alati leidus keegi, kes püüdis küsitavate võtetega silma paista. Tomora üritas protestida ja kõrvaldada ühte hiljuti liitunut, kes oma teisel või kolmandal osalemiskorral kasvatas tavalise asemel hoopis suhkrupeeti. Tüüp näitas muheledes pealkirjale: lihtsalt peet, kusagil polnud öeldud, et punane peab olema. Süüa ju ometi kõlbab, oleks siis et välimuselt samuti heleda söödapeedi oleks istutanud, mis tõesti ainult loomade ninaesiseks mõeldud. Valdav enamik vaidluses osaleda ei viitsinud, leiti et väike huumor lisab ainult värvi ja lõbu pärast seda ju tehtigi. Administraator andis alla ja jättis asja nii.

Kui järg jõudis tomatini, kasvas ühel peenral hoopis kartul. Kõigile kes suuri silmi tegid peeti loeng taimede perekondadest ja igaüks võis veenduda, et lisaks mugulatele olid maapealsel varrel selgelt näha ümarad rohelised marjad. Kuna seekordne mässaja oli muidu harva osalev Tomora sõbranna, siis tüli ei tekkinud. Need, kes teadsid, et kartuli maapealsed viljad inimesele mürgised võivad olla, levitasid seda infot vaikselt kuid usinalt ja nii lõppes selgi kuul kõik õnnelikult.

Millalgi teisel aastal korraldati klubiõhtu laadis kohtumine ühe päris aednikuga. Noor mees töötas suures korporatsioonis tähtsal ametikohal ja oli oma ala tõeline fanaatik. Tema pakkus välja ka täiesti originaalse idee: „söödavad lilled“. See tähendab, mitte mingi konkreetne lill, vaid ükskõik mis, mida harilikult kasvatatakse ilu pärast, aga ometi kõlbab õit ka süüa. See teema võttis paljud kukalt kratsima, kui ametlikult välja kuulutati. Õitsemisaja kätte jõudes, oli ühes potis kummel ja teises saialill. Kõik kes ise hätta olid jäänud pidid tunnistama, et on mõlemas tee keetmisest kuulnud ja võisid kiruda vaid oma küündimatust, et mõtet selles suunas ei taibanud liigutada. Kolmandaks oli begoonia. Enne kui keegi jõudis midagi kommenteerida, napsas selle omanik ühe leekivpunase õie ja sõi laia naeratuse saatel ära. Julgemad järgisid tema eeskuju ja hiljem pidid ka kõik ülejäänud tunnistama: maitses nagu hapuoblikas.

Kuna ülesanne oli raske, jäi seekord osalus napiks ja enamus piirdus vaatlemisega. Neljas söödav lill – Tomora punane ristik – pani paljud õlgu kehitama. „Loomasööda teema sai ju peedi juures selgeks vaieldud,“ ütlesid mõned. Teised pistsid nutid julgelt suhu, kuid krimpsutasid siis nina.

„Ristiku lehti süüakse!“ ütles Tomora.

Prooviti, ei kõlvanud eriti.

„Ei mitte kõiki,“ jätkas ta, „neljaharulisi. Kas te pole siis kunagi otsinud? Neljaharuline ristikheina leht toob õnne, kui leida selline ja ära süüa. Pealegi, need reeglid ei meeldi mulle, ma tahan lihtsalt et oleks lõbus!“

Kuna esialgne vaimustus hakkas vaibuma, võeti mõnel järgmisel kuul ette kaks erinevat taime, et igaüks leiaks enda jaoks sobiva. Aktiivsemad kasvatasid mõlemat, aga paljud ei jõudnud tähtajaks midagi valmis.

Uther oli algusest peale kõik üles märkinud, kes mida oli kultiveerinud ja nii sai ta mingil hetkel esitada kaaslastele põhjaliku statistilise aruande. Nagu oligi arvata, kõige rohkem õnnestunud külve oli temal ja Tomoral, ülejäänud esiviisik ei olnud üllatuslikult mitte asutajaliikmed vaid  hiljem liitunute hulgast. Poleemikat tekitas teadmine, et väga paljud olid tulnud, kasvatanud ühe-kaks taime ja siis loobunud. „Miks?“ küsiti. „Aiandus ei olegi igaühe ala!“ oli vastus. „Vähemalt said nad ära proovida, mis tunne on teistele oma võrseid maitsta anda, see on neile eluks väärtuslik kogemus“ – see kõlas lohutavalt. Positiivse poole peale läksid need üksikud, kes oma esimesed sammud olid teinud Katusel Kastis Kasvatajate hulgas, kuid nüüd töötasid juba tõelises aiandis.

Järgmine ebareeglipärane ülesanne tekkis elust enesest. Kui paaril järjestikusel maitsmisel kõlas korduvalt fraas „Mina oleksin...“, pakkus keegi välja, et ühe kuu ülesandeks võikski olla mitte uus taim vaid kellegi teise vana, prahi hulgast üles korjatud ja uuele elule aidatud. Nii tekiks jutumeestel võimalus tõestada, et nad päriselt suudavad paremini hoolitseda. See tundus lausa geniaalne, kõlavad märksõnad nagu „taaskasutus“ ja „grupitöö“ meeldisid enamikele. Üksikud said asjast omamoodi aru ja otsustasid enda vanad väädid hoolikalt komposteerida, et keegi ei saaks neid uuesti idandada. Hiljem lahvatasid tillukesed konfliktid sellest, kui keegi oli võõra üpris elujõulise istiku bonsai stiilis ära kujundanud. Osutus ka et nii mõnigi, kelle vana juure pealt uus vili kasvatati, ilmutas tänu asemel hoopis kadedust ja tõlgendas õnnestumist solvanguna.

Tundus, et klubi kõrgajad hakkasid mööda saama. Tomora muutus tusaseks ja tõmbus tahaplaanile. Uther haaras ohjad ja püüdis üritust hinges hoida. Kuni selleni välja, et taime liik anti vabaks – kasvatada võib mida iganes, kes iganes. Tomora protestis, viitas algul kokku lepitud reeglitele, kuid tegi seda vaid moe päras. Tegelikult oli tal kõigest kõrini. Teadlased olid ammu ära tõestanud, et inimorganism omandab kõiki vajalikke aineid palju lihtsamalt loomsetest valkudest. Tehnoloogia areng võimaldas neid toota täpsel selliseid nagu vaja, igale inimtüübile sobivate erisustega. Milleks üldse süüa taimi! Nende roll oli juba ammu puhtalt emotsionaalne, maitsmismeele kaudu saadav nauding, mälumiskogemusest tekkiv rahuldustunne. Kust võttis kamp diletante veendumuse, et nemad suudavad oma potikestes produtseerida midagi paremat kui suurtööstused, kelle selja taga olid tipplaboratooriumid! Ta oleks tahtnud need viletsad rootsud välja kiskuda ja mulla katuselt tuulde puistata. Mina selle lolluse algatasin, mina ka lõpetan, mõtles Tomora.

Muidugi ei sobinud selleks brutaalne rebimine-pildumine. Nad jäid ju ikkagi sõpradeks, tuli käituda palju peenemalt. Mesilased. Selleks et mistahes taim saaks areneda, on vaja teda tolmeldada. Ka täisautomaatsed GrõuKlõps^TM konteinertaimed korrusmajade aknalaudadel vajasid tolmeldamist, sellepärast pidas iga linn munitsipaalmesilasi, mille tarud olid jaotatud ühtlaselt üle inimasustuse. Kunagi olid nende eellased ka mett tootnud, nüüd võis seda protsessi vaadelda mõnes muuseumis.

Kui ta muudaks  selle aia taimed sumisevatele lendajatele ebameeldivaks, hääbuksid kõik iseenesest, uskus Tomora. Häda oli selles, et polnud olemas spetsiaalseid mesilasetõrje vahendeid, sest kellelgi polnud põhjust neid armsaid loomakesi põlata. Ta ostis kokku erinevaid kahjuritõrje mürke, mis olid mõeldud ammu kadunud näriliste võimaliku naasmise profülaktiliseks ennetamiseks, sääskede peletamiseks inimtegevusest eemale, hallituste ja bakterite tõhusaks ohjeldamiseks. Neist segatud kokteiliga kastis ta kõiki taimi igas viimases kui potis. Kui mõnega peakski pahandus tulema, „miks minu aiakesse on võõras käsi vett valanud“, oli ta varmalt valmis vastu ründama, et „enamik nagunii ei tea korralikust kastmisest midagi ja peaks ühe tasuta lisakorra eest pigem tänulik olema“.

Korraks läbis ta hinge värin, kas ta ikka toimib õigesti. Ühe mõõna ajal oli arst talle seletanud, et erinevad ravimid võivad vastastikku üksteist neutraliseerida, seega ei saa iga üksiku soovitud tulemuses kunagi kindel olla. Mis siis, kui need kemikaalid kah üksteist kogemata kahjutuks teevad, võibolla ei olegi segamine nii hea mõte. Siiski, medikamentide puhul räägiti konkureerimisest erinevatele maksaensüümidele, tobedate taimede puhul nii keerulised faktorid arvesse ei tule. Küll neil mesilastel niipalju mõistust on, et solgi järele lõhnavate õite peal ei maandu.

*

Hermeetilistes ülikondades eriväelased laskusid helikopterilt katusele. Nad leidsid eest vaid laokil potipõllunduse. Politsei analüütikud olid teinud pikki tööpäevi, et taastada sündmuste kulg. Kui nad kandsid kaardile punktikestena tarud, mis olid esimestena kannatada saanud, viitas moodustunud ringi keskkoht Katusel Kastis Kasvatajatele. Nüüd ei olnud siin enam kedagi.

Esimesed mesilinnud, kes olid maitsenud mürgitatud nektarit, ei surnud. Nad lendasid järgmisele õiele ja pärast tarusse tagasi nagu ikka. Siis hakkas midagi kummalist toimuma nende tillukestes peades. Nad tahtsid tagasi nendele kummalistele õitele, unustades kätteõpitud rutiinid ja rajad. Kui kellelgi olnuks võimalus  kõrvalt vaadelda, võinuks ta väita, et nad lendavad teistmoodi, sellest aru saamiseks pidanuks olema putukateadlane.

Kui inimestelt laekusid esimesed kaebused, et pidevad kopsatused, mida põhjustavad suure hooga pea ees vastu aknaklaasi lendavad mesilased, käivad närvidele, pidasid ametnikud neid ogarateks virisejatest. Tänavatele tekkinud märgatavad vallikesed pisikestest laipadest sundisid asja tõsisemalt uurima. Eksperdid arvasid, et need ei olnud teadlikud enesetapud vaid õnnetusjuhtumid, sest millegipärast kaotasid mõned võime läbipaistvat klaasi takistusena tõlgendada, kuid mida ette võtta ei teadnud keegi.

Mesilaste organisatsioonis on tähtis roll infovahetusel, kehakeelega annavad nad edasi vihjeid, kuhu tasub lennata. Looduslikult toimib see ühe pere piires, geneetiliselt muundatud liikidel ka laiemalt. Töögrupp, kes arendas mesilastel välja võime tarude vahel kasulikku infot vahetada, oli kunagi teeninud kopsaka rahvusvahelise teaduspreemia. Nii levis info narkootilistest taimedest üha kaugemale.

Häda oli selles, et sealt korjatud saak ei kõlvanud kärge panna. Ka see info levis. Ühtäkki märkasid paljud inimesed, et linnamesilased maanduvad kohtades, kus neid tavaliselt ei kohta. Tundus, et nad proovisid erinevat kodukeemiat, kuid muutusid sealjuures üha agressiivsemaks. Seda fenomeni uurinud rühmal õnnestus tuvastada, et Tomora  seguga kastetud taimede õied ei põhjustanud otseselt putukate surma, kuid fataalselt mõjusid paljud ained, mida nad selle asendajaks otsisid.

Neil kadus huvi tavaliste õistaimede vastu, klassikaline nektar kuulutati mesilastemaailmas väheväärtuslikuks. GrõuKlõps^TM reklamatsioonide osakond tuvastas, et paljude potitaimede standardist kehvem areng võis olla põhjustatud vähesest tolmeldamisest ja soovitas asetada konteineri avatud aknale lähemale. Kui taoliste kaebuste arv kasvas plahvatuslikult, sattusid nemadki hämmingusse.

Esimesed teated inimest nõelanud mesilastest ületasid momentaalselt uudistekünnise igas võimalikus kanalis. Taolist asja polnud enam ammu juhtunud, sest kõik kultuurliigid, mida oli lubatud pidada inimasustuse naabruses, olid ohutud. Enamik inimesi talub nende mürki hästi, tuleb leppida vaid pisukese paistetusega. Üksikud allergilised vajasid antibiootikumiravi. Pärast esimest surmajuhtumit kutsus valitsus kokku kriisikomisjoni. Mõned eksperdid arvasid, et tuleks kiireimas korras käivitada ulatuslik vaktsineerimisprogramm, teised leidsid, et kõigepealt tuleks iga inimese vereanalüüsi põhjal kindlaks teha, kas ta kuulub riskirühma või mitte.

Tööstuslike taimekasvatuskomplekside läheduses asuvad mesitarud olid geenitehnoloogiliselt järgmine tase. Nad olid töökad, tugevad ja õppimisvõimelised – kui põllul kultuur peaks vahetuma, ei langeks nende tõhusus. Taudi nendeni jõudes taipasid nad kiiresti, et õielt õiele lendamine ei tasu ära ja suundusid linna. Ühtäkki oli mesilane hakanud konkureerima toidu pärast inimesega. Küsimus ei olnud kogustes, vaid võistlusmomendis, nad ründasid inimest teadlikult, et teda võimalikust söögist eemale peletada. Suurtel põldudel saak ikaldus, toodangut ei tulnud, lepinguid ei suudetud täita, ärid läksid pankrotti  - see tähendas majanduskriisi, kuid selle peale polnud enam kellegi aega mõelda.

Puhkes paanika. Valitsus soovitas kodudes püsida ja rahastas palavikuliselt uuringuid, kuidas  tõrjuda mõne sentimeetri pikkuseid enesetaputerroriste, kuidas leevendada nõelamise tagajärgi. Kaaluti linna evakueerimist, kuid sarnaseid murettekitavaid teateid oli tulnud juba ka mujalt. Rahvas süüdistas otsustajaid tegevusetuses ja tuli tänavatele. Kui nende read hakkasid hõrenema, loobuti vastastikustest verbaalsetest rünnakutest ja üritati moodustada ühiskaitse.

Mesilasi tapeti hämmastavates kogustes, kuid need olid ju parimat sorti mida inimene suutis luua, see tähendas hämmastavat taastootmis- ja kohanemisvõimet. Kõik tarud olid juba ammugi puhtmehhaaniliselt hävitatud, kuid kurjad mutukad moodustasid uusi peresid suvalistes õõnsates kohtades. Majaomanikke kohustati kõikvõimalikke pragusid seinakonstruktsioonides kinni toppima, nad tegid seda niigi juba, aga pisikesed raiped ilmutasid tohutut eneseohverdust ja leidlikust erinevatesse materjalidesse sissepääsude uuristamisel.

Mürgid mis eile veel tapsid, põhjustasid homme ainult kaifi ja võitlusvaimu tõusu.

Abi polnud kelleltki küsida, sest kõik teised linnad ägasid sama koorma all.

Inimkonna riismed barrikadeerisid ennast üksikutes täisbetoonist ehitistes, mille kõik avad sai sulgeda terasluukidega, sest ainult need materjalid tundusidki veel vastu pidavat. Planeet kattus pikkamööda ühtlase suminaga.