12.09.11

Muinasjutt õnnelikust poisist

Erik pidas end igati õnnelikuks poisiks.
Tema voodi seisis täpselt akna all ja mõnikord öösiti hoovas kleenukest keha katvale tekile mahedat kuuvalgust otsekui haldjariigist. Päeval aga liikusid üle taeva pilved – laevad ja lohed ja linnad, mäed ja orud ja aasad, mõnikord peaaegu inimesetaolised olendidki. Kui palju oli pilvedes vaadata!
Ainult siis, kui taevas oli pilvitu või ühtlaselt tinajas, kippus Eriku tuju langema. Ta avastas end mõttes kordamas lugusid, mida kunagi, kui ta oli veel tervem ja elas lastekodus, neile õhtuti ette luges peaaegu kuldsete juustega kasvatajatädi. Ühel hetkel taipas ta, et võib isegi ilma pilvi nägemata, lihtsalt iseenda pea sisse vaadates, välja mõelda täiesti uusi legende. Sestpeale elas Erik hoopis teises maailmas, kus ta oma sätendava mõõgaga tappis tuhandeid vaenlasi, et lõpuks asetada järjest kaunimaks muutuva kuldjuukselise naise jalge ette maailma lõpust toodud hindamatuid aardeid.
Tol varakevadisel päeval nirises tuhmist taevast kidurat vihma. Erik kartis, et tema kuldjuukselisel printsessil hakkab vihma käes külm. Ta otsustas ehitada pilvelossi, kõige uhkema maailmas, kõige kindlamat varju pakkuva, sest idapoolsetest mägedest kostis ähvardavat hundiulgu, Põhja Konn tümistas kusagil otse silmapiiri taga, tormisel Läänemerel kõmises kõu ja lõunas kogus vägesid naabervoodi nõme Nohisev Norman.
Loomulikult ehitas ta oma kantsi pilvedest. Valgetest, pehmetest pilvedest, mis tõusid tema peas uhke saali võlvideks, balustraadide siredateks sammasteks, loojangupunakate lillepeenarde vahel vulisevaks purskkaevuks, linnusemüüride sakmeteks ja viieks toekaks torniks, kolm neist igivanad ja lõikavteravalt kõrged, kaks suurestükkide tarvis laiad ja kõhukad. Kõige kohal lehvisid tema riigi säravvalged lipud ja juba kuldas neid pilvedest välja murdev päike. Erik ise sammus uhkelt läbi värava, mille valvurid tõttasid langevõret taas alla laskma, üle trepi marmorplaatide ja eeskoja mosaiikpõranda otse saali, kus teda ootas kuldjuukseline printsess. Esimest korda elus söandas ta sirutada käe ja neid juukseid puudutada. Juuksed olid käe all tulised, printsessi naeratus kaunim kui kunagi varem. Siis tõusis printsess kikivarvule ja tema huuled kohtusid Eriku omadega.
"Marta, Marta, tule appi, kolmanda palati viies on ära surnud."
"Oota, ma teen apteegile tellimuse ära . . . nii. Kolmanda palati viies! Mh! Ammu oli aeg. See oli ju päris juurvili, mingi narkarite nurisünnitis, ainult silmi pööritada oskas! No lähme, peseme ta ära ja viime surnukuuri . . ."
"Oi, aga vaata, päike on välja tulnud."
"No kurat, silma paistab . . ."

23 kommentaari:

  1. Kaunis ja inimlik lugu...

    Ma ei tea ainult, kas see päriselt ulme alla kuulub. Ühelt poolt väga realistlik, teiselt poolt tähendamissõna-muinasjutt.

    VastaKustuta
  2. Pean tunnistama, et sellise lühikese jutu kohta väga raske lugemine. Avastasin end pidevalt tagasi kerimast ning üha uuesti lauseid üle lugemas.
    Oudekkiga nõus, et ulmet on sellest jutust raske leida. Pealkirigi ju ütleb, et tegemist on muinasjutuga. keskpärane lugu, mis lugemise ajal küll mõningat emotsiooni pakub, kuid millest 5 minutit peale lugemist enam midagi ei mäleta.

    VastaKustuta
  3. No jah, ilusate lausetega kergelt suidsidaalne muinasjutt - seal oli parem kui siin.
    Mõtlesin aga, et kui suudlemise järgi sokutada midagi sellist, et Erik kuulis lähedalt|selgelt vms "No kurat, silma paistab . . .", saaks sellest õudusjutu. Et poiss polnudki surnud vaid koomas. Kuid vaevalt, et autor õudusjuttu oleks tahtnud.

    VastaKustuta
  4. Tuleb tunnustada, et kirjutatud oli iseenesest kenasti, aga kandev idee ja loo pööre jäid ulmežanri jaoks lahjaks. Selliseid lugusid kerib nt. iga keskmise skisofreeniku vm. vaimutegevuse häire all kannatava kodaniku peas rohkem, kui ükskõik kes kuulata jaksab, seetõttu ei olnud lugu ise mu meelest ei õudne ega ulmeline. Pigem töine, aga seda ma laborist ega ulmekirjandusest küll ei otsi...

    VastaKustuta
  5. Kurb lugu. No tõsiselt.
    Natuke häirisid liiga pikaks venitatud laused, mis sundisid pidevalt lauseid üle lugema. Muidu vahvaid kujundeid minu meelest küll oli (nt. kidur vihm):)
    Lõpp tuli ka ootamatult ja minu meelest kenasti kribatud.
    Mis ulmesse puutub... pean kahjuks teistega nõustuma.
    Aga meelde jäämise koha pealt ei nõustu, jääb meelde küll!
    Seega ära heitu, suudad küll :)

    VastaKustuta
  6. Kuna minu lemmikteema on alati sotsiaalkriitika, siis mulle jutu idee sobib, olen sel teemal filme näinud, aga tavaliselt on need positiivse lõpuga, kus kõik med töötajad pole jälgid. siin on lahendus kaheti mõistetav: poiss jäi ju õnnelikuks, kuid keskkond oli vildakas. kas lähtuda lõpu hindamisel kehtivatest moraalinormidest või peategelase tundest? arsti poolt normaalseks tunnistatud inimesed käituvad ebainimlikult, ehk jutt on negatiivse lõpuga. või, et tavapärasest erinev inimene on õnnelik ja ka mulle on jutt positiivse lõpuga...

    'ganna kirjalik sõnaseadmisoskus teeb mind relvituks, kuna ma peaksin ikka väga palju pingutama, et oma emakeelt nii hästi osata. ulmejutulaboris pole meil ühtegi kirjutajat, kes sõnu nii hästi kasutada oskaks ja seda juttu lugedes tundub, et kõik kirjutajad peaksid loobuma fantaasia-žanris kirjutamisest kuni nad keelt pooltki nii hästi ei oska, kui siin näha võib. hard sci-fid lameda tekstiga tuksi ei keera, aga õuduses ja fantaasias mängib sõna.

    'ganna jutu ulmeline pool on väga peidus ja tahab, et lugeja kõigepealt neis pilvedes ja muinasjutus ära käiks, kuhu teda alguses saadetakse.

    VastaKustuta
  7. Kuigi tegemist on ladusalt jutustatud looga, ei saa kahjuks sedakorda nõustuda Manjana kiidulauluga "üliheast emakeele kasutamisest". Keskmisest parem, kuid pigem klišeesid sisaldav, ning hea algklassiastme emakeeleõpetaja tasemel sõnaseadmine, aga kindlasti mitte kirjanduslik originaalne eneseväljendamisoskus. Sinna jõudmiseni läheb ikkagi veel aega mu meelest :)

    VastaKustuta
  8. Lee, ma pidasin silmas ulmejutulaborit. Ma ei tea siin kedagi, kelle sõnaseadmise tase kõrgem oleks, aga ma pole ka nõus, et teiste kirjutajate tase oleks kehvem kui algklasside emakeeleõpetajal, kelle peamiseks mureks on komad ja õigekiri. Nii kehvad me ka ei ole.

    VastaKustuta
  9. Pilt. Kirjeldav pilt väikeste lisanditega.
    Kui muinasjutt on ulme, on ka see jutt.

    VastaKustuta
  10. Minu arvates on ilmne, et autoril on teatud luulelis-õhuline sõnakasutus. See võib mitte meeldida, see võib olla keerukas, aga see on väga selge stiil. Ja ma arvan, et autor seda muutma ei kipu. Muide, ma soovitan siinkohal lugeda Juri Nagibini novelli "Kirjandusõpetaja".

    Aga ulme osas, ainus ulmeline element on see, et hetkel kui Erik tolle kujutlusmaailmaga päriselt kohtus, suri ta ära (ja sellele annab ka palju huvitavaid tõlgendusi anda). Aga ei ole piisavalt rõhutatud ei fantaasialoo elementi (kui tõeline oli see maailm) ega õuduse elementi (surm kättesaamatu poole püüeldes), peamine juhtmõte oli minu arvates just see, mida Manjana poolt osutas, "normaalsete" hoolimatus, mida rõhutavad Eriku kujutelmad, mitte nende kujutelmade või tolle maailma reaalsus.

    VastaKustuta
  11. Manjana, ma pole hetkekski avaldanud arvamust, et jutulabori kirjutajate tase oleks alla algklasside emakeeleõpetaja oma. Kindlasti ei olnud minu sõnavõtt mõeldud labori kirjutajate (sh. minu enda) halvustamisena. Pidasin silmas üksnes antud loo autori sõnaseadmise oskust, mis on algklassi emakeeleõpetaja tasemel - selgitan: minu meelest võib kogemustga algklassiõpetaja juba kaugelt tema sõnakasutusest ja kõneviisist ära tund kuna neile on väga omane spetsiifiliselt selge, konkreetne, natuke poeetiline (muinasjuttude-lasteraamatute lugemisest - arutamisest ja väikeste lastega suhtlemisest tulenev) eneseväljenduslaad just sõnakasutuse ja lauseehituse osas. Lasteaiakasvatajad käivad ka sinna alla. Need, kes ka veidi vanemate lastega töötavad, ennast enam nii spetsiifiliselt ei väljenda. Selles loos oli kogu lugu (peale viimase lause) heas mõttes algklassiõpetaja poolt sõnadesse seatud. Võrdlusmomenti muu laboriga minu kommentaaris küll ei olnud.

    VastaKustuta
  12. Lee, enamik lugu on esitatud Eriku vaatepunktist. Erik on laps - maksimaalselt kümnene, arvatavasti, ehk tsipa noorem. Minu arvates on suurepäraselt edasi antud lapse mõtteviisi, fantaasiat ja tundeid, millesse sekkub täiskasvanute maailma stagneerunud napisõnaline jõhkrus. Hea kontrast.

    Teiseks, kes ütles, et ulmejutulabori lugude sihtgrupp peab olema tingimata ja ainult täiskasvanud? Lisaks muule, on see ka hea lastekirjandus, niisugune, mida saab ka täiskasvanu lugeda. Mõni täiskasvanu vähemalt, selline, kes lastekirjandust põhimõtteliselt ei põlga ja alamaks žanriks ei pea.

    VastaKustuta
  13. Lee, me räägime üksteisest mööda.
    või teisisõnu: me mõistame teineteise kirjutatut erinevalt sellest kuidas kirjutaja kirjutas.

    sina ütlesid: "('gannal on) hea algklassiastme emakeeleõpetaja tasemel sõnaseadmine"

    mina ütlesin: (tõlge) ganna tase on kõrgem kui keskmisel eesti avaldatud kirjanikul. (ja järgneb iroonia) kuid kuna lee väitis, et ganna tase on algklass ja mina ütlen, et meil teistel on kehvem, siis ma kindlasti ei taha öelda, et meie oleksime lasteaia tasemel.

    oehh

    VastaKustuta
  14. kui ma mäletan õigesti, siis ulme baasi reeglite järgi pole muinasjutud ja lastekirjandus ulme. Kuigi siit ei järeldu mingil moel, et üks või teine muinasjutt vms oleks halb jutt. Ja see ka ei järeldu, et siin peab nende reegleid järgima.
    Aga muidu vaidleme stiilis:
    see pole õun.
    Oot-oot. aga see on väga hea tomat ju.

    VastaKustuta
  15. Tähendab, lastekirjanduses saab ulmet olla küll. Suvalised maagiaelemendid lastekirjanduses ei tee seda ulmeks, aga lastele suunatud ulme või ulme, mida suur hulk lapsi naudinguga loeb on kindlasti olemas.

    Mina krõpsti "Kääbiku" liigitan lastekirjanduseks. Viiendas klassis kõik lugesid vaimustusega.

    VastaKustuta
  16. 1) Jutul tegel't puuduvad klassikalised muinasjutu tunnused. Absoluutselt. Usu alati pealkirja, usu telepoe reklaame ka & eriti usu seda meest, kes Sulle turuväravas hõlma alt tõupuhta koerakutsika myyb;)

    2) Väheste, kuid kallutatud kogemustega lapse kujutlusmaailm saabki kulgeda kitsal liinil kitshi & klishee vahel. Ega see pole teile 'Pushkini esimene kosmosereis';)

    3) Ulmeline element on täiesti olemas. Lihtsalt, tunnistan ise ka, sotsiaalpornograafiline element on seekord tugevam.

    VastaKustuta
  17. Ilus jutt.
    Ma ei saa aru eelmistest kommidest, mis rääkisid algklassiõpetaja sõnakasutusest. Mitte ükski (vähemalt need mu kunagised kolleegid, ja ka õpsipraktika juhendajad) ei oskaks niimoodi määrata lausete rütmi ja tonaalsust, et õhku jääks ilu ja valu, muinasjutt ja elu. See jutt on luuletaja jutt. Proosaluuletus. Ulmega on nagu on, aga...
    igatahes tulid miskipärast meelde Calvino lood, ja Lindgreni Vennad Lõvisüdamed. Vb see jutu õhuline kude oli see, mis niimoodi mõjus.
    Ja samas olen valmis kihla vedama, et see lugu on sündinud suht hingetõmbega.

    VastaKustuta
  18. See on nüüd see koht, kus kõlbab öelda, et las koerad kommivad, karavan liigub ikka edasi :D

    VastaKustuta
  19. Väga kena lugu, a ei näinud mina seal ulmet. Seetõttu ei hakka muid kiitusi ja laitusi ka jagama. Ainult üks - palun muuta ulmeline element tugevamaks, loo oluliseks osaks.

    VastaKustuta
  20. Keelekasutus on siin minutagi kiitust kuhjaga saanud :)
    See lõpp oleks minu meelest võinud olla pisut pehmem (kontrast oleks niigi välja tulnud) või karmim (meditsiinitöötajate omavahelised naljad, eksole).

    VastaKustuta
  21. Erik on väikene poiss. Ta kannab kuldjuukselise kasvataja oma unistustesse. Seal on esialgu kuldjuukseline naine, kelle meeleheaks poiss varandust kokku tassib. Lõpuks muutub kuldjuukseline naine printsessiks, kes Eriku suudlemiseks peab kikivarvukile tõusma.
    Segane värk.
    Haige lapse hallutsinatsioon, mis lõppeb lapse surmaga.
    Mis puudutab töötajate hoolimatust, siis see mind eriti ei üllatanud (isiklikud kogemused).
    Lõpetuseks nõustun teistega: keeleliselt suurepärane!

    VastaKustuta
  22. Ma olen nüüd tagasi. Peale kahte nädalat ja kahtemümment kommentaari. Ning tunnistan nüüd täiesti puhta südametunnistusega, et isegi mitte peale kommentaaride lugemist ei tulnud terakestki loo sisust meelde. Nii et minu jaoks on see täiesti piisav.

    VastaKustuta
  23. kõik selles loos on justkui omal kohal. hoolimata oma lühidusest, ütleb palju. inimeste kohta, kellest võiks enam mõelda, kui juurviljast, ja suhtumisest inimelusse üldse. lõpp oli ootamatult järsk, sarkasm täiesti omal kohal. mulle, ühesõnaga, istus.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.