Õnnelik lõpp

*

"Õnnelik lõpp!" veeris Truslan plakatitelt tänaval.
No peab see alles sant asi olema, mille lõppemine kohe õnnelikuks teeb!
Vihm piitsutas kapuutsi ja lombid märgasid jalgu.
Nohuselt hingeldades jooksis Truslan kõnniteel, aeg-ajalt kella vaadates.
Aega veel oli.
Ta jätkas sörkimist peaaegu kinnisilmi. Hästi tundis ta teed oma jalge all. Liigagi hästi.

Koer nuhutas pead kõrgemale tõstes.
Jah, see on see!
Ettevaatlikult alustas ta jälitamist. Üha kiirema sammuga järgis ta vihmas hajumakippuvat lõhna.
Must kasukas sulas hämarduvasse sügisõhtusse, muutes looma hääletuks varjuks.

Elu jõul.

Kaunis prints seilas kord mu mõtete sees,
tema laev oli valge,
kuid kiiluvees
kiikas kiilanev mees
veepeeglist ühtäkki mul vastu.

Mu printsess, ta lausus,
Teist saanud on nõid! Kui ütelda võin,
siis, noorena kaunis
kui jääõites klaas, nüüd leegitsevalt Te veetlev!

Ah, kuningas, kuningas, tulnud on tund,
me üle kui langeb valevat lund,
luud taeva ei kanna, ei veele...
Koos lahkume Linnuteele.

Piiblis on terake tõtt

Tänaval kõndis vana mees. Ta paistis vana, sest punakavõitu nägu oli kaetud kortsudega, silmad tuhmid ja samm aeglane. Ta ei saanudki kiirelt käia, sest külm oli eelmisel talvel varbad ära võtnud. Tema saabaste kannatanud välimus oli sama hale kui mees ise ning märja ilmaga pidi jalgade ümber mitu kilekotti toppima, et vähegi jalgu kuivemas hoida. See, et jalgadel võis külm olla, ta, õnneks, juba ammu ei tundnud.

Ta oli kõigest kolmekümneviiene, tal lihtsalt ei vedanud. Kümme aastat tagasi põles maha maja, milles ta elas: korstnas läks tahm põlema ja kenast majast sai veel ilusam lõke. Teised majaelanikud leidsid endale peavarju, aga temal polnud kellegi juurde minna. Talle ei meeldinud inimestelt teeneid paluda, võimalik, et mõni sõber oleks ta isegi enda juurde võtnud. Kui kuskil enam elada polnud ning suurem osa asju põles majja sisse, sest teda polnud tulekahju ajal kodus, muutus ka tööl käimine keeruliseks. Keegi ei taha, et tema poes kõnniks ringi pikemat aega pesemata turvamees. Kui sul pole peavarju ja töökohta, rikub see kenakesti tuju ja varsti polnud tal ka ühtegi sõpra alles. Tal tõesti ei vedanud.

Päkapikud eksistentsiaalselt

Päkapikud seisid ligedal tumedal kivil ja vaatasid randa.

Kivist liivariba kattis õhuke lumekiht, mida tusane meri halliks piitsutas. Oli juba detsember - ent ilm meenutas pigem novembrikuu torme. Selge, et seegi lumi kauaks maha ei jää. Päkapikel polnud sellest suurt midagi. Oma pika elu jooksul olid nad näinud igasuguseid ilmu, ja kohanenud absoluutselt kõigi võimalustega, mida Läänemeremaade kliima detsembris välja pakkuda oskas.

Rannas kõndisid -  ja see oli juba huvitav - kaks inimest. Külmatundlik ja õrnake liik, aga ometi paistsid need kaks ennast hästi tundvat. Ühte neist ehtis vägev täishabe, proportsioonidelt pea-aegu päkapikuvääriline pard. Teine neist oli, nagu inimesed enamuses, lageda lõuaga. Kaaslasest lühem ja kuidagi hapram, ent siiski igast päkapikust palju kordi suurem. 

"See on emane,"  kohmas vanem päkapikk noorema suunas.

Juhuks, kui teine ise ei tea.

Saame tuttavaks: 'ganna

Artur soovis sinust rohkem teada, aga mina tean, et sina oled 7. klassi kirjandusõpikus lausa kahel leheküljel ja fotoga kirjas kui noor luuletaja. Kuidas nii juhtus, et sinust nii noorena sai luuletaja?
Raske lapsepõlv, varajane suguelu & malmist mänguasjad;)
Reaalsusse naastes – mul on suguvõsa selline, et igasugune looming on normaalne elutegevuse näitaja. & ringi jooxma sattusin nooruses seltskonnaga, mis jõi kõike, pani kõike & seejuures tsiteeris peast pikalt, kuid valimatult: 'olen rahulik kodanik, parandan priimust', 'linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel', 'läbi riikluse ajastu lehvib see kangas', 'mehed, teie hobused põlevad', 'pesu on ja maja on ja kohe hakkame pesema', 'teie ei tunne mind veel, aga teie saate mind tundma', 'sealt lendab BILL!' & 'ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu'. (Kymme punkti kodanikule, kes kõik tsitaadid ära tunneb!)
Rääkimata sellest, et pungibändidele laulutexte kirjutas yldse igayx, kes teadis, mis otsa pidi pastakas pihku käib.

Armastus ja vesinikuauto

Aega on vähe. On teil natuke aega? Natuke minu jaoks? Ma võtaks kohe kilode kaupa. Ei, viilutada ei ole vaja. Küll ma ise venitan või lõikan parajaks. Aeg on nagu lumehelves käpikul, mis sulab juba ainult peale vaatamisega. Lumehelves oma erisuses ja sarnasuses ja kaduvuses. Lumehelves käredas vaikses paukuvas pakases. Eriti meie ajal, kus talvedest on saanud vaid hell mälestus, kus mustaks külmunud jäsemeid ei kajastata enam isegi Võrgus mitte.

Õppenõukogu virtuaalne istung kulges tänu Allahile igavalt, hallilt ja tuimalt. See võimaldas mul kõrvalt tegeleda oma asjadega. Õppenõukogu juhataja, kes on kurikuulus oma põhjalikkuse poolest, ei sallinud rabistamist ega liigset kiirustamist.

"Järgmise punkti arutelus on kaasatud mitmeid nõukogu väliseid eksperte, keda ma nende soovi kohaselt tutvustama ei hakka," teavitas juhataja nõukogu liikmeid. See tegi mind valvsaks. Sellist tegevust ei olnud juhataja varem praktiseerinud.

"Kas siiski oleks võimalik teada saada mis ala ekspertidega on tegemist?" küsisin.

"Aksel, sinu rahustamiseks võin öelda et tegemist on ekspertidega kombluspolitseist, mitte finantsalalt," ütles juhataja pahase tooni kuid väga pisikese naeruvärinaga hääles. Kuigi mul on juba küllaltki halli habemes olen ma vaieldamatult nõukogu kõige noorem liige ning harjunud sellega et seda pidevalt, kas otse või kaudselt, meelde tuletatakse. Juhataja ütlus tegi mind topelt valvsaks. Kas ta tõesti aimas midagi? See ei ole võimalik. Kuid parem karta kui kahetseda. Kui ta midagi teab siis on sellest jälgi ka tema süsteemis. Ja järgmist sellist võimalust tuleb oodata kuni uue õppenõukogu istungini. Aga eksperdid? Peab lootma vaid kõige paremat, sest mul ei ole ju valikut. Mis tähendab muidugi ka seda et aega jääb järjest vähemaks. Eh teid lumehelbekesi.

Lihtne ülesanne

Käes oli järjekordne laupäeva õhtu. Jumalad, inglid ja deemonid olid kogunenud Põrgu puhketuppa kaarte mängima, olles jagunenud üksteisest mõõdukasse kaugusesse hoiduvatesse gruppidesse. Põrgu siis selle pärast, et Vanajumala surma järel keeras Peetrus ohates Taeva väravad lukku ja kamandas kogu seltskonna Põrgusse. Saatan oli alati nõus külalisi vastu võtma. Ta polnud selline kõrk ja umbusklik tegelane, nagu kadunud Vanajumal. Saatanale meeldis seltskond. Mida suurem, seda parem.

Mängureeglid olid järgmised: igas grupis määrati kaotajale pealtnäha lihtne ülesanne, mida oli aga neetult keeruline teostada. Tavaliselt käitusid inglid kõige julmemalt. Jumalad olid kaotanud originaalsuse ja deemonid tahtsid vaid verd näha. Inglites oli inimlikku õelust, mis polnud laskunud deemonite ehk siis langenud inglite toore sadismini. Neile meeldis manipuleerida. Just nemad olid leiutanud depressiooni ja hullumeelsuse. Inglid oskasid ronida inimestele pähe.

Imesid ei juhtu

Seekord saabusid jõulud ilma lumeta. Mustadel tänavatel leidus küll kohati üksikuid jäiseid laike, mis jalakäijaid ja autojuhte kõige ebasobivamal ajal üllatasid, aga see oli ka kõik. Lapsed vahtisid mornide nägudega valgeid jõulukaarte ja vatist lund vaateakendel ning pühad tundusid olevat kuidagi valed. Mis jõulud need niimoodi olla said – ega siis saanid mööda paljast maad sõida...

Kõik tundus kuidagi vale ka minu jaoks, kui kõndisin mööda alasti asfalti ja hoidsin vägisi tagasi pisaraid. Taevas oli kaela kukkunud. Ainult minule, eritellimusel. Tahtsin minna kaugele ära ning jätta kõik selja taha, kuid ei saanud. Ma küll läksin, aga sihtkohaks oli pisike putka, milles pidin veetma järjekordse mõttetu päeva õgarditest klientidele burgereid jagades ja endas aeglaselt üles kerkivat iiveldustunnet alla surudes. Ma ei kannata rasva ja kuuma õli lõhna. Aga raha oli vaja teenida, nii et pisiasjad tuli jätta tahaplaanile...

Saame tuttavaks: Lee

Sinust, Lee, ei tea ma mitte midagi. Oskad sa ise midagi enda kohta öelda, mis võiks lugejale huvitavalt kõlada ja sinust kui kirjutajast mingi meeldejääva pildi jätta?
Ma pole kindel, kui huvitavalt see kõlab, aga olen ennast kunagi iseloomustanud sõnasõdalase ja mõtteväänajana. Võimalikule lugejale tahaksin aga edaspidi meeldejäävamaks muutuda oma mõtete väänamist huvitavalt sõnastama õppides.

Millal sa, umbes, ulmejutte kirjutama hakkasid?
Mulle meenub, et kuuendas klassis kirjutasin enese meelest päris ehtsa science fiction jutu, aga muinasjutulaadseid lugusid panin kokku ilmselt varemgi.

Kas oled peale ulme ka muud ilukirjandust kirjutanud ja kus su jutte (romaane, luuletusi) veel lugeda saab?