05.08.11

Mida masinad kardavad

Alberto oli esmaklassiline autovaras. Kui tema juba autole näpu külge pani, siis ei aidanud ükski kood, turvalukk, signalisatsioon või muu sadistlike omanike poolt kasutatav kammitsemisvõte. Autode kokkuostjad esitasid Albertole mõnikord eksklusiivseid tellimusi, ja enamasti täitis Alberto need piinliku täpsuse ja hämmastava kiirusega, kordagi vahele jäämata. Mis veel eriti ilus, ta ei lõhkunud autosid, nagu ta kolleegidel mõnikord juhtus. Auto jõudis ostjani alati ainsagi kriimuta, terve luku ja rikkumata süsteemidega. Mõnikord kutsuti Albertot Autolausujaks, kunagise populaarse, hobustest rääkiva filmi eeskujul.
Kutsujad ei olnudki tõest kaugel. Alberto nimelt armastas autosid. Armastas neid varasest lapsepõlvest peale, kirgliku, kõikevälistava, hella armastusega. Ja autod vastasid talle samaga ega suutnud kiitsakale tunkedes hurmurile mitte milleski ära öelda. Nii omavahel öelduna, Alberto varastas siiski ainult neid autosid, mille omanik polnud eriti hooliv, ja teiseks jälgis Alberto alati hoolikalt, et autode uued omanikud suhtuksid masinatesse hellalt ja soojusega. Seda tema tellijad ei teadnud ega pidanudki teadma. Nad oleksid poisi välja naernud.
Igatahes vestles Alberto nüüdki ühe temalt tellitud linnamaasturiga rikkurite uhkes, tasulises parkimismajas. Enne oli ta palunud parkla turvakaameratel pilk mujale suunata, ja need kuuletusid meelsasti, kuna Alberto oli viisakas ja sõbralik poiss. Maastur oli juba jõudnud kurta peremehe külma suhtumist, Alberto oli juba jõudnud kiita uue omaniku sooja ja hoolivat iseloomu, lubada talle karvaseid mänguloomakesi või pehmeid täringuid peegli külge. Maastur oli jõudnud küsida, miks Alberto ise temaga sõitma ei hakka. Alberto tegeles sellele vastamisega, kui korraga…
juhtus mitu asja. Moositav maastur, kõrk, seni ülimalt protežeeriva hoiakuga, hakkas äkki värisema ja tagurdas üsna ootamatult oma kohalt minema. Alberto, kes oli mõnusasti masina sooja, plekise külje vastu toetunud, pidi äärepealt kukkuma. Tasakaalu tagasi saanud, nägi ta vapustatuna kuidas koletu haarats tõstis parklal katuse pealt. Betoonseinad rebenesid, armatuuriotsi turritama jättes, ülemise korruse autod veeresid üksteise vastu põrkamise kolina saatel üle serva ja nende all, otse Alberto silme ees, avanes mingi koletu avaus, auk, värav, milleski sama koletus, mida teatut tingimustel vist võib nimetada… näoks?

Hiiglaslik nägu kuulus plekist ja plastist monstrumile, kelle lõuad liikusid kõrvulukustava krigina saatel, nende taga väntas tuimalt hammasrataste süsteem, jahvatades puruks kõik sinna kukkuvad masinad. Koletis kummutas korrusetäie kõrgtehnoloogilisi neljarattalisi endale kurku, nagu kausitäie suppi. Ja pani siis tühjendatud ülemise korruse ettevaatlikult serviti maha, toetades selle vastu allesjäänud parklat.
Nüüd nägi vaene poiss koletist üleni. Kahjuks. Too sarnanes kujult mingis mõttes isegi inimesega. Humanoidne, tuli Albertole meelde. Kaks jalga, kaks kätt, püstine hoiak, üks pea... Samas koosnes ta ilmselgelt tehislikest detailidest, olles midagi turvise ja mitmeharulise kraana vahepealset – ja seejuures õõvastavalt äratuntavalt autolik. Inimesekujuline auto, kui absurdne! Peletis oli parkimismajast kõrgem, seega… Alberto üritas arvutada – noh igatahes oli ta VÄGA kõrge.
„35 meetrit“ piuksatas keegi Alberto selja taga. Alberto vaatas tagasi. Seal värises maastur, parkla nüüdseks kasutu tugitala vastu liibudes. Teisedki autod olid oma turvaunedest ärganud ja üritasid hirmu küüsis, peegleid lõhkudes ja tiibu kriimustades, kobaraisse koguneda. Mis pentsik vaatepilt – autod reeglina ei ole karjaolevused, pikivahe või personaalse ruumi vajadus on neil kõigil loomuomaselt suur. Suurem, kui inimesed arvavad.
„Üks väiksemaid,“ piiksatas maastur, „neid on ka palju suuremaid“. Koletis oli mingil põhjusel peatunud, seisis ja lihtsalt vaatas parkimismaja.
„Neid?“ küsis Alberto kohkunult.
„Ma tean neid,“ habises maastur. „Mulle on räägitud. Transformerid. Või olid need Transporterid. Midagi sellist“. Ta paanika tõusis signalisatsiooni hüsteeriliste kiunetena taeva poole. Alberto nihutas ennast hirmul masinale lähemale ja patsutas teda rahustavalt: „Tasa, tasa, tüdruk… tasa“.
„Sellest pole kasu!“ kiljatas auto. „Üldse pole kasu! Ta teab, et me siin oleme! Ta sööb meiesuguseid! Me oleme toit! Oleme kadunud!“. Teised autod hakkasid paanikas massiliselt tagurdama, koletisest eemale. Mõned nendest oleksid teiselt poolt üle parkla serva kukkunud, kuid hiiglaslik metallist ja plastikust kämmal asetati ootamatult sinna ette. Tekkis üleüldine sebimine, kokkupõrkamiste ja tuututamiste kakofoonia.
„Sina ei pea kartma!“ kiunatas maastur, enne kui hüsteeriliste masinate mass ta kaasa haaras ja eemale lohistas. „Nad ei tee inimestele liiga! Nad ei too-hii…“
Alberto surus käed kõrvadele ja jooksis. Parkla spiraalne sõidutee oli mahatilkunud õlist libe, aga sellest polnud lugu – parem kukkuda ja kasvõi jalaluu murda, kui veel vaadata seda… õudust, seda jälki orgiat, kaitsetute masinate ülima hirmu teokssaamist, nende elusalt söömist. Alberto põgenes, ja rohkem temast Linnas ei kuuldud.
Küll aga läksid seal liiklusvahenditena moodi hobused, kaarikud, jalgrattad ja metroo.
-----
Pildi joonistas Ott.

12 kommentaari:

  1. Täitsa ok jutt. Vähe kunstlik see hirmutamine ju oli, aga see pigem teemavaliku süü. Autolausuja oli sellest hirmutamisest ja transade vormimisest palju põnevam leid.

    VastaKustuta
  2. Keegi on vist hiljuti kinos käinud :)
    Esmalt tuli mulle silmade ette Nicolas Cage nime ei mäleta filmil aga seal oli ta ka superautovatas, käis ja silitas oma lemmikuid:) Hää film.
    Oleks tahtnud võibolla pisut rohkem emotsiooni selle Autolausuja poolt, et ta oleks läinud võitlema oma lemmikute eest või midagi:)
    Muidu ladus ja hea lugeda:)

    VastaKustuta
  3. Kui autolausuja oleks selline mees, kes oma lemmikute eest võitleb, siis ta ju ei müüks neid... Cage oli mul ka silme ees, kinos pole käinud (aga plakatid ripuvad niigi igal pool)

    VastaKustuta
  4. Jutt nagu jutt ikka, st ma ei oska täpselt öelda, mis õieti puudu on. Aga on. Võibolla lihtsalt kirjutamise vilumus...

    VastaKustuta
  5. Tsitaate filmidest on vast paljuvõitu sisse saanud - lugu on nagu miks nähtud asjadest, aga seda autori enda olemust sest miksist väga palju välja ei paistnud. Või ei osanud ma vaadata... Aga alguseotsa Alberto kirjeldus ja lõpulause mulle meeldisid.

    VastaKustuta
  6. Liiga palju filmi jah. Isegi kui kasutad inspireerijana filmi, siis ära tee seda nii otse. Transformeri asemele mõtle mingi muu üüberäge oma sõna. Muidu tekib inimesel tunne et loeb koomiksit või mingit naljalugu ja tõsiseltvõetavuse kaotamine annab loole miinuseid.

    See Autolausuja on hea, aga soovitan ka sealt võtta maha see filmile viitav lause. Kes saab aru, sel on enda nutikuse üle hea meel, kes ei saa, see peab sind eriti geniaalseks.

    Ja autode jutu ja käitumise võiks teha veidi rohkem masinate mõttemaailma ja logikale vastavaks ja kaotada sealt see inimesetaoline emotsioonide väljendamine. Ära pane neid habisema ja kiljuma. Võtab jälle tõsidust maha. Kui tahad sellest Prachetti taolist lugu teha, siis pead rohkem nalja sisse panema ja kiiksuga asju. Palju kiikse. Praegusel kujul see lugu ei ole nii naljakas, et temas naljaloo elemente hoida. Viib headuse alla. Lõpus võiks siiski rääkida, mis Albertost edasi sai. Mis tema sellest sündmusest enese jaoks avastas? Lause, et me ei kuulnud temast midagi jätab sellise kesise mulje, lõpetamatuse tunde. Pigem las Alberto oskab seda kogemust oma edasises elus ära kasutada kuidagi. Tegelt oli selles hea loo materjali. Kui ta oleks tõsisem. Või vastupidi - kõvasti kiiksum.

    VastaKustuta
  7. Täiesti nunnu. Autod oleks võinud natuke vähem antropomorfsed olla. Pigem see autolausuja rohkem "automorfne".

    VastaKustuta
  8. Tuleb eelkõnedega nõustuda. Autolausuja kes social engineeringuga autosid ära "häkib" oli lahe. Ja siis trahh see tobe Transformerite teema mis rikkus mujaoks kogu loo ära.

    Võibolla asi selles, et ma ei kannata ka neid Transade filme.

    VastaKustuta
  9. minu jaoks oli väga naljakas lugu. ma tõesti itsitasin omaette.

    äkki on viga selles, et ma olen su blogi lugenud ja mulle on mulje jäänud, et sa suhtkoht vihkad autosid. või nende nõmedaid omanikke. mida iganes, mulle mõjus see jutt nagu üks mõnus irvitus autopedede üle. ma ei mäleta, mida too hobulausuja seal filmis tegi, aga niiviisi hobuse ja auto võrdlemine töötab kahtlematult auto kahjuks. muidugi autod ei niuksu ja paras, et neile on olemas suur kole mingi-maator :D

    hea lugu, ei midagi üleliigset.

    VastaKustuta
  10. Võib-olla lihtsalt mõned ideed, kui tohib:

    Kui võtta see autolausuja kuju ja kirjutada lahti seda, kuidas ta ühel hetkel hakkas autosid mõistma, siis neid kuulama ja siis nendega rääkima; kuidas tema karjäär selle jooksul arenes ja kuidas ta lõpuks peale neid sündmusi hullumajas ärkab -- või veel parem, seal seda lugu räägib.. äkki siis saaks horrori. No ja hirmu saaks siis masinatelt päris kenasti subjektile üle kanda.

    Hetkel mõjub see lugu nagu filmikriitiku õudusunenägu - heas mõttes siis. Aga võiks lugeja jaoks minu arvates natuke jubedam olla :)

    VastaKustuta
  11. Veider siinsete arvustuste juures on see, et filmi pole ma näinudki, ainult reklaami, ning kindlasti pole ma transformerite fänn. Pigem on minu jaoks idee autokujulistest isemõtlevatest robotitest tobe - mille ma oma arust ka jutu sees välja ütlesin.
    Alberto-poisiga võin mõnes teises jutus jälle tutvust uuendada, praegu ei olnud ta edasisel saatusel etteantud teemaga küll midagi pistmist.

    VastaKustuta
  12. tõsidust, kui lubate, on ulmes, eriti eesti ulmes, ülearugi palju, niiet kirjatsura süüdistus liiga vähese kiiksu koha pealt on üks vähestest tõsiseltvõetavatest etteheidetest.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.