Ekskursioon

Ekskursioonile „Suremus garanteeritud" oli kohale tulnud küllaltki kirju seltskond. Oma osa oli selles ka tõigal, et ekskursioonil puudus ametlik meelelahutuse litsents. Muidugi oli tundeekskursiooni korraldaval firmal tegevusluba ja sertifitseeritult sai nende kaudu teha elamusreise laias vahemikus - alates üksinda metsarajal seiklemisest kuni slummi tänavakaubandust organiseerima (tänavakaubandus kohe kindlasti ei sisaldanud tunnete ülekannete seadmetega äritsemist ega ka "võõrustajate" äri). Otse loomulikult olid kõik nende seadmed litsentseeritud ning siiani ei olnud nad jätnud tegemata ei nõutavat eakontrolli ega "võõrustajate" kohustuslikku registreerimist vastavas kontrollasutuses. Kuid vaikselt võrgust võrku, arvutist arvutisse, levisid kuuldused ka nende poolt pakutavast hoopis teistsuguse tasemega teenusest.

Õuna nõiduslik mõju

„Sa väidad, et te lahkusite koos ja sina olid viimane, kes teda nägi?“
„Ma ei tea, kas nüüd viimane, taksojuht oli ka, aga tuttavatest vist küll,“ ütles naine pilguga põrandavaibalt puru koristades.

Silmitsesin sekretäri: jummel, kuidas mõni mees nii suure ninaga naist võiks tahta? Ja need võrksukad! Kujutage ette saledat naist minis ja sukkades, kelle kogu olek anub seksikuse appteiti! Miks läks meie ülemus - tuntud elumees, rikkurite kõneisik - just temaga taksosse ja hiljem kadus jäljetult? Kui meediahurdad skandaali haistavad, olen omadega pees!

Ja kõik algas täiesti tavaliselt. Neljapäeval käisime, nii öelda, kogu kollektiiviga, edukat müügikuud tähistamas ja järgmisel päeval ülemus tööle ei ilmunud. Nali-nali! Kollektiivi tugevaim tsirroos saab järgmisel peol vaid mahla ja vett!

Silm silma vastu ehk laenatud elu

"Joan's Pole"'i stripiklubi kontor asus varjulises umbtänavas. Neoonreklaamiga peasissekäik oli maja fassaadil, teises kvartalis. Mugav asukoht, kui on vaja märkamatult tulla või kaduda.

Mul oli raha ja temal oli kaup. Tehing nagu iga teine. Pealtkuulamisseadmed töötasid ja julgestus oli tänavaristil. Ma annan kohvri, võtan teise ja tulen tulema. Minuti pärast laksatavad rauad ümber tema randmete, paari tunni pärast istume paarimehega kõrtsis ja pool aastat kestnud operatsioon on läbi. Ei mingit ärevust, ei mingit kõhklust. Uks oli lahti. Joan nähtavasti ootas mind.

Stripiklubi kontor oli nagu iga teine kontor. Väike kõrvaltänavale avanev ribikardinatega aken, laud, mõned toolid. Ei mingit sopilist hubase valgusega urgast määrdunud nahkdiivanite ja napis pesus juhuslike näitsikutega, nagu võiks lugeda mõne pehmete kaantega detektiiviromaani munaplekilistelt lehekülgedelt. Ent teatud nostalgia näib olevat organiseeritud kuritegevusele sisse programmeeritud. Aga ei mingit romantikat -- sellised funktsionalistlikud kontorid olid mainstream aastal 2000. Siin oli isegi valge-halli säbruline ripplagi ja laes siravad luminofoortorud.

Joan, siniste silmade külm pilk pikkade mustade ripsmete vahele looritatud, ootas mind laua taga seistes. Tervitasin ja panin oma kohvri tema lauale.

Ta avas selle, kontrollis ühte ettemaksukiipi skänneriga, naeratas vaevumärgatavalt ja istus. Teist kohvrit ei paistnud kuskil.

Saame tuttavaks: Manjana

Võtsin vabaduse ja surusin Manjana enese küsimuste ette.
Las vastab nüüd!

Aeg on käes, et ise peegli ette astuksid ja aru annaksid.
Miks Ulmejutulabor?
Blogimise kõrgaeg lõppes paar aastat tagasi ja madalseisus tegevusalal lööb läbi millegi erilisega. Ulmejutud on erilised. Ulmekirjandus Eestis müüginumbreid ei tooda, aga fännid on kirglikud ja harrastavad regulaarseid poolsalajasi kohtumisriitusi. Kirg on edasiviiv jõud.

Kuis ja millal ja miks idee ja teostus?

2011. aasta estconil korraldas Mant ulmejutukirjutamise töötoa ja seal valminud jutud pidi kuskile ülesse riputama. Siis tuli mõte, et hea oleks selline blogi teha ja sinna ka edaspidi kirjutada.

Ambitsioonid?

Sirbis või Vikerkaares võiks ilmuda mõne tuntud kirjanduskriitiku lugu, et Ulmejutulabor on eriline ja põnev koht, kus kirjandushuviline saab oma doosi heleda laksuga kätte.

Saame tuttavaks: Rattus

Tere, Rattus! 'ganna tegi kavala ettepaneku, et ma võiksin Sulle küsimusi esitada. Üritasin talle endale sama ettepaneku teha, aga ta ei nõustunud. Kuna sinu juttudeks nimetatud ridu lugedes on jäänud mulje, et me elame erinevates maailmades, kopeerin esimese „küsimuse“ Poognast. Mida kostad? „Paljud su lood on niisugused, et köigepealt loed läbi, ja siis alustad lugemist. Nagu su luuletusedki, et köigepealt loen läbi, ja siis alustan lugemist. Paremini ma öelda ei oska. Nii sügav nagu sa oled...“
Erinevad maailmad? Et elame kõrvuti, ja ometi paralleelmaailmades, mis erinevad teineteisest nii, et samaliigilises näha tulnukat? Huvitav.
Kopeeritud lause kohta kostan: ju on arvaja arvanud (no täpselt mina ju ei tea, mida keegi iseeneses öelduga mõtles), et tema jaoks on Lugu rohkem kui sõnad.
Ma kirjutan enamasti oma Loo. Ja enamasti on sealt võimalik välja lugeda igale sobivaim taust, mis Lugu kandma hakkab.
Või midagi sarnast.

Õnnelik lõpp (versioon 2)

*
Veidi kohendatud jutt. Selgitavam, vähemluulelisem ja rohkemulmekas.
Üks võimalik tõlgendusviise algsele.

*

Kosmoselaev seisatas. Vaid korraks maandus ta Päikesesüsteemi sinirohelise planeedi, nimega Maa, pinnale. Et seal enesest välja poetada kolm kogu ja koera.

Kurmanlaste hetkelise lemmikhiti “Kallis, kas soovid sa süüa, enne kui saabub õnnelik lõpp?” saatel eemaldus kosmoselaev uhkeid piruette tehes kui juubeldades.

Kolm kurmanlast ja koer olid saanud ülesandeks lõpetada vaevleja piinad.

Nüüd jäi üle vaid leida vabatahtlik kohalike seast, sest ilma ei tohtinud võõrad Maa tegemistesse sekkuda.

Jõuluks koju

Koju minemise tunne kuulub maailma parimate tunnete juurde. Reis võib olla küll väsitav, kuid auhind, kojujõudmine, on üle kõige. Need magusad mõtted tantsisid Agnuse peas, kui ta Talsinki kosmodroomil oma väljalendu ootas. Aastane komandeering Marsil oli olnud väsitav, kuid tasuv. Siin teenis ta viis korda rohkem kui sama töö eest kodus Estlandil. Agnus unistas oma väikesi unistusi kui ta omale reisiks magamiskapslit valis. „Kaks ööpäeva reisi, tähendab et võiks mingit meelelahutust ka kapslisse tellida,“ mõtles mees ja klõpsis puuteekraanil jooksvat valikut. „Tavaline magamiskott, poolpehme madrats, valgustus. Odavuse mõttes pole paremat vaja. Nii, televisioon on olemas. Kas võtta raamatuid? … hmm … ei, kaks ööpäeva on liiga lühike aeg. Paar ajakirja, unerohtu ja natuke rahusteid. Kapsel on ikkagi paras urgas.“ Agnus võinuks valida ka palju peenemad teenused, kuid see võtnuks liiga suure tüki tema aastateenistusest. Ta lasi mündi makseavasse ning hetk hiljem saabus magamiskapsel kohale. Lennupileti puudutus kiibilugejal avas kapsli ning Agnus astus kapslisse. „Alusta“ nupu vajutamise järel sulgus kapsli kaas ning Agnus oligi üksi. Kosmodroomi saginat polnud enam kuulda. Oli tunda vaid väikest tõuget, kui kapsel õhku tõusis, et ootejärjekorda hõljuda. Agnus puges magamisnurka ning käivitas holoekraani. Ta valis dokumentaalsaate eelajaloolistest marsi loomadest. Zooloogilised animatsioonid rahustasid teda samavõrd hästi kui armastatu silitused. Nii suikus ta peagi muretusse unne.

Samal ajal juhtus kosmodroomil midagi, mida Agnus tahtnuks, et ei juhtuks. Keset magamiskapslite sülemit avanes üks sinna sätitud kott, millest tõusis välja magnetseade, mis hoidis koos kümneid vastikuid teleportatsiooniseadmeid. Peale tuhmi plahvatust lendasid magnetitele ehitatud telepordid igaüks mõne magamiskapsli suunas ning hetk hiljem oli sülemikus päris korralik auk. Kümmekond magamiskapslit olid suundunud ootamatule reisile. Terroristid tegutsesid jälle.

Ilmus manifest. „Marss väärib elu! Marsi kaevanduste tulu ei tohi suunata korporantide rasvakihi polsterdamisele, vaid tuleb suunata Marsi elukeskkonna parandamisse. Seni kuni seda pole tehtud, jätkame lennureiside saboteerimist!“

Manifest ei leidnud toetust, sest terrorismiakti sihtmärgiks oli olnud tavaline töölisklass. Terroristid tabati ning hukati. Agnus ja 38 teist kaevandustöölist jäid igaveseks kadunuks. Nende pered jäid nende teenitud rahast ilma. Keegi ei maksnud neile kompensatsiooni. Terrorismiajastu ei olnud aastaks 2184 ikka veel lõppenud.

See päev

Mareki ööd olid vaiksed nagu vana ja krigisev kolonisatsioonilaev. Tema päevad olid hallid ja üksluised, nagu laeva ruumide metallseinad ja laed. Ta teadis, et ülemisel tasandil olid seinad värvilised. Kuid mida see muutis?
„Midagi plingib,“ jõudis temani mõte. „Midagi plingib,“ Avanud silmad, nägi ta juba ergamiseks paisunud ärataja signaallampi. Hetkegi viivitamata hüppas poiss asemelt püsti ning haaras oma riiete järgi. Täpselt 87 sekundit hiljem astus Marek oma magamisorvast välja, seljas veidi suurevõitu kombinesoon, jalgade otsas tümisemas närudeks kantud astronaudisaapad, kuid ta ei hilinenud. Ta oli kiire ärkaja.

Aastalõpuõnnitlused Ulmejutulabori kirjutajatele ja meie sõpradele!

Et sulg püsiks terav, klaviatuur puhas ja pea hulle mõtteid servani täis!

Jõuluvana ulmeline abiline :)

Monster" 36" x 48", acrylic on wood, 2011. Jeff Soto painting for the Underbelly Project show in Miami...