Marina

Sisenesin kärsitult lüüsi. Ülalt oli kitsuke maalapp paistnud igavalt lageda saarekesena. Oma laeva maandasin sellesse mõttetusse tühjusse ainuüksi seetõttu, et pardaarvuti bionenergeetilise välja mõõdiku näit maakribala kohal oli mingil pealtnäha täiesti arusaamatul põhjusel taevakõrguseks hüpanud.

Töötasin teadusliku kogumiku kallal, mis pidi ülevaateliselt käsitlema uutes päikesesüsteemides esinevaid merekooslusi. Astro-merebioloogia oli minu kunagisest hobist saanud ainuvõimalikuks eluviisiks. Inimkonna püüded kosmoseavaruste avastamisel ei läinud mulle karvavõrdki korda kuniks olin ise ja kindlasti esimesena tutvunud nende planeetide meredega. Mõiste "meri" tähendas muidugi suurt tinglikku vedelikumassiivi, milles antud planeedil eksisteeris elu.

Noore algaja teadlasena olin pikki bioaastaid töötanud erinevate uurimisgruppide kooseisudes. Uurimisgrupid kaardistasid pardaarvutite abiga avastatud bioenergiaga planeedi, võtsid sealt pinnase- vedeliku-õhu-saaste ja sadu muid proove, ning tegid teel saadud materjali arvutite abil analüüsides uusmaadelt kiiresti putket. Mulle aga selline töömeetod ei passinud. Samale seisukohale jõudsid üsna kiiresti ka needsamad tähtedevahelised uurimisrühmad, kes nagu üks mees peale meie mõneaastast koostööd leidsid, et nad loobuvad mind oma koosseisudesse arvamast ja oma laevadega ekspeditsioonidel ringi vedamast. Nende meeste jaoks oli oluline eelkõige avastamine, seda järjekordse "linnukese" saamiseks. “Avastamine” seisnes kohaletormamises, proovide võtmises ja kadumises. Käidud-tehtud, mis seal ikka pikalt jorutada!

Nabast kaugemal

*

„Sa õpi vaatama oma ninast kaugemale,“ pahvatas Gekli, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Iga kuradima kord jääd sa vaid oma naba jõllitama, selle asemel et üldist pilti haarata. Nii ei jõua kuhugi!“

Poosken vaikis ja punastas. Vaikselt lämmatas räusk teda villatekina, mille kuumus ajas higistama ja kihelus end sügama.

Lahinguolukorras ei saanud nõrkust ja rumalust lubada! Eeskirjad on kõigi jaoks!

Iseloomud ja isikuomadused ent erinevad.

Poosken ei sallinud oma kohustusi. Mitte selliseid, mis olid peale sunnitud autoritaarse psühhopaadi poolt.

Mida paganat on kellelgi tema naba kohta öelda? Mida nad üldse sellest teavad?

Hindamata ime

Oli november ja varajane öö. Roobastee seekülast tookülla lookles omal kohal, nagu alati. Ja vihma sadas.
Kurradi libe, arvasid teest ühiselt Gustav ja Tiit, kes paljuharjutatud mehiselt nõtkel sammul koju rühkisid ja lõugasid:
„Joo, sõber, joo, a-a-a, sa oled siga! Joo sõber siga!“
„Ohsaa. Ma kukkusin vist,“ lõpetas järjekordse laulujoru meestest ühe tõdemus.

Oma silm on kuningas

Tuuli ees laiutas Sõitev Katus. Tumm ja ähvardav. Kõik imetlesid ja kadestasid teda. Vaid karastunud blondiin võis endale taolist luksust lubada. Tuuli võis peaaegu kõike - ta oli piirkonna edukaim ajakirjanik ja saavutas oma kõikuva positsiooni tänu meeletule tööle - nii arvasid kolleegid, kes kuulujuttudest ei hoolinud. Klatšijad teadsid, et peatoimetaja sääre kraapimine võib anda päris hea tõuke: mõnele solvava, teistele erutava matka kõrgematesse sfääridesse. Kuid tõusmiseks pidi ka endal mune olema. Uudistetoimetuse meestel jäi alati grammike puudu või üle. Tuulil mitte, ja tänu õigetele liigutustele anti talle austav tiitel „Aasta Ajakirjanik“ ja kingituseks Sõitev Katus. Ei mingit palgakõrgendust, nagu ikka.

Tegelikult jagus Tuulil raha piisavalt: tuba oli soe ja kõht täis, ega teistel parem polnud. Pigem oli ta enda elu vaikselt ummikusse jooksnud ja siin võis kingitus niidijupi pakkuda või käe. Ükstapuha mille. Tal oli Sõitev Katus. Kas nüüd või mitte kedagi!

Vaid täpp horisondil

"Seesama ongi või?" Kapten lükkas periskoobi eemale ja vaatas nõudliku näoga reamees McArthurile otsa. "Sa ajasid mind üles, et mulle vaid täppi horisondil näidata?"
McArthur seisis tikksirgelt kapteni ees ja tundis kuidas higi otsmikul tilkasid moodustama hakkas. Ta oli üldse teist korda iseseisvalt vahis ja hakkas nüüd kartma, et oli liiga agar olnud.
"Määrustiku 7. paragrafi lõige 4.07. käsib mul ohuastmel M kõikidest laevadest ja lendavobjektidest viitivamatult kaptenit teavitada, sir," klähvis reamees vastuseks, kuid ei suutnud külgedele sirgeks surutud kätes värinat täiesti maha suruda.
"Kas see asi lendab sul või?" küsis kapten irooniliselt, olles ikka veel segatud une pärast ilmselgelt ärritunud.
"Igatahes tundus kõnealune objekt mulle kummaline, sir."
"Mis mõttes?"
"Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus nagu kõnealune objekt liiguks ja heidaks helkivaid kiiri, sir."
"Heidab helkivaid kiiri ... see pisike täpike horisondil," lausus kapten veel kraadi võrra iroonilisemalt, rabas periskoobi närvilise liigutusega enda juurde ja vaatas uuesti.
Reamees McArthuri peas tiirlesid mõtted eesootavast karistusest. Arvata võib, et ta oli olukorda valesti hinnanud. Mingi arktiline atmosfäärinähtus, millest akadeemias just sel ajal räägiti, kui ta silmapiirini laiuvast ookeanist unistas. Oleks ta uneski näinud, et teenistus kujuneb 377 jalga pikas konservikarbis virvendavate ekraanide jõllitamiseks, oleks ta kohe ...
Kapteni ootamatult järsk vilisev sissehingamine katkestas veresulis reamehe mõttelõnga. McArthur nägi kuidas lihased vanema mehe juba lõtvuma hakkava naha all krampi tõmbusid.
"Mis asi... kuidas see... küll..." pomises kapten ja surus hambad valju raginaga kokku. McArthur arvas end nägevat nagu üritaks kapten ennast periskoobist eemale suruda. Edasi käitus reamees instinktiivselt, kuid täiesti määrustiku vastaselt. Ta haaras kaptenil selja tagant ümbert kinni ja rebis krampides vappuva mehe kolledži maadlusmeistri jõuga tagasi. Nad pransatasid terasest põrandale. McArthur ajas ennast jalule ja ulatas kaptenile käe, aga tõmbas selle kohe välkkiirelt tagasi. Kapten pööras näo aeglaselt reamehe poole.
"Lase mind palun maha", sosistas vana mees. McArthur võttis puusalt SIG Saueri, surus toru kapteni meelekohale ja vajutas päästikule.
Seejärel jäi ta täiesti juhmilt kahte periskoobi klaasi külge sulanud silmamuna jõllitama.

***

Pool tundi hiljem seisid mõned kõrgemad ohvitserid juhtimistornis. Kapteni tühjade silmakoobastega ja välja tulistatud ajudega laip lamas veroloigus, mõned meetrid eemal vedeles maas inisev reamees McArthur.
"Ma ei saa ikka aru, mis siin toimus," hindas leitnant Comb olukorda üsna retooriliselt.
"Küsi keskuselt juhiseid," pakkus lokatsiooni eest vastutav ohvitser, kes oli nüüd tähtsuselt kolmas mees laevas.
"Ei saa, ükski kutsung ei vasta," ütles ülemradist ja heitis tahtmatult hirmunud pilgu periskoobi poole. Kõik vaikisid rusutult.
"Okay, lähme esialgu alla," sõnas viimaks leitnant Comb, kellest oli täieõiguslik USS North Carolina SSN-777 kapten saanud.
Tuumaallveelaeval kõlas sukeldumissireen.

Tahtmine on

“Ma tahan last.“ Peegli ees seisev Anu pöördus ja vaatas Georgile silma. „Ma olen varsti selleks juba liiga vana.“
„Oh, jäta. Sa oled noor ja ilus. Sul on magidoktorgi veel tegemata.“ Viimase lause rõhutamiseks tõstis mees isegi pilgu terminalilt üles. „Ja tead ju küll, kui palju tuleb lapse saamiseks vaeva näha.“
„Ei, tänasega aitab, Georg! Ma olen sellest sulle tuhat korda rääkinud. Ma tahan last ja ma tahan seda nüüd ja otsekohe.“
„Kolmsada kaksteist korda, vähemalt siin majas.“ nii mees kui naine jätsid üksmeelselt maja peaarvuti täpsustuskatse oma vestlusest välja.
„Anu, ehk ootad hetke. Ma lõpetan oma töö.“ Georg sukeldus sügavamalt terminali taha.

Laenatud elu

Agri ärkas talveunest järk-järgult. Üha enam ja enam painas teda miski harjumatu ebamugavustunne, mis vormis koostöös psühhokõvendajatest, pornost, vägivallast ning narkootikumidest läbiimbunud alateadvusega jälke abstraktseid luupainajaid. Viimaks avas Agri silmad. Kulus aega, enne kui talveune kapsel tema ärkamise registreeris, seejärel ka ülejäänud keha sulatama hakkas. Nii sai Agri esialgu vaid silmalauge üles-alla liigutada.

Poole tunni järel võis Agri juba hädapärast käsi liigutada ning valu küljes üha kasvas. Agri vandus ropult ja liigutas pead. Hämaruse tõttu ei olnud võimalik täpselt selles suunas näha. Agri vandus ja üritas käega haiget kohta puudutada. Valukiir läbistas tema aju ning käsi sai kokku millegi kleepuvaga..

Vanemate tõttu, laste nimel.

Kuna Proxima Centauri on aktiivne punane kääbus, siis on välistatud, et selle ümber võiks tiirelda eluks sobiv Maa-tüüpi planeet. Kuid nad olid siiski teel siia, sest teadlased olid avastanud, et just Proxima Centauri lähedalt möödub peagi üks hulkuv planeet, mis on kunagi  oma orbiidi ebastabiilseks muutumise tõttu ühest kaugemast tähesüsteemist välja paiskus. Nad tulid siia, et selle renegaat-planeediga kohtuda, sinna baas rajada ja kasvatada üles põlvkonnad, kes jõuavad ära oodata teadlaste hoolsatel arvutustel põhinevad ennustused, et planeet haaratakse järgmise tähesüsteemi koosseisu. Teadlased olid välja arvutanud, et planeet haaratakse uude süsteemi üsna tõenäoliselt inimelule mugavatel tingimustel. Tõenäosusega 95%. Kaugus järgmisest tähest, mille umber planeet kunagi tiirlema jääb, on 0.237  valgusaastat. Linda seda oma elueal ei näe.

Prahvatus, mis  läbi tähelaeva kajas oli ootamatu, kuid mitte tundmatu. Naine oli niisugust häält kuulnud elus loetud korrad ja iga kord loeti pärast seda laipu. Hääl kummitas teda lapsest saati kõige õudsamates unenägudes.  Ja ka kõik edasinegi toimus samamoodi nagu unes. Esimesele raksatusele järgnes teine. Avariisignaalid kukkusid üürgama. Automaatsed vaheuksed sulgusid ja naine avastas end kosmoselaeva sellest osast kus keres oli auk ja väljapääsud tihedalt suletud.

Laenatud elu

Läppunud õhus lehkab miski jälgilt. Tintjas pimedus mu ümber vormub pehmeks ja ligasevõitu pinnaks, mis tõmbub taganedes järjest ahtamaks. Nihkun selg ees teadmata suunas edasi ning kuulen samas, kuidas mu enese süda taob pimedas nii valjult ja äraandlikult, et katkendlikud ja harvad hirmunud hingetõmbed kõlavad nende kõrval kui linnu tiivasahin rongirataste raginas.

Ta on siinsamas! Ma tunnen, teda, kuulen ta liigutusi, haistan võigast higi ja erutuse haisu, mis südame pahaks ajab. Mu ainuke sõber ja liitlane on see pimedus, mis mind tema eest varjab...

See on nagu luupainaja, selle vahega, et ma olen ärkvel ja kõik toimub päriselt. . Kuklas tuikab tinane raskus ning sunnib ka pimeduses silmi hirmunult kinni suruma. Minu rutiinsest õhtusest tervisejooksust pargis on mõne üürikese hetkega saanud kõige ehtsam õudusunenägu. Ootamatult kerkis mu teele pimedusest tumedas riides mehekuju, kes mind mingi arusaamatu esemega ründas. Üritasin appi karjuda, kuid kurgust kostus üksnes abitut kähinat. Tormasin pargirajalt puude vahele ning üritasin teadmata suunas põgeneda, ise palavikuliselt taskust telefoni otsides. Neetud! Isegi selle olin tuppa, ukse kõrval olevale esikuriiulile unustanud... Olen vähemalt aasta neil parkmetsa radadel igal õhtul jooksmas käinud, kuid alles nüüd adusin täie selgusega, et mul pole tõepoolest vähimatki aimu, milline on mets isegi paar sammu rajast eemal. Nähes hämaruses mingit hoonet, tormasin esimesest avatud uksest sisse, lootes leida kedagi, kellelt abi paluda või vähemasti leida koha, kuhu ründaja eest peitu pugeda ning kukkusin ootamatult lahtisest luugist alla pimedusse...