12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Nicholas Oli…

.. vanem kui patt ja tema habe ei saanud kasvada enam valgemaks. Ta tahtis surra.

Arktiliste koobaste kääbuslikud pärismaalased ei rääkinud tema keelt, vaid vestlesid omaenda sädistavas keeles, viies läbi arusaamatuid rituaale, kui nad parasjagu ei töötanud tehastes.

Kord igal aastal nad sundisid teda, nutvat ja protestivat, Igavesse Öhe. Selle reisi jooksul pidi ta seisatama maailma iga lapse juures, jättes ühe kääbuste nähtamatutest kinkidest selle voodi kõrvale. Lapsed magasid, tarretatuna aega.

Ta kadestas Prometheust ja Lokit, Sisyphost ja Juudast. Tema karistus oli karmim.

Ho.

Ho.

Ho.

Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“

Nende Veenus

„Bingo!“ kostus kuularitest Jerzi hääl, „parandan: topeltbingo! Lehm vasikaga, kui ma ei eksi.“

Nad olid juba tunde  savannilaadsel maastikul sihitult tiirutanud, lootes kohata mõnda neist suurtest taimetoidulistest.

„Kui see pisike on isane, siis olete oma boonusrahad õite lihtsasti välja teeninud,“ urises seersant Arf heatujuliselt, „mõlemast soost elajas sama retkega oleks super.“

Õigupoolest olid nad niigi lihtsa otsa peal, mõtles Carel, kes oli luurerühmas uustulnuk. Nad olid palgatud võitlema ebamaiste vaenlastega kummalistes maailmades ja nüüd sattusid lihtsalt jahisafarile. Mõnel pool maksid adrenaliinijanus rikkurid peale, et sellistel retkedel osaleda. Eesmärk oli hankida uuringuteks elus eksemplare, sellepärast ei saanud kasutada ka mitte uinutipüsse – polnud teada, kuidas need mõjuvad. Loomaliigil polnud isegi nime veel, nagu ka kogu planeedil.

Rohusööjate paar ei paistnud neid jälitavatele maasturitele mingit tähelepanu pööravat. „Eks see ole igaühe isikliku evolutsiooni küsimus, mõni tõlgendab võõrast objekti ohuna, mõni ignoreerib,“ kommenteeris Maicz, kes oma sõnul uuris vabal ajal bioloogiat.

„Meie paremalt, teie vasakult, poeg peletage lihtsalt eemale, temaga tegeleme hiljem, vaevalt et emmest kaugele jookseb, “ jagas seersant ülesanded. Kaks liikurit võtsid positsioonid sisse, Jerz ja Carel istusid kumbki oma masinas spetsiaalsel kõrgel istmel ja valmistusid heitma silmustega köisi. Kiirus oli peaaegu maksimum, mida ebatasasel pinnasel selliste sõidukitega võis saavutada. Tuul vuhises näkku ja meestes ärkas iidne jahikirg. Boss on mulle autojuhiks ja mina pean oma osa ära tegema – see mõte veenis Carelit, et ta ei ole lihtsalt mingi uustulnukast nolk vaid meeskonna täieõiguslik liige.

Need, kes jäid

Algamas oli üks erakordselt tore päev, Friedrich tundis seda iga oma pooriga. Ta oli üle hulga aja end täielikult välja maganud. Ka hommikusöögiks üllatas projekteerimisbüroo teda uue testeinega ning infoviisoris toimusid lakkamatult plahvatused.

„Lihtsalt suurepärane,“ mõtles ta, ise keelega sinakat kallerdisetükki vastu kurgulage hõõrudes.
„Ja sellel sinisel on kõige õigem konsistents ja tekstuur ka.“ Ta neelas hommikuse hõrgutise lõnksatades alla. Mehe vaatevälja servale ilmus rodu tähti ja numbreid. Jälgimiskiip oimukohal oli tema ajust testi tulemused lugenud ning arvas nüüd, et Friedrich peab neid kinnitama. Kuid ega ta loll ole. Eh, kinnitama. Nii ei saaks ju magadagi!
„Vabandage, testija Friedrich. Kas voodi on küllalt pehme? Aga taustamuusika? Kuid mida te arvate sellest kampsunist enda seljas? Kuid selle naise seljas?“ Kogu elu automaattestimine on töö kogu eluks, igaks viimaseks kui tunniks. Seepärast ei vaevanud Friedrich end kunagi sellega, mida masin tema ajust välja luges. Elus on parematki teha. Näiteks hetkel tahtis ta ise vaadata, mis seal all tänaval õigupoolest toimub.

Veenus võtab alati oma

Olen Gildile metallitöid ja puurimistöid teinud juba üle neljakümne aasta. Nii suurte kogemustega abilisi on alati vähe. Noored on küll julged, kuid meie töö on nagu sõda. Paljud surevad noorelt – on õnnetus tööl või pussitamine vabal ajal. Ajad on karmid, aga tublid mehed elavad hästi. Kes on end tõestanud, selle eest hoolitsetakse. Ilmselt seetõttu Gild pikalt ei mõelnud, kui Biergarteni kuulsas kõrtsikakluses mu õlg nii täielikult lömastati, et kogu käsi tuli maha lõigata ja vaja oli proteesi. Gild otsustas, et tahab mind veel kasutada ja ostis mulle proteesi koos operatsiooniga. Tihti seda ei juhtu. Enamasti kannab Gild vigased maha. Vahel ka tapab. Kuid mul vedas.

Kui mulle kavandeid näidati, siis ei tõstnud see tuju. Pakuti kõige tavalisemat versiooni. Korralikud materjalid, aga teostus igav nagu sõjaväe toit. Saatsin noore neuroloog-mehhatrooniku perse ja kutsusin oma kaaslased metallitöökojast. Võin neid ka sõbraks kutsuda. Kolvi-Kalju ja Pärmmutter on minuga samal kümnendil sündinud ning mäletavad neid samu rokkbände, mida minagi. „Ledzep Elin“, „Samowar“, „Ruja 2“ ja mõned teisegi juba siit ilmast lahkunud ansamblite lood üürgasid meie töökojas. Ühiselt veedetud aastad olid meid kokku liitnud ning kui keegi üldse teab, mis mulle meeldiks, siis nemad.

Nende saabumisega läks aega ning mõlgutasin oma mõtteid. Meenusid kunagised röövretked Veenusele. Käisime seal aegajalt röövkaeveid tegemas. Nüüd teevad seda nooremad. Veenusel kaevandamine on tegelikult juba aastast 1983 keelatud, sest vähemarenenud riigid, kes ise nii kaugele lennata ei suutnud, oleks suurest kadedusest USA, Kanada ja Brasiilia vesinikupommidega tümaks teinud. Ja õige ka – miks peaks teised pealt vahtima, kui kolm maavarade turjal eelisseisu kasutavat riiki veel soodsamad tingimused enda kätte saavad. Kuid ükski keeld pole 100% tõhus ning musta töö tegemiseks loodigi Gild. Ja just Gild teebki seda mida vaja. Kiire sööst Veenusele, kaks tundi kaevetöid ja siis ruttu tagasi kosmosebaasi. Kui pinnaskanneering on olnud täpne, siis toob selline kahetunnine röövkaevandamine korraliku kasumi, mis katab retke kulud, annab meeskonnale väga korraliku palga, ning Gildile jääb veel varudeks küll ja veel.

Ühel oma esimestest retkedest näppasin endale mälestuseks tüki hõõguvat Veenuse magmat. See on mul spetsiaalses hoiupurgis, mis hoiab seda normaaltingimustes. Omamoodi akvaarium. Vahel on magamajäämise eel tore vaadata, kuidas see jätkuvalt punakalt kumab. Nüüd otsustasin, et see saab olema osa minust. Rääkisin poistele, et tehku plaanid nõnda, et õlal oleks läbipaistev kate, läbi mille paistaks selgesti see tore hõõguv tükike Veenust. Pärmmutter suutis kõik teha nii, et see tõepoolest uhke välja tuli. Metallvarrastest ja traatidest ehitatud liigesed jooksid ümber magmatüki ning õlga vaadates meenutas see süstiklaeva illuminaatorist nähtud esimest vaadet Veenuse pinnale. Väga uhke. Parem kui päris käsi. Pidin küll oma säästud samuti mängu panema ning poistelt veel natuke võlgu võtma, kuid tõepoolest – see käsi on hinda väärt.

Teenisin Nõukogude Liitu

Mitmed mu eakaaslased pidid Nõukogude Armeest vabanedes andma allkirja, et ei räägi nähtust-kuuldust, pluss viieks aastaks piirangud riigist väljumisel. Põhiliselt puudutas see raketi- ja õhutõrje vägesid ning moodsamaid laevu. Mina tavatsen ikka öelda, et ainus saladus, mille teada sain, oli lokkav korralagedus ja võitlusvõimetus. Käsuliinid toimisid, aga tehnika seisukord oli masendav. Olid olemas kõikvõimalikud vahendid igaks elujuhtumiks, kuid need olid halvasti hoitud - hooldamata ja mittekomplektsed, välja arvatud üksikud erandid.

Sellest on möödas kümme korda rohkem aastaid kui kulus seal, ometi on mälestusi rohkem kui hilisemast ajast kokku. See on omamoodi vastuolu, sest kui palutakse lühidalt kokku võtta, siis oli see mõttetult raisatud aeg ja mittemidagitegemine. Kui aga hakkan – hakkab ükskõik kes minu taoline – rääkima mõnda lugu, siis seostuvad sellega idiootlikud seigad, üks teise järel ja lõpuks ei mäletagi enam, millest sai alustatud.

Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine

„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“

„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“

Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.