23.01.12

Laenatud elu

Läppunud õhus lehkab miski jälgilt. Tintjas pimedus mu ümber vormub pehmeks ja ligasevõitu pinnaks, mis tõmbub taganedes järjest ahtamaks. Nihkun selg ees teadmata suunas edasi ning kuulen samas, kuidas mu enese süda taob pimedas nii valjult ja äraandlikult, et katkendlikud ja harvad hirmunud hingetõmbed kõlavad nende kõrval kui linnu tiivasahin rongirataste raginas.

Ta on siinsamas! Ma tunnen, teda, kuulen ta liigutusi, haistan võigast higi ja erutuse haisu, mis südame pahaks ajab. Mu ainuke sõber ja liitlane on see pimedus, mis mind tema eest varjab...

See on nagu luupainaja, selle vahega, et ma olen ärkvel ja kõik toimub päriselt. . Kuklas tuikab tinane raskus ning sunnib ka pimeduses silmi hirmunult kinni suruma. Minu rutiinsest õhtusest tervisejooksust pargis on mõne üürikese hetkega saanud kõige ehtsam õudusunenägu. Ootamatult kerkis mu teele pimedusest tumedas riides mehekuju, kes mind mingi arusaamatu esemega ründas. Üritasin appi karjuda, kuid kurgust kostus üksnes abitut kähinat. Tormasin pargirajalt puude vahele ning üritasin teadmata suunas põgeneda, ise palavikuliselt taskust telefoni otsides. Neetud! Isegi selle olin tuppa, ukse kõrval olevale esikuriiulile unustanud... Olen vähemalt aasta neil parkmetsa radadel igal õhtul jooksmas käinud, kuid alles nüüd adusin täie selgusega, et mul pole tõepoolest vähimatki aimu, milline on mets isegi paar sammu rajast eemal. Nähes hämaruses mingit hoonet, tormasin esimesest avatud uksest sisse, lootes leida kedagi, kellelt abi paluda või vähemasti leida koha, kuhu ründaja eest peitu pugeda ning kukkusin ootamatult lahtisest luugist alla pimedusse...



Tugev käsi sulgub äkki tangidena ümber mu jala. Kurk on nii kuiv, et ma ei suuda isegi kähiseda... Tunnen, kuidas mind lohistatakse üle räpase keldripõranda...Kuulen arusaamatut metallikõlinat ja vee tilkumist, mehe sisisevat hingamist... See on väljakannatamatu! Korraga suunatakse mu näkku ere valgusjuga. Taskulamp või prozektor, vahet pole... Sulgen silmad ja pomisen abitult ning hirmunult: „Palun, ära tee! Palun ära tee mulle haiget, palun... Ma täidan iga su soovi, ütle, ainult, ja palun, palun ära tee..." Kuulen riiete raginat ning mõistan, et need on minu dressid, mida ründaja aeglaselt puruks käristab. Mul jääb üle üksnes loota, et mu keha oleks tuim ja vaim kannataks välja selle, mis vääramatult tulemas on... peaasi on mitte paanitseda. Ma elan selle alanduse kuidagimoodi üle. Loodetavasti mitte mõne jäleda haiguse hinnaga...
Üliterav valu jalataldades paneb mind valust karjuma... Avan silmad ja näen minu kohale lakke rippuma kinnitatud elektripirni valguses, kuidas mees, kelle nägu katab tume mask, selle all hääletult irvitab. Tal on käes mingi metallist terariist, mis läheneb taas mu jalale... Aaaaaaaah... Valu on talumatu... Mu käed on ründaja teibiga mingi metallikolaka külge kinnitanud, olen totaalset abitu. Miks ma kohe vastu ei hakanud! Miks? Miks just mina? Kas see ongi nüüd kõik?

Ma ei tea, palju on aega mööda läinud, mõni minut, mõni tund... aga nüüd soovin juba kogu hingest, et see olekski kõik. Et mind enam olemas ei oleks! Et see lõputu õudus ükskord lõppeks... Ma ei suuda enam taluda järjest suurenevat ja agooniaks paisuvat valu ning võikaid pause, mis mu piinaja mind vaadates teeb. Tahaksin üksnes paluda, et ta mu kiiremini tapaks, kuid mu puruks näritud huuled, valukarjetest hullumise piirini pingutatud häälepaelad ja hammustamisest paistes keel võimaldavad kuuldavale tuua üksnes arusaamatut pominat.

Mees aga naerab, kihistab vaikselt naerda nagu kurjast vaimust vaevatu...

Igavik hiljem lõpeb õudne lootus ja algab pilkane lootusetus. Üritan mõttes paluda kedagi või midagi kõrgemat, midagi mille olemasolusse ma eluaeg uskunud ei ole, et ta mind kuulda võtaks ja mu piinad lõpetaks...

Valgus. Korraga on valu kadunud. Libisen tunnelisse ja näen, kuidas mulle liuglevad vastu heledad olendid, inimesed. Nad näivad tuttavad...

Valgus näib kahanevat, ning sellest kujuvad välja seinad. Seintel helendavad tuhmilt ekraanid, nagu siis, kui film on lõppenud. Taipan, et laman ruumi keskel asuvas suletud kookonis, mu nägu katab läbipaistev kile või klaas ning üks olenditest kummardab mu üle. Tal on raudhallid silmad peenikeste hõbedaste prilliraamide taga. Mees sirutab kergelt väriseva käe ja tõmbab midagi kookoni küljest lahti.

Reaalsus tulvab kohinal mu pähe tagasi. Ma pole mingi kuradi abitu mõttetu naine. Ma olen see, kes neid naisi kümnete kaupa piinas ja hävitas... Ma vihkan kõiki naisi, pole vahet, millised nad on. Olen Londoni hirm, kuulsus, kelle hirmutegudest kirjutati lehtedes, keda nüüdki pimedas paaniliselt kardetakse. Olen võimas, mida ei peata mingi kookon ja labor... Üritan püsti tõusta ja end sellest neetud kookonist vabaks rabeleda. Korraga tunnen käsivarrel kerget torget ning mu mõte hajub ja muutub aeglaseks ja lõdvaks. Rahusti...

Olen korraga tagasi jooksurajal... Põõsastes tormab välja tumedasse riietatud mees. Torman paanikas pargirajalt hämarasse puude vahele...

„Näib, et see meetod tekitab temas vähemasti mingisugust hingepiina!“ Prillidega ja valges kitlis mees põrnitseb taas tärganud huviga monitori, millel hirmunud naine uuesti jookseb...
„Ma ei nimetaks seda mitte mingil tingimusel hingepiinaks!“ Teine, samuti hallipäine ja tüsedavõitu mees jälgib tülgastuse ja õudusega ekraanil toimuvat.
„Miks mitte? Viimasel korral pöördus ta juba isegi jumala või millegi selletaolise poole...“
„Üksnes kujuteldava füüsilise valu tõttu, mida ta enam taluda ei suutnud.“
„See on kolmeteistkümne aasta jooksul teine kord, kus tema teadvus mälumuundajale sellise reaktsiooni annab. Eile oli esimene!“
„Miks me peaksime seda inimolemuse ammu minetanud olendit, kes nii paljudele inimestele kannatusi on põhjustanud, ikka veel parima tervise juures hoidma ning talle tasuta kinoseansse võimaldama? Ma ei suuda seda võigast klippi enam sekunditki vaadata! Õnnetuseks on see just sedasorti pilt, mis juba esimesel nägemisel nagu kontsentreeritud hape viimse kui detailini mällu sööbib...“
„Vabandage, härra justiitsminister, et ma teid katkestan, aga see on hea!“
„Hea? Mis mõttes hea?“ja minister jääb sõnatult, täis raevu, vanaldasele teadlasele otsa põrnitsema.
„Vaadake, härra minister, ma kutsusin Teid siia just selleks, et demonstreerida projekti „Puhastustuli“ järgmist faasi ning suurepäraseid vahetulemusi. Meie lõplikuks eesmärgiks on panna kurjategija kannatanu rolli ning lasta tal võimalikult elutruult kogeda kõike seda, mida tema kuritöö kannatanule põhjustanud on. Selle konkreetse filmiklipi saavutasime mister Smithi aju mälupiirkonna fragmenteeritud skaneerimise teel, ning võime kinnitada, et tulemus on enam-vähem autentne, võimalik, et mõningate tähtsusetute variatsioonidega. Töötlesime seda mälupilti ohvri tunnetest ja tajudest lähtudes. Kookonisse oleme loonud neurosensoorse süsteemi, mis paneb kookonisolija tundma kõiki läbielatavaid valuaistinguid ning läbi peanahale paigutatud mälujuhtimissensorite hoitakse tema arusaama iseenesest ja ümbritsevast maailmast rangelt ohvri maailmanägemuse ja arusaamade raames. Tema isikliku mälu ajupiirkond on täielikult välja lülitatud ja seda asendab meie loodud arvutiprogramm, millesse on kätketud üksnes ohvri elukogemusega piirduv. Samas hinnanguid ja religioossust selles programmis ei ole, neid juhib endiselt katsealuse aju. Ekraanil kajastuvad pildis nii põhilugu kui ka vaataja reaalajas toimuvad reaktsioonid ja tajuaistingud. Vaadake, see on nagu omalaadne küberkino, kus ohvri elu vahetatakse mõrtsuka omaga ja lastakse tal elada ohvrilt laenatud elu, õigemini selle võikaid viimaseid hetki, viies kurjategija vaimselt üha uuesti ja uuesti, oma ohvri rollis üle elu ja surma piiri, et ta elaks ise ikka ja jälle üle enese kätega põhjustatud kannatused...“

„Vaadake, professor Fairchild, kogu minu lugupidamise juures Teie aastatepikkuse töö vastu, lubage siiski küsida, mis on selle kuluka projekti lõplik eesmärk? Võimaldada ühiskonna arvelt ühele, võimalik, et tulevikus ka kümnetele teistele vaimselt haigele kurjategijale tervislik ja küllaldane elujärg, sealjuures esmaklassilise meditsiiniteenusega, mis sisaldab isegi tipptasemel hambaravi, et tervis oleks laitmatu, toidulaud korralik,elamistingimused mugavad? Teie programm hoolitseb lisaks tema elu meelelahutusliku külje eest, et ta saaks oma kangelastegude üle üha uuesti ja uuesti uhkust tunda. Pean tunnistama, et see on meie napi eelarve juures riiklike ressursside ülemäärane kulutamine. Teie projekti aastaeelarve ületab praegu keskmise vangla oma. Ma pean tunnistama, et olen sunnitud selle lootusetu projekti sulgema! See ei anna ühiskonnale ja maksumaksjale mitte midagi enamat kui ülemäära suuri kulutusi!“

Professori käsi lööb korraks värisema. Ta neelatab korra, kuid võtab end kiiresti kokku. „Palun lubage veel paar sõna, enne kui te lõplikult otsustate?“

Hästi, professor Fairchild, annan Teile veel mõne minutit, mu lõunane nõupidamistund koos siseministriga algab peagi!“

Professor mõtleb hetkeks ja sosistab siis: „Kättemaks! See hüve, mille ühiskond saab, on kättemaks. Vaadake, see noor daam filmist... on, ... oli...“ Professori hääl katkeb korraks, ning tema mõlemad käed värisevad nähtavalt:“... minu tütar!“

11 kommentaari:

  1. Püüdlikult kirjutatud lugu, iseasi, kas igal sõnal peab alati olema üks või mitu omadussõna ja selgitavaid kirjeldusi. Mina nimetan seda taevas-oli-taevakarva-sinine stiiliks. Pikkade lausete kirjutamine on eesti keeles suhteliselt keerukas ülesanne. Et seda kergendada, panin blogi paremale servale tehnilisse abisse kaks linki, kus ühes on üldisem süntaksi selgitus ja teises spetsiifiliselt öeldise lausesse toppimise reeglitest.

    Jutu idee on tore, aga samas tekib küsimus, et kuidas see seondub näiteks tänapäevaga? Või toimub tegevus mineviku paralleelmaailmas? Üldiselt on dendents siiski kurjategijate inimlikuma kohtlemise poole, mitte uute piinade väljamõtlemisele. Mõjub ebausutavalt, et endine sadist on argpüks, kelle esimene idee on alla anda. Jutu pikka algust lugedes jäi mulje, et kirjeldatakase kellegi SM unenägu või sxfantaasiat. lõpeks selgus, et nii oligi, kuigi eksperimendi idee vist polnud katseisikul naudingut tekitada. Kuna tegelased mõjusid mitteusutavalt, siis välismaiste nimede kasutamine ei olnud abistav. Samuti võiks jutus olla keegi positiivne tegelane, ainult negatiivsed tegelased kaugendavad lugejat jutust.

    kui üritada jutus tempot timmida (mis võiks seisneda ebavajalike kirjelduste eemaldamises kohtades, kus tempo kiireneb), saaks jutust asja.

    VastaKustuta
  2. Alustan tehnikast.

    Eks mälupiltide mittelineaarsel edasiandmisel on see jama, et aeg muutub hüplikuks. Kolmandast lõigust alates, mulle tundub, läheb midagi vist vahepeal sassi. Või siis ei suuda ma tegevusliini täpselt nii mõista, nagu autor seda edasi tahab anda. Asi võib muidugi ollagi ainult minus, aga mulle tundub, et ajavormidega on midagi valesti. Ma ei suuda ka konkreetsem olla, sest ma ei tea, kas autor üritab kirjeldada toimuvat, toimunut või toimuva hakkavat. Pigem vist kõike korraga.

    Üldiselt, algus tekitab minu jaoks mõõdukat põnevust, ent lineaarsem või vähemalt selgemalt eristuv ajatelg pigem tugevdaks seda tunnet.

    Edasi, esimene "180", kus "reaalsus tulvab kohinal" antagonisti pähe... äkki oleks mõjusam reaalsus pähe pressida enne, kui ennast kookonist leida. See labori-moment võtab hoo maha ja pärsib oluliselt efekti.

    Peale inferno tagasikerimist läheb tempo lõplikult katki, lavale jäävad jutustaja hääle läbi rääkivad anonüümsed kujud. See on see koht, kus sageli algab "pressiteade".

    Otsekõne on sellest parem, kui kirjutaja on vilunud. Pressiteade on lihtsalt tegevuse kirjeldus, otsekõne eeldab minu jaoks naturaalset kõnepruuki; kui see muutub liiga kirjakeelseks, siis ei saa vestlejatest lihast ja luust inimesi. Muidugi on see kõik maitse asi.

    Halvemal juhul moonduvad kõnelejad hoopis diktoriteks, kes mingit teksti ette loevad ja see on juba pressiteatest hullem.

    Siinkohal -- olgu otse öeldud, et ma ei ütle, et siin loos just päris nii läheb...

    Igatahes, ma ise üritan kirjutades inimeste otsekõne ette lugeda ja siis ennast kuulates aduda, kuidas sääraseid mõtteid kõnes tegelikult väljendatakse.

    Vahemärkuseks: kui juba London ja Fairchild (oh seda irooniat:-), siis ilmselt ka "Inferno", sest miks projekti nime tõlkida?

    Loo teine osa annab mõtte. Iva on siis vist selles, et ühe mehe personaalne kättemaks seab kahtluse alla muidu ehk oluliseks osutuda võiva projekti.

    Eeldused ilmselt peituvad psühholoogilistes uurimustes, mille kohaselt ka kõige hullemaid tegusid korda saatnud kurjategijad leiavad, et nad ei ole midagi valesti teinud. Ei saa kedagi "ümber kasvatada", kui ta ei adu oma vigu.

    Selles mõttes võib meie viimaste lugude vahele nüüd äkki mingi paralleeli tõmmata ja mõelda sellele, mis on ja milline peaks olema karistusõiguse eesmärk - kättemaks, ümberkasvatamine, isoleerimine ... või äkki mingi kombinatsioon neist kõigist?

    Algusega võrreldes, ma arvan, mõjuks enamate emotsioonidega vürtsitatud lõpp ehk efektsemalt.
    Äkki oleks lõpp mõjusam, kui see läbi sadisti isiku lugejani jõuaks? Või siis otseselt Fairchildi tegelaskuju läbi?

    VastaKustuta
  3. J.A.- le Tänud põhjaliku kommentaari eest. Teadlase jutt üritas seda esimest osa aegadega, mis koosnes nende poolt välja töötatud ja arvutist sisestatavat ohvri mälestuste ja reaalselt toimuva paralleelsest segust lahti mõtestada, aga ilmselt mitte piisavalt.

    Asja iva oli minu jaoks pigem selles, mis tuleks loo ümberkirjutamisel selgemalt ja arusaadavamalt välja tuua: projekti eesmärk e. toodetav hüve ongi puhtalt ohvri(te) ja nende lähedaste riivatud õiglustunde rahuldamine (vaimne kättemaks), kurjategija kohtlemine ohvrina, ilma et tema peas juuksekarvagi füüsiliselt kõverdataks (kõik viited suurepärastele elamis- ja tervishoiutingimustele), mis realiseerub üksnes kurjategija peas toimuvais kujutluspiltides ja kujuteldavalt esilekutsutud närviaistingutes, millel puudub igasugune seos füüsilise vägivallaga. Seega piibli I(või miks mitte ka Hammurabi seaduste, kellele kuidas)põhimõtte - silm silma hammas hamba vastu - osaline rakendamine, üksnes teo toimepanija kujutlustes, kus ta ise on enese ohvri rollis. Korduvalt.

    On olemas selline mõiste nagu poolte võrdse kohtlemise printsiip - kui seda ulme jaoks nihestada: ohver ja kurjategija võrdustada, ilma viimasele füüsilisi kannatusi tekitamata, eeldusel, et piisab temal olemasolevast hingepiinast, kahetsusest jne. Loo mõttekäik lähtub aga nii paadunud/haigest tegelasest, kelle hing sees teda mitte mingil viisil ei piina, vaid pigem risti vastupidi...

    On päevselge, et füüsiline piinamine pole lubatud, ning kaasaegne TENDETS(sic!) on selgelt sinnapoole, et ei toimuks ka kurjategija vaimset väärkohtlemist. Samas, arvestades aju-uuringute suundumusi ning hetkel inimajus toimuvate protsesside teadusliku uurimise suhteliselt lünklikku õiguskaitset (a la üks allkiri blanketil: nõustun osalema X teadusprojekti raames läbi viidavatel uuringutel, tingimusel,et selle käigus ei kahjustata minu füüsilist ega vaimset tervist) on teoreetiliselt sellise projekti tekkimise ja läbiviimise ideena science fictioni mängumaa :) isegi praeguste tõekspidamiste ja õigusteooria pinnalt lähtudes. Sorry! See loogika ja arutluskäik oleksid pidanud tegelikult lühijutust välja tulema, mitte minu kommentaarist. Järelikult saab võib ja tuleb lugeja jaoks kirjutada oluliselt paremini.

    VastaKustuta
  4. õuduse osa oli hea. tõesti hea. sci-fi osa oli tuimavõitu.
    Selgitusi tundus natuke palju ja korraga olevat.
    Kõik muu on juba enne mind ja väga hästi ära öeldud: taevakarva sinine taevas ja pressiteade ja kõiksugused teised asjad.

    VastaKustuta
  5. Selle -"taevakarva-sinise-taeva" kommentaari kordumise tõttu olen sunnitud esitama täpsutava küsimuse: MILLISEID pidevalt korduvaid (või nimisõna kordavaid) omadussõnu kriitikud siinkohal silmas peavad? Ja, palun, ma tõepoolest ootaksin oma küsimusele ka vastust.

    Loo teise poole "pressiteate" süüdistuse võtan omaks.

    Tuleb nentida, et mul pole kordagi kirjutamiseks nii vähe aega olnud, kui selle loo puhul. Pöörde sissetoomisest loo lõpetamiseni jäi niigi napist ajast järele alla poole tunni. Üritasin selle jooksul kõik suuremad iluvead tervest loost ühe rehatõmbega välja rehitseda ning tavapärast ebavajaliku kustutamise kontroll-lugemist seekord nimme ei teinud. Tulemus on ka näha :).

    VastaKustuta
  6. "taevas oli taevakarva sinine" väljend pärineb eesti klassikast ja ei tähenda mitte sõnakordusi vaid hulka omadussõnu, mis mõjuvad kunstlikult ja pole vajalikud. "Tintjas pimedus" - tintjas ei lisa pimedusele midagi ja sõna "tintjas" pole originaalne, kuna seda kasutatakse tihti.
    "katkendlikud ja harvad hirmunud hingetõmbed" - hirmunud on üleliigne, katkendlik ja harv tähendavad suht-koht sama asja. ühest kolmest oleks piisanud.

    VastaKustuta
  7. Alustaks sellest, et ma pole mitte unagi kuulnud mitte midagi Saalomon Vesipruulist... Absoluutselt! Ja kõnealune taeva kirjeldus tulenes selgelt sõnavara puudumisest, mitte aga sõnadega liialdamisest. Seetõttu mõnevõrra veider loosung antud situatsiooni jaoks...

    Tintjas pimedus - niiske, laialivalguv - hägune ja üsna sügav pimedus oli kirjeldatud ühe sõnaga 'tintjas' mis võtab kokku minategelase emotsiooni pimedusest .... lihtsalt pimedus on ka tänavalaterna valgussõõrist väljaspool, aga kindlasti ei ole see tintjas.

    Mis puutub katkendlikku ja harva, mis esinevad korraga, siis kas oled kunagi nt. laste või ükskõik kelle magamise ajal nende hingetõmbeid kuulanud. Harvad hingetõmbed võivad olla sügavad, selged ja lihtsad, katkendlik hingetõmme on see, kui üritatakse eriti vaikselt ja jupikaupa sisse-välja hingata. Sama kehtib norskamise kohta. Harv norskamine nt. on ikka palju vähem tüütu kui katkendlik norskamine, mis pidevalt kestab. Sõna "hirmunud" lisab antud kohas juurde tegelase hingamisele lisanduva keha- ja hingevärina... vähemasti minu arvates ei tapa need sõnad selles jutus minategelase emotsioone (tegelikult läbielajale arvuti poolt) edastades üksteist, udjates samatähenduslikkuse ja korduse malakatega.

    Mis puudutab üksnes ühe omadussõna kasutamist, siis see käsitlus pärineb õigekirjaõpikust põhikoolile. Labor võiks peaks ja tahaks põhikooli kirjaoskuse tasemest ilmselt edasi minna, sealjuures mitte alla- vaid ülespoole imho.

    VastaKustuta
  8. pole põhikooli õpikus sellist käsku aint ühte omadussõna kasutada näinud.

    sa küsisid, ma vastasin. kindlasti on sul õigus.

    VastaKustuta
  9. Mina ei pidanud taevakarva sinise all silmas mitte päris sama asja, kui Manjana, kuigi ma sain aru, mida ta mõtles.
    Kui ma selle loo esimest korda läbi lugesin, jäi miski kuskile kripeldama, kuid ei osanud seda kuidagi sõnastada. Hiljem manjana kommentaari lugedes sain aru, mis see oli.
    Nüüd, kui olen selle jutu neli või viis korda üle lugenud, ei oska ma just ühte konkreetset lauset välja tuua, kuid oma mõtte kirjeldamiseks sobib see väljend küll.
    Kui üldse millelegi vihjata, siis jutu esimesele osale, mis nagu eespool lugeda oli, mulle meeldis.
    Ja kui mõelda, pole laused "taevas oli täna nii sini-sinine"nii haruldased või halvad midagi. Lihtsalt tunne on, et kuskil on omadussõnu rohkem kui vaja on.
    Samas on see vaid ühe või teise inimese arvamus, kusjuures sellise inimese arvamus, kes ise kirjutavad teisiti ja mitte ehk tingimata paremini. Et kes teab. Võib-olla muudab selle arvamuse arvestamine tulevased jutud paremaks, võib-olla halvemaks, võib-olla ei seda ega teist, kuid need jutud meeldiksid teistsugustele inimestele. Peaasi, et sulle endale meeldiks, vähemalt kirjutadagi oleks tore.
    Ja lõpuks, mida ma tegema peaksin, kui mul selline mõte on? :) Parim, mida ma sinu heaks teha saan, on oma mõte välja öelda. Sinu vabadus seda arvestada või pikalt saata. Võimaluse korral ära kallale tule. :)

    VastaKustuta
  10. Aitäh selgitamas, Artur, taevakarvasinise kommentaari lahtiseletamisel läheb kommenteerija mõte samuti selgemaks. Minu eesmärk laboris ongi õppida lugejatele huvi pakkuvaid lugusid kirjutama, ning ma üritan iga uue looga midagi kirjutamisel teistmoodi teha, uusi võtteid proovida jne. Püüan kommentaaridest aru saada saada, mis loos häirib ja mis meeldib. Samas olen siiamaani üritanud ja püüan ka edaspidi sõnakordusi kirjutamise täiesti selge sihiga ja teadlikult vältida, seega "taevas taevakarva sinine" sildiga kommentaar tundus ebaõiglane. Mulle tõsiselt ei meeldi lahmimine ja sildistamine, eriti siis, kui sellest aru ei saa, mida kommentaator silmas peab. Kui lugedes tekib mingi seos, võib loomulikult selle vabalt välja tuua, ja oma mõtet selgitada, et autor aru saaks, mida mõeldakse. Vastasel juhul Labor delfistub, ja kommentaarid ei ole autorile mitte midagi väärt - puudub ainuke lugude postitamise eesmärk - kirjutama õppimine... edasine on tõesti puhas loogika.

    VastaKustuta
  11. Lee, mida sa õpiksid kommentaarist, kuhu on kirjutatud nii:
    "/lugu/ oli konarlik ja jäi kusagile päevauudise ja kontoriblogi vahepealsesse konarlikku esitusse, puudus isiklik suhtestatus peategelase ja tema mõttemaailmaga, samuti ei tekkinud mingit kaasaelamist nõudvat emotsionaalset pinget - jäi tunne, nagu loo kirjutaja kirjutaks mingit blogi oma kontoris toimuvast, piisavalt ebaisikupäraselt ja lootuses, et jumala eest keegi lugejatest midagi olulist teada ei saadaks ja et peale blogi lugemist tema peale kuidagi viltu ei vaadataks."

    Millise lause sa oma jutus ümber sa kommentaarist lähtuvalt ümber muudaks?
    Mis sa arvad, kas kommenteerija oleks pidanud neid konarlikke lauseid jms kuidagi täpsemalt viitama, või lähtus kommentaari kirjutaja oma emotsioonidest?

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.