28.02.12

Kullakaevajad


Öörkak võttis uue seisu. Seedis veidi ja keeras tagasi, ebamugav tunne ei kadunud. Võrreldes mõned ajad tagasi kogetud endise olekuga oli midagi teisiti. Temperatuur oli tõusnud ja koostis muutunud. Tajumudeli ääres peaaegu horisondil mida ta vaevu tunnetas, kangastus võõras täpike. Vihinaga võttis ta kohalt ja kiirustas kaugemale oleku otsa. Pärale jõudnud vaigistas Öörkak hoo, ta ei seedinud üleskeeratud tolmu ega peeneteralist liiva. Selline amps võis hiljem tekitada probleeme koospüsimisega ja see loomulikult Öörkakile ei meeldinud. Niigi oli ta viimasest pooldumisest vaevu kosunud. Põhjuseta tormamise ja ainete segamise eest võis karmilt karistada saada, aga Öörkak oli veendunud sööstu vajalikkuses.

Temperatuuri muutus oli kindel, koostise oma samuti. Eksistentsiaalselt ohtlik polnud, kuid vastikult tujurikkuv siiski. Öörkak tundis veidrat mekki ja registreeris helivõnkeid, mida oli raske seletada või millegi kogetuga kõrvutada. Mida kuradit ma nüüd alla neelasin ja kuidas see mu koostist muudab, mõtles Öörkak murelikult. Ta hõljus võngete kohal ja mõistis, et allikaid on mitu: temperatuuri mõjutaja oli üks suurem ja mitu väiksemat objekti, korralised võnked tulid peamiselt väiksemate suunalt.

Öörkak teadis, et kunagi enne ei ole midagi sellist juhtunud. Midagi uut aga tähendas, et kehtiva korra järgi peab avastaja nähtuse seedima ja järgnevatele põlvedele edasi andma. Kas on tegemist ohutu ja seeditava kraamiga või peab sellest vabanemiseks oleku lõhkuma ja laiali lendama, et päästa, mis päästa annab. Ohates keerutas ta peamised kihid ümber tundmatu ja jäi tukkuma. Erakordne liikumine oli teda tohutult väsitanud. Nüüd on ees miljonid planeedipöörded mõistmaks, kas ta oksendab nad välja või seedib kuidagi ära.

Mart, mis sa jändad seal? Kõik on korras?”
Kurat, see sahmakas, mis üle kraatri puhus, see viskas elektroonika sitta täis. Nüüd oleme vähemalt homseni pimedad.”
Kust see üldse tuli?”
Andrus astus Mardi kõrvale ja koputas kindas käega metallist analüsaatori pihta ja küsis siis: “No mis sa arvad, kas kannatab, noh? Asustada siis. Mis su esimene mulje on? Sa oled, kurat, seda juba peaaegu kogu elu teinud.”
Ehk kannatab. Tundub, et mingi hädine atmosfäär siin on, millega alustada. Kutsume tankeri alla laseme kasvuhoonegaasid lahti, külvame seemned laiali ja tuleme saja aasta pärast tagasi.”
Andrus hõõrus käsi. “ Jõuame täpselt teha hüppe Terrale ja tagasi. Saame selle raisa siin otse börsile panna. Ma kujutan juba ette paradiisi, mis siin olema saab. Vedas, et leidsime kõlbliku asustamata planeedi. Me saame rikkaks, me saame rikkaks!”

6 kommentaari:

  1. Äkki ma olin esimese lugemise ajal pahas tujus, aga nüüd tundub jutt parem. Tavalugejale vast liiga umbmäärane: pole aru saada, mis linnuke see Öörkak on, kui ta üldse ongi linnuke. kui jutu pealkiri on kullakaevajad, siis nendest räägib jutu teine pool, mis jääb pisut lühikeseks, esimene pool on 2 x pikem. äkki oleks pidanud neid tüüpe ja nende eesmärke rohkem ka kirjeldama? samas on jutus kirjeldust isegi rohkem kui dialoogi.

    mulle meeldib, kui jutus on algusel ja lõpul mingi sarnasus, nagu esseel, et oleks kenasti ümmargune.

    aga jutt sobib ulmejutulaborisse küll - meil siin viimasel ajal neid "mõtle ise juurde" jutte ikka sigineb :)

    ootan su järgmist juttu!

    VastaKustuta
  2. Gaia teooria Maaväline arendus. Idee on hea. Aga jutuke lõpeb paraku seal, kus lugu algab.

    Põhiküsimus: kas Öörkak konsumeeris sissetungijad või lubas neil takistamatult oma atmosfäärist lahkuda?

    Algus on tehtud ja lugu sisse juhatatud. Sugugi mitte halvasti. Materjali ja ideed oleks selle loo puhul kindlasti enamaks.

    VastaKustuta
  3. ok, mis aasta mis päeval see meie maailmalõpp nüüd pidigi tulema? Vähemalt nüüd tean, kes selle maailmalõpu taga on, kes miljoni keeru järel otsuse langetab, kas kõlbas süüa või ei.
    üldiselt: tubli plussi lugu.

    VastaKustuta
  4. Kui keegi korraldaks makrofaagi nimekonkursi, siis Öörkak ilmselt paneks selle heleda laksuga kinni. Loo parim detail.

    Sellest saaks pikema loo -- sel juhul ootaksin huviga veel paremaid detaile.

    A priori ütleks, et priima skelett nõuab kohast lihakeha, aga kas kokkuvõttes kompositsioon sellest võidaks, ei ole ma nüüd, peale õige mitut lugemist enam isegi kindel.

    Hetkel on minu jaoks personaalselt süžee siiski natuke liiga lahtine -- ta tahab liiga mitut lugemist, et kõik detailid päris oma kohale kukuksid. Aga võib-olla see ongi hea, mine tea.

    Igatahes, see mis juba olemas on, mulle meeldib.

    Vormi osas - esimese osa lausestus ilmselt ihkaks pisut toimetaja emalikult karmi kätt -- muutuks äkki veel tiba ladusamaks -- ja dialoog nutab vist natuke koma taga (peale "alla"). Aga vorm vormiks -- lahe lugu.

    VastaKustuta
  5. Mulle just meeldib, et lugu on edasi antud õige lyhidalt. Toimetada, jah, annax, komasid nokkida & lausestust parandada, aga . . . vähemalt täiesti on materjal, mida tasub toimetada.

    VastaKustuta
  6. Mina lugesin siit jälle välja, et nood kaks õnnetut kullakaevajat mässiti selle öörkaku sisse ning öörkakk veeti seetõttu maa peale. Eks ta natuke liiga väheütlevalt kirja pandud oli, ma pidin kaks korda üle lugema, et üldse mingit pilti silme ette saada.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.