02.02.12

Tahtmine on

“Ma tahan last.“ Peegli ees seisev Anu pöördus ja vaatas Georgile silma. „Ma olen varsti selleks juba liiga vana.“
„Oh, jäta. Sa oled noor ja ilus. Sul on magidoktorgi veel tegemata.“ Viimase lause rõhutamiseks tõstis mees isegi pilgu terminalilt üles. „Ja tead ju küll, kui palju tuleb lapse saamiseks vaeva näha.“
„Ei, tänasega aitab, Georg! Ma olen sellest sulle tuhat korda rääkinud. Ma tahan last ja ma tahan seda nüüd ja otsekohe.“
„Kolmsada kaksteist korda, vähemalt siin majas.“ nii mees kui naine jätsid üksmeelselt maja peaarvuti täpsustuskatse oma vestlusest välja.
„Anu, ehk ootad hetke. Ma lõpetan oma töö.“ Georg sukeldus sügavamalt terminali taha.

„Ei ole sul praegu! Vaata mulle otsa ja ütle mulle miks me kõiki neid teste siis tegime? Geenisobivus ja psühholoogiline profiil ja nakkustest ka veel! Kas ainult seksiks? Kas minu keha on ainuke, mida sa minust tahad? Kas sa ei armasta mind? Kas sa ei hinda minu mõistust, minu geene?“ See roll oli Anul juba ammu hästi kätte õpitud, kuid tänases esituses oli midagi teisiti. Ohates mõistis Georg, et tänane torm ei lõpe ilmselt teeklaasi serval. Tänane torm ületab kõiki koduseid uudiskünniseid.
„Hea küll,“ Mees tõusis aeglaselt. „Läheme ja jalutame lapse planeerimisnõustaja juurde ning paneme aja kinni. Vaatame, mida tal meile öelda on.“
„Miks?“ Mehe ettepanek ei olnud muutnud naist kuigivõrd leplikumaks. „Miks me kohe terminalist aega kinni ei pane? Miks me peame kuhugi kaugele kõndima?“
„Vaata ometi, kui ilus ilm on väljas,“ mees viipas laia kaarega üle kogu seina ulatuva ekraani poole, kus väikesed pärdikud hüppasid ühelt päikeseliselt palmilt teisele sama päikeselisele palmile. „Anu, jalutame mõnusalt, oleme vaid meie kaks koos ja mõtleme omad mõtted rahulikult lõpuni ja paneme kõige lõpuks nõustaja juures aja kinni,“ Mees naeratas: „Me ei saa ju ometi vihaselt oma tulevasele lapsele mõelda, eks ju.“
„See pole ju meie õue pilt, mis ekraanil jookseb,“ tõdes Anu juba veidi rahulikuma häälega. „Meie õues on sellised okkalised puud, need …“
„Männid,“ sekkus jälle nende vestlusesse maja peaarvuti.
„Just männid,“ noogutas naine juba veidi naeratades.
Ka Georg naeratas omas mõttes: „Saan jälle hakkama. Tund jalutamist peaks küll piisav olema.“ 
Kui ta oleks vaid teadnud, kui külm ja vihmane oli sellel päeval õues. Kui ta oleks vaid teadnud, kui põhjatult porine on jalgsi käies hõljukite jaoks rajatud teed. Kui ta oleks vähemalt hõljuki kasuks otsustamise hetkel teadnud, et just samal ajal vabanes nõustajal ootamatult aeg. Kui ta oleks mõndagi sellest teadnud, oleks ta terminalis neid nõustamise järjekorda pannud. Kuid kes siis ette teab, millal on endale kasulikum teiste tahtmistmööda teha.
Ja nii siis juhtuski, et juba tund hiljem astus Georg vaikselt vandudes ja naeratust huulil hoides oma naise kannul helikindlasse nõustamisruumi.
„Võtke istet, palun sinnapoole,“ hallipäine kaheksakümnendates mees viipas oma laua vastas seisva diivani suunas. „Mina olen Peeter, meie kogukonna perenõustaja. Ja teie olete Georg ja Anu.“ Muidu nii sõnakas Anu noogutas vastuseks mõlema abikaasa eest.
„Et teil tuli selline tore mõte, saada isaks ja emaks. Ja-jah. Tore mõte,“ nõustaja tõstis sahtlist enda ette paar paberilehte. Ega siin suurt midagi pole. „Meil tuleb täita vaid mõned väiksed formaalsused ja siis,“ hallipäine Peeter naeratas neile kelmikalt: „võite te asuda oma mõtet teoks tegema. Ma võin kinnitada, et see on üks tore ja meeldiv kohustus. See, mis meil siin ees seisab.“
„Ja sünnikontroll?“ Anu nõjatus ettepoole, et nõustaja vastusest midagi kuulmata ei jääks: „Kas selle süsti võime kohe täna ära teha?“
„Üks hetk palun,“ kogukonna nõustaja uuris veidi aega oma terminali ekraani. „Teie sobivustestid ja reitingud on väga head, et probleeme pole. Hm, ka teie kogukonna kokkuleppe on lõpetatud.“ Seda öeldes vilksas üle nõustaja näo kerge pettumusvari.
Edasi oli nõustamine üks puhas tüütus. Georg vaatas pilte lastest ema kõhus ja kõhust väljas, tutvus noore vanema ja noore isa koolituskavadega ja valis neist portsu segase nimega kursuseid. Kallistas ja musitas nõustaja käsu ja Anu tungiva pilgu peale oma naist. Nad tõotasid üksteisele, et nad on head ja hoolikad vanemad, mis elu ka kaasa ei tooks. Kõige selle lõdvestuseks andis nõustaja neile tassi kohvi, kaks küpsist ja ühe paberil raamatu, mis osutus Kogukonna kokkuleppe viimaseks versiooniks.
„Veel väike formaalsus ja olemegi omadega valmis,“ naeratas Peeter neile üle laua. „Meie kogukond lubab selle kokkuleppega, et annab teie lapsele kõik, mida tal kasvamiseks vaja on. Hariduse, arstiabi, toidu, riided. Nagu lehekülgede arvust näete, antakse kõik vajalik,“ kõige selle jutu taustal hakkas Georgile vaikselt tunduma, et ta on nõustaja lumivalgeid hambaid juba liiga palju näinud.
„Ma sooviks, et te tutvuksite Kogukonna kokkuleppega ja kirjutaksite siia esikaanele alla,“ Peeter võttis topsist allkirjapliiatsi ja sirutas selle abikaasade poole.
Enne kui Georg jõudis otsustamagi hakata, napsas Anu kirjavahendi enda kätte.
„Anu, ma vaataks seda raamatut korra, kui lubad,“ Georg püüdis oma sirutatud käe kõrval võimalikult õnnelik välja paista.
„Mida sa mõtled! Arvad, et ma ei vaatagi sinna sisse?“ Pliiatsi enda kõrvale diivanile pannud, avas naine raamatu huupi, nii umbes keskelt.
Veidi lugenud, tõstis ta pea: „Siin on kirjas, et kogukond annab lapse hüvanguks ühe lehma. Mida see tähendab? Mis asi see lehm on?“
„Lehm on loom. Teie laps tarvitab keskmiselt ühe arvestusliku lehma saadusi, sööb need ära.“
„Minu laps sööb looma ära?“ Oli näha, et selline perspektiiv Anule kohe üldsegi ei meeldinud.
„Anu,“ Georg sirutas oma käe välja. „Las ma tutvun ka sellega,“ ise samal ajal mõeldes: „Kuidas naine võib siis ometi mitte teada neid kahe küüruga peletisi.“ Naise rumaluse pärast piinlikust tundes avas mees raamatu kusagilt tagumise veerandi juurest ja sattus otsekohe äärmiselt huvitava osa peale.
„Oh, proua. Noorte emade jaoks on meil hea koolitus: Humaanne zooloogia. Väga meeldiv ja huvitav. Te saate sealt teada kõik lehmadest, kui hügieeniline ja sõbralik on nende kasvatamine,“ nõustaja pöördus jälle oma terminali poole. „Kas panen teid ka koos abikaasaga sellele kursusele kirja?“
„Mind mitte,“ Georg asetas Kogukonna kokkuleppe lauale, kust Anu selle kohe enda sülle haaras. „Ma tahaks pigem teada seda, mis saab, kui me peaksime homme ümber mõtlema?“
„Homme! Mina kirjutan siia küll kohe nüüd alla,“ Anu asus veidi ärritunult pliiatsit otsima. „Ja ma arvan, et sina ka, kui sa tahad minu abikaasa olla.“ Ähvardavast sõnastusest hoolimata oli naise hääl ebakindel.
„See on teie pere siseasi, mida te homme teete,“ sõbraliku moega nõustaja toetas oma käed lauale ja näitas järjekordselt Georgile oma hambaid. „Meie kogukond lubab teie last varustada kõige eluks vajalikuga, kui aga last pole,“ ta laiutas käsi: „Mul on siis kahju sündimata jäänud armsa rõõmurulli pärast, kuid siis pole vaja ka kedagi varustada.“
„Aga kui me mõtleme viie aasta pärast ümber või meiega juhtub midagi?“ oli Georg küsimisega jonnakas.
„Oh, selleks see kokkulepegi, et te ei peaks muretsema. Teie laps saab kõik-kõik nagu lubatud. Palun teie allkiri, siia, abikaasa allkirja alla palun.“
Georg võttis allkirjapliiatsi ja sirgeldas püüdlikult raamatu esilehele.
„Ja mida meist saab, kui me viie aasta pärast ümber mõtleme?“
Nõustaja sirutas käe välja: „Raske küsimus. Kas panite allkirja ära?“ Vastuseks saadud noogutusega rahule jäänud, jätkas ta:
„Juristid ütlevad, et Kogukonna kokkulepe on seaduse seisukohast laenuleping. Kogukond annab lapse kasvatamiseks omad vahendid, vaene lehm annab lõpuks isegi oma elu. Kui laenu tingimusi aga ei täideta, tulevad käiku käendajad ja tagatised. Nagu ikka. Kuid jätaks selle jutu juristide mängumaale,“ nõustaja naeratas neile vabandavalt. „Te olete ikkagi noor ema ja isa ju, mitte võlanõustajad.“
„Tagatis?“ Anu küsimus oli ruumis vaevukuuldav.
„Ma ei tahaks juriidilistesse peensustesse laskuda,“ nõustaja vangutas pead. „See pole päris minu ala. Ehk läheksime oma nõustamisega nüüd edasi? Vaid veidi on jäänud.“
„Tagatis!“ Ja-jah. Selline hääletoon ütles, et vastust saamata tema kärts Anu nüüd ei lepi.
„Mis on teile tagatiseks? Või kes on teile tagatiseks? Minu laps on teile tagatiseks?“ Anu ajas ennast diivanilt püsti.
„Nüüd, kui leping on sõlmitud,“ nõustaja sirutas käe Georgi ja raamatu suunas, „ pole ehk mõtet sellest rääkida, kuid teie olete selles lepingus käendajad ehk oma lapse hooldajad. Laps on kuni lepingu lõppemiseni meie jõuka kogukonna hoolitseva hoole all.“
„Minu laps on vaid minu laps!“ juba nii hästi kätteõpitud seelikukaarega lehvis Anu ruumist välja. Vaid harjumispärane ukse mürts jäi tulemata.
„Teil on väga äkiline abikaasa,“ jälle oli Georgil au näha nõustaja hambaid, seekord omamehelikus kastmes. „Ehk proovite teda rahustada ja ta tagasi kutsuda. Saaksime sünnikontrolli ka ära teha.“
„Ma kardan, et ei,“ Georg tõstis Kogukonna kokkuleppe raamatu ja näitas selle esikaant: „Sest ka lepingut ei ole.“ Nõustaja kummardus lähemale, et jahmatusega veenduda, et Anu allkiri oli esikaanel loetamatuks soditud ja Georgi oma oli sealt hoopis puudu.
Georg tõusis: „Võib-olla me kohtume tõesti, võib-olla isegi varsti, kuid oma naist ma rahustama ei hakka. Ta teeb seda ise väga edukalt ja vastupidi ka. Seniks nägemist.“
Õues oli vahepeal päike välja tulnud. Vihmapiisad sädelesid hõljuki ninal ja klaasidel.
„Mida me nüüd teeme?“ Anu vaatas nõutult hõljukit ja meest selles. „Ma tahan last, oma last, Georg.“
„Ja mina mõnda mõistlikumasse kogukonda ära lennata. Kes meist oma tahtmist saab, küll seda näeme.“

13 kommentaari:

  1. teatud trende arvestades mitte nii väga ulmeline tulevikuvaade :)

    jutt oli ikka inimestest, eks?

    Tekst on hea, lihtsalt loetav. Sisu osas jäi minu jaoks "särtsu" puudu. Olgugi, et oli olemas üks särtsakas naine.

    VastaKustuta
  2. Kõigepealt kopeerin siia ühe vahva lause: "Ohates mõistis Georg, et tänane torm ei lõpe ilmselt teeklaasi serval. Tänane torm ületab kõiki koduseid uudiskünniseid."
    Nii nummilt öeldud! (kuigi eesti keele õpetaja vast noriks sõnakorduste eest)

    Jutt oli kenasti loetav ja alguses ma mõtlesin, et huvitav, kas sa rehkendasid, et peamine osa lugejaid on naissoost või kuidas nii naiselik teema.

    Kui lehm mängu tuli, läks põnevamaks. Aga lahendust lehma mõistatusele ei antud. Ma lootsin, et äkki on tegemist naljajutuga, aga küürudega lehma küsimus jäi üksinda õhku :(

    Kui jutt kogukonna lepingule läks, meenus mulle mingi USA film, kus räägiti imelikust ususektist, kes elab imelike reeglitega teistest eraldatult. aga see oli vaid minu mõte ja sellele vastust ei antud.

    Ehk - jutt oleks pidanud pikem olema. Oleks tahtnud teada, et kuidas neid lapsi seal saadi. jutust võis jääda mulje, et mitte just traditsiooniliselt. oleks tahtnud teada, et mis kogukond see oli ja millised need teised veel olid. lihtsalt vihjed, et tegemist on loodusest võõrdunutega, ei leidnud muud kinnitust peale otsekõne. ma vajaks mingit üldpilti selgitavat lõiku.
    aa veel parem kui olekski paroodia olnud ja neid elust võõrdumise asju oleks veel olnud ja mujal ja teistega vms.

    ehk: jutt jäi poolikuks. selgelt kirjutatud, klassikaliselt ülesse ehitatud, vajaks olukorrast täispilti. rattus saab ainult pool pilti anda, kuna tal on kogu jutu stiil selline.

    VastaKustuta
  3. Vajaks kõvasti keelelist toimetamist.
    Otsekõne lõppeb komaga vaid siis, kui edasine tegevus seda otseselt toetab. Siin on kirjavahemärkidega üsna lõdvalt ümber käidud.
    „Teie sobivustestid ja reitingud on väga head, et probleeme pole. Hm, ka teie kogukonna kokkuleppe on lõpetatud,“ seda öeldes vilksas üle nõustaja näo kerge pettumusvari. - näide halvast keelekasutusest.
    Loo sisu on üsna haarav.
    Lõpp aga konkreetselt mõjub selliselt, et mujal pole võimalik last saada - vali, kas teine kogukond või laps.
    Võitlus taas.

    VastaKustuta
  4. See kahe küüruga elukas sai sisse pandud ainult selleks, et naisest ei tuleks mingi emotsionaalne tobu, et kumbki ei teadnud tegelikult, kes asi see lehm on. OK, üks nagu mäletas, et vähemalt kes asi.
    Rattusele aitäh. Uurin neid kirjavahemärke. Vaatasin kalendrisse kui olin looga siiani jõudnud ja oli päev pärast tähtaega. Sai siis nii teele saadetud kuidas oli. See oli nüüd selgitus, mitte vabandus.
    Teised juba esitatud küsimused, ettepanekud ja parandused hoian hoolega alles, kuid oma kommentaarid hoian veel enda teada. Muidu ma ei saakski teada, kuidas teile minu juhendavate selgitustega jutt paistab. :)
    Seniks aitäh juba öeldu ja veel öeldava eest. Labori kommentaatorid on senini leidnud üles kõik need juttude nõrgad kohad, mida ise tean, lisaks kuhjaga neid, millest mul aimugi polnud.

    VastaKustuta
  5. artur, ma natuke su kirjavahemärke parandasin (siis kui sa avaldasid, aga ma siis ei lugenud). sul oli hulk punkte peale jutumärkide lõppu. mõned olid seespool jutumärke ka. ma arvan, et sa tead, otsekõne lõpumärk jääb jutumärkide sisse, aga kiirustamisega läks viltu.

    VastaKustuta
  6. aitäh. Kirjavahemärgid pole just mu tugevaim külg. Lisaks ronivad kirjutamisel vahel võõrkeele reeglid lagedale. Kui ma nüüd jälle ei eksi, siis Eestis käivad sisse, inglismaal sisse, ameerikas välja.
    Aga täna juttu üle lugedes tuli pähe idee, miks mulle oma enda jutte peale avaldamist lugeda ei meeldi. No peale selle, et ma olen neid selleks ajaks mitu korda juba lugenud. Kui tulevikus peaks selguma, et see oli hea idee, tasus neid kirjavahemärke valesse kohta panna küll.:)
    PS mulle jäi üsna hinge vist esimeses Reaktoris olnud Manjana ütlemine, et osad inimesed ei julge Laboris oma töid avaldada, sest peavad taset liiga kõrgeks. Puhas eneselohutus see nüüd ei olnud, sest antud loo postitamisel natuke mõtlesin sellele, et kurat, kui nüüd kõik need vaikivad Labori liikmed vaatavad seda vaikust siin ja mõtlevad, et nemad kirjutavad hullemini kui see (suhteline) vaikus, siis see pole ka normaalne.
    PPS mulle tundub, et siin jutus oli kuskil mõte

    VastaKustuta
  7. see reaktoris ütlemine oli pisut nagu turunduslik võte, mis pidi mõjuma kirjutajatele eneseusku tõstvalt ja lugejatele meelitavalt ;)

    vahepealses vaikuses pole midagi erilist. üldjuhul inimestel ongi alguses suur õhin, aa aja jooksul see vaibub ja tulevad muud asjad peale, kui tõsist tahtmist pole. eestis on ulmekirjutajate ring piiratud ja kohti kirjutamiseks jagub. reaktori tegijad üritavad iga kuu numbrit kokku panna ja see võtab neilt suurema osa energiast ära. laboris pole kohustust, et peab kirjutama, igaühe enda asi, kas kirjutab või mitte.

    VastaKustuta
  8. Lugu rääkis ühe mehe hirmudest isakssaamise ees, ja oskamatusest suhelda oma kena, tujuka, iseteadliku naisega. See kompott serveeriti kerges tulevikukastmes, mis sisaldas fragmente amishi ja "Linna ja Tähtede" Linnapoolse subkultuuri põimingust. Minu jaoks isiklikult jäi loos intriigi liiga väheks, sinna juurde vastukaaluks ülemääraselt mehe hirme ja kõhklusi, mida mina päriselus võtaksin selgelt iseloomu nõrkuse ja tuimusena, ning see on nii elus kui kirjanduses suhteliselt ebahuvitav.

    Lõpplahendus Tarzan-Jane kombel, naine õlale ja kaome kuhugi dzunglisse seiklema, näitas, et mees tahab vabalt edasi kulgeda, aga mitte kodu mängida. Naisest ja paraku ka tulevasest lapsest ta tegelikult eriti ei hoolinud, pigem selline omandi- ja kerge egotripi suhtumine, et mul on ilus aga tujukas trofee...aga seekord nõuab liiga palju. Kui aus olla, siis stiil oli, ma ütleksin, Manjanalik. Lepingu sõlmimise pool tekitas minus mõninga professionaalse kretinismiga seotud ootuse, aga see paraku ei täitunud... Igav oli. Ausalt.

    VastaKustuta
  9. Aitäh Lee. Ma tundsingi puudust ühest kommentaarist, mida öeldakse ... südamest. Labori kommentaarid liikusid vahepeal natuke liiga ohutusse tsooni. :) Mulle näib vähemalt nii. Tõesti aitäh veelkord.
    Mis puutub seostesse teiste raamatutega, siis nende mainitutega ma küll seost ei tea. Ühte neist pole ma isegi lugenud. Ühe idee (sünnikontroll) laenasin küll Hüperionist. ok, võib-olla on lool nõrk vari ühelt nõukogude aegselt ulmejutult, kuid seal oli kogu probleem hoopis muus. Ma ei hakkaks seda varju lahkama. Tõesti vaid vari on.
    Mis puutub lõppu, siis on kurb, kui jutust jäi selline mulje, et selline naine laseks tõrkumata sellisel mehel ennast õlale visata ja metsa tassida. Küll aga võin selle asja peale kindlalt öelda, et ma olen laboris just õiges kohas, sest tükk aega tuleb alles harjutada.
    See viga on lõpul muidu küll, et asi ei lõpe korralikult ära. Endal tuli kirjutamisegaseitse mõtet, mis nendega võiks veel juhtuda ja nii jäi jutt kokku tõmbamata. Kusjuures päris kindlasti ei hakka ma seda pikemaks kirjutama enne kui lühemad jutud hakkavad välja tulema. (kui hakkavad ja kui siiski kirjutaks)

    PS ma olen täiesti veendunud, et lugeja püha õigus on jutust aru saada täpselt nii nagu tema tahab. Võib-olla loo kirjutajale lugeja selline arusaamine ei meeldi, kuid selline õigus on lugejal ikka.

    VastaKustuta
  10. Sisu osas jäi ka minu jaoks "särtsu" puudu. Aga see pole peamine viga. Pigem tekkis kange uudishimu, et mis selle lehma ja kogukonnaga ikka oli ?

    Et paarike saab lapse ja peab selle eest siis maksma kinni ühe lehma (ehk piima andja) ülapidamise ? Ja hiljem kui lihahimu kasvab lüüakse lehm karbonaadiks ? Aga edasi ? Üks laps ei ela ju ära ometi ÜHEST lehmast ? Ma olen kindel, et enne täisealiseks saamist õgime me kõik ära terve virna loomi.

    Mina oleks asjale märksa goresema ja düstoopilisema vindi peale keeranud. Et alguses tehakse leping, et vanemad maksavad kinni terve lehmakarja. Võsuke aga on liiga ahne, sööb liiga palju ning lõpuks pannakse isa enda pea pakule ja tehakse tema biisteegiks kuna mehe nimele on lõpuks leping tehtud

    Lõpus siis stseen kus mingi vingatsist tatt pugib isa lihast tehtud burgerit või midagi ;)

    VastaKustuta
  11. Lubasin sellele oma jutule kirjutada seletuse ja siit see nüüd tuleb.
    Loo konflikt pidi olema selles, et mees ei taha, naine tahab last ja kommuun tahab ka, kuid samaskommuun tahab lapse saamise ja üles kasvatamise siduda lepinguga, mis küll pakub seitset hüvet, kuid seob lapse ja pere kommuuni külge: tööeas inimesed on kommuuni hetke vara ja lapsed tulevane vara. Vara tuleb hoida ja kasvatada ja tehtud investeeringuid kaitsta. Eriti kui üldiselt on sündivus rangelt reguleeritud. Umbes nagu praegu ülikooli järel kuskil riigis või asutuses töötamise nõue (kui toetust oled saanud), kuid äärmusesse viidud. Naine samas tahab olla vaba, seda nii ise kui oma lapse osas. Ehk mehe ja kommuuni seisukohad olid ühesed, kuid naisel läksid need konflikti. Hetke seisus keeras mees naise soovide konflikti enda kasuks ning mõeldud oli, et tegelikult ka naise kasuks. See lause oli jutus korra varem ka, et vahel võib olla enda jaoks kasulikum teha teiste soovide järgi, kuigi nii see ei pruugi kohe nii paista.
    Lehm aga jäi mul jutu algsest ideest sisse. Ikka juhtub, kus idee endale jubedalt meeldib, kuigi tegelikult pole sellel jutuga enam mingit seost. Algne idee oli selles, et ühiskonnas ei eristata loomi inimesteks ja loomadeks, vaid rohkem ja vähem intelligentseteks loomadeks. Kole lugu siis, kui keegi annab oma intelligentse elu, et teine elada saaks. See idee hakkas aga endale natuke kahtlane ja suur tunduma ja nii asendasin selle ära söödud loomade nimekirjaga. Nimekiri tundus ikka tuim ja segane ja nii vaid üks lehm kogu nimekirjast juttu sisse jäi. Mõtlesin, et näitab seda, kui kõrvaliste asjadega lepingus tegeldi. . Tagant järgi vaadates täiesti mõtetu viide, see lehm.
    Muidu olid tegelased mõeldud sellised nn noored, edukad ja natuke pealiskaudsed. Naise puhul mõtlesin veel, et ta võiks olla kergelt empaat või telepaat, sest kuidas ta muidu nii äkitsi ümber mõtles. Lõpuks ju peaaegu finišisirgel. Ega erilist vihjet sellele loos polnud, mingi murelik hääletoon oli kuskil. Rohkem omas peas oli see mõte.
    Jutt ise oli selline, no jah, kui tagant järgi vaadata. Sissejuhatus oli pikk, siis hakkasin kartma, et veab jälle liiga pikaks, ja nii jäi kogu olustiku ja konflikti osa pealiskaudseks ja lühikeseks (nõustaja juures). Lõpp ei oleks tohtinud ka selline ebamäärane olla. Kirjutamise käigus tuli lihtsalt mõtteid, mis võis edasi saada, kuid kui järge ei tule, ei peaks seda sisse kirjutama. Too mehe ütlemine, et ta tahab ära minna, oli ka tegelikult minu mõte/plaan, mitte tema oma. Tagant järgi leiab muidugi midagi, miks ta oleks pidanud nii ütlema.
    See oli siis nüüd katsetamise korras kirjutatud enda jutu sisu seletus, et mis kõik pidi seal olema. Natuke enda arvamust ka, mis kirjutamisel valesti läks.

    VastaKustuta
  12. Kusjuures, ma mäletan, kui ma lugesin seda juttu kohe peale avaldamist ja ei vaadanud teemasilti, eeldasin automaatselt, et see on see horisonditäpi lugu. Ja mõtlesin esimesest lausest, et keegi tõmbab nüüd selle lapsesaamise saagas ennast horisondile täpiks, ehk, noh, kaob pildilt.

    Häiriv detail oli raamatupaksune paberleping keskkonnas, kus on hõljukiteed. Id-kaart mu rahakotis hakkab seda lugedes imelikult krudisema, justkui tahaks ajahorisondil täpiks tõmmata.

    Kui ma midagi soovitada julgeks, siis tõenäoliselt loo lõpu korralikult ära solkida. Alustuseks muidugi nii, et ümbermõtlemine tuleb peale saatusliku lepingu allkirjastamist, mis taganemistee ära võtab. Pinget kui palju...

    VastaKustuta
  13. Nõuka ajal oli peale tasuta kõrgkooli lõpetamist kolm aastat kohustuslikku "orjaaega", mida nimetati viisakalt suunamiseks. Kapitalistid orjastavad tudengeid õppelaenuga. Ega see pensioni lubamine ka midagi muud ei ole kui üks viis sind orjama meelitada. Emapalk ning lastetoetused sinna potti arvatud.
    Kuskohas siin see "tuleviku" düstoopia nüüd oli...?

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.