30.06.12

Tagasi

„Ma tahan sinna. Ma väärin paremat.“ Paul oli oma mantrat korranud punase ukse sulgemisest saati, kuid raskus kõhus püsis ikka endine. „Need neetud hargnemised!“ Ta seisis neist viiekümne seitsmendal ning põrnitses kaheksat identset valget koridori.
„Nagu ikka. Ei ühtegi suurt ja punast silti „Siit läheb tee normaalsusse“,“ pidi ta tõdema. Taskuräti ribaga tuldud koridori tähistanud, käis ta aeglaselt kõik koridoride suudmed läbi.
„Tõesti uus hargnemine. Ei ühtegi jälge pehmes tolmus,“ Sai ta tõdeda. „Ja seinad on täpselt samad nagu eelmistes,“ pidi ta kahjuks lisama. Veatult siledaks lihvitud seinad ja põrandad kadusid hõõggloobulitematis valguses kaugusesse.
„Kui õige tee, normaalsus ees. Kui vale tee, üks surnud mees,“ ümises ta oma valimislaulukest. „Nii, eelmine kord valisin ma viiest teise paremale. Üleeelmisel oli üldse vaid kolm koridori ja valisin vasakpoolse. Enne seda ..“ Ta peatus. „Oot-oot. Millise ma kuuendal valisingi? Koridore oli seal vist kuus.“ Ta astus paar sammu tuldud teed tagasi ja peatus. Märke oli ta pannud vaid viimasel kolmeteistkümnel hargnemisel. Ja palju neid kuni kommuuni punase ukseni oligi? Ta polnud enam arvus viiskümmend seitse nii kindel.
„Olgu, edasi. Vale tee on parem kui paigalseis,“ võttis ta järjekordse positiivmantra appi. Käekellalt aega vaadanud, luges Paul parempoolsest koridorist minutite arvu. „Et siis vasakule,“ mõmises ta ja jätkas jalgade üksteise ette tõstmist.
„kakstuhat kakssada sammu, nelituhat kuussada sammu,“ mõõtis ta koridori pikkust. „Miks need kommuunist ei öelnud, et ma pean pöördeid ja suundi üles märkima! Muidu olid nad küll nii tähtsad ja targad.“ Tema katse vihaselt sülitada kukkus välja üsna armetu.
„Kus siin kohvi saaks? Mul on janu!“ karjus ta kaugusesse hääbuvasse koridori. Kuid isegi korralikku kaja ei olnud siin, lonksust kohvist rääkimata.
„Kui küllalt kaua minna, peab varem või hiljem midagi juhtuma!“ kinnitas ta endale järgmisel ja ka ülejärgmisel hargnemisel.
„Siin on midagi,“ ütles ta kolmandal. Talle näis, et õhk oli värskem ja põrand oli nagu puhtam ja pehmem. Silmad kondivalges laes, lamas ta seal ühes koridorisuudmes ja ootas märguannet või midagi muud, mis juhataks talle teed.
Mingil teadmata moel jõudis ta neljanda ja viienda hargnemiseni ja millalgi tuli kuues ja vist seitsmes ka. Ühel neist konutades kuulis ta selgelt kauget undamist ning tundis osoonilõhna, kuid mida pidi ta sellest nüüd arvama? Mõttes käega rehmanud, oli ta sealt edasi lohisenud.
Kõva. Jah, see, mis tema selja taga oli, oli kõva. Aeglaselt liigutas ta kätt.
„Midagi libedat. Ja vist tolmust,“ mõtles ta aeglaselt. Ettevaatlikult avas Paul silmad. Valgus lainetas, kuid haiget see ei teinud. Aegamisi koondus kaootiline hämu tema kohal hõõggloobuliteks ja koridori laeks.
„Ma olen koridoris pikali. Kuid mis ajast?“ Pea oli täiesti tühi. Maailm oleks justkui just praegu loodud. „Milleks mõelda?“ mõmises ta endale. Paul tundis, kuidas üle naha jooksevad väikeste putukate hordid, näpud surisevad ning suus on kord soolane, siis magus maitse. Ja valgus laes …: „Kas see pole mahlane vorstijupp, mis sealt gloobuli tagant paistab?“ Paul pööras pead ja järgmise gloobuli tagant libises välja koogilahmakas. Ja sealt eemalt, sealt tulid kartulid ja mineraalveekannud. Viimaks oli kogu lumivalge lagi kaetud peoroogadega. Palju salateid, liha, kala, kausid kartuli ja riisiga ning nende kõrval tordid. Ja puuvilju. Palju mahlaseid puuvilju. Ja vett. Vee ja kastmekannude vahele loksus midagi tuttavat. Suur-suur taldrik prae ja salatiga. Kuldse ornamendiga serv lähenes ja Paul tundis ornamendi ja prae ära. Tema viimane õhtusöök kommuunis, ideaalselt pooltoores liha ja roheline salat ja vürtsikas kaste kastmenõus.
„Oli see nüüd eile või üleeile või millal?“ Punane kaste pani Pauli peas ühe mõtte liikuma. Talle meenus, kuidas Richard oma jüngritega talle tookord peale lendasid. Kõik karjaga ja just söömise ajal. Pauli silmade ette kerkis pilt, Richard otse tema vastas üle laua. Lydia Richardist paremal, närviliselt Pauli ja Richardit piidlemas. Ning siis kõik need teised jobud, kes oli käsutatud suure bossi vasakule ja paremale käele istuma.
„Sa ei tohi sinna minna!“ Richard polnud veel tagumikkugi toolile saanud, kui oma tõde kuulutama hakkas. „Meid on välja valitud ja siia elama pandud. Nad teevad meie elu heaks, et me siin püsiks. Meile hea elu meeldib. Kui sa lähed, võivad nad midagi muutma hakata. Sa võid kõik ära rikkuda!“
Paul vaatas neid üle oma salati ja rasvase lihatüki: „Ma pole esimene, kes läheb. Ja midagi pole juhtunud. Ja teile ju öeldi ka, kui teid kasti pandi ja siia tariti. Et kui tahate normaalseks hakata ja tee üles leiate, siis võib tagasi minna. Ma võin minna! See on siin seaduse järgi asumiskommuun, mitte vangla.“
„Sa ei tea midagi.“ Kõik ootasid vaikides, kuni Richard lauaplaadil küüsi krigistas. „Meid on läinud üksjagu. Mõned lubasid tagasi tulla, kuid ükski pole tulnud. Viimased kolm, meil oli kokkulepe. Ma sidusin neile superkiust köie vööle. Tagasi tuli neist,“ Richard vakatas ning jobude kari pööras korraga oma kalasilmad Paulile. „tuli vaid kuussada kakskümmend seitse meetrit köit. Mõistad, alati sama pikk jupp. Seal on miski, mis tapab. Labürindis on surm!“
Paul pani vaikselt kahvli lauale ja tõusis püsti. Kõik nad istusid seal, tema vastas reas. Ootusärevad, vihased, hirmunud. Ühes kaugemas silmapaaris aimas Paul ka terake lootust.
„Ma ei usu koletisi labürintides. On selge! Me oleme siin ju ometi tsiviliseeritud või mis? Nelja peaga lohemadu. Äh.“ Paul vehkis hoogsalt kahvlit hoidva käega. „Kuid aitäh hoiatamast. Räägin rõõmuga teie muinasjutte oma tulevastele lastele. Ja muide,“ Paul irvitas neile üle laua. „teil pole siin midagi karta. Ma suren ju seal kuuesajandal meetril.“ Richard avas vastamiseks suu, kuid Paul ei lasknud end tema vihasest pilgust häirida. „Ma olen teist ja sellest kommuunist „Seks, söök ja tappev igavus“ tüdinud. Täiesti ja absoluutselt tüdinud! Ma vihkan müüre, olgu nad või roosad. Ma tahan paremat. Ma tahan tagasi sinna.“ Paul märkas, kuidas Lydia silmad teda kuulates aina suuremaks läksid. Naise kõrval istuvad kaksikud vennad olid justkui lööki oodates pea õlgade vahele tõmmanud. „Ma olen nõus tööd tegema, nagu nad nõuavad ja kontrollitud laste saamist õigeks pidama.“ Paul kummardas ja pani kilksatusega kahvli taldrikule. Ta oli neile selle lõpuks välja öelnud. Ta oli endaga rahul.
„Mis?“ Richardi tool kukkus kolinal ümber. „Sa ei otsi seiklust? Sa tahad orjaks! Vaid töö ja kord ja ei mingit rõõmu. Tahad saada kübemeks miljardite seas? Siin …“ Richardi käsi tegi laia kaare üle kõigi kolmekümne ühe kommuuni liikme. „meie seas oled sa silmapaistev isiksus. Seal …“
„Jah, tahan,“ see oli kõik, mis tal neile veel öelda oli.
Pilt kommuuni ühistoast lagunes tükkideks ning ta oli tagasi valges labürindis. Põrand tema selja all oli ikka sama kõva, kuid kihelus nahal oli vahepeal läinud suuremaks. Ta pööras pead ning märkas, kuidas tema kõrval seinast ronib mürinal välja motoriseeritud serveerimislaud.
„Põrgut! See on nüüd küll hallutsinatsioon,“ mõtles ta vihaselt. Sõnakuulelikult kaduski toidulaadung koridori lakke, kuid mürin hoopiski valjenes. Viimaks paisus heli kõrvulukustavaks kriiskeks ning miski sööstis üle Pauli. See miski oli sama aegselt kõiki värve ja valge ja must ka. Tuhanded haamrid tagusid igat ruutsentimeetrit tema nahka. Teda väänati ja lohistati ja hüpitati.
Ja niisama äkki kui kõik algas, oli kõik möödas. Isegi üle keha sibavad putukate hordid olid kadunud. Oli vaid valutav selg ning tal oli räsitud ja väljaväänatud tunne.
Küüntega seina kraapides ajas ta end püsti. Ta oli koridoris, täiesti harilikus valges koridoris. Ühtegi koletist, ei suurt ega väikest, ei paistnud. Kuid koht polnud enam sama. See oli kindel. Teda oli edasi lohistatud. Ja kas seal paremalt paistval hargnemisel polnud midagi rohelist?
Paul seisis ja nuuksus. Siin samas oli rohelise põrandaga koridor ja selle seinal ilutses nool „väljapääs“. Ja laes, otse pea kohal, troonis tiibadega sõidukiga logo. Ta teadis nüüd, mis labürint see on. Ta saab siit välja. Tal oli tõeliselt vedanud. Hüperruumi rongide sihituskanalid pole koht, kus kaua elus ja selge mõistuse juures püsitakse.
Edasi oli kõik nagu lapsemäng. Nooled juhatasid koridor-koridor haaval ta varuväljapääsu punase ukseni, mis avanes sihituskanalite poolt tõrgeteta, nagu kord ette nägi.
Koridor selle taga oli tühi ja anonüümselt hallikaspruun. Paul hingas sügavalt sisse tolmu ja inimeste lõhna. See oli joovastav.
Aeglaselt laskus ta põlvili ja puudutas karvast vaipa. Kore harjas kraapis ta kätt. Ta oleks tahtnud vaipa suudelda ja sellel püherdada, kuid ei. Veel pisut kannatust.
„Mine ja ütle, et ma olen tagasi. Igaveseks!“ andis ta endale käsu.
Ta läks. Ta kõndis pikalt. Hallid koridorid tema ümber olid tühjad ja vaiksed. Vaid mõnikord kandus kõrvu kauge mootorite müdin ning kui Paul ületas kitsaid kõrvalkoridore, pani oma enda sammude kaja tal südame kiiremini põksuma. Ning need lõhnad tõrkuvast ventilatsioonist. Ta pidi sundima end, et hüljata higi ja sulaplastmassi ja rääsunud õli lõhn. Seda oli siiski liiga vähe, ta pidi päriselt inimesi nägema.
Ja viimaks olid nad seal. Kaks sinistes kleitides naist kõrvalkoridoris. Avatud uksest naiste tagant paistsid pruunide kastide virnad.
„Tere!“ Pauli süda lõi kolm, neli, viis korda. Mitte midagi ei juhtunud. Naised seisid ja vaatasid teda vaikides.
„Kuule, see räägib vist meiega, Lucy.“ Sosistas naistest vanem viimaks.
„Ei usu..“ Lucyks kutsutud punapea rehmas käega ja astus lattu.
„Aga kellega ta siis räägib?“ „
„Ah, sellised ei räägigi! Sulle vaid tundus. Ma kutsun elliminaatorid. Küll need juba ütlevad sellele, kus on nende koht suud maigutada!“
Punapea kadus, jättes Pauli neljakümnendates naisega hämarusse kahekesi.
„Ma tulin tagasi. Päriselt,“ kokutas Paul naise ja lahtise ukse poole astudes. „Minu nimi .. Ma olen inimene sealt.“ Ta viipas käega selja taha.
„Lucy, tee ometi midagi! Ta tuleb siia. Ta räägib.“ Koridori jäänud naine kriiskas meeleheitlikult. Paul peatus. Naine oli oma kõhna keha kramplikult vastu lao ust surunud. Ta oli seal, küünarnukid näo ette tõstetud. Lahtisest lao uksest kostus Lucy kiljumist: „Tulge juba! Viige ta tagasi, viige ta tagasi!“
„Miks? Öelge miks?“ küsis Paul väga vaikselt. „Ma tahan olla normaalne.“

10 kommentaari:

  1. Juttu lugedes, ega ka mitte tagantjärele meenutades, ei tundunud mulle kordagi, et peategelane tahaks ennast muuta või läheks minema kuna ta on nö "paranenud".
    Ausalt - ta tahab ära, kuna tal on kõrini.

    Sellest johtuvalt on see suurekaliibriline pommlause:" Ma tahan olla normaalne", paraku null-laenguga.

    Puust ette ja punaseks:

    Kes ta ennem oli? Keegi, kes oli asumisele saadetud.
    Kahetses ta midagi? Ei tea, et oleks kahetsenud, või-et tal üldse oleks olnud midagi mida kahetseda.
    Mida ta tahtis? Ära!
    Miks? Asumisel oli igav.
    Mis juhtus? Tema kavatsusi ei mõistetud, aga mida temast üldse "mõista" oli ?

    VastaKustuta
  2. krt, pole jupp aega nii kiiresti voodist välja saanud kui mõned hetked tagasi. Hablasin ära vist - väga viis mõte - aga ega ma vingumata jäta.
    Mind isiklikult huvitaks mälust välja kougitud dialoogijupid rohkem, kui otsene kõndimine läbi labürindi. Lihtsalt seigad kommuuni igapäevaelust ilma, et otseselt midagi ette pläägutama hakkaks.

    Hihi, tore lugu - juhul kui ma nüüd üle ei mõelnud.

    VastaKustuta
  3. Rääkige mulle ka keegi, mis toimub. 57? 627?
    Gloobul sihituskanalis võib kergesti lühisse minna, kas teate.

    VastaKustuta
  4. Ma loodan, et autor ei pahanda, kui ma toon välja mõned vihjed, mis mulle tahapoolkerra kummitama jäid ja siis "arvatava pointi" leidmiseni viisid.
    Ma muidugi ei välista, et ma sain kõigest täiesti valesti aru.

    "Seks, söök ja tappev igavus"
    "„meie seas oled sa silmapaistev isiksus. Seal …“ "
    "... ja tee üles leiate, siis võib tagasi minna."
    "„Ma tahan olla normaalne.“"

    Aga nüüd vinguks ka veel - annihilaatorid on vast natuke liiga krehvtine. Politsei oleks liiga leebe...midagi vahepealset st - mitte midagi otseselt tapvat, aga ka miskit, mis oleks piisavalt pahaendeline/halvastimõjuv.
    Mitte, et ma teaks, mis see olla võiks...

    Kui sõna "hõõggloobulid" oleks kasutatud ühe korra, siis annaks stiilipuntki. Vaimustava väljanägemise ja kõlaga sõna. Kaks v Kolm korda on täpselt liiga palju.

    VastaKustuta
  5. Kui ma poleks esialgset versiooni lugenud, poleks mul, vist, ühtegi mõtet, millest siin jutus räägitakse, olnud. Nüüd on, aga rikutuse piirides. Ja ma pole kindel, et see mõte on sama, mida autor öelda tahtis. Ega ma ju esialgses versioonis ka täpselt ei teadnud, mida autor öelda tahtis, ma ainult oletasin.

    Aga tegelt on diip jutt. Oudekkile kindlasti meeldib, sest vabale mõtlemisele on hoolega ruumi jäätud. Sel korral meeldib mulle vabamõtlemise ruum, kuna see on paremini välja mängitud, ei jää muljet, nagu autor oleks tahtnud öelda, aga unustas või ei oskanud.

    KaRe-le. Toimub see, et mõtle, mida tahad. Mina mõtlesin sellest, kuidas ühiskond loobus miskipärast elumõnudest nagu seks ja söök ja saatis mittenõustujad minema. Üks ullike aga arvas, et tahab tagasi. Kuigi ta ei teadnud kuhu ta tegelt tagasi satub.

    Sõnavaliku ja tekstiga saaks veel vaeva näha. Ise sa, Artur, kunagi rääkisid, et ma kasutan sõna "kuid" ja ma nüüd enam ei kasuta :D Et selle teksti juurde sobiks hästi tavapäratum sõnade valik.

    VastaKustuta
  6. Manjanalt: „KaRe-le. Toimub see, et mõtle, mida tahad.” Aitähh!
    Ma algul mõtlesin, et numbritel on miski märgiline tähendus ja see labürint sümboliseerib inimkonna allakäiku läbi ajastute. Pärast jälle tundus, et tegemist on omapärase vampiirijutuga.

    Aga kui ma pean pidevalt kuulma, et M on näinud A jutu eelmist versiooni ja teinekord A on aidanud M-l juttu kirjutada, muutun paratamatult armukadedaks (andke andeks noored, aga kui ilmuks rohkem häid jutte ja rohkem häid kommentaare ja eelkõige rohkem kommentaare minu juttudele, siis ma ehk ei peaks oma verbaalseid kõhugaase sellisel viisil vallandama).

    VastaKustuta
  7. Ok, kuna siin juba lahti seletama hakati, siis viskan enda nägemuse. Ennem mõtlesin, et kuna keskid(ka mina - olenevalt teksti auorist )loevad enne juttu kommentaarid läbi, siis poleks hea samm või nii.

    On nö kommuun kuhu kõik elukutselised hipid, radikaalsed luuletajad, ühiskonnapõlguritest kunstnikud ja muud sellised minna saavad. Ühelt poolt selleks, et nende isiksus standarditele allutatud ja reglementeeritud maailmas kaotsi ei läheks ja teisalt selleks, et nö "iivõl ühiskond" saaks vabalt toimida.

    Nu püsivat õnnelikkust erksama vaimuga inimese jaoks muidugi olemas ei ole ja antikehade puudumise tõttu hakkab nii mõnelgi igav ja nii nad siis otsustavad lahkuda. Nagu ka antud loo peategelane.
    Keegi neid ju sinna ei saatnud - ma sain aru, et see oli vabatahtlik asumine, ehk prii pilet tehisparadiis.

    Probleem, aga selles, et sel ajal kui nad sina kadusid on "normaalne ühiskond" unustanud ära selliste olemasolu. Kui ikka kord nädalas naabermaja roosa harjaga pungipoissi ei näe, siis kaob meelest, et "sellised inimesed" on üldse olemas on. Nu ja seetõttu ei ole meie "Eksinud lamba tagasituleku" etendajale osakssaav vastuvõtt üldse mitte juubeldamine passiivse töövõidu üle, vaid pigem paanika, et mis inimloom see nüüd on..."riides nigu mõrtsukas".
    Vah nii.
    Nagu ma ütlesin - võimalik, et ma mõtlesin üle, aga on sel otsest tähtsust?

    KaRe: sinu juttudega on mul mingi kala. Ma saan aru küll, et soravalt kirjutatud ja tundub, et ka grammatiliselt perfektsed, aga...huvi kaob kuskil alguses ära.
    Aga - ma loen mingi hetk selle viiruse jutu läbi, siis vaatab seda kommentaariasja.

    VastaKustuta
  8. KaRe, pole vaja armukadetseda. Arturil oli mure, et tema jutt ei tule välja, ma kurtsin FB laborilehel umbes sedasama ja siis ta pakkus, et kirjutaks koos. kogu vestlus on seal lehel täiesti avalik ja too lehekülg selliste ideede jaoks ongi.
    mulle see kooskirjutamise mõte meeldis, aga varsti selgus, et me mõtlesime kooskirjutamist erinevalt. ja üldse mõtleme täiesti erinevalt. lõppkokkuvõttes tähendas kooskirjutamine seda, et me lugesime läbi teise kirjutatud lühikese osa ja kommenteerisime kirjalikult, mida me arvame. tsuti üritasime teise jutule juurde ka kirjutada, aga kumbki ei kasutanud väga otse toda kirjutatut. aga selline suhtlemine aitas mul oma jühikese jupi päris kiirelt valmis kirjutada. arturit ma vist eriti ei aidanudki.
    ma olen nõus mingit siukest kirjutamist veel 1 kõik kellega proovima ;)

    VastaKustuta
  9. Kalmstenile. et enam-vähem nii mul see maailm välja mõeldud oli. Mingi hetk mõtlesin kirjutada "paradiisis on paha olla", kuid see suund lõpuks endale ei meeldinud. Vist ei jõudnud klaviatuurinigi. Teine analoog oli NL, kuidas need lubasid hullemad teisitimõtlejad üle piiri läände, et enda pool rahulikum oleks. Kolmas idee ei jõudnud üldse sõnadesse, see, miks toda kommuuni ülal peeti. Selgitus oli aga täiesti olemas. Loo seisukohast polnud sellel tähtsust.
    Manjanale. Oli kasu küll. Ma olen üsna kindel, et: 1. ma poleks seda lugu nii palju ümber kirjutanud. 2. võimalik, et ma poleks seda üldse lõpuni kirjutanud. 3. sulle asja seletades, sain ma aru, et toppisin esimesse loosse liiga palju mõtteid sisse, siia jäi algsetest vaid kaks, nii ma mõtlen ise vähemalt. 4. ühe sinu pakutud ideedest panin loosse sisse, kuigi teise sõnastusega. 5. tagasivaateid on nüüd tänu sinule üks, mitte kolm ja kogu minevikutegevus toimub korraga. Nii et päris suur mõju.
    aga kaks küsimust ka, kõigile.
    Kas ma peaksin loo tausta ja maailma eraldi lahti kirjutama? näiteks nädala pärast? Tahaks enne kommentaare lugeda. :) omakasupüüdlikul eesmärgil rohkem enda loost teada saada.
    Kas keegi tahab veel mingil moel ühiskirjutamist harrastada. Järjejutu vormis, nagu Manjana mõtles või mõnes muus vormis (mõne muu all on ka see, mida mina _eelmine_ kord mõtlesin).

    ja aitähKaRele. Kui keeegi ütleb, et krt, muhvi aru ei saa, tuleb lugu üle vaadata. Millalgi vähemalt

    VastaKustuta
  10. Küsimus 1:

    Oleneb. Mina arvan, et mitte, kuna praegune paneb mõtte tööle. Esimesel raksul ei saanud minagi aru, kuna pole harjunud Eesti ulmet lugedes kaasa mõtlema. Ausalt - loed selle must-valge vahelise vägikaikaveo läbi, vajutad "like" ja unustad kärmelt ära.
    Antud jutus, aga mulle meeldis just see, et maailmale, ega kommuunile polnud antud autoripoolset hinnangut. Üks oli normatiividele allutatud ja teine humanistlikel põhimõtetel(<- näiteks) teisitmõtlejate jaoks ehitatud ja naasemisvõimalusega tehisparadiis.

    Kui jäik oli see normaalne maailm, pole teada ning polegi tähtsust! Konlfikt peategelase ja maailma vahel toimus ju enne jutu algust.

    Muidugi ei saa öelda, et tegemist oleks nüüd ilmatult intrigeeriva jutuga või millegiga, mis kirjandusajaloo verstaposte pahupidi lööb, aga.. Lühijutust on naguinii suht tobe midagi äärmiselt põhjapanevat loota. Mitte, et seda ei peaks üritama - just täpselt vastupidi, aga selle eest miinuseid laduda pole mõtet.

    Kokkuvõtteks: Jäta formaat samaks, kuna oma olemuselt on see lugu üks mõnus kaasamõtlemisnõudega laast. Paar sellist veel ja Eesti ulmel on äkitse elulootust.

    PS. Kõigile ei ole naguinii võimalik meeldida ja minu arust on igasugu Sovjetimpeeriumi "ulmelisemaid" kloone juba täpselt liiga palju. Point ju siiski selles, et sellel lool ei ole midagi viga peale inimeste harjumuse, lugedes mitte kaasa mõelda.

    2: Ei aitähh, hetkel ei soovi. :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.