Ja kelluke tiliseb

Seisin, vanaema kirja vahel olnud sedel aadressiga näppude vahel, kaheksakorruselise korteritekompleksi esisel tänavasillutisel ja kontrollisin veelkord hoone kulunud numbriplaati. Vähemalt koht oli õige. Sarnaselt numbriplaadile nägi kogu kompleks välja selline nagu oleks aastatepikkune loodusjõudude meelevallas olemine temalt viimasegi elujõu röövinud, laiudes vaikselt ja räsitult kvartalisuurusel alal – kõik hooned äravahetamiseni sarnased. Majadevahelised käigud, kümned ja kümned trepid ning koridorid moodustamas võõra jaoks peadmurdvat labürinti.

Needsin mõtteis juba mitmendat korda vanemate „hiilgavat” ideed mind koolivaheajaks vanaema juurde saata ja seadsin sammud sisehoovi viiva kangialuse poole. Sissekäigu ees olev raudvärav avanes oma õlitamata hingedel raskelt ning sellega kaasnev heli tundus kangialuse vaikuses ehmatamapanevalt vali. Värava õudusfilmilik krigin kõrvus kumisemas aitas järgnevad kümmekond või veidi rohkem, hämarat ning erineva risuga palistatud, meetrit peaaegu kiirkõnnil läbida.

Sisehoovi paistev keskpäevane päike pani hetkeks silmi pilgutama kui esimesed sammud kangialusest välja astusin.

Kiire pilk üle hoovi ainult kinnitas arvamust, et kompleksi parimad päevad olid juba möödanik. Hoovi keskel asuv tilluke kuiv purskkaev, mis tõenäoliselt kunagi oli siinseid asukaid rõõmustanud veevulinaga, oli vee asemel täis prügi. Vanast purskkaevust vasakul asus väike laste mänguväljak liivakasti ja kiigega, mis hootiste tuuleiilide käes kriiksus. Hoovi  paremas servas aga asusid kolm poolkaares paigutatud pinki. Ühel neist istumas vanem naine, kes toitis kolme enda ees kudrutavat tuvi.

Vaatasin veel kord sedelit ja lugesin tähelepanelikult sinna kirja pandud aadressi ja juhiseid. Tõstsin seejärel pilgu paberilt ja silmitsesin mind ümbritsevaid hooneid, et leida ükskõik millist silti või tähistust, mis mind edasi aitaks.

Kõik tundus justkui välja surnud. Ainult kusagilt kõrgemalt läbi avatud akna kostev nõrk muusika ja vana naine pingil olid tunnistuseks, et ma pole üksi. Vaatlesin hetke kuidas naine enda ees kekslevatele lindudele perioodiliselt süles asuvast paberkotikesest midagi loopis, mille peale nood siis tormi jooksid.

Olgu. Võta end kokku ja mine ja küsi temalt abi. Sa ei ole enam poisike ja ta ei näe välja keegi, kes muutuks koletiseks kui talle lähemale astuda. Ma ei saa aru miks ma kardan.

Hingasin sügavalt sisse ja välja ning kõndisin aeglaselt naise juurde. „Vabandage, kas te oskate öelda, kuidas ma leiaksin üles selle korter?“ küsisin võimalikult viisakalt ja tõstsin sedeli aadressiga tema silmade kõrgusele. Kõnetatu pööras nüüd esmakordselt pilgu tuvidelt minule. Keha läbis ebamugav judin kui märkasin, et tal oli vaid üks terve silm, mis nüüd pingsalt mind puuris. Hetke vältel mõtlesin, et äkki ta ei saanud minust aru ja pean oma palvet kordama, kuid siis pööras ta oma pilgu sedelikesele ning kummardas oma ainukest silma kissitades ettepoole. Sirutasin käe kaugemale välja, et ta võiks seda paremini näha.

Ta uuris hetke paberit ning näitas siis tummalt mulle otsa vaadates nimetissõrmega üle oma parema õla. Langetasin käe, pomisesin kiiruga midagi tänu taolist ja kiirustasin näidatud suunas. Temast möödudes haaras ta ootamatult minu käest. Pöörasin ehmudes ümber püüdes oma kätt tema haardest lahti tõmmata, kuid tema haare oli tugevam kui oleks võinud oodata vanalt naiselt.

„Kui su süda on puhas siis ta aitab sind.” Naine tõmbas mind endale lähemale ja poetas midagi minu pihku ja surus selle siis rusikasse. „Ära seda kaota!” ütles ta mulle vandeseltslaslikult ja lasi mu käe lahti.

Ma suisa tormasin trepi poole. Esimene korrus. Teine korrus. Koridor vasakule ja paremale. Proovime vasakut. Järjekordne koridoride lahknemine. Oo õudust! Vasak, vasak, parem. Veelkord paremale. Jälle koridorid ja jälle hargnemised.

Ahastuses jäin lõpuks keset järjekordset pikka tühja koridori seisma. Võtsin seljakoti seljast, asetasin selle oma jalgade ette, toetasin selja vastu seina ning laskusin põrandale istuma. Panin silmad kinni ja langetasin pea põlvedele ja üritasin kõigest väest, et mitte nutma puhkeda.

Mõned minutid selliselt istudes tundusid igavikuna. Sel hetkel panin tähele, et hoidsin ikka veel kätt, mida naine kinni oli hoidnud kramplikult rusikas. Tõstsin käe silme ette ja avasin aeglaselt peo. Seal oli väike hernetera suurune toiduraasuke. Samal hetkel kuulsin tilinat.

Minu ees põrandal istus rott, punane lehv ümber kaela seotud ning selle küljes väike kelluke, mis iga tema järsema liigutuse peale tilises. Ta tõusis sabale toetudes oma tagajalgadele ning silmitses, samal ajal ninaga läbi õhu nuuskides, tähelepanelikult mind.

Vaistlikult sirutasin peopesa aeglaselt ettepoole ja jäin hinge kinni hoides ootama. Rott laskus maadligi. Tegi mõned ettevaatlikud sammud minu poole ja jäi siis seisma. Seejärel veel mõned sammud, tõusis tagajalgadele ja haaras pakutava toidupala oma hammaste vahele ning taganes siis kiiresti mõned sammud. Pilk endiselt minule suunatud võttis tpiduraasukese oma käppade vahele ja alustas maiustamist.

Olles lõpetanud seisis ta hetke mulle otsa vaadates ja jooksis siis minema, kelluke iga suurema hüppe korral helisemas.

„Oota,” hüüdsin talle järele ning kargasin püsti, haarasin kiiruga seljakoti ja tormasin rotile järgi. Tagaajamine mööda koridore ja treppe oli väsitav. Mitu korda kaotasin ta silmist, kuid kellukese helin aitas teda uuesti üles leida. Tagaajamine lõppes aga sama järsku kui oli alanudki. Järjekordse trepi viimaseid astmeid ületades avastasin end järjekordsest majadevahelisest hoovist, mis oli küll esimesest mitu korda väiksem mahutades sinna vaid ühe seina äärde asetatud pingi, selle kõrval asuva prügikasti, paar üksteise otsa pandud pappkasti ning ristkülikukujulise kiviplaatidega ala, mis oli ühe keskmise liivakasti mõõtu. Ja selle kõige keskel istus nüüd tuttav rott ning pesi ennast rahulolevalt.

Jälgisin seda vaatepilti trepilt, kuis järsku kostus minu kõrvalt rõõmus hüüatus ja paremast koridorist jooksis välja väike tüdrukukene valges punasetäpilises kleidis, samasugune punane lehv nagu rotilgi, juustes lehvimas. „Siin sa mul oledki, Kallike. Ma olen sind igalt poolt otsinud. Ega nad sulle liiga ei teinud, need pahad poisid? Ega ju?”

Jälgisin veel mõned hetked tüdruku rõõmustamist ja astusin siis trepiavause varjust hoovi. „Kas see on sinu rott?”

Tüdruk pöördus ehmunult minu poole ja vaatas mind paar sekundit oma suurte armsate silmadega, haaras siis roti sülle ja kadus koridorinurga taha enne veel kui jõudsin teda hüüda, ainult kelluke tilises veel kusagil koridoride rägastiku sügavuses.

Samal hetkel kostus minu pea kohalt ukse avanemise heli ja koheselt selle järgi hüüatus: „Oi, tere tulemast! Küll sul võttis ikka aega.“

* * *

„Kas ma jätan akna ööseks lahti?” küsis vanaema minu peal olevat tekki kohendades.

Noogutasin.

„Olgu siis. Head ööd!”

„Oota!”

Vanaema pöördus ukse peal ümber. „Jah, kallis?”

„Kas sa tead siin mõnda peret, kus on väike tüdruk? Nii 5-6 aastane.”

„Ei. Juba paar aastat pole siin ühtegi nii väikeste lastega peret. Pärast seda kohutavat õnnetust üle-eelmisel talvel.“ Memm jäi mõttesse ja raputas pead. „Kohutav õnnetus.“ Tegi järjekordse pausi nagu, millegi olulise üle pead murdes. „Kui ainult nii külm ei oleks öösel olnud. Keegi ei tea senini, miks ta rumaluke sinna läks. Ah, mis ma nüüd sellest. Ei ole sul vaja seda kohutavat lugu teada. Head ööd!”

„Ööd!”

Uks vanaema seljataga sulgus.

Tõmbasin teki kurguni ja üritasin vaikselt hinge kinni hoides kuulatada aknast kostvaid helisid. Tüdrukukene ja tema Kallike. Nad on seal kusagil. Üksi, oma punaste lehvidega. Ja kelluke tiliseb.