16.09.12

Taas kordub kõik ...

"Kuhu ma siis sedakorda sattunud olen?" mõtles Pal uudishimulikult ringi vaadates. See ei saanud olla ta koduplaneet, sest Päikest polnud taevas, kuigi oli nii valge, et silm seletas ümbrust. Kogu valgus oli siiski kuidagi roheline, mis tekitas õõvastust ja meenutas talle tahtmatult kodust selle värvi kohta käivat sõna "mürkroheline" -  "Ah niisugune see siis ongi!" jõudis mehele kohale mõttevälgatuse tähendus.
Miskit oli ilmselt valesti läinud. Kuigi... ta polnud ju speisserit kruttinud, seega ei tohtinuks ta ruumis eriti katastroofiliselt ümber paigutuda, sest vaid sisselülitatud speisser tagas kosmoses ümberpaiknemise. Kuid see riistapuu oli pärast viimase treti apsakat jäänud korda tegemata - polnud lihtsalt aega ja ta pidi proovima vaid taimeri uut seadistust ning tegema pisikese ajahüppe oma koduplaneedil.
Pal sügas vasaku käega kukalt ja mõtles, et Ria ei teadnud ta tänasest tretist midagi ning teda haaras õõnsakstegev ahastus.. "Mis nüüd saab?" Eelmisel korral, kui ta speisseri tuksi keeras, oli Ria ta tagasi koju aidanud  ja kõik oli siiski õnneks läinud. Ta oli seepeale oma kaasale tõotanud, et ei tee kunagi enam üksitrette ja võtab piiga alati endaga kaasa. Nüüd aga... Nüüd oli ta siin eiteakus ihuüksi ja ei teadnud, kas saab veel kunagi seda magusarmast olevust veel hellitada ja kallistada..Midagi polnud teha -  kõigepealt silmitses ta plinkivaid näitureid armatuurlaual enda ees ja veendus, et aparaadi aju pidi krussis olema, sest need teatasid talle täiesti ühemõtteliselt, et ta asub oma koduplaneedil  aastas 2014 ja pealegi asub ta kodulinna lennupolügoonil, kust ta oma tretti oli alustanudki. Seega oli toimunud vaid paariaastane hüpe tulevikku!



"Ei saa olla! See on võimatu! Kust tuleb see roheline valgus?" Pal vaatas illuminaatori poole ja - sealt see tõesti tuligi jämeda, peaaegu nähtava lehtrina tungis see kapsli sisemusse ja moonutas kõik värvid seal. Veel kord kiirpilk ekraanile, ja ta sai kinnituse, et kõik oleks nagu korras  -gravitatsioon vastas kodusele, õhk samuti, valgustugevus samuti, aga... see oli ju roheline!  Ei, peab välja minema ja asja pisut uurima. Ta avas kapsli väljappääsu ja hüppas välja ning sattus põlvini kohevasse kumehange, kuid ... seegi oli roheline nagu kõik muu siin maailmas. Talle jõudis kohale, et see peabki nii olema, sest ilmselt oli valgusallikas ise roheline, kuid lumi - see tundus kuidagi kodune ja piinav ahastustunne hakkas pisut taanduma. Siis rabas teda aga välguna taipamine, et pole näha ühtegi inimest, kuigi polügoonil toimus pidev rahvamasside sagimine. Miski oli siiski valesti ja ta seadis kõhklevalt sammud taamal kõrguva keskusehoone poole. Selle kilomeetri, mis teda hoonemürakast lahutas, läbis mees mõnekümne minutiga, sest lumi oli ju põlvini ja ta hakkas raskelt hingeldama, nii füüsilisest pingutusest kui ka õõvastavast tundest, et ta on ihuüksi.
  Keskusehoone paraadvärav oli pärani, ka see tundus veider, sest muidu olid selle maja kõik mulgud pidevalt suletud ja vaid siis kui inimene ilmus uksesilma vaatevälja ja nõudis häälekalt sissepääsu, nihkusid liugväravad avali. Pal astus kõhklevalt majamüraka sisemusse ning kohkus iseenese sammudest tekkinud õõnsast kõmast paigale. Kuid kohe kuulis ta vasakpoolsest galeriikoridorist kostvat sammuklõbinat, mis lähenes hirmuäratavalt kiiresti ja ta otsustas igaks juhuks tugisamba varju tõmbuda. Tegelikult pidanuks ta ju rõõmust lakke hüppama, sest ta polnud ju enam üksi. Sammud vähemalt tõendasid seda. Ja see teine pidi olema naine, sest jut sellist klõbinat tekitasid nende kõpskingad kõval aluspinnal.
   " Hei, on siin keegi?" kajas läbi tühja ootesaali reibas naisehääl. See hääl rahustas Pali, kuid süda hakkas rahunemise asemel veelgi tugevamalt pekslema, sest see oli ju... "Ei, see ei saa ometi tõsi olla!" tõrjus ta peletükkivat lootusepilve, mis tast üle uhkas. See ei saa ju olla, et tulija on nimelt Ria?! Ettevaatlikult piilus ta oma redupaigast hääleallika poole ja kohkus  - küsija oli tõesti tema armas kaasa.
 " Pal! Tule silmapilk sealt välja, sind on nähtud ja sulle on ette andeks antud!." Mees lasi alistunult pea longu ja nihkus samba varjust välja ning siis, avades käed embuseks, sööstis naise poole : "Ria!! Oled see tõesti sina?"
 " Muidugi, mu kallis! See olen tõesti mina!. ma teadsin, et sa pole mind maha jätnud ja tuled tagasi. Seepärast ootasin ma sind just nimelt siin, polügoonil, kõik need kaks piinavat aastat ja näed - ära jõudsin oodata, kuigi keegi ei uskunud, et sa selle rikkis masinaga ellu jääd," pühkis naine ojadena voolavaid rõõmupisaraid põskedelt ja langes mehe avatud käte embusse.
  Õnne- rahunemis- ja turvatunne täitsid neid ühekorraga ja pilgeni. Siiski taipas Pal küsida, mis juhtunud on, miks on kõik roheline ja inimtühi?
 Naine seletas talle siis segaselt, et 2012. aasta lõpul oli Galaktika südamest lähtunud ülivõimas elektromagnetlöök hetkega hävitanud kogu planeeddi elektroonilised ja elektrilised süsteemid ja inimkond kohaneb nüüd tasapisi oma uue,võipeaks ütlema,"vana" mehhaanilise eluga.
 " Aga miks on kõik roheline?" ei piisanud Palile naise selgitusest. 
 "  Ah, tead, kallis, need uued peremehed ei talu valget valgust ja nii tekitasid nad planeedi ümber valgusfiltri, mis laseb läbi vaid rohelist lainepikkust. Aga üldiselt - elada saab ja, peamine on ju see, et meie sinuga oleme elus, saame kõike uuesti alustada! Kas pole tore?"
" Jah, see on tõesti imetore!!!" kuulis mees end häälekalt mõtlemas ja vangutas pead, mõeldes nende möödunud, kiivakiskunud elule ning lisas siis naise smaragdroheliste silmade sügavusse vaadates õrnalt : " Loodame, et seekord läheb paremini!"

10 kommentaari:

  1. Ma olen kuri! Mõtlesin, et panen ainult selle "loe edasi" vahele, aga siis avastasin, et autor pole oma lugu üldse üle lugenud. Ma ka ei lugenud, aga kui mõnede sõnade vahele (mille vahel on kirjavahemärk) pole ühtegi tühikut pandud, kui jutumärkide ja teksti vahele on tühikuid pandud, siis ma saan kurjaks. Sellised vead karjuvad minu silmisse! Ja ma vaatasin ainult esimesi lõike. Mina ei loe jutte, kus igas lauses on hooletusvead, tegelt ka. Näpukad näitavad hoolimatust lugeja suhtes.

    PS! Ja miks sa pealkirja pealkirja reale ei pannud, vaid teksti?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vabandan väga, kuid ei ole selles blogimises eriti kogend luuraja! Lihtsalt ei oska ... Mismoodi pealkirja reale kirjutada? Ma proovisin seda algteksti küll parandada, kuid miskipärast ei reageerinud see riistapuu mu õilsatele paranduspüüetele!!! :)

      Kustuta
  2. Iga uus autor
    Algul segaduses all
    Jumala viha
    *
    Esimesest veerandtuhande sõna seas kordus neli korda naljakas peamiselt vist kõnekeelne väljend „trett“.
    „…polnud ju speisserit kruttinud, seega ei tohtinuks ta ruumis eriti katastroofiliselt ümber paigutuda, sest vaid sisselülitatud speisser tagas kosmoses ümberpaiknemise.“ - pärast nii veenvat lauset ma midagi muud enam ei usu.
    *
    Õigekiri jääb
    Blogimisel nii nagu
    Päris maailmas

    VastaKustuta
    Vastused
    1. inimesele meeldib
      kui pühak temaga kõneleb psalmides
      kuid ei anna alla*

      *mulle kangesti meeldib su kommentaar

      Kustuta
  3. Nii kurjade kommentaaride peale ootasin hullemat. Palju hullemat. Aga näe, tänu neile sain positiivse üllatuse. Ehk ükski kuri kommentaar ei jää maailmas karistamata. ;)
    Kuna kriitikat on juba küllalt öeldud, hoian enda ja teiste aega kokku. Ega's enne öeldu tühjast laest ka polnud.
    Ütleks ainult, et kui alustasid, siis pane edasi, kuni tead, kuhu paistad jõudvat. Pärast seda langeta otsus. Oudekki ütles siin kunagi, et kui kirjutaja jätab esimese kurja kommentaari peale kirjutamise järgi, ei saa tast kunagi kirjanikku, sest varem või hiljem öeldakse ükskõik millise kirjutaja kohta teravalt, sõltumata tema tasemest. Et otsusta ise, kas tahad heaks saada või ei. Soovitaks tahta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kurjus? Ma usun, ka Kõigehirmsam siin dramatiseeris meelega üle, nii tema kui selle teise ürgviha oli suunatud tehnikale, mitte loovusele. See tähendab, puudused on valdkondades, mida saab õppida, harjutada, lihvida.

      Kustuta
  4. Siin hargneb paraleelselt 2 südantlõhestavat draamat. Üks on tore algaja kirjamehe ulmejutuke tulevikumaailmast, kus mees kardab ajarännakult koju tulla, sest naine on vihane. Lõpuks antakse kõik andeks, kallistatakse ja lepitakse ära. Väga nunnu.
    Teine lugu on palju tõsisem. Seal on prillidega, kuklas krunniga ja pika, ütleks lausa pesapallikurika mõõtu kaardikepiga hiiglaslik Õpetaja. Tema ees seisab väike kühmu tõmbunud esimese klassi poisike. Higitilk kukub koolivormi krae vahele. Ta saab kõigest aru. Ta lubab enam mitte kunagi nii teha. Mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks, ütles juba Pamela Anderson kui oli Mötley Crüe trummari käest korduvalt peksa saanud.

    VastaKustuta
  5. Väga segane jutt, pole üldse mõnus lugeda. Liiga mitu hüplevat teemat, liiga kiirelt tulev ja kuidagi amatöörlikult mõjub lõpp.

    Algus oli iseenesest meeldiv, no, et rikkis masin on kandnud ruumiränduri?! kuskile pärapõrgu. Aga siis läks sihukeseks oina unenäoks, et (vabandage väljendust).

    Viimane pool tuleks täiega maha rookida ja uuesti kirjutada, muu seda juttu ei päästa. Algus on huvi tekitav aga see lõpp, no see ei sobi mitte. Nagu sadul sea seljas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. täpselt nii, et algus oli tubli, kuid lõpus tekkis kaos. Lõppu võiks tõesti ümber kirjutada. On mitu head liini, mida võiks arendada. Valguse muutumine peaks teoorias ka organisme mõjutama. Kuid see selleks. Lihtsuse ja harjutamise mõttes võiks lõpus olla üks korralik hack&slach. "Mees astus speisserist välja, võttes igaks juhuks kaasa nurgas seisva sapöörilabida ... nurga tagant vaadates nägi zombisid. Hüppas välja lõi nõnda, et rohelist putru lendas. ... Vaatasin laibad üle, ei olegi zombid, hoopis mingid kuradi tulnukad. ... naine tuli AK47 õlal ... põrutasime minevikku tagasi ja võtsime laibad kaasa näitamiseks. ... Once again the day is saved."

      Noh, harjutamise mõttes just. (Peaks ise ka harjutama) Kuigi labori rahvale meeldib ilmselgelt peenem mõttemäng. Mulle muidugi ka.

      Kustuta
  6. Siin on ju ainult mõte, millest võiks lugu kirjutada, aga lugu ennast, probleemi, lahendust, tulemit ei ole sootukski. Filmi ka ei ole, mis siis, et ilus roheline koloriit on materjalil.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.