02.09.12

Usu, palun

Kell 03:17. Michael magas oma pruudi voodis ja ta ei teadnud, et vaid kuus sekundit, seitse südamelööki ja üks hingetõmme oli tal veel elada jäänud.

Kell 03:17:06. Londonit tabas Kuakumeede annihilatsiooni kassettpomm. Miljonid inimesed kaotasid oma elu, Ühinenud Kuningriik kaotas oma pealinna ja maailm ainsa inimese, kes oleks saanud neid päästa.

„Sa kaotasid kihlveo.“ Hall sisalikunägu pöördus konsoolide kohalt kaaslast vaatama. „Sa ütlesid, et elavhõbeda kontsentratsioon tõuseb plahvatusega kolm korda vähem. Nii suure mürgikoguse peale peaksid sa mulle tegelikult topelt tasuma.“

„Kes võis teada, et neis nii palju elavhõbedat on.“ Piloodi kabiini sissepääsul passinud kiitsakavõitu kuakumee nihkus vaikselt kaugemale. „Sa nägid ju ise ka müügidokumente. Kirjas oli, et planeedil on kergelemendiline elu.“

„Seisa paigal.“ Vestluskaaslane jõnksus röögatuse peale kabiini tagasi. „Seisa ja kuula. Sina võid olla kõrgelt haritud, kuid mina, näe, teadsin ka tehnoloogia osa lugeda. Võib-olla vanaduse nõtrusest? Aga ehk hoopis kogemusest? Mitmes iseseisev lend see sul nüüd ongi? Kas polnud esimene? Ja kohe taoline prohmakas. Oi-oi. Topelt tasumine on sulle veel kergelt pääsemine, sest mina viskasin automaatandurite järel kohe ka filtrid alla. Nii et kas topelt või nagu kihlveos oli?“ Vaikseks jäänud kabiini laeekraanil vahetus ookean kõrghoonete ja hävituslennukite düüside kumaga.

„Tubli-tubli. Ma näen su näost, et oled mõistlik hing. Aga siin läheb veel lõbusaks, ka sul, Orokem.“

Kaks päevaalgust hiljem pidi Orokem tunnistama, et piloodil, keda kõik Pommitajaks kutsusid, oli olnud õigus.

„See on tõesti suurepärane,“ kriuksus ta mõnust, ise päeva esimest rooga süües ning all laiuvale linnale vaadates. „Vaata Pommitaja, seal tümitavad kolm kohalikku neljandat. Kas veame kihla, kaua nad viitsivad?“

„Aitab-aitab-aitab. Tööd tuleb ka teha. Süsteemi sisenesid esimesed nunnu-küttide laevad. Me peame neile kuumemad jahisektorid ette valmistama. Muide,“ vana sisalik tõusis, esimesi käsi lõua all ristates. „Kas sa tead ikka, et Pommitaja on minu hüüdnimi? Mis?“

Orokem jäigastus ning ta silmad muutusid kergelt rohekaks.

„Just-just, minu kallis analüütik. Pea meeles, et varsti tuleb päev, kui sa ütled mulle „minu keha soojus Mourutum“.“

„Keerdus ussiaukude nimel.“ Orokem vaatas oksekarva sinise taeva taustal eemalduvat selga. „Ta mõtleb seda topelt tasumist ikka tõsiselt! Tema, mis ta nimi nüüd oligi, Mourutum?“ Hall krobeline selg kadus tugibaasi ukse taha. „Võib-olla juhtub temaga siin midagi. Soojavöö ütleb üles näiteks.“ Orokem veeretas jooginõud käes. „Siin on ju nii külmi kohti. Ja need kohalikud tulistavad. Võib ju ometi juhtuda midagi.“

Järgmised päevad ja nädalad ei jätnud Orokemile kuigi palju mahti muretsemiseks. Tööd oli palju, kuid ta sai hakkama. Ta otsis õrnahingelistele kiibitsejatele kohti, kus peibutusmulaažide peale asju juhtuma hakkas või veel õrnemahingelistele südantlõhestavaid vaateid tsiviliseerimatusest. Õnneks pidas automaatika kenasti vastu ning kliendid olid mõistlikud ja jõukad.

„Ilus nagu lapsepõlve unenägu,“ pidi ta endale tunnistama. „Kui ilusa unenäoga öö järel vaid päeva ei tuleks.“

Just enne kui viimane täispuhutav lendav taldrik otsa sai, avas kompanii külastusteks süsteemi Cornea x6 sinine3 ning õrnhinged kadusid kui neutriinotuul uusi nunnusid vahtima.

Pommitaja ohkas kergendatult ja saatis enda juurest Orokemi sappa kilavate silmadega ja õlal lahingannihilaatoritega jahimehi ning karmi näoga tüüpe, kes igal sammul rõhutasid, et nad ei kuulu ühtegi militaarüksusesse, ise samal ajal kätt põues või taskus hoides.

„Hei sina!“ Kosmose dessantväe mundri värvi ülikonnas kuakumee vehkis Orokemi poole laserrelvaga. „Meil oleks sõpradega jalutuskäiguks vaja kolme horisondi jagu juba tühjaks tehtud linna. Oskad soovitada?“

„Kolm mida? Vabandust.“

„R-r.“ Tüüp lõnksutas nördinult lõugadega. „Ala, mille keskpunktist võib kolm korda horisondini minna, enne kui kahjustamata piirkonda jõuab. Said aru? On siin sellist?“

Orokem leidis kõigile kohad, mida nad vajasid. Piirkond täpselt kolme aborigeeniga, koht, kus võis korraldada sari-tuumaplahvatusi, mägesid, millel võis katsetada tehisvulkaanide rajamist kiviplaneetidele. Pommitaja, mis ta’nd oligi, Mourutum, oli temaga rahul. Töö käis ja raha tuli.

„Kõik. Absoluutselt kõik läheb müügiks, mu armas Orokem.“ Pommitaja jälgis lahkuvaid ämblikrassi laevu ning hoidis sõrme pealülitil. „Ma teadsin, et ka selle loperguse kivivare eest saameme nutsu.“

Orokem niheles oma istmel. „Pigem vedamine, et lollide otsa komistasime. Planeedilõhestaja katsetamiseks on siit kõrvaltki küllalt planeete võtta.“

„Ei-ei. Neil planeetidel võib olla elu või muud väärtuslikku. Enne tuleb uurida ja tõestada, et ei ole. Kõik see võtab palju aega ja raha. Siin aga. Hops. Pista Pommitajale nuts pihku ja põruta see elutu planeedilogu mööda Galaktikat laiali. Aga nüüd mu musike.“ Pommitaja vajutas lülitit. Just praegu laekus raha ja algab start.“

Orokem tundis, kuidas laev nende all aeglaselt kaldus ning esipaneelil muutusid tähed järjest sinisemaks.

„Tead,“ Orokem kratsis koonu. „Mul on natuke kahjugi neist seal. Õigupoolest ju rumal viis suremiseks.“

„Oi-oi, oi-oi. Ära nüüd töinama küll hakka. Muidu on veel pulmas silmad punnis.“ Orokem võpatas, kui vanem sisalik piloodiistmelt tõusis. „Oota, mul on siin sahtlis üks ilus nekroloog neile reodele järgi hüüda. Ostsin selle veel kalli raha eest pealinnast.“ Panipaikades tuhninud, tõi ta viimaks nähtavale õhukese kollaka varjundiga liistaku.

„Meeskond püsti! Valvel! Mälestame lahkunuid.“

Piduliku näo ja harda häälega luges ta ainsale valveseisangusse tardunud kuulajale: „Teie, juba surnud. Pärit sellelt planeedilt, mida kohe enam pole. Olge te õnnelikud, et teil üldse niigi palju elu oli.“

Orokemil vajus aegamööda suu lahti. See on kogu nekroloog?“

„Jah, muidugi. Kaua me peame siis neid taga nutma? Või mis on nende veel suurem saavutus kui et nad olid elus? Aga nüüd. Küllalt.“ Kollakas leheke kadus jälle oma kohale. „Ja mis hala. Ülehomme on ju meie pulmad. Kaheks ringiks saab sinust minu kaasa, nagu kihlvedu ütles.“

„Aga teisi võimalusi, näiteks …“

„Ei mingit kauplemist. To-pelt. Usu palun, vana sisalikuhing vajab hädasti sooja.“

14 kommentaari:

  1. Õu, kuhu liigendus jäi? Lõigud? Praegusel kujul on jutt loetamatu.

    VastaKustuta
  2. Vabandust, kombinatsioon word, Live Writer ja Bloger keeras miskit sassi. Nüüd peaks kombes olema.

    VastaKustuta
  3. Nyyd jääb selgusetux, mismoodi Michael oli ainus inimene, kes olex suutnud Maa päästa.

    (Michael . . . Knight? Iiik!;) )

    VastaKustuta
  4. Kas see peaks selguma? Kõige lihtsam lahendus probleemile oleks küll antud jupp tekstist välja võtta, kui tingimata peab selguma. Seepärast küsingi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ei peaks selguma!
      Tuues paralleele filmiga oleks see vana hea "suur staar mängib episoodilist tegelast" trikk.
      Lõik on tarvilik tausta tekitajana.

      Kustuta
  5. Kristen 'Õiglane' Michael. Lasersilmad ja salavõrgustikud. Külmavereline püsisoojane. Käega katsudes külmutab kameeleonid jääkiviks. Londonis, komandeeringus. Läbirääkimised Protestantliku Rüütlite Kuningliku Orduga. See mees pidi päästma inimkonna. Kuid läks nagu alati.

    (vabandan lõõp-spämmi pärast, kuid see küsimärk jutus oli siiski inspireeriv)

    VastaKustuta
  6. Selle loo lugemine pani mind küll lõõtsutama. Iga uus lõik on segast infot ääreni täis mis eriti eelmisega ei haaku. Sisalikud räägivad nagu inimesed a'la "sa ikka tead et pommitaja on mu nimi". Pommitavad, müüvad, ostavad ja vahetavad, teenivad raha, filosofeerivad juurde, loevad möödaminnes nekroloogi. Vahepeal vilksatavad ämblikud oma laevadega läbi. Okse on neil sinine. Lõpuks abielluvad aga seda ka kihlveo peale mingiks segaseks kaheks ringiks. Uhhhhhh, võttis ikka võhmale küll.
    Kolme silmapiiri mõõtühik oli lahe aga tundub kõrge tehnoloogilise tasemega sellide jaoks natuke liiga ebatäpne. Teada on ju et kui kuskile suunda astuma hakata liigub silmapiir eest ära. Kui õhku tõusta ja lennata läheb jälle silmapiir igas suunas kõvasti kaugemale. Päeva alguse järgi ei peaks kosmoserändurid aega ka arvestada saama.
    Aga ega lugu iseenesest halb olnud. Sisalikud, kuigi tegelesid täiesti arusaamatu asjaga, olid päris muhedad tegelased.

    VastaKustuta
  7. Mulle jättis ka jutt imeliku mulje.. See kuidas uus info tuli uue info järel, mis tõi uue info ülekülluse. Ning see tõttu oli raskusi keskenduda lugedes ja lõpetades jäi mulje nagu oleks unenäolist juttu lugenud: toimus hunnik tegevusi ja lõpus oli mingi pulm, aga mõistus ei suutnud seda eriti omavahel ära siduda ja tulemusena ei saanud aru ka, et mis seal täpselt ikkagi juhtus.
    Äkki kui jutt oleks 3-5 korda pikem aga sisu oleks samaks jäänud, siis oleks lugu parem saanud, sest fantaasiat oli palju (liiga palju nii väikse jupi peale?).

    VastaKustuta
  8. OK. tõstsin jutu kausta "Antud kujul ei kõlba, kuid ümberkirjutamisega võib veel asja saada".
    Aitäh kommenteerijatele.

    VastaKustuta
  9. Päris loetav, kuigi see sisaliku - värk tundus kuidagi ahvideplaneedilik, eriti nende abiellumine lõpus!
    Kahjuks aga mitte sama efektne kui "võrratu šmpansikoon" "Ahvide planeedi" puändis...
    Aga pole midagi, kuigi ilma kommideta oleks Micheal
    Knight'i asemel ka Rüütli Miku olla...

    VastaKustuta
  10. Eelkõnelejad on küll seda varemalt öelnud aga jah, lõiguti kirja pandud hea lugu. Selline hakitud justkui oleks iga kirjanandud lause kohta üks (või koguni kaks) siduvat lauset kuskile ära kaotatud.

    Mul on kuri tunne, et minu äraoleku ajal olete te hakanud üha paremate lühijuttude asemel mingit diipi kunsti plötserdama.

    Võta kirjuta nüüd ilusti siduvad ja ühendavad laused vahele ja juurde ning sellest võib saada täitsa tore jutt. Praegu on küll kas kunst või jampslik sonimine. Kohati tekkisid vaimusilma mõned arusaamiskiired või vahvad kujutluspildid mis kohe uue veidra infolaadungiga hävitati. Jutt peab voolama mitte kirkaga vastu pead peksma.

    VastaKustuta
  11. Ahaa. Taavi Kanguri skaala järgi siis olen jõudnud neljanda tasemeni kümnest. Loodetavasti tõusnud sellele, mitte langenud.
    Kui oma jutte üle loen, siis päris alguses vahetasin peamiselt sõnu jms, nüüd tegelen lausetega ja vahel lõikudega. Eks jutt kukub ka nii välja.

    VastaKustuta
  12. paluks seda kanguri skaala viidet, tahaks ka kontrollida

    VastaKustuta
  13. Palun, siin see on:
    http://kirjutamise-abc.blogspot.com/2012/04/avaldamise-eelastmed.html

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.