30.12.12

Kõik mehed on sitapead!

Ma ei tea, kas just siin on see õige koht, kus ma endast kõik peaksin ära rääkima, aga äkki Te mõistate mind. Teil on ju piisavalt fantaasiat? Ma tahaks uskuda, et on, muidu Te poleks siia sattunudki. Te ju loete ja usute neid jutte, mida inimesed on välja mõelnud, et end ja teisi tõelisest maailmast eemale kiskuda, kuna reaalsus on kas liiga igav või vastikult masendav. Minu jaoks on elu alati liiga masendav. Mõnikord ma kardan end mõeldes, et äkki ma naudin masendust, et mulle meeldib, kui ma olen tükkideks rebitud ja pean end jälle üheks tervikuks kokku ehitama. Võib-olla ma mõnulen hetkedes, kui keegi mulle haiget teeb? Kuigi ma ise kujutan ette, et ei tahaks kohata inimesi, kes valu naudivad või minult vägivaldset käitumist ootavad. Kuid tegelikult ei tahtnud ma kohe kõike rääkida, kuigi lõpuks ei pääse ma ka võikamatest detailidest, sest muidu poleks jutt täiuslik.


Kõik sai alguse mõned kuud tagasi, kui ööd kestsid juba märgatavalt kauem kui päevad ja põhjamaine pimedus võttis tahtmise edasi elada. Ma vägistasin end hommikuti tõusma ja riidesse panema. Söömine ei pakkunud juba ammu mingit huvi ja igapäevasest kohvimaratonist tekkisid makku kõrvetised. Ometigi sundisin end vajalikele asjatoimetustele ning keegi ei uskunud, et alati rõõmsameelse oleku taga võiks peituda keegi, kes üksinda jäädes ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ning veetis tunde meeleheites ahastades. Tüüpilise eestlasena oskasin oma kehva tuju sügavale pudelitesse uputada. Üksinda joomine ei tulnud kõne alla, sest purjusolek korjab kõik pidurid pealt ja kui kellelegi näitemängu etendada pole vaja, tuleb kohtuda oma sisemise tüübiga, keda ma eriti ei armasta. Nii sattusingi pidutsema erinevatesse seltskondadesse, kus end üksikuna tundvad tüübid üheskoos teesklesid, et elu on ilus ja paremaks läheb.

Ühel tavalisel laupäeva öösel sattusin baari hetkel, kui seal polnud ühtegi tuttavat. Peale baarmeni, kellele ma juba ammu ei ütle, mida juua soovin, vaid ta teab seda ise ja võtab külmikust õlle kohe, kui mu külmast punetav nina ta nägemisulatusse jõuab. Istusin leti äärde, toetasin lõua rusikale ja jäin inimesi vaatlema. Kõigil tundus oma seltskondadega lõbus olevat. Minust pisut eemal leti ääres istus mingi kiilakas meesterahvas, kes tundus samuti üksi olevat. Mees välimusega, mis pole kindlasti minu maitse. Lobisesin baarmeniga uutest õllemarkidest, mis neile müügile olid tulnud, kuid rahvast tuli juurde ja ta ei saanud enam minuga tühja juttu ajada. Mina olin oma esimese õllega juba lõpule jõudnud ja niisama vait ka istuda ei tahtnud. Tühja sest ebahuvitavast välimusest! Pöörasin pilgu kiilaka mehe poole ja küsisin midagi suhteliselt tavapärast, tõesti ei mäleta enam mida täpselt. Ta vastas väga sõbralikult ja ma otsustasin temaga edasi lobiseda. Võtsime veel ühed õlled ja siis veel mõned ja lõpuks olin ma ikka päris purjus, tema ka. Oi, kuidas ma oskan mehi ilusaks juua!

Loomuliku öö jätkuna suundusime tema juurde. Ta ei rääkinud endast peaaegu mitte midagi, istus tugitoolis ja vaatas mind. Mina rääkisin endast ja julmast maailmast. Kuna ma lugejaid liigse informatsiooniga üle külvata ei soovi, siis ütlen ainult, et veetsin tema juures mitu ööpäeva, kuna mul on eriti loll komme kohe neisse inimestesse, kes mulle natukenegi meeldivad, kõrvuni ära armuda ja siis ma ei suuda mõelda mitte millelegi muule, kui et ma tahan temaga koos olla, et ta mind kogu aeg hoiaks, imetleks ja hellitaks.

Lõpuks ma ikka jõudsin oma külma koju ja vajusin magama. Järgmisel päeval tõusin lõuna paiku, kuna päike säras otse aknast sisse. Läksin kööki, panin vee keema, istusin akna alla taburetile. Vaatasin möödaruttavaid inimesi ja tuletasin uuesti meelde Temaga koos veedetud öid ja päevi. Ma ei tahaks ta nime välja öelda ja kasutaks levinud nime Mart. Mart! Vesi läks keema, panin kohvi kruusi ja valasin kuuma vee peale. Vajusin uuesti tooli ja mõtlesin Mardile.

Kui ma silmad kinni panen, kõik oma meeled täiesti vabaks lasen, siis ma suudan ette kujutada, mida teine inimene antud hetkel teeb või mõtleb. Kõlab totralt? Tegelikult mitte, ma olen teiste mõtete lugemise oskust terve elu osanud. Noorena arvasin, et nii pole võimalik ja tegelikult kujutan endale igasuguseid lolluseid ise ette, siis hiljem kontrollisin omi oskusi sõprade peal. Alati kõik katsed ei õnnestunud, näiteks nende tuttavatega, kellega mul väga head suhet ei olnud. Võisin silmad kinni panna, aga ühtegi pilti ega mõtet pähe ei ilmunud. Vahemaa ettekujutletava inimesega pole oluline – ta võib olla minuga ühes toas, aga ka sajad kilomeetrid ei mängi mingit rolli. Ma panen silmad kinni, unustan ümbruse, näen silme ees samasugust pilti ja kuulen mõtetes samu hääli, mida näeb ja kuuleb inimene, kellele ma mõtlen.

Mõtlesin Mardile. Esimese tundega mõistsin, et tema minule küll hetkel ei mõtle, et tal on mingi oma suur probleem, mida lahendama peab. Huvitav, kas on viisakas suhteliselt võõra inimese probleemi pealtkuulamisega tegeleda? Olin juba temaga koos olles proovinud, kas mu mõtete lugemise oskus tema peal ka töötab, väga kenasti toimis. Päris omapärane oli võõra inimese pilgu läbi endast kirglikke mõtteid mõelda. Kuid nüüd oli ta omas kodus ja koos inimestega, kellest ma midagi ei teadnud. Ta oli küll korraks maininud, et tal on perekond: naine ja lapsed, aga ütles ka, et on oma naisest ajaga nii kaugele kasvanud, et nad omavahel peaaegu üldse ei räägi. Kuid ma tahaksin ju teada, kuidas nende suhe tegelikult välja näeb.

Panin silmad kinni ja mõtlesin Mardile. Kõigepealt jõudis mulle kohale suur kurbus. Mart tundis ennast väga õnnetult. Ta istus mingis toolis suures vanaaegset rehielamut meenutavas toas pliidi kõrval ja tema ees seisis mingi naine. Vaatasin naist. Keskealine sale keha, lühikesed punase tooniga heledad juuksed, kurvad silmad kriipsudeks katkutud kulmude all. Avatud suus paistsid ebatasases reas hambad, ta rääkis midagi.

„Me ei saa enam niimoodi jätkata. Ma olen kogu aeg nii väsinud. Talv ja pimedus võtavad mult viimase jõu ja sina ei oska mind aidata.“

„Ütle, mida ma tegema peaksin?“ küsis Mart ja langetas pilgu oma põlvedele.

„Ma ei tea mida sa tegema peaksid. Kui sa oled kodus, siis mul on tunne nagu tegelikult sind siin pole. Me enam ammu ei räägi üksteisele mida me tegelikult tunneme. Ma olen siin, lapsed on siin, sina oled siin, nii harva kui oled, aga ma tunnen end pidevalt üksikuna. Sa nagu oleks minuga, aga ei ole ka ning varsti lähed sa üldse reisima. Ilma minuta,“ ütles naine, tõmbas endale teise tabureti lähemale ja istus.

„Sa ju tead, et ma tahan igal talvel siit ära saada. Ma kutsusin sind, aga sulle on tööl käimine olulisem. Mäletad, kui tore meil eelmisel aastal koos pere ja sõpradega Tais oli?“

„Jah, aga aastaga on palju muutunud. Ma ei usu, et sinu lõbutsemine mulle rõõmu valmistab.“

„Ma lubasin sulle, et suvel kolime siit ära. Itaalias on kogu aeg päike ja me tunneme end seal kõik koos õnnelikemana kui siin kohutavas kliimas, kus kogu aeg tuleb ahju kütta. Seal võime lõpuks abielluda, päriselt, ühel päikeselisel päeval.“

„Ma ei tea, kas ma sinna Itaaliasse üldse tahangi. Kõik inimesed on võõrad, ei mina ega sina ei oska itaalia keelt, mida me seal tegema hakkame? Sina suitsetad igal õhtul oma kanepit ja tunned end hästi. Mina niimoodi ei saa.“

Tundsin kuidas Mart muutus naist kuulates aina kurvemaks. Ta tõusis vaikides ja läks teise tuppa. Otsis välja oma vesipiibu ja toppis sellesse midagi, võttis tiku ja süütas põlema. Rohkem ma teada ei tahtnud. Mul pole vaja teise inimese mõtteid jälgida, kui ta end pilve tõmbab. Ma ei oleks üldse pidanud võõra inimese pähe ronima! Miks ta rääkis, et tal pole oma naisega enam midagi, kui tegelikult peavad nad suuri tulevikuplaane?

Kuidas ma ometigi sain üldse nii rumal olla, et jõin end täis ja uskusin inimese juttu, keda ma esimest korda nägin?! Ma olen suur tüdruk, päris kaua maailmas elanud, aga ma ikka veel ei õpi, et enda silmini täis joomine ja võõraste meestega nende niinimetatud poissmehe korterisse kaasa minemine ei ole mõistlik tegevus. Ma võin küll ohjeldamatult head keppi saada, aga haiget saan alati rohkem.

Tegin arvuti lahti ning otsisin Youtube’st välja oma viimaste aegade lemmiklaulu, kus Eda-Ines Etti laulab liibuvas mustas kleidis sensuaalsel ja pisut kriiskaval häälel laulu „Kõik mehed on sitapead“.

„Kõik mehed on sitapead!
Juhmakad, sead, laiskvorstid.
Tahavad ainult ühte asja.
Nõõ-me-daaad!
Kõik mehed on sitapead!
Sitapead!
Sitapead!
Sitapead!“

Kuulasin laulu mitu korda. Tegelikult ei suutnud ma pool tundi üldse midagi muud teha kui õigel ajal „mängi uuesti“ nuppu vajutada. Tundsin kuidas ma vihkan kõiki mehi. Kõiki! Mitte ainult Marti, sest nad kõik mõtlevad vaid ainult ühe kohaga ja seda kohta täitev hall mass ei ole kohe kindlasti aju!

Vihkamine meessoo vastu läks ainult tugevamaks. Panin silmad kinni ja tundsin, kuidas viha täidab mind varvastest kõrvatippudeni. Külmavärinad raputasid korraks keha. Tuba tundus jahedavõitu. Tegin silmad lahti ja nägin, et ma polegi enam omas toas, vaid hoopis mingis pisikeses ruumis, kus akendest vihiseb tuul sisse ja välja. Katust pea kohal ei paistnud, mingid sakiliseks pudenenud punasest kivist müürid. Läksin jämedasse seina raiutud aknaaugu juurde ja vaatasin välja. Ma olin mingi väga kõrge tornis tipus ja ümberringi laius lõpmatu heinamaa.

„Hei, tüdruk!“ hüüdis keegi.

Vaatasin alla ja nägin hobust. Valge hobune ja hobuse kõrval seisab imeilus noormees, kes mulle lehvitab.

„Kuidas ma ülesse saan? Ma vaatasin, kõik trepid on katkised. Ma tulin sind siit tornist päästma, aga ma ei saa ülesse,“ hüüdis see imekena mees mulle.

Vaatasin ringi ja nägin, et maas vedeleb mingi punutud karvane asjandus. Haarasin köie moodi värgist kinni ja tõmbasin. Ai, valus oli! See polnudki mingi köis, see oli minu pats! Võtsin patsi otsast kinni ja viskasin aknast alla, et mu prints ülesse saaks ronida. Tühja sellest, kuidas me uuesti alla saame, peaasi, et tema ülesse saaks!

7 kommentaari:

  1. Pats lõigatakse maha ja seotakse aknakonksu külge.

    VastaKustuta
  2. Vihkamine meessoo vastu kestis täpselt nii kaua, kuni ilmus prints valgel hobusel.
    Kui peategelane oskas lugeda mõtteid, kuidas ta siis ei taibanud, et Mart nende mitme koosveedetud päeva jooksul valetas oma pere kohta?

    VastaKustuta
  3. minumeelest see pole üldse imelik, et peategelane ei saanud mõtete lugemise abil hoobilt kõike teada - mis "mõtteid" ta luges, seda oli ju seletatud. Pinnapealseid mõtteid, neid, mida inimene ise parajasti mõtles; mõtted on ju mitmekihilised ja osa neist alati sõnastamata ja visualiseerimata. Mart pere kohta ei valetanudki, lihtsalt niisugused laused on mitmetimõistetavad ja peategelane valis selle variandi, mis lubas tal voodisse viskuda. Peategelane ise oli ka äss oma mõtteid ignoreerima või peitu jooma. Samas vb kui seda kõike küllaldaselt ei rõhuta, siis lugeja peab oma elukogemusest lähtuma ja äkki pole naiivitaridega varem kokku puutunudki, peab niisuguseid naisi müüdiks. Peategelane on lisaks veel paras küünik naiivitari kohta. Aga et sealt vihapuntrast Rapuntsel välja kasvas, jättis mu jaoks midagi lahtiseks.
    T.R.

    VastaKustuta
  4. Oma rumaluses jäin hetkeks arvama, et tegu kellegi blogipostitusega(esimest korda siin jutulaboris). Mõtlesin, et blogi kohta on kõik kuidagi liiga pikalt kirjutatud ja hakkasin lõikusid vahele jätma, et jõuda postituse tuumani. Dialoogideni jõudes sain aru, et tegu jutuga. Siiski, esimene osa jutust on veidi veniv.

    VastaKustuta
  5. Vanasti oli ulmekirjandus karmide meeste maa. Kartmatud piloodid, võlurisauad, kehatud-hingetud kollid. Nüüd üha enam on see endaga vastuolus oleva naise sisekaemus. Ei teagi, mis on hirmsam.

    Kui üldistamise vahepeal ka korraks konkreetsele keskenduda, siis keegi Leila võttis oma esimese lausega juba ennelõunal kõik kenasti kokku – sellised te olete jah, harjuge ükskord ära, on omal ka kergem.
    Mulle ei meeldi, kui tegelaste nihutamisel ühest realsusest teise ei viitsita eriti seletada ei põhjuslikkust ega protsessi tehnoloogilist poolt.

    Head vana aasta lõppu, naiivne oleks loota et see midagi muudab!

    VastaKustuta
  6. See ulmejutt on ulme üsna napilt. Sama hästi võiks see olla müstilise elemendiga mitte-ulme. Taolist mõtete ja olukordade lugemise-nägemise oskust on mugav kasutada teiste olukordade juttu sisse kirjutamiseks.
    Kirjutatud oli muidu hästi, jutt jooksis ladusalt. Proportsioonid olid pisut paigast ära. Nii pikk sissejuhatus oleks vähemalt minu jaoks eeldanud tüki pikemat juttu.
    Ja see torni sattumine. Kas see oli nüüd fantaasia või pidi lihtsalt sümboliseerima midagi? Näiteks, et peategelane ootab, et tuleb keegi, kes teda tema enda käest ära päästab ja tegelikult on peategelasel endal ka vahend abistaja aitamiseks, pikk pats. Kui ta ainult ise märkaks ja teaks.
    Või oli see lihtsalt keeruga lõpp.
    ehk kokkuvõtlikult. Lause-lauselt ja lõik-lõigult oli jutt hea. Kohati isegi väga hea, kuid tervik oli katki.
    PS
    Võib-olla see oligi see katkine torn? Kivid, laused on terved, kuid torn-lugu on katki.

    VastaKustuta
  7. Ma ei saa aru, miks on vaja meessugu nii hirmsasti vihata, kui tutvutakse täis peaga, baaris ja abielumehega. Hunt vihkab jänest, et see nii kiiresti eest ära jookseb ja jänes vihkab hunti, et see tema ära sööb. Ehk siis kuidas teisiti see minna saabki.
    Ulmeks on seda juttu muidugi väga keeruline nimetada, mõlemad õrnad komponendid, mõtete lugemine ja lõpuluul, olid pigem minategelase kujutelmad-mõtisklused, kuigi erinevate poolustega. Igas muus mõttes asi pädes - õnnetu elusaatusega poolalkohoolikust keskealine naisterahvas depressioonihoogude ja ränga, kuid hetkeliselt helge enesepettuse vahel pendeldamas. Karta on, et selliseid on kahjuks päris palju.
    PS. ühe minu loo kommentaaris lootis Manjana, et ei ole liiga palju enda elust maha kirjutatud. Seekord loodan mina sama asja.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.