03.02.13

Ärkamine

        Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne baroksete kaunistustega mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid, betooni tükid ja kogu väljakut kattis hele tolmuvaip. Tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukama elanikkonna ihaldusväärseks elupaigaks olnud. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Puhastussõja lõppedes ei kiirustanud androidid siia koristama või hooneid konserveerima. Linnaosa kunagiste elanike, inimeste, jäänused olid ammu tolmuks kõdunenud.
        See kõik ei tekitanud Krenes rohkemat emotsiooni, kui ülikooli ajal ühikas sõpradega hiidvana japside anime vahtimine ning klaasistunud silmadega verd pritsivate pilvelõhkujate vahel templiroboti möllamise nägemine. Pagana veider, et tuhandeid aastaid hiljem on see mingil määral reaalsuseks saanud. Hoone purunemisel ei kostunud küll mingit kisa ja kusagilt ei pursanud verd, aga Krene kujutas vaimusilmas ette, kuidas mingi robogeiša end laipade keskelt püsti vinnab ja seejärel roomikute vihisedes kõrvaltänaval vaikselt kulgevat valitsuse tanki kättemaksuks pooleks saagima tormab. Neetud kolaskid suremas omasuguse läbi.
        Krenele hakkas tunduma, et plahvatuse lööklaine on ta ajurakkude ühendusi põrutanud, kuna mõtted sellise jama peale lähevad. See veel puuduks, et ta praegu sonima hakkaks. Kurnatus ja vigastatud jalg ei aidanud tähelepanelikkusele ning mõtteselgusele kuidagi kaasa. Aga selgust läks vaja.
        Vaenlase luuresalgad kammisid hooned eelnevalt läbi ja otsisid põgenikke. Linna kohal hõljuvate laevade plasmakahurid tegid seejärel oma tavapärast tööd lammutades vanu hoonekvartaleid ja rajades teed suurematele masinatele, mis jalaväe kaitsval toel vaikselt läbi muidu liiga kitsaste tänavatega linnaosa edasi liikusid. Krene liikumisvõimetu hõljuk lebas poolviltu ühe pooleks murdunud betoonploki all, mis koos rusudega pakkusid mõningast kaitset. Thaefa käest saadud juhtnööride järgi hõljuki varjestamise modifitseerimine tundus olevat hea mõte. Androidide skaneerijad ei suutnud ilmselt tema masina suunalt ühtegi mõistlikku signaali ega energianäitu registreerida. Kust pagana kohast Thaefa need skeemid küll sai? Krene tundis naisest puudust.

        Viimase nagelemise ajal ühe androidist ohvitseriga oli ta vasakut jalga tõsiselt vigastanud. Krene oli saadetud staabist mahajäetud linnaosa patrullima ja armee liikumisi jälgima. Ta väljus parajasti ühest vaatlustornist ja naasis oma hõljuki juurde, kui naabruses asuva maja nurga tagant ilmus ootamatult välja valitsusvägede minisoomuk. Silmapilguks tõmbus Krene keha reflektoorselt krampi, kuna soomuki kuulipilduja toru oli otse temale suunatud. Kuid valangu asemel tabas teda kerge üllatus, sest veel liikuva masina turvalisest rüppest hüppas välja sõdur. Tegemist oli ilmselt mingi ohvitseriga, millele vihjas ka rinnaturvise plaadile kuldse värviga maalitud rombi meenutav sümbol. Sõduril oli masinast väljudes juba relv käes, aga ta peatus, sest ka Krene oli oma revolvri taskust pihku haaranud. Androidist ohvitser silmitses pinevalt seda uunikumi, mida Krene käes hoidis.
        Tegemist oli 20. sajandist pärit šveitslaste poolt toodetud SIG P210 modifikatsiooniga, mille Krene oli Thaefa kaudu vastupanuvõitlejate peastaabist hankinud. Impulsspüstolitest oli androdide energiakilpide vastu vähe kasu ja kuigi staapides olid olemas seadmed relvade ümberseadistamiseks, kohanesid vaenlaste sõdurid nendega kiiresti. Ka suurema võimsusega plasmarelva tabamus ei pruukinud androide alati maha niita, heal juhul muutsid nad liikumatuks. Seetõttu olid vastupanuvõitlejate kõige hinnalisemateks relvadeks vanad head padrunitega laetavad püssid. Energiakilp suutis küll kuuli hoogu pidurdada, aga mitte piisavalt, et pea tabamine fataalne poleks. Iga taoline püss oli võitlejate seas kulla hinnas ja ka androidid õppisid nende väärtust hindama. Kuid suurimaks miinuseks oli muidugi laskemoona nappus. Seepärast jagati neid võitlejatele, kes suutsid midagi mõistlikku korda saata.
        Krene seisis samuti liikumatult ja tänas mõttes jumalat, et salves oli endiselt kaks padrunit järel. Androidist ohvitser tõstis aeglaselt vasaku käe sirgelt enda ette ja näitas peopesaga Krene poole nõndanimetatud leppimismärguannet. See oli Krene jaoks mõneti üllatav käik, sest temale teadaolevalt ei raisanud sõdurid suhtlemismängude peale just palju aega.
        „Pane relv käest, Krene,“ alustas ohvitser rahuliku häälega. „Me ei tulnud sind neutraliseerima.“
        Kärgmõistuse abil käib isikutuvastus ilmselt hetkega, mõtles Krene ja puudutas küünarnuki küljega tagi all vöö küljes oleva holoseadme kontrollnuppu, mille tagajärjel see aktiveerus. Käise küljes olev detektor registreeris Krene sõrmede vaevumärgatavat liikumist, et midagi programmeerida.
        „Millega olen sellise tähelepanu ära teeninud, et üks valitsuse ohvitser vaevub minusugust kõnetama?“ torkas Krene.
        „Kas sa tead midagi Külalisest?“
        Krene teadis vägagi hästi. Selle müstilise Külalise Maale saabumisest alates kogu põrgu lahti läkski. Või nii ta vähemalt arvas. Krene mälestused sellele eelnevast perioodist olid miskipärast üsna ähmased. „Miks ei tea. Ometi üks tõsine sell, kes teile korralikult tuule alla tegi.“ See pani Krene mõttes muhelema, kuid ohvitser ei reageerinud kuidagi.
        Android oli hetke vait. Mille kuradi üle ta seal oma ülimusliku tehisajuga juurdleb? Ilmselt saab Kärgmõistuselt juhtnööre, kuidas mind mugavamalt neutraliseerida, mõtles Krene. Paratamatult meenus talle, kuidas nad Thaefaga androidide rünnaku tõttu staabist põgenesid ja ta kaaslane vahetult enne soomukisse jõudmist jalutuks lõigati. Vaenlase sõdurid hakkasid kiiresti paika seadma mobiilset plasmakahurit, millega oli võimalik soomuk liikumatuks muuta. Masinas olevad võitluskaaslased ei lasknud Krenet haardest lahti, kui viimane üritas välja naist päästma tormata. Last oli liiga väärtuslik, seletati talle hiljem. Krene nägi kaugeneva soomuki aknast, kuidas lähenevad sõdurid mingi seadmega Thaefa liikumatuks muutsid. Ikka veel pani maas lamava naise ainitine temale suunatud pilk Krenel näolihased tõmblema. Ta pühkis selle mõtte peast ja pigistas käes olevat revolvrit.
        Ohvitser hoidis endiselt lepituse märgiks kätt üleval ja jätkas. „Meil on vaja kõiki... inimesi, et planeeti kaitsta.“
        „Kelle eest? Selle neetud Külalise? Ma sain aru, et te tapsite... vabandust, neutraliseerisite võõra olendi andmata talle võimalustki. Ära ütle, et olete hakanud inimeste hulgast ülejooksikuid värbama. Me oleme äraütlemata nadi kuulekusega.“ Ma pean end kontrollima, üritas Krene rahuneda.
        „Sa ei mõista. Me vajame kõigi panust, et tsivilisatsiooni säilitada. Oht on suurem, kui te aimatagi oskate. Tule minuga ja ma garanteerin sulle hea kohtlemise ning vastused su küsimustele. Peagi olete kõik nagunii ühel või teisel viisil kinni püütud. Milleks seda mõttetut vägivalda jätkata?“
        „Sa tuled mulle mõttetust vägivallast ja tsivilisatsiooni säilitamisest rääkima, kui olete ise just ühte hävitamas?“ ärritus Krene.
        Android langetas käe ja samal ajal tegi Krene oma nimetissõrmega veidi äkilisema liigutuse, nagu vajutaks nupule. Neist paarikümne meetri kaugusele puiestee keskele ilmus Krene hologrammist koopia. Ohvitseri pea nõksatas korraks vasakule ootamatult saabunud tegelast silmitsema. Krene kasutas momendi ära, et androidi tulistada ja kiirelt hõljuki poole hüpata. Kõik toimus ühe hetke jooksul. Mehel õnnestus tabada ohvitseri relva hoidvat kätt. Android pillas küll impulsspüssi käest, kuid jooksis juba kärmelt hõljuki poole. Krene oli samal ajal hõljukisse sisenemas, kui tundis äkitselt vasakust jalast tulevat teravat valusööstu. Ohvitser oli tervest käest väljutanud randmerelva, mille plasmalaeng Krene säärt kõrvetas. Summutatud karjatuse saatel langes mees külili hõljuki põrandale ja suutis end nii palju koguda, et terve jalaga avariisulguri pihta virutada. Masina uks räntsatas vahetult enne ohvitseri kohalejõudmist kinni. Android klammerdus hoo pealt sellesama ukse külge ja hakkas meeletu jõuga vastu klaasist avaust taguma. Kuid vastupanuvõitlejate hõljukid polnud tavapärase varustusega ja parendatud oli nii soomust kui ka plasmalaenguid neelavaid kilpe. Tugevdatud klaas pidas androidi löökidele vastu. Veel.
        Hoolimata masina raskusest suutsid löögid selle kõikuma panna ja Krene roomas raskustega juhtkonsooli juurde. Vandesõnade saatel, mille põhjustajateks olid valusiirded vigastatud jalast ja taguv ohvitser, kompis ta meeleheitlikult konsooli, et käivitada autopiloot, mis hõljuki minema sõidutaks. Korraga kostis selja tagant ragin ja Krene mõistis, et tugevdatud klaas oli järele andnud. Meeletu ponnistusega vinnas mees end pooleldi üle juhtkonsooli ja leidis lõpuks õiged nupud üles. Hõljuki mootorite käivitumise heli varjasid täielikult kõrvu kriipiv terase väändumise krigin ja ukse hingede purunemise paugud. Ohvitser oli oma vigast kätt kasutanud kangina, mille abil ta purunenud akna kaudu ukse hõljukilt küljest rebis. Krene lükkas gaasi põhja, libises inertsist tagasi väljapääsu poole ning just sel hetkel suutis android ukseavast sisse hüpata. Kostis veel üks pauk. Purustatud kolbaga android vajus otse Krenele peale.
        Hõljuk sööstis möirates paigalt ja tuhises mööda tänavat edasi. Kuigi taolised masinad olid varustatud graviseadmetega, mis muutsid liikumise sujuvamaks, ei suutnud need täielikult kompenseerida meeletu kiirusega takistuste vahel manööverdava autopiloodi põhjustatud kaldeid. Krene rullus koos ohvitseri kehaga põrandal, kuigi üritas meeleheitlikult millestki kinni haarata. Äkitselt hakkasid tööle pidurdusmootorid, kuid seda liiga hilja. Hõljuk paiskus ilmselt mingi teel oleva takistuse tõttu kõrgele õhku ja kaks keha said mõneks sekundiks kaaluta olekut tunda. Pärast seda oli pimedus.

        Krene heitis taas pilgu surnud ohvitseri kehale, mis oli iroonilisel kombel eelmisel päeval hõljukiõnnetuses ta elu päästnud ja suurema löögi enda peale võtnud. Deformeerunud jäsemetele ja purustatud peale vaatamata nägi android endiselt kuratlikult inimese sarnane välja. Jah, kaua võideldi 22. sajandil Ühenduse eri regioonides võimutsevate korporatsioonidega, et androidide arendamine ei jõuaks dr Mashahiro Mori „orgu*„ ja sealt edasi. Kuid poliitikute kõrvad jäid vaatamata igasugustele kodanike meeleavaldustele ja protestidele kurdiks. Tehislike inimesesarnaste olendite arendus toimus seni, kuni polnud võimalik enam mingi välise vaatluse ega psühholoogilise testi abil neid inimestest eristada. Sealt edasi oli vaid väike samm ülemaailmse paranoia ja neetud utoopiaühiskonnani, milles androidid ilma tegema hakkasid. Ametlik Maailmade Ühenduse seisukoht oli igasugune sellelaadsete sündmuste eitamine. Vandenõuteoreetikud võisid end vabalt töölt lahti võtta, kui neil maikameestel üldse mingit elu oli, ja hommikust õhtuni oma iidvanadel mehaanilistel trükimasinatel ahastavaid bulletääne vorpida, mis kellelegi korda ei läinud. Iga päev väljusid tehastest sajad teise järgu androidid, kes viidi väidetavalt kuskile tsivilisatsiooni poolt hüljatud paika sellist tööd tegema, mis inimeste „valgustatud puhtale liigile“ polnud sobilik. Seega jäi ainult oodata, millal saabub kriitiline punkt ja tehislik Kärgmõistus teeb otsuse Maad lagastav inimrass ära neutraliseerida. See saabus varem, kui kardeti.
        Krene sülitas ja virutas androidile jalaga. Hõljuki koesiirdemooduliga medisüsteem oli ta vigastatud sääre enam-vähem terveks teinud. Androidide varustusjaamast näpatud seadmed tegid tõesti igasuguste materjalide taastamisel imesid. Lapitud säär polnud küll ideaalses seisundis, kuid piisavalt terve, et jalale toetuda ja abivahendita liikuda.
        Läheduses asuval tänaval oli ootamatult vaikseks jäänud, kui pataljoni viimased sõdurid majade vahele kadusid. Krene mõtles veel tunnikese teel oodata, enne kui ümbrust uurima läheb. Paraku sai hõljuki sidesüsteem õnnetuse käigus tõsiselt viga ja tal puudus igasugune ettekujutus, kuidas omadele endast teada anda. Pärast ohvitseri kaotust olid androidid terves linnaosas maru aktiivseks muutunud ja otsisid väsimatult nii öösel kui päeval. Krenel polnud ööpäeva jooksul õnnestunud leida ainsatki hetke, mil oleks ohutu sõidukist väljuda olnud. Tal oli küll mobiilne varjestusseade, millega sai androididest skaneerijate jaoks nähtamatuna ringi liikuda, kuid selle algelised akud pidasid vastu kõigest pool tundi ja ta pidi avastamise vältimiseks naasma hõljukisse, et neid laadida. Lisaks põhjustas varjestatud keskkonnast väljumine energialeket, mida skaneerijad raalisid, ja Krene ei tahtnud sellega riskida. Sõiduki enda akud peavad taolises hiberneerunud olekus tõenäoliselt nädalaid vastu. Ta haaras pihku järjekordse energiabatooni, mille maitse päritolu oli talle siiani mõistatuseks, ja hakkas närima. Kuid ta kibeles välja. Ei, ta ootab siiski pimedani ja proovib siis väljuda.

        Sügisöö oli selge ja üsna rõske. Krene avas hõljuki ainsa ukse, mis maa seest välja ulatus, ning astus välja. Ta kopsud täitusid värske õhuga ja silmad proovisid pimedusega kohaneda. Ümberringi valitses täielik vaikus, ainult kauguses võis aimata suurlinna ühtlast müra. Ilmselt loobusid sõdurid otsingutest ja liikusid mujale. Krene polnud viimase kuue tunni jooksul detekteerinud ühegi androidi energiamustrit. Mees tõstis pilgu taevasse ja märkas lisaks tavapärasele tähekaardile ühte suurt helendavat täppi. Inimeste seas käisid jutud, et androidid ehitavad Maa orbiidil midagi suurt. Jutud juttudeks, kuid see „uus täht“ oli tõesti kahe aasta eest ootamatult taevasse ilmunud ja ühtlase intensiivsusega samas kohas säranud.
        Krene kontrollis skanneriga veel kord ümbrust, kuid masin ei registreerinud endiselt midagi kahtlast. Seejärel silkas ta longates üle platsi lähima hoone juurde. See oli lähiraadiuses ainus 10-korruseline hoone, mida polnud puruks pommitatud, ja Krene tahtis saada ümbruskonnast head ülevaadet. Roninud hoone katusele, hakkas ta binokliga ööd puurima. Täiskuu võimaldas tal isegi ilma nägemisvõimendita üpris selgelt ümbrust takseerida. Tänav, mida mööda hullunud autopiloot ta siia transportis, oli vaikne. Uskumatu, kui pika maa hõljuk selle lühikese ajaga läbida suutis. Kuigi allee kulges üsna sirgjooneliselt, oli isegi sellisest kõrgusest raske märgata vaatlustorni, millest lugu alguse sai. Ta pidi iga hinna eest torni juurde jõudma, sest teoreetiliselt võisid kamraadid teda selle lähedusest juba otsida. Kuid tee sinna oli pikk. Mobiilse varjestajaga jõuaks ta heal juhul poole maast ära katta, aga edasi tuli ainult heale õnnele loota.
        Krene jäi hetkeks kauge linna tulesid vaatama, kui skanner vaikse surinaga millestki märku andis. Seade registreeris tema hõljuki poolt imepisikese energiaimpulsi. Mees liikus poolkükkis asendis katuse teise serva juurde ning piilus üle ääre alla. Sõiduki ümber oli kõik rahulik, kuid masina sees oli midagi valesti. Purustatud peaga android oli endiselt põrandal pikali, kuid veidi asendit muutnud. Krene kirus mõttes, et polnud piisavalt põhjalikult ohvitseri keha monitoorinud. Purunenud kolp peaks ju ometi garanteerima, et android ei suuda Kärgmõistuse signaale töödelda või iseseisvalt keha kontrollida. Samas oli ohvitser endiselt hõljukis ja ükski tema kehaosa ei ulatunud üle varjestusbarjääri. Kas mõni luurajatest oli sõiduki üles leidnud ja seal sees käinud?
        Ta keeras end istuli ja mõtles, mida edasi teha. Hõljuki juurde polnud mõistik tagasi minna, kuna läheduses varitsev sõdur võib just seda oodatagi. Samas polnud Krene skanner mingeid muid häireid registreerinud. Kas võib olla, et androidid kasutavad sarnast varjestamistehnoloogiat? See polnud võimatu, arvestades nende kasutuses olevaid tohutuid ressursse ja Kärgmõistust. Kuid milleks? Maale oli jäänud vaid mõned tuhanded vastupanuvõitlejad, kelle neutraliseerimiseks tuli lihtsalt planeedi teatud regioonid kannatlikult läbi kammida. Või on nad tõesti tundmatu vaenlase ees nii hirmul, et peavad tehnoloogia arendamist taas tagant torkima? Ei, praegu ta nendele küsimustele vastust ei saa, tuleb tegutseda.
        Krene hiilis katuse serva äärde, mille külge oli kinnitatud mingisugune platvorm. Selle küljest laskusid alumistele tasemetele kaldteed. Kaadervärgi otstarvet ei suutnud Krene kindlaks teha, kuid see polnud praegu oluline. Ta ei usaldanud enam trepikoja kaudu tänavale laskuda ja otsustas kaldtee kasuks. Vigase jalaga oli sellel veidi nadi ukerdada, eriti kui tahta märkamatuks jääda, aga ta liikus siiski. Pikkamööda allapoole ronides möödus mees akendest, mille klaasid olid ammu olematuks muutunud. Aeg oli betooni ja kivi nii palju murendanud, et mõnel korrusel oli raske neid avausi üldse akendeks pidada.
        Mees oli jõudnud just poolele teele, kui ajahambast puretud platvormi serv andis pingele järele ning murdus. Jalgealuse kaotanud Krene klammerdus kramplikult kätega ühe eendi külge. Ehmatus oli nii suur, et ta suust ei tulnud iitsatustki ja instiktid tegid oma töö. Kivitükkide maapinnale jõudmise heli ei tulnud kindlasti tema varjatuks jäämisele kasuks. Ta üritas mitmeid kordi saapa ninaga platvormi servast kinni haakida, et end tagasi vinnata, kuid ebaõnnestunult. Pagana närune lõpp küll, kui nii peaks minema, jõudis ta mõelda.
        Korraga tundis ta seljas jahedat judinat. Ta polnud üksi. Krene tõstis pilgu ja nägi, et pea kohal olevast aknaavast keegi vaatab teda. Kuuvalguses nägi sõduri nägu eriti õõvastav välja, kui ta mustade silmakoobastega ülalt Krenet silmitses. Siis haarasid kaks tugevat androidikätt tema õlavartest kinni ja vinnasid rippuja jõuliselt üles. Käte kokkupuutel tekkis mõlema mehe ümber õrn helesinine halo, mis järgmisel hetkel oli juba kadunud. Varjestuse seadmed olid vist väljakonfliktide tõttu lühisesse läinud. „Aitab küll, kapten. Aeg on koju tulla!“ ütles android.
        Krene lennutati laia kaarega toa teise serva põrandale pikali. Sõdur kõndis tema poole ja õhulennust toibunud Krene märkas silmanurgast tema käes sama seadeldist, millega Thaefa liikumatuks tehti. Ta teeskles oimetust ja lasi sõduril veel lähemale liikuda, enne kui proovis äkilise liigutusega tema poole viskudes androidi pikali tõmmata. Kuid sõdur oli selleks valmis ja põikas kõrvale. Krene pööras järsult oma keha ning proovis terve jalaga vaenlase rindkeret tabada. Löök polnud küll kuigi jõuline, aga siiski piisav, et android tasakaalust välja viia. Sõdur sirutas kukkudes käed välja, et Krenest kinni haarata, kuid viimane suutis end kiirelt eemale veeretada. Seejärel haaras mees kabuurist revolvri järele, tehes seda siiski liiga aeglaselt. Android sihtis Krene kätt ja mehe suust kostis karjatus, kui laeng käelaba koos revolvriga otsast kõrvetas.
        Sõdur kasutas olukorra ära, haaras maast seadme ning liikus ettevaatlikult nüüd maas vanduva Krene suunas. „Kapten Krene, aitab! Oleme juba küllalt aega raisanud,“ proovis ta veenda.
        „Mis kuradi kapten ma sul olen!“
        „See kõik pole vajalik. Tulge meiega kaasa ja teid tehakse korda.“
        Krene puhkes hüsteeriliselt naerma, ise androidi eest istukil eemale tagurdades. „Teete mind korda? Mis naljameestega ma viimasel ajal küll kokku satun.“
        Android liikus aina lähemale ja ei lasknud kordagi Krene tervet kätt silmist. „Meie luuresalk on iga hetk siin. Teil oleks targem maha rahuneda ja meiega kaasa tulla. Kõik peavad panustama...“ Nende sõnadega hüppas sõdur Krene peale ja surus seadme vastu mehe rindkeret. Haavatud Krene proovis küll kõrvale põigata, kuid sellest polnud enam abi.
* * *
        Maailmade Ühenduse armee 74. luuresalga juht leitnant Thaefa oli salgast esimene, kes meheni jõudis. Mureliku pilguga suunas ta analüsaatori maas lebava keha suunas. Kuid naise ilme muutus koheselt, kui kümmekonna sekundi pärast seadme õrnalt pulseeriv helisignaal katkes ja mehaanilisse ajju kandus lakooniline teadete kaskaad: „Subjekti 4B-72-65-6E-65 närvisüsteem võõrkoodist puhastatud, tarkvara parandus paigaldatud, taaskäivitus initsialiseeritud...“


*1970. aastal jaapanlasest doktori Mashahiro Mori poolt tehtud analüüs, kus võrreldi inimeste emotsioone seoses liikumatute ja liikuvate nukkude ning masinatega. Kui robotite sarnasus inimestega on jõudnud teatud tasemele, mis on äratuntavuse kadumisele üsna lähedal, tekitavad need enamikul inimestest õõva ja vastumeelsust.

14 kommentaari:

  1. Mulle meeldis väga hästi. See, mis siin kirjas, sobib kenasti trükis avaldada. Ainult et ... jutt lõppes sealkohal, mil oodanuks edasiarendust ning kui trükki andmisele mõelda, siis võiks pikemalt kirjutada. Ainest ju on küll ja veel. Võtan seda diin avaldatut esimese peatükina.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan heade sõnade eest. Alguses tahtsin lihtsalt prooviks ühte lühijuttu kirjutada, aga töö käigus läksid mõtted liiga kaugele ning vormus hoopis pikem lugu. Mõtlesin, et nn. esimene peatükk kannatab ehk ka iseseisva jutuna lugemist, kuid ilmselt jääb lahtiseletamist tõesti napiks.

      Kustuta
  2. Ideed ja konflikti ja maailma oli siin küll, kuid
    Ma ütleks, et üks tubli toimetamine ei teeks sellele jutule üldse paha. Igasuguseid sõnade kordamist ja natuke pikemaid lauseid kui tervislik, leidub. Vähemalt minu enesetunde seisukohast võttes.
    Kokku-lahku kirjutamine on mul nõrk, kuid mõnes kohas oli tahtmine natuke tühikuid kustutada. n. betooni tükid. Rohkem näiteid ei julge otsida, pärast veel ise kõrvuni ämbris.
    Lausete näiteid ka:
    (hinnas, hindama) ... taoline püss oli võitlejate seas kulla hinnas ja ka androidid õppisid nende väärtust hindama.
    *
    Ma ei tea, mis jutus võib edaspidi juhtuda, kuid praeguse pikkuse juures võiks "meenutav sümbol" ära ka jääda:
    "Tegemist oli ilmselt mingi ohvitseriga, millele vihjas ka rinnaturvise plaadile kuldse värviga maalitud rombi meenutav sümbol."
    *
    See on nüüd küll puhas minu maitse, kuid minu jaoks oli mõnes kohas omadussõnu reas natuke palju. No jah, vahel teen ise ka sama. Loodan, et keegi juhib siis minu tähelepanu.
    n. soliidne baroksete kaunistustega mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone
    Ja tegelikult ei saanud ma hästi aru, mis kõige lõpus siis juhtus. Kas peategelane muudeti androidiks või parandati end inimeseks pidama hakanud android ära või midagi muud.
    Aga nii või naa. Üks filolog ütles, et komade panemist ja kokku-lahku kirjutamist saab õppida ja selleks saab palgata ka toimetaja, kuid jutu peab ise kirjutama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh põhjaliku analüüsi eest. Ilmselt olen algajast kirjutaja musternäidis. Proovin väljatoodut edaspidi teadmiseks võtta ja end parandada.

      Lõpp pole tõesti kõige õnnestunum, aga sinu teine pakkumine vastab tõele :)

      Kustuta
  3. See sobinuks viimase (11) Täheaja kolmandaks jutuks. Paraku, minu klaviatuurilt klõbistatuna ei ole see mitte kompliment vaid vastupidi ja mõlemale.
    Esimese emotsioonina tahtsin vinguda, et teemal „inimene kes võitles masinate vastu osutus ise masinaks“ on varemgi (korduvalt, paremini jne) kirjutatud, aga tegelt pole see probleem, IGAL teemal on varemgi (korduvalt, hästi jne) kirjutatud. Kui kolmest arvustajast üks, see tähendab kolmandik lugejatest, „…tegelikult ei saanud /…/ hästi aru, mis kõige lõpus siis juhtus…“, siis vajanuks lõpp viimistlemist, sest see oli kõige olulisem koht ja sellest PEAVAD kõik aru saama, onju. Järgmise korrani.

    VastaKustuta
  4. Muidu äge lugu aga soovitaks märuli vahele vahepeal ka kohta kus Kene istub maha ja mõtleb natuke, saaksime natuke maailmas aimu, temast endast aimu. Kuna me peategelast tundma ei saa, siis kaotab lõputu action lõpuks oma kaasatõmbavuse. me ei tea kellele ja milleks üldse kaasa elada ja kui teada ei saa, siis kaob huvi üldse ära. Ja dialooge ka ehk veidi enam pusida. Dialoogid on suht "tühjad". midagi nagu räägitakse aga targemaks sellest ei saa ja nalja ka ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Veel parem kui kene suhtleks vahepeal kellegagi "omadest", kasvõi läbi raadio. Ja ma arvan, et jutt ainult võidab kui tõmmata maha jutt 1000 aasta tagustest animetest ja võtta ka ära relva täpne mark. neid oleks põhjust kasutada siis kui teha seda veel rohkem, et kene ei saa midagi teha, tema superajust lihtsalt voolavad need teadmised lihtsalt välja.

      Kustuta
    2. vabandust et peategelase nime valesti kirjutasin.

      Kustuta
  5. Tundub jah, et lühijutuks antud kirjatükk hästi ei sobi. Kirjutan praegu lugu edasi ja käesolev jääks lihtsalt pikema jutu sissejuhatuseks. Tänan, KaRe ja Kirjatsura, hääde märkuste eest.

    VastaKustuta
  6. Lõpust aru saamisega oli mul see lugu, et kogu pika jutu jooksul oli mul mulje, et peategelane on inimene. Viimases lõpus, mõne lausega, öeldi, et hoopis android. Esimese hooga arvasin, et lugesin valesti või et jutt oli millestki muust. Siis mõtlesin korra, et ikkagi labor, ehk kirjutas autor natuke valesti, mõtles üht, kuid kirjutas teist.
    Lõpptulemus oli see, mille kirja panin. Pikema jutu puhul jääks kõhklused ära, kuna selgitusi oleks rohkem, kuid ehk annab kuhugi jutu alguse poole mõne vihje sisse sokutada, et inimeseks olemisega nüüd asjad päris korras pole. Siis poleks ehk pööre nii järsk.
    Lihtsalt selline mõte.

    VastaKustuta
  7. Hei!

    Meile Reaktori toimetuses täitsa meeldis see tekst ja tahaks küsida, et kas poleks mõeldav võtta märtsikuu numbrisse seda?

    Mulle endale meeldis see just praegusel kujul üsna lühikese tekstina, millel on sääne puänt (mida keegi on ehk klišeeks nimetanud, aga mis on ikkagi tore).
    Enne ütles Artur R, et võiks korra läbi toimetada ja, nuh, Reaktoris võime ju seda proovida.

    Kui aga tahad seda veidi pikemaks töödelda ja mingis muus suunas arendada (ja võib-olla Täheaega saata), siis see on teine asi.

    Muidu aga - ootab rõõmuga ühenduse võtmist:

    toimetus@ulmeajakiri.ee

    VastaKustuta
  8. Täna just mõtlesin, et meie veebiajakirjade toimetuste liikmed võiksid siin ühele-teisele avaliku pakkumise teha või kommenteerida kuidagi nii. Muidu postitad siin ja eks kipub ka nii jääma. Esimene avaldamistuhin juba üle elatud. Ja näe, ongi selline asi juba teoksil. Nüüd Laboris juba teine pakkumine Reaktorilt. Mulle meeldib.

    VastaKustuta
  9. Autorid ei avalda omi isiklikke kirju siin liigtihti. Äkki on pakkumisi rohkem olnud. Üks reaktori tegijatest siin seda juttu ju kommenteerimas käis ...

    VastaKustuta
  10. Päris kindlasti on eraviisiliselt rohkem olnud küll.
    Kuid vähemalt mina ei tea, millise Bloggeri kasutajanime taga mõne toimetuse asjapulk end peidab. Vaatamata sellele, et mõni hüüdnimi on tuttav.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.