11.02.13

Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine



„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“
„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“


***

Vana aasta viimasel päeval põles linnas üks maja kiirelt ja korralikult maani maha. Terve perekond põles sisse. Surnukehasid ei leitud. Tõttöelda oli tulelõõm erakordselt kuum, nii et järele ei jäänud peale valge tuha mitte midagi. See oli eelmäng „Valgele Oktoobrile“.

***
Paavst oli uudiseid kuuldes tõsine. Ennustus oli olnud õige. 2012 aastal see algas, aga õige hoog tuleb hiljem. Jõulude ajal pandi seeme idanema, kümne kuu pärast on vaenlase armee valmis sündima. Kuid veel on aega teha omapoolsed ettevalmistused.

„Äratage eelmised paavstid,“ oli ekstsellentsi otsus kindel, „neil on aeg nii iseend kui teised ette valmistada.“
Kaardiväe ülem ja kambriülem kummardasid ning asusid teele. Paavst pidas kambriülema veel korraks kinni: „Oota Filippus, üks asi veel. Kui paavstid on virgel, siis teata põhja rahvastele ka – las panevad hiiud valmis. Neid läheb meil vaja. Olgugi, et nad on jändrikud ja isepäised, vanade jumalate orjad.“
Kambriülem kummardas veel kord ja lahkus väärikal sammul.

***

274 taasärganut ning olemasolev paavst valmistusid. Lugesid palveid ja loitse. Valmistasid tõeliselt püha vett. Valmis seati odad, millesarnaseid ei olnud juba aastatuhandeid kasutatud. Eelmisest kokkupõrkest saati. Nemad on uued jumalad, kes peavad selle laine peatama. Riikide armeedest ja moodsast relvastusest pole tolku. Nüüd algab kõrgem liiga.

Põhjarahvad valmistusid samuti. Mägedes ja metsades äratati hiiud, kellel söödeti kõhud täis ja viidi nende jaoks ehitatud saunadesse vaimu tugevaks küdema. Kohalikud läksid ühes hiidudega sauna, et osa hiidude väest enesele saada ning õppida selgeks väelaulud, mis koos hiidudega tuhandeid aastaid peidus olid püsinud. Kõik see võttis aega. 

***

„Näidake mulle seda poissi, kellest te mulle rääkisite.“, nõudis piiskop Jenna poega näha. Poiss oli olnud esimesi, kes nägi eesootavat aega. Sellistest lastest on ettekuulutustes juttu. Osad neist on tulijate meelevallas ja teenistuses. Teised aga on abiks siinsetele jõududele. Väe lapsed, nõnda neid kutsutakse.

Poiss toodi ja piiskop vaatas talle silma. Nendes põles ärev tuli, täis enesekindlust ja jõudu. Ei osanud piiskop öelda, kummale poolele see poisslaps väge annab. Kuid jõud temas oli, selles polnud kahtlust. Tuli teha järeleproovimine.

Ruumis süüdati küünlad ja viiruk. Kõrvalruumist toodi ratas. Poiss seoti rihmadega ratta külge ning alustati järeleproovimisega. Poissi uputati ja loputati püha veega. Nuttu ja kisa oli palju. Kuid võõrast deemonihingust ei leitud. Ta oli oma.

Otsima asuti teisi Väe lapsi. Inkvisitsioon alustas taas.

***
Septembri lõpp oli käes. Suve jooksul oli kirikutesse ja hiitesse kogutud moona ja vett. Kus võimalik, oli ka uusi kirikuid püstitatud. Kogudusi oli olnud kogu aeg vähem, kui päästmist vajavaid hingi. Pühakojad immutati püha veega ning kus oli, seal pandi poistekoorid pühitsetud kaitseloitse laulma. See oli parim kaitse, mis võimalik. Ei ole kindel, kas vanad loitsud uutele trikkidele vastu saavad. Lootus jäi.

Paavstid tegid viimseid ettevalmistusi. Paremasse kätte oda, vasakusse psalmide raamat, ümber kere pühitsetud veega immutatud tuunika. Lisaks tätoveeriti paavstide käsivarred, jalad ja selg kaitseloitsudega. Rinnale kleebiti hõbeplaat, et deemonid ei saaks paavstide hinge pugeda.

Põhjarahvad olid samuti valmis. Hiiud olid hõõgvel ja valmis ka kõige kurjema kurjaga maadlema. Põhjarahvas oli transis ja leelotas kaitselaule. Lisaks veel talve saabumine. Põhi oli kaitstud ja ilmselt paremini kui katoliiklik impeerium.

Inkvisitsioon ei olnud valmis jõudnud. Leitud oli vaid kakskümmend kaks tuhat Väe last, kelledest neli olid omad, ülejäänud vaenlase maapealsed kullesed. See oli hea saak, aga mitte piisav. Ja siis see algaski...

***

Kogu taevas kattus tuledesäraga. Sissetungija seisis paigal ja ootas kuni uusi tähtesid lõi veel ja veel särama. Inimesed sattusid paanikasse, sest neid polnud keegi hoiatanud. Kes uskunukski? Rahvale avati pühakojad ning öeldi, et vabal valikul on ruumid ja kaitse kõigile avatud. Ilma sakramenti vastu võtmata. Osad kahtlesid, kuid oli piisavalt palju neid, kes nägid pääsemislootust ja kolisid peredega kirikuisse. Teised kolisid riigiarmeede salavarjenditesse. Kolmandad jäid kodudesse või põgenesid väheasustatud paikadesse. Metsa, mägedesse või suvekoju.

Jenna pere oli palutud peapiiskopi juurde. Väe Laps on kaitseks endale ja teistele. Teda sissetungijad ei puutu. Peapiiskop oli küll omakasupüüdlik paksperse, kuid tähtsam oli asjaolu, et just tolles pühakojas olid varjul mitmed tähtsad aarded ja arvutused, mis aitavad ühiskonda uuesti üles ehitada.

Kui poiss käitus järjest veidramalt. Püüdis hoida omaette ning pomises midagi emale arusaamatut. Jenna katsus palavikku, kuid seda polnud. Otsustas siis, et küllap on see hirm, mida nad kõik tundsid. Paanika tuli hiljem …

***

„Murstau, sa oledki kohal nii nagu lubasid. Tuleb välja, et oled sõnapidaja ja see teeb sulle au,“ muigas esimene paavst ja suutmata ütlemata jätta lisas: „Olgugi, et lahinguväljal pole sinust vääritumat.“
„Tulin nii kiiresti kui sain. Oleks kahju sul oodata lasta, vana näss,“ ei jäänud deemon vastust võlgu. „Pealegi on hingepõhjani meeldiv  Gaia ja tema lapsed sinust ja su penidest vabastada. Kaua te nende kulul hõlpsat elu elate. Ma oskan olla heatahtlikum vürst kui sina eales.“
„Jaa, loodan, et sel korral läheb sama libedalt kui möödunud kord. Oleks piinlik teile alla vanduda. Kahju raisata sellist ilusat tähesüsteemi teie aplale isule. Lahinguta me ei loobu. Küllap teie hinged leiavad kiire kodutee.“
„Kui hingetiivad meid ka kodumaale tagasi viivad, siis küll me tagasi tuleme. Igaks juhuks olen pannud uued hinged kooruma. Nii siin kui sealpool pealesunnitud piire.“
„Jah, küllap oled sa seda teinud. Muide, sa oled kaval olnud. Kuid siinseid kulleseid on meile palju pihku jäänud. Neist pole veel surematuid hingi kasvanud. Nii et su plaan ei õnnestunud täielikult.“
„Kaotused on hea plaani loomulik osa. Ma ei muretse. Küllap sinulgi on oma seeme külvatud ning mõned võluvitsad varuks. Au pole sul lahinguväljal rohkem kui minul,“ lõrises deemon.

Paavst vaatas teda külmalt ja peale pisikest pausi jätkas: „Mul ei peagi au olema. Minu päralt on vägi ja patt. Sinu päralt on hirm ja õud. Meil mõlemal on omad voorused, mis meid omal moed vendadeks teevad. Kuid eks tülitsevad vennad on need kõige tulisemad.“
See ajas Murstau naerma: „Oo, sa pakud mulle sugulust. Tähendab see allaandmist? Ühined sa minu leegionidega?“
„Kui sa poleks sealtpoolne, siis oleks sinuga päris lõbus jutelda,“ irvitas paavst kaasa. „Kuid juttu saan ma ka teiste lõbusate sellidega vestelda. Hakkaks nüüd pihta, saab varem see vaev läbi. Sõdida mulle siiski ei meeldi, olgugi et olen selles sinust parem.“
Murstau kortsutas selle peale kulmu: „ülbe oled sa kogu aeg olnud. Ma meenutaks sulle hea meelega lahinguid Marsi pärast. Sa said seal kaheksa korda peksa. Järjest! Ja kui sinu auahnus ja räpane hing nii suured poleks, siis oleks seal siiani elu võimalik ning ma poleks siia Gaiale üldse oma nina toppinud.“

„Aga sa toppisid ning viimased võidud on olnud ikkagi minu, mu hea Murstautšik. Ka nüüd läheb nii. Ma olen valmis. Ma võidan.“
„Mingu siis nõnda, Hristhos. Lahing algab uue päikesetõusuga. Sinuga võitleme peagi silmast silma. Seal, kus me kokku juhtume. Kuid trambime end enne korralikult soojaks. Lahinguraev annab kahevõitlusele ikka tulisust juurde.“

Need sõnad vahetatud, sulgesid mõlemad pooled liini. Murstau sülgas ja käis käsud välja: „andke kuuma, nii et linnadest jääb vaid valge tuhk.“

Laevastiku lipulaevad laskusid atmosfääri ja lasid tromboonid rippu. Murstau märguande peale asusid kuripreestrid orelitel pedaale ja klahve painama ning üle kogu maa kõlas kurjakuulutav kõmisemine.
„Reekviem,“ müristas Murstau naerda ning ka tema lähemad kindralid tundsid seepeale kõhedust.

***

Francesco ja Guido jalutasid parasjagu oma taksikoertega  Verona äärelinnas, kui taevast kuuldus seda judisema ajavat heli. Nad kiikasid taeva poole ning esiti ei märganud midagi. Kui Guido tahtis oma koera sülle võtta, siis märkas ta koera imelikult käituvat. Koerake niutsus, tõmbles ja hakkas paisuma. Seda tegi ka Francesco peni. Ja järsku läks üks lopsti lõhki, ning siis kohe ka teine. Plahvatades põletasid nad ümbruskonnas mitme meetri raadiuses kõiki nõnda maha, et alles jäi vaid valge tuhk. Veronast ei jäänud üldse palju järele. Liiga palju armastati siin linnas koeri. Ja selliste penipommidega lasi Murtsau tuhanded linnad hävitada. Alles jäid vaid pühakojad ja linnaosad, kuhu koeri ei lubatud. Mujal aga laiutas valge tolm.

***

„Jaa, deemonil on mõned uued trikid varuks,“ mõtles Hristhos kui seda hävingut nägi. Talle ja teistele paavstidele see kahju ei teinud, kuid tuju rikkus küll. Eks see oligi selline moraali hävitamisele suunatud löök. Paavstiarmeel ei jäänud muud üle, kui moraali tõstmiseks tormijooksule minna. Asuti faalanksisse ning kihutati hooga kõrgustesse. Esimene hoop oli jõuline ning hetke pärast sadas mitu leekivat laeva maa poole. Kuid deemonid olid juba valmis. Teiste laevade luugid avati ning miljonid suuremad ja väiksemad tiivulised värdjad kihutasid mööda maad laiali. Taevavõlvil läks kohe ägedaks ragistamiseks. Allpool algasid omad lahingud.

Ameeriklased olid hetk enne lahingu algust jõudnud oma hävitajad, androidid ja muud uuemat sorti lennumasinad baasidest õhku saada. Nähes deemonite väge ehmatasid piloodid küll esiti ära, kuid kuulipildujatärin andis peagi mehisuse tagasi. Paljud neist sattusid ka ekstaasi, sest kristlikust perest pärinenuna leidsid nad end austamisväärse ristisõja keskelt. „See lahing on magusam kui korea-, vietnami- ja afganistani sõjad kokku,“ mõtles veteran McMillan kui ta kogu oma laskemoona kahe minutiga oli välja lasknud ja baasi poole tagasi kihutas. Kuid rõõm sellest jäi üürikeseks. Enne maandumist olid deemonid ta lennumasina hävitanud. Nii läks ka teistega. Venelaste, prantslaste, austraalaste, jaapanlaste ning muude armeedega, kel aja jooksul rohkem kui 20 lennukit lennuväe bilanssi kogunenud. Ometi oli lennuvägedest nõnda palju kasu, et Murtsau nurises tõsimeeli: „Need väetid inimesed on siiski suutnud luua midagi tõsiseltvõetavat. Vaevalt küll see Hristhose ja tema nulluslaste teene on. Kui ma vana rivaali tagasi löön, siis tuleb siin teha korralik puhastus ja kõik need inimeste edasijõudmised nullida!“ Vaatas siis ringi, kas läheduses mõni krapsakam vastane ka on, ning märkas kaht kõrvuti võitlevat paavsti. Nood võitlesid tublilt ning peksid deemoneid nii hoogsalt puruks, et deemonimahla ja luutükke purskus lainetena tagasi. Murstau pigistas oma mõõga kõvemini käppa ning võttis hoo sisse. Ta sadas neile küljelt sisse ning purustas ühe kohe. Teisega pidi isegi võitlema. Too pidi seitse minutit vastu, enne kui tema kere nii juppideks oli raiutud, et hing oma tähesüsteemi tagasi suundus.

***

Põhjas olid hiiud ja põhjarahvas valvel. Nende maagiline jorin oli talve juba piisavalt külmaks ajanud, et deemoneid eemal hoida. Suur saami nõid Antero Pullonkorkki oli kaheksa kuu jooksul käinud mitmekümnel šamaanirännakul, et saada õpetust pääsemiseks ja võitmiseks. Järjekordselt rännakult elule ärgates puristas ta hoogsalt ning sülgas välja rännakust suhu jäänud iidsete jüütide koduplaneet Grössweldti vürtsikat merevett. Grössweldt on deemonite kodusüsteemile üks lähemaid eelposte, mis ei ole deemonite mõju all. Antero Pullonkorkki oli seal viibinud kaksteist päeva ning tal õnnestus kokku saada jüütide ühe veel elusoleva müstikuga, kes andis mõista, et lootust on ja koguni nõnda palju, et vanade jumalate nimel õnnestub minema lüüa nii deemonid kui ka uued jumalad. Tuleb vaid käia nulluslaste juurest põgenenud Toorupi jälgedes ning seda rada mööda käies peaks leidma vanade jumalate uued kullesed, kes sobival hetkel teevad moonde läbi ja löövad suure lahingu võitjale kirve selga.

Saamid mäletasid veel Toorupi tulemist. Kui Antero oli uudised hiidude ja teiste nõidade jaganud, pandi kokku ekspeditsioon, kes Eestimaale kulleseid otsima lähevad. Nad jõudsid Naissaarele hetkel, kui saarevahi ja kogu saare ainus peni Murka plopsti plahvatas ning Ääsmäe krundil lume valge tuhaga asendas. Ekspeditsioon vaatas punnis silmi seda veidrat juhtumist. Naissaare kalamehed Jorma, Vello ja Mikkel vaatasid punnisilmil kummalist seltskonda, mida saatis kolm kuuemeetrist hiidu. Kuid sekundi pärast jõllitasid kõik Tallinna poole, mis hõõgus kui kuum söetükk ja kõrvetas isegi Naissaarel olijate näonahka.

***

Oleviste kirik värises, kui väljas penipommid oma laastamistööd tegid. Nüüd oli aeg paanikaks. Naised kriiskasid ja mõned mehedki kusid püksi. Ka kirikumeestel oli hirm sees. Joonas oli ema käte vahel ja värises palavikust. Jenna tundis hirmu, kuid armastus poja vastu hoidis paanika eemal. Lapse tervis on tähtsam kui kõik muu. Poiss sonis vahepeal tundmatuid sõnu, kuid ema ei pidanud seda tähtsaks. Samavõrra kui poisi palavik tõusis, kasvas ka kiriku sees temperatuur. Väljas toimuv tulemöll küttis nõnda tugevalt, et nois kohtades, kuhu pühavett vähem oli pritsitud, hakkasid pehmemad metallid sulama ning mõni kuivem puulaast süttis. Kuid koguduse liikmed olid valvel ning jahutasid püha veega need ohukolded kiirelt. Seda tööd jätkus terveks päevaks. Siis hakkas kuumus langema ja saadi hinge tõmmata. Kuid temperatuur jahtus aeglaselt ning väljas oli põrgulik kliima veel nädala.

Samal ajal jätkus lahing taeva all. Ning vaikselt tegid hiiud koos saamidega läbi kuuma Tallinna tuha endale teed kirikuni, kus üks vanadest jumalatest oli küpsemas.

***
Nädalaga olid sissetungijate väed kahanenud võrreldes algusega pea olematuteks. Kuid loodetud edusammud olid siiski saavutatud. Taasärganud paavstide armeest polnud palju järel – Hristhos ja 22 temasugust veel. Deemonite ülekaal hakkas mõju avaldama ning mõlemal poolel mõeldi, kuidas olukorda enda kasuks pöörata.

Hristhos märkas lahingutandril kauguses Leo Esimest. Ta raius end hooga Leoni ning nad asusid kõrvuti võitlema.
„Leo kuule, nüüd oleks vist aeg, mil meie kullesed peaks valmima?“, päris Hristhos Leol Esimeselt.
„Peaks jah, palju sa neid valmima panid?“, päris too vastu.
„Mis mõttes palju ma panin? See pidi ju sinu ülesandeks jääma?“
„Mina panin möödunud kord. Seejärel sa ütlesid, et mul oli kehv seeme ja sa paned enda oma.“
Hristhos raius ühe eriti suure deemoni tükkideks enne kui vastas: „Tead Leo, oli vist jah nii.“ Ta pidas väikese pausi kui paar väiksemat deemonit ühe pika kaarlöögiga purustas. „Aga kui see nii oli, siis see jäi mul küll tegemata.“
„No siis oleme küll pigis,“ pigistas Leo läbi hammaste ning vajus kahe suure deemoni alla kokku. Hristhos hävitas kohe mõlemad elajad, kuid Leo oli otsa saanud. Asjad kippusid haledaks. Ning just sel hetkel ilmus Hristhose ette Murstau ja torkas oma mõõga Esimesele Paavstile rindu. Hristhos ägises ja tema hing kihutas kodugalaktika poole. Murstau silmitses väsinult oma mõõgatera, mis paavstiga kokku puutudes oli tõsiselt kahju saanud, ja mõtles: „Üks töö tehtud. Nüüd vaja üles leida Toorup ja tema kutsikad. Vanad jumalad ei tohi kanda kinnitada.“

***

Samal ajal lükkasid kolm hiidu mööda Soome lahte suurt saani, kus istusid sees saami sõdalased, palavikus Joonas keda saamid nimetasid Toorupiks, tema ema, punapäised kaksikud Milvi ja Silvi, ning kolm Naissaare kalameest – Jorma, Vello ja Mikkel. Taevas hakkas selginema, mis tähendas, et lahing on läbi. Seda kiirem neil hakkas, sest peagi suundub võitjate tähelepanu põhja.

Sellest, mis edasi sai, räägib juba üks teine lugu.
 

10 kommentaari:

  1. tänaste uudiste valguses ei saanud kuidagi end tagasi hoida ning võtsin Valge Oktoobri mustandi sahtlist välja ja kirjutasin pikemaks.
    Tervitan selle looga kõiki vandenõuteoreetikuid, kes paavsti lahkumise, 2012- aasta maailmalõpu, uue hiina kalenrdiaasta alguse ja kõik muu ühte potti kokku löövad.
    Loomulikult ma näen ise ka, et see jutt vajab rohkesti toimetamist ning et tegemist on looga, millel taaskord korralik lõpp puudu.

    VastaKustuta
  2. Võib-olla on kohati hüplik või skemaatiline, kuid hea. Ja lõpul pole kohe üldse midagi viga, sest seal on selgelt öeldud, et läheb edasi. Ma loodan, et läheb ka.

    VastaKustuta
  3. Ma ei taha küll öelda, et mul oleks üleloomulikud võimed, aga selline lõbus seik lugemiseks
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/foto-parast-teadet-paavsti-tagasiastumise-kohta-loi-valk-vatikani-peetri-kirikusse.d?id=65666374

    VastaKustuta
  4. Nigu see Strugatskite viimati eestindatu, et ilma joonealuste märkusteta ei saa poolele pihta, kõik oleks nagu kunagi olnud, aga ei haaku minu jaoks isiklikult – Toorup ja need kaks vägevat väepealikut… erinevate tegelaste kõnepruugis käisid nagu mingid hüpped ajastute vahel, võib-olla kunagi selgub, kas taotluslikult… roomakatoliiklased ja protestandid ignoreerisid üksteist, kuid paganate vastu pold kummalgi midagi…

    Kui see on mõeldud proloogina mingile paksemale asjale, siis rütm ja stiil justkui sobisid.

    VastaKustuta
  5. Mul on kodus üks tore raamat, nimeks "Romaani kirjutamine võhikutele" Selline "loed läbi ja virutad surematu teose valmis" õpik. Igatahes on seal üks õpetlik lause, mis kõlab umbes: "Ärge kirjeldage, näidake." Mulle tundub, et see jutt koosneb pidevast sündmuste, mis ei ole üldse ebahuvitavad, kirjeldustest. Järg kipub käest libisema. Küüned ei jää kusagile taha, kõik lendab valgusekiirusel mööda.
    Religioosseid elemente ma ise oma juttudes surkida ei söenda, aga loen mõnuga kui keegi seda veenvalt teeb, olgu Prantuse valgustajad või Kivirähk. Krislikud dogmad ja nendega mängimine on ammendamatu ideede varaait. Siin ma mingit "ohhooo" mõtet välja ei lugenud, kuid siiski ei olnud paavst ainult oma nime pärast jutu tegelaseks sattunud. Sellest tulevad natuke etteantud plusspunkid.

    VastaKustuta
  6. Teeme nii, et pyyame siiski teada kasutatavate sõnade tähendust. 'Triangel' on eesti keeles teatav metallist löökpill, rahvakeeli ka lärm või märul (vt http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=triangel&F=M ). Kumba see poiss seal taevas nägi?

    Oli mul kord yx isehakanud elitaaresteedist sõber, kellelt yhel pidul kysiti, mixpärast tema end nyyd nõnda tarakanix on joonud. Tema vastas hämmastavalt selge hääldusega: 'Ma ei suutnud resisteerida temptatsiooni!'

    No vot. Ma ka mitu päeva pyydsin norimata jätta, aga ei suutnud resisteerida temptatsiooni;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kusjuures ma mõtlesin seda kohta mitu korda läbi. Valisin triangli, sest triangel on seest tühi. Kolmnurka saab tõlgendada kui "täidetud" ehk "seest täis" kujundit.

      Kustuta
    2. Mõned väidavad, et multisemantiliste sõnade tähendust tuleks otsida kontekst.
      „…ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli.“ Kas lärm saaks olla kollane? Pealegi, lärm leiab harilikult sind, mitte sina teda :-)

      Kustuta
    3. Lammas konsumeeris meie apellatsiooni . . .;)

      Kustuta
  7. Teine võimalus oleks vtoppida sellised sõnad kenasti ja otse otsekõnesse. Siis on kõik eksitused tegelaste, mitte autori omad. :) No ei pea ju kõik korrektselt rääkima. Praegu on loos öeldu mõte.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.