Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.


Ma ei tea kuidas alustada. Kirjutan lihtsalt ajalises järjestuses sündmustest, mis minu praeguse seisundi ja elustiili põhjustasid. Viis aastat tagasi kadusin sinu jaoks maamunalt. Nagu Sa kindlasti mäletad, sõitsin Saksamaale sinust lahutatud isale külla. Olin just 19 saanud ja gümnaasiumi lõpetanud. Sain ju Tehnikaülikooli riigieelarvelisele kohale sisse ja pidin sügisel sõjaväes ära käima. See kõik muutus ühe hetkega.

Igatahes olin sel suvel Lõuna-Saksamaal, umbes seal kus on need väikesed künkad, enne kui päris Alpid peale hakkavad. Isa töötas Saksamaa mõistes väiksemat sorti linnakeses ehitusel, mina puhkasin niisama. Ühel õhtul läksin kohalikku noortekeskusesse kontserdile. Mäletan et oli regge-hipi  bänd ja baaris müüdi head odavat saksa õlut. Tõmbasin nina täis ja purssisin kohalikega oma nõrka saksa keelt. Kolme paiku pandi see asutus kinni ja ma hakkasin tasapisi isa ühiselamusse tagasi kulgema. Seal kandis nad armastavad haljasalasid luua ja igasugu muud loodust linna tuua. Lähen siis läbi lämbe öö mööda trammiteed kodu poole ja näen, et pargis kaklevad kaks seltskonda. Mulle endale tundus, et skinheadid ja vasakpoolsed punkarid või midagi taolist. Proovisin ennast võimalikult nähtamatuks teha ja keerasin kohe teist teerada pidi kaugemale. Mäletad küll, milline ma siis välja nägin (tegelt olen ma enam vähem samasugune praegugi). Vaevalt 170 cm pikk, kitsaste õlgade, ümara näo, musklivaba kehaga. Prillidega! Selline, kes löömingutest iga hinna eest kõrvale hoiab.

Üritasin vaikselt eemale libiseda ja kuulsin selgelt, kuidas keegi mu selja taga hoogu võttis. Pead pöörata enam ei jõudnud, kõik kadus hetkega pimedusse.

Ärkasin juba haiglas. Sakslased läksid ähmi täis. Vadistasid midagi läbi oma kurgu R-tähe, millest mina suurt midagi aru ei saanud. Siis jõudis isa ka haiglasse. Ta rääkis pikalt ja põhjalikult arstidega. Ühesõnaga,  olin tömbi eseme, pudeli või kurikaga, pikki pead saanud. Sakslased vaatasid, et kompuuter-tomograaf näitab suurt verevalumit ajus ja lükkasid mu opile. Ega ma'i teagi, mille nad lahti lõikasid ja ära parandasid. Ärkasin üles ja probleem tundus möödas olevat.

Tegelikult siis probleemid algasidki. Palusin tookord isa, et ta sulle valetaks. Et kõik on korras. Ma paranesin igas muus mõttes kenasti aga ootamatult tekkis prognoosimatu komplikatsioon. Mul hakkasid nimelt periooditi hingamisraskused kallal käima. Alguses mattis veidi hinge. Siis tekkis juba korralik lämbumise tunne. Piinlesin mitu nädalat ja olukord muutus kogu aeg hullemaks. Lõpu poole  pandi mind juba hingamisaparaadi alla. Arstid olid nõutud. Kui ei oleks õde Gabrielet olnud, oleksin ilmselt hinge heitnud. Samas tuli pärast välja, et  just tema oli üks neist, kes minu lämbumist esile kutsusid. Tahtmatult muidugi. Et Gabriele ise oli üks minu suurematest probleemidest, päästis lõpuks  mu elu.

Vanad doktorid uurisid ja puurisid aga probleemi lahendas lihtne meditsiiniõde. Räägin sulle mõne sõnaga sellest heast ja armsast inimesest. Gabriele ei ole enam esimeses nooruses, meie vanusevahe on 12 aastat tema kahjuks. Ta oli sel ajal  abielus, kuid lasteta. Nüüdseks on ta sünnitanud mulle kaks tütart (saadan kõikide oma laste  - kes kõik on ka sinu lapselapsed - pildid e-mailiga).

Aga lähme tagasi Frieburgi Ülikooli kliinikumi. See pidi mingi müstiline naiselik vaist või inimkonna, õigemini naissoo alateadvusesse peidetud ürgteadmine olema, mis mõistatuse lahendas.

Ärkasin ühel öösel ootamatult. Minu voodi kõrval seisis Gabriele. Kallis ema, ma palun nüüd, et sa lihtsalt usuksid järgnevat. See ei ole kindlasti kerge. Seda sündroomi ei suutnud arstid siis ega ka praegu kuidagi seletada.

Niisiis, minu voodi kõrval seisis Gabriele. Ihualasti. Ma ehmusin päris korralikult. Mul oli ju mõni tüdruk varem ka olnud aga sellegi poolest oli uneseguse hilisteismelise jaoks küpse alasti daami ootamatu ilmumine jahmatav. Pean Gabriele kiituseks ütlema, et ta pani hellalt oma käe mu suule enne, kui karjatada jõudsin. Gabriele puudutus langetas pinge ja ma püsisin vaikselt. Rahuliku tooniga, kuigi vigases inglise keeles selgitas ta oma teooriat minu haiguse, sündroomi, allergia või kuidas iganes seda nimetada, kohta.

Hiljem uurisid mind- salastatult muidugi - maailma parimad spetsialistid. Nende hulgas olid erinevate meditsiiniharude tipptegijaid. Peamiselt psühhiaatrid ja psühholoogid, aga ka allergoloogid, terapeudid, üldarstid. Minuga viidi läbi lugematu arv teste ja eksperimente. Kogu aeg jäädi kinni teooriasse, et probleem on psühhosomaatiline. Igaüks oleks nii arvanud, kaasa arvatud mina ise. Aga see oli vale järeldus.

Kirjeldan sulle mõnda eksperimenti. Mina istun suures angaaris, silmad kinni seotud ja seljaga ukse poole. Mõne meetri kaugusel seisab täies tegutsemisvalmiduses meeskond parameedikuid, valmis hetkega mind elustama tormama (kümmekond korda läks seda vaja). Siseneb meeste riietes naine. Või bikiinides naine koos alasti naisega. Alasti naine, kellel on ovulatsioon. Transvestiit, kelle mehelikkus on maha lõigatud ja  süstitud elevandi kogus naissuguhormooni. Naine kellel on "päevad". Mees kahe naisega, kellest üks on riietes ja teine alasti. Naine, kelle ainsaks "kehakatteks" on tampoon. Alasti naine, kelle kehale on puistatud tekstiilikiude. Lesbiline naine nii riietes kui alasti. Lesbiline paar armatsemas mehega. Striptiisitar, kes kolme sekundi jooksul vabaneb kõikidest riietest. Rauk naine, kellel menopaus oli 50 aastat tagasi ...

Seda loetelu võiks jätkata veel kolme lehekülje jagu. Kuid keegi ei sõnastanud minu "sündroomi" paremini kui Gabriele sel ööl kui ta minu voodi ees seisis.

"Sinu lähedal ei tohi viibida naisi kellel on riided seljas," sosistas Gabriele mulle kõrva.

Sakslased tõstsid käed üles. Kuigi polnud kindel, kas see jama tekkis löögist pähe või operatsioonist, läks haigla juhtkond tõsiselt närvi. Eksperimendid suutsid välja selgitada vaid selle, et riides naine ei tohi tulla mulle lähemale kui 20-25 meetrit. Ei ole vahet kas ma näen teda või mitte. Seinad summutavad mõju, kuid mitte täielikult. Kui riides naine siseneb "tsooni" kiiresti ja väljub kiiresti ei teki allergilist reaktsiooni peaaegu üldse. Kui riietes naine seisatub ja , jumal hoidku selle eest, minu poole vaatab, paistetab mu kõri sekundiga sipelga tagumise jala laiuseks piluks.

Nüüd tahtsid sakslased oma käed puhtaks pesta. Mul oli advokaat. Nad pakkusid 7 080 000 eurot. Mina küsisin kaks korda rohkem. Sakslased olid kohe nõus ja mulle tundus, et nad hingasid kergendatult. Allkirjastasime leppe, et ma ei süüdista neid mitte milleski ja seda igavesest ajast igavesti (Ema, saada palun oma konto number, ma tahaks Sind veidi rahaliselt toetada).

Advokaat organiseeris saare ostu. Ma jätaks selle täpse asukoha saladuseks aga see on Kagu-Aasias. Minu lahkumine Saksamaalt organiseeriti riiklikul tasemel. Maantee helikopteri maandumisplatsini suleti politsei poolt. Lennujaam, kust valitsuse eriotstarbeline lennuk mind Filipiinidele viis, oli reisijatest tühjendatud. Mind saatsid eranditult mehed. Siiski pidin kolm korda peaaegu ära lämbuma.

Üks tingimus oli mul veel. Gabriele tuli kaks päeva  hiljem Saksa riigi poolt kinni makstud erilennuga mulle järele.

Nüüd, mitu aastat hiljem, arutame vahel Gabrielega, et mis minuga ikkagi juhtus. Mutatsioon, mis avaldub juhuslikult kümneid tuhandeid aastaid pärast seda, kui naised oma keha katma hakkasid? "Kuuenda meele häire" - väärastunud alateadvuse reaktsioon lõhnale, mis tekib, kui segunevad naisferomoonid ning mingi tekstiilis sisalduv komponent? Evolutsioon -  esimene omataoline ülimees maailmas, kus noored mehed eelistavad kõike muud soojätkamise rollile ning sperma kvaliteet on ohtlikult madal?

Nii me siis elame. Ahjaa - kuigi kõik materjalid on salastatud sajaks aastaks, imbub müüt minu olemasolu kohta kusagilt ikka läbi. Ma usun, et see liigub ainult naiste hulgas. Me olime vähem kui neli kuud Gabrielega õnnelikult paradiisisaarel elanud kui esimene - kuidas nüüd seda öeldagi - liignaine kohale jõudis. Tema oli noor ambitsioonikas naisteadlane. Mina tahtsin teadlasehakatise tagasi merre ajada aga Gabriela väitis vastuvaidlemist välistaval toonil, et minu "anne" ei kuulu ainult temale - Gabrielale. Nüüdseks on saarele jõudnud 19 liignaist. Naisteadlasi, ärinaisi, isegi üks modell. Väidetavalt on mõned ka teel uppunud.

Mingil põhjusel teeb minu puue mind naiste, vähemalt osade jaoks, vastupandamatuks. Võib olla mõned mehed arvavad, et elan paradiisis. Tõepoolest, mul on haarem, kes on peab minu nägemisulatuses alati alasti viibima. 13 last, keda nende emad kasvatavad eraldi saare teises otsas selleks ehitatud majas. Kolm tükki peaks peagi juurde sündima. Mõnus number miljoneid eurosid pangaarvel.

Siiski olen ma vang. Ma ei saa kunagi lahkuda saarelt. Naisekeha ei eruta mind enam. Ma võin surra iga hetk, kui Filipiinide politsei, kooseisus ainult üks naine, kes ei ole nõus ennast paljaks võtma, saarele siseneb (neil on selleks täielik õigus). Ilma Gabrielata ei peaks ma hetkegi vastu.

Kallis ema, ma loodan, et Sa saad aru, miks me enam kunagi kohtuda ei saa!

Sinu poeg