Nõia viimased minutid

Liisa on ravitseja, nii jutustavad inimesed, kes teda vaikses metsamajas oma muredega on külastanud ja alati ka abi saanud. Liisa kuulab nad kenasti ära, mõtleb natuke ja teab kuidas aidata. Kuidas ta alati õige ravimtaime või liigutuse teha oskab, ta oma külastajatele ei räägi. Kuid mina ei läinud Liisa juurde murega, vaid ma tahtsin teda tundma õppida. Temalt õppida.

Kunagi kuu aega tagasi kuulasin öösel raadiost saadet, kus keegi naine rääkis, et igal inimesel on siin maailmas mingi ülesanne ja eesmärk, miks me siia ellu tulnud oleme. Kuid me ei tea seda, sest meile on süsteemi poolt kapuuts pähe tõmmatud, et meid pimeduses hoida. See mõte tundus nii õige. Mulle on alati tundunud, et totter on elada vaid selleks, et iga päev tööl käia ja raha teenida. Rutiinne elu on täpselt see, mida riigivalitsejad ja oligarhid inimestelt ootavad, et nemad võiksid teha omi musti tegusid ja vaikselt pihku itsitada. Jäin saadet kuulama ja sain teada, et tegemist on nõiaga, kelle nimi on siin maailmas Liisa.

Liisa rääkis pikalt oma elust, halbadest ja headest jõududest. Tema tegutseb valgusolenditega ja aitab inimkonnal ärgata. See jutt tundus loogiline – on ju erinevad religioonid läbi aastasadade ja kauemgi veel üritanud ebamaiseid vägesid kuidagi inimlikumaks rääkida, et tavaline inimene suudaks end samastada ja mõistaks, et kogu maailm ei koosne vaid silmaga nähtavatest asjadest ja inimestest. Mingid jõud tegutsevad koos meiega ja teadus on liiga ratsionaalne, et vettpidavaid seletusi leida. Liisa ei üritanud juttu kaunistada või lihtsamaks teha – kes mõistab see mõistab, teised ei usuks ka siis, kui neile värviline pilt ette maalida.

Jõudsin Liisa kodutrepile ühel päikesepaistelisel juulikuu päeval. Välisuks oli kaetud vohavate värviliste samblikega, mille keskel rippus puujuurikast raiutud seenekujulise otsaga koputi. Võtsin selle ettevaatlikult kätte kui juba kuulsin majasisemusest lähenevaid samme. Uks avanes, avas seisis pikkade pisut sassis ebamäärast värvi juustega naine, kes mind ootavalt silmitses. Kohmetusin ja küsisin: „Kas Teie olete Liisa?“

Ta noogutas, keeras selja ja viipas mind kaasa koos endaga maja sisemusse astuma. Sisenesin hämaravõitu ruumi ja järgnesin naisele, kelle tume maani kleit tundus rohekas kumas hõõguvat. Ta vaatas korraks mind, näis midagi mõtlevat, noogutas pigem endale kui mulle ja avas ukse, mis viis tavalisse päikeses säravasse kööki. Ta istus akna alla toolile ja mina istusin üle laua teisele poole. Tundus nagu oleksin saabunud külla kellelegi, keda ma kunagi ammu tundsin ja armastasin, kuid polnud kaua aega näinud. Istusime vaikides, ta kallas mulle ja endale teed. Jõime auravat mõrkjasmagusat jooki ja silmitsesime teineteist.

„Jah, ma võin su kuuks ajaks enda juurde õpipoisiks võtta,“ lõpetas ta lõpuks vaikuse. „Kuid sa pead lubama, et ei küsi kunagi midagi rohkemat, kui sul on tegelikult vaja teada. Minu eraelu on minu oma, ega puutu kellessegi.“

Esimene nädal möödus rahulikult. Iga päev käis majas paar abivajajat. Tavaliselt tegeles nendega Liisa, kuid nädala lõpus usaldas lihtsamad juhtumid mulle. Maailm on täis rumalas armuvalus piinlevaid inimesi: mehed ja naised, kes ei tea kuidas võita meeldiva inimese poolehoidu. Armuloits on üks lihtsamaid maagia liike, mille õppisin selgeks juba teisel päeval. Tuleb võtta üks lillade õitega soos kasvav taim, seda pisut tulel kärsatada ja lugeda abivajajale sõnad peale. Järgmisel päeval tuleb ihaldatu ise loitsu läbinud isiku juurde. Lihtne ja toimiv. Proovisin seda Liisa kodurottidega. Keegi abivajaja oli toonud Liisale kingituseks noore mustakarvalise rotikese, kes ei suutnud teistega sõbruneda. Nõidusin pisut ühte vana valget rotipoissi, kes laiskusest ei viitsinud kellegagi suhelda. Uus rott käitus juba järgmisel hommikul nii, nagu ta ei suudaks minutitki ilma tolle valge sagris tüübita olla.

Liisa majas elas palju erinevaid loomi: koeri, kasse, rotte, ämblikke, nahkhiiri. Ta sai nende kõigiga kenasti läbi ja loomad armastasid teda. Ka meie maja ümber hulkus mitmeid erinevaid metsloomi ja linde. Mõnikord vajasid nad abi vigastuste raviks, teine kord tulid niisama, et neil kõrvatagust sügataks. Alguses ma pisut pelgasin, kui näiteks hunt õhtuhämaruses vaikselt trepile ilmus. Hiljem sain aru, et siin ei ole nad kunagi kurjad ega pahatahtlikud, nad on sõbrad.

Ühel hommikul, kui läksin paljajalu õue murule kõndima, et hommikune kaste mulle väge annaks, märkasin aiateel värava poole vooklevat helesinist karva pikka graatsilist madu. Ta ajas ta pea püsti ja vaatas mind oma läbitungiva pilguga. Värin läbis mu keha. Ma olen terve elu usse kartnud, kuid ma ei tundnud tavapärast hirmuvärinat, vaid midagi erinevat, kummalist, rinnus torkivat. Nägin seda kummalist looma veel mõnel hommikul, kuid ta ei vaadanud mind enam, vaid kadus sügavasse rohtu.

Ma lubasin Liisale, et ei huvitu tema eraelust, kuid ma ei saanud ka silmad kinni käia.
Peale abivajajate käis tal külas veel mitmeid inimesi. Ma ei tea, kas nad olid sõbrad või sugulased ja küsida ma ei tahtnud. Minuga nad ei suhelnud, kuni ühel õhtul kutsus Liisa mind õhtust sööma ja laua ääres istus üks pikk äärmiselt kõhn noormees. Esimesena jäi mulle silma selle mehe erakordselt pikk kael, nagu balletitantsijal. Ma olin teda varemgi märganud õhtuhämaruses vaikselt majja sisenemas. Nüüd istusime me kolmekesi laua ääres ja sõime õhtusööki.

„Saage tuttavaks, tema on …,“

„Siim,“ lõpetas noormees Liisa lause ja sirutas mulle käe, mis tundus erakordselt soe ja kuiv.

Vaatasin noormehele otsa, tema vaatas mind ja mind läbis mingi kummaline värin. Mulle tundus, nagu ma teaksin Siimu, aga ei suutnud meenutada, kust.

„Siim arvas, et sa võiksid täna koos meiega süüa. Me peaksime täna korralikult sööma, sest tänane öö tuleb raske ja pole teada, millal me magama saame,“ ütles Liisa ja vaatas minust mööda.

„Mis täna toimub?“

„Ma räägin, kui õige aeg on käes. Praegu sööme ja ei esita liigseid küsimusi.“
Sõime vaikides ja ma üritasin mõelda, kuidas ma Siimu tean. Tema pilk tundus nii tuttav, ma olen teda kindlasti kuskil varem näinud, mitte väga ammu, aga kus? Ma ei suutnud meelde tuletada.

Kui kell lõi üksteist lööki, tõusid Liisa ja Siim lauast ja me läksime tuppa, kus ma kunagi varem polnud käinud. Liisa avas põranda keskel luugi ja astus esimesena pimedusse viivale redelile. Siim palus mul järgmisena minna ja jäi ise viimaseks. Minu hirmuks pani ta luugi kinni ja me ronisime pilkases pimeduses mööda lõpmatut redelit allapoole. Üritasin meelde tuletada valgusloitsu, kuid keegi hoiatas mu peas, et ma ei tohi mingit maagiat praegu kasutada, vaid pean ilma hakkama saama.

Lõpuks sai redel otsa ja ma tundsin et olen sattunud mingisse eriti külma ruumi. Minu ümber kõlas kummalisi hääli, mida ma mõistnud, kuid sain aru, et asun kuskil suures ruumis, kus on peale meie kolme veel palju elavaid hingi. Surusin end vastu seina ja jäin ootama.

Silmad harjusid vaikselt pimedusega ja ma nägin mitmeid inimkujusid, kes kõik seisid ringis kolme kummardava kuju ümber. Kujud joonistasid põrandale midagi, mis ühel hetkel lõi leegitsema ja meenutas ühest servast katkevat ovaali. Tuletegijad astusid tagasi ja Liisa läks ovaali keskele jäädes sinna langetatud peaga seisma.

„Me oleme sel täiskuuööl siia saali kogunenud, et mõista kohut ühe eksinud hinge üle,“ teatas Siim üle vaikivate peade.

„Ta teenis meid ausalt ja kohusetundlikult mitmeid aastaid, kuid inimhing on sündinud petma ja nii ei suutnud ka tema ahvatlustele vastu panna ja sooritas kuriteo, mida me võime, aga ei pea talle andestama.“

Kõik noogutasid ja ümisesid nõusolevalt.

„Ta rääkis liiga palju ja peab selle eest karistatud saama!“ hüüdis Siim kõrgeneval häälel ja astus Liisa juurde leegitseva ovaali keskele.

„Mida on sul enesekaitseks öelda?“

„Ma olen alati ausalt Valguse Isandat teeninud,“ sosistas Liisa.

„Tõesta seda!“ ütles Siim ja puudutas käega Liisa pead. Naine vajus põrandale kokku ja hakkas meeleheitlikult väänlema, nagu oleks tal väga valus. Jälgisin hirmunult toimuvat ja mõtlesin kuidas sealt minema pääseda. Mul polnud vähimatki aimu, mida Liisa oli valesti teinud, kuid nüüd meenus mulle, kus ma Siimu varem näinud olin. Jah, Siimul oli täpselt samasugune pilk nagu tollel helesinisel maol, kellega ma hommikuti aias kohtusin.

Vaatasin uuesti Liisa poole ja nägin keset põrandat vaid kahte madu – üks juba mulle tuttav helesinine ja teine pisut väiksem rohelise helgiga. Mõlemad hoidsid päid püsti ja jõnksutasid neid, nagu tahaksid salvama hakata. Jälgisin kangestunult toimuvat, ka kõik teised ruumis püsisid vaikselt omadel kohtadel.

Äkki tegi sinine madu peaga löögi ettepoole ja roheline põrkus pisut tahapoole. Ta saba sattus leekidesse ja ta keha tõmbus kohe ettepoole tagasi. Selle peale väänles sinine madu ta peale ning keris ennast tihedalt rohelise ümber. Mõlemad jäid hetkeks paigale, kuid siis üritas roheline end haardest välja libistada. Sinine keeras oma saba teise kõrvetadasaanud saba ümber kõvemini kinni ja tuppa tungis läbilõikav kiljatus. Rohelisel oli valus. Ma ei teadnud millist häält peale sisisemise maod võiksid teha, kuid see kiljatus oli tavaline naise valukarje. See roheline pidi olema Liisa, ma tundsin ta hääle ära. Roheline hakkas peaga meeletult pekslema, kuid sinine keris vaid tugevamalt end kinni, kuni roheline enam liigutada ei saanud. Nii lebasid nad ühise puntrana igaviku kestva minuti. Kõik ruumisolijad jälgisid vaikselt toimuvat, kuid keegi ei sekkunud. Ma oleksin tahtnud Liisale appi minna, kuid ma kardan madusid. Ma oleksin hea meelega kohe põgenenud, kui miski imelik jõud mu jalgu poleks maa küljes hoidnud. Ma teadsin, kus on redel, aga ma ei saanud ülesse ronida.

Sinine madu pigistas aina tugevamalt ja tugevamalt. Püsis siis hetke vaikselt ning mingi hetk hakkas oma haaret vaikselt lõdvendama kuni keris end üleni rohelise küljest lahti. Roheline madu jäi põleva ovaali keskele liikumatult lamama.

Sinine madu moondas end tagasi Siimuks ja võttis rohelise lõdvalt lamava mao kätele, näidates teda ümbrisevale rahvale.

„Nii juhtub igaühega, kes liiga palju suud pruugib!“ teatas ta üleoleval häälel ja viskas rohelise mao leekidesse. Keha põles hetkega tuhaks ja leegid kustusid.

Ma ei mäleta kuidas ma sellest august välja ronisin. Ma mäletan kõike alles sellest hetkest, kus ma seisin suure tee ääres ja ootasin bussi, mis mind tagasi linna pidi viima. Ma tahaks unustada kogu maagia ja loitsud, mida ma nende paari nädalaga seal metsamajas õppisin, aga ma ei saa, sest kui ma silmad kinni panen, ilmuvad mu ette need mao silmad, mis mida teravalt põrnitsevad ja tuletavad meelde, et ole vaja end imelikesse kohtadesse toppida. Elu, kus inimene käib tööl ja teenib raha, on turvaline ja hea ega lõppe maona tuleleekides.

Rott enne armuloitsu lugemist