03.08.13

Noored leidurid

1

Insener Kukits oli kalal. Kalalkäimine oli talle hea väike hobi, mis aitas muidu nii kasinat toidulauda värskema söögiga varustada. Lisaks sai ta siin tundide viisi keset järve paadis istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Parasjagu mõtiskles insener uue kombinaattehase probleemide üle. Ülemus oli talle eesmärgiks teinud vahetada välja keskpumba regulaator, aga pistikud ega üleminekud ei sobinud... Kukitsa peanahk tõmbus suurest mõttetööst kummi ja higiseks. Ta unustas paadi, õnge ning kalad sootuks ja rändas enda vaimusilmas tagasi mürisevasse tsehhi, luges endale pominal ette olemasolevaid juppe ning üritas neid mõttes kombineerida.
Äkitselt tõi tugev õngest läbikäinud nõksakas Kukitsi industriaalsest maastikust tagasi looduse rüppe. Kiirelt haaras ta enda sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele ootamatu pinge alla sattunud õnge, toetas vilunud liigutusega ühe jala vastu paadiserva ning algas hetilus tema ja kala vahel. Võitlus oli pikk. Oponendid paistsid olevat võrdselt kanged mehed. Viimaks suutis Pervov siiski oma kalamehe kogemuse mängu panna, teha tugeva sujuva rapsaka ning õnge otsa jäänud siplev elukas lendas paati. Kukits haaras väikese kirve ja valmistus havipurakale lajatama, kuid paati potsatanud moodustis pistis ulguma.

Auuu…eiii, ära tee!”
Kukits peatus keset hoopi ja silmitses terasemalt tema ees lebavat kala...Tegelikult ei meenutanud see kala kuskilt otsast, pigem lebas ta paadi põhjas mingi ümar limane ja must jalgpallisuurune asjandus. Selle peal olid mitmed kombitsad ning kolm pungis verd täis valgunud silma jõllitasid hirmunult meest. Kukits neelatas. Elukas märkas mehe kohmetust ning kasutas selle kohe ära, pistes uuesti röökima: 
"Ära tapa mind...palun, hea kalamees, pane kirves ära, tasun sulle heldelt."
Ööörh,” mörises Kukits. Ta langetas käe, aga kirvest igaks juhuks ära ka ei pannud..
Täidan su kolm soovi,” vuristas elukas kiirelt edasi.
Kukitsas hakkasid mäslema kaks poolt...Üks pool oli väike seilkushimuline Kukits, kes armastas vanaisa muinsajutte tontidest, libahuntidest ning näkkidest...Teine oli küüniline vana Kukits, kes käis peale tööd punanurgas toimuvas ateismi ringis ja rääkivatesse molluskitesse ei uskunud. Ammugi, eriti veel neisse, kes lubasid soove täita.
Käi põrgu!” käratas ta seega olevusele...

Kostis plumps ja peletis kadus....jättes endast maha vaid pisut paha haisu ja limase lombi paadi põhja.
Kirves kukkus Kukitsa käest kolksuga paadi põhja, inseneri peast kihutasid Moskva metroorongina läbi mitmed massiivsed ja ta maailmapilti lammutavad mõtted.
Hetke loiku jõllitanud, igaks juhuks ringi vahtinud, taas loiku jõllitanud, hüüatas ta:
"Hei, tule tagasi...soovin, et tuleksid tagasi!"
Kostis vaikne pragin ja veider ilmutis lebas taas paadi põhjas...ainult, et silmad olid tal veel rohkem pungis ja limane keel ripakil...lisaks haises olevus nüüd ropult väävli järele...
Sul on alles veel üks soov,” teatas ta Kukitsale mürgiselt. “Kasuta seda paremini kui esimest kahte. Ja nüüd aita mind vette.” Kukits haaras vastikust alla surudes limase eluka väljaulatuvatest kombitsatest kinni ja upitas viimase üle parda...siis keris õnge kokku ja sõudis justkui purjus olles tagasi kaldale.
Üks soov...aga mida soovida...Tal oli endiselt tunne, et asi on unenägu või paha deliirum...äkki peaks tehase arsti juurde pöörduma? Ei, parem mitte...lastakse veel lahti...”Kurat,” vandus Kukits südamest, “kuradi vana kurat!”
Kukits ohkas...ja justkui ootamatult tuli talle pähe , mida ta siin ilmas kõige enam ihaldaks.
Ma sooviksin,” pomises ta vaikselt ja igaks juhuks ringi vahtides,”et ma teaks füüsikast sama palju, kui teavad tuhat aastat hiljem mu tulevased ametivennad.“
Nagu ta oli need sõnad välja öelnud, tabas teda iiveldus ja peapööritus...Kukits langes jalgraja rohtu
ning oksendas...Pilt hakkas ta silme ees ujuma…Sama äkki tuli selge silmanägemine tagasi ja ka iiveldus kõhus taandus.
Ja äkki ta teadis, kuidas pumpa asendada...veelgi enam – ta teadis, kuidas asendada kogu tsehhi sisseseade...See tundus äkitselt nii kohutavalt ürgne...primitiivne, ebaefektiivne ja raiskav....Nad kasutaksid justkui treipinki ainult selleks, et toota metallilaaste...
Kukits sammus sügavalt mõttes olles oma sääreväristajani. Ka seal jäi ta haledalt oma sõiduriista vahtima...ebaefektivne raiskav mootor. Põhimõtteliselt edasiarendatud aurumasin...kivikirve laadne nüri tööriist, mis fossiilsest kütusest vaid murdväikese osa energiat ära kulutas ja muu saastana ilmaruumi paiskas...
Ta vaimusilma kangastus hoopis uus idee....täiesti rabavalt lihtne mootor, mis oleks kordi väiksem ja suudaks sõita kümne liitri küttega riigi teise otsa...
Seda poleks ka raske teha...vaja oleks vaid teatud sorti magneteid, vasktraati, volframit...Üle Kukitsi näo valgus lai naeratus...kuradi järvekoll...see soovide asi tõesti töötas...Ta kargas ühe
koha peal ning huilgas õnnest...põrgusse materialism ja ateism.
Ta sundis end rahulikuks, pole mõtet rabeleda ja hullumeelse moodi käituda. Rahulikult, soliidselt ja tagasihoidlikult tuleb mõte panna kirja, teha prototüüp...Ta ronis tsikli selga, jändas veidi
mootori ja bensiinikraamiga...ja startis.
Teel möödus ta ühtlasi järve kaldale rajatavast tuumaelektrijaamast. Kukits muheles taas tahtmatult. ”Primitiivsus,” pomises ta endamisi, “milline totter aatomikolle..ohtlik inimestele, loodusele,
ja mida sellega tehakse? Kuumutatakse vett...aurumasina edasiarendus . kivikirvega koopainimesed kasutavad imelist võluainet lihtsalt supi keetmiseks...idiootne ja loll raiskamine.”
Kui kerge oleks tegelikult teha termotuumareaktor, mis ei saasta, mis mahub jalgrattale ning võib toita oma vooluga ära terve küla.

2
Järgmisel hommikul ootas leidur juba enne kella kaheksat kannatamatult Noorte Leidurite Komisjoni ehk NLK ukse ees. Viimaks jõudis hilinemisega kohale kojamees, kes esiti noore leiduri piinadest väljagi tegemata pühkis luuaga pisut majaesist ning alles siis keeras ukse lukust lahti ja lasi mehikese kulunud istmetega ootesaali.

Seal tuli tal aga veel omajagu aega toolil niheleda, enne kui saabus komisjon, möödudes uhkelt leidurist ja heites tollele omakorda põlglikke pilke.

Viimaks hõigati ukse vahelt, et tulgu Kukits edasi ja näidaku enda projekt ette.

Kukits lipsas massiivsete uksepoolte vahelt sisse. Kogu ümbruse rusuv suursugusus pani teda kohmetuma. Raske tammepuust laud oli kaetud veripunase kaleviga ning seintelt põrnitsesid suured oktoobrirevolutsiooni kangelased pahurailmeliselt. Isegi isakese Stalini büst tundus mõõtvat inseneri pahuralt ning etteheitvalt.

Kukits vuristas kiirelt komisjonile ette, et leiutiseks on tibatilluke külma tuumasünteesi reaktor. Rusikasuurine. Ei anna mitte mingisugust kiirgust või saastatust ja varustab elektrienergiaga vajadusel tervet kolhoosi.

Komisjon vaikis. Kukits tammus närviliselt jalalt jalale.

Tohin ma seda äkki demonstreerida?” tegi ta ettepaneku.

Komisjoni esinaine Sirje, lühikeste tumedate juuste, tahtejõulise lõuaga karjeristist naisterahvas või siis eatu, veatu ja sootu nagu temast seljataga sosistati, kortsutas kulmu, “Te, noormees, ikka reegleid olete lugenud. Me tahame jooniseid. Ärge hakake oma kahtlasi masinaid siin toas käima panema. Lasete korgid läbi. Meil piiratud eelarve, teate.”

Kukits ehmus sellisest ootamatust rünnakust. “Milles küsimus, joonised ka kohvris olemas...” pomises ta kohmetult ja sikutas portfellist välja paki pisut kohviplekilisi tindipliiatsiga tehtud jooniseid.

Joonised käisid käest kätte, komisjon nohises, uuris, puhises ja krabistas.

Viimaks pandi joonised pakki tagasi, koputati lauaservaga sirgeks ja esimesena võttis sõna komisjoniliige Veskimets.

Kuulge, seltsimees,” alustas ta peenel vinguval hääletoonil, “te materjal on ju paksult vigu täis. Küll on joonistel puudu õige formaat, küll arvud valed. Mõõtkava enamusel juhtudel skaalast väljas. Nii vigaseid jooniseid mina küll lugeda ei suuda. Ikka täpsus, kord ja täpsus, rõhutan”.

Kukits punastas, joonised tegi ta ju tõesti köögilaual ja kiirustades. Aga prototüüp ju töötab. Kukits avas suu, et seda teatada, aga enne alustas oma jutuga vana akadeemik Aksel hüüdnimega Sokupoeg:

Hmm, kuidas ma pean teile ütlema, lugupeetud noor leidur. Aga uurisin teie jooniste järgi seadme tööpõhimõtet ja füüsikaseaduste järgi ..khm..pehmelt öeldes.. on teie seade võimatu. Sama absurdne kui igiliikur. Et lõhustada aatomituuma prootoniteks ja neutroniteks, tuleb kulutada suurt energiat. Suur vene teadlane Lomonossov ütles, et ainega toimuvates protsessides võib mass muutuda, kuid seejuures muutub ka aine energiavaru. Teate te üldse, mitu protsenti kiloneutroneid suudab emiteerida tonn uraani? Teate?”

Kukits vaikis, tal polnud õrna aimugi.

Ah ei tea,” jätkas Sokupoeg võidukalt, “vaadake, noormees, mida me sel juhul teiega üldse räägime.”

Kõige viimase hoobi andis aga õnnetule segaduses leidurile komisjoni esimees Sirje,

Kuulge, seltsimees. Te olete kulutanud riigi aega ja raha kasutult. Tõenäoliselt soovite oma veidra leiutisega tõmmata endale tähelepanu, saada töölt vabu päevi ning võib-olla kujutate ette, et anname teile kopsakalt raha, mille saate siis salaja maha juua. Ja üldse, võtke teadmiseks, et sel kuul on leiutiste norm täis. Plaan on juba nädal aega täidetud 110%. See, et me teid vastu võtsime, oli puhas vastutulek. Mina näiteks töötan siin puhtalt kohakaasluse huvides enda vabast ajast ning tahtest. Ja teie, noormees, kasutate hetkel mu vastutulelikkust kurjasti. Ehk praegusel hetkel lükkame teie paberid tagasi ning anname rahastamise hoopis Sven Tamme motoriseeritud seljasügajale. Väga kasulik asi. “

Sokupoeg norsatas enda nurgast rõõmsalt ning hüüdis vahele: “Väga eeskujulikud joonised, lust oli lugeda. Kõigest sai aru, võtke eeskuju Tammest. Väga asjalik mees. Temast saab veel suur ratsionaliseerija ning insener.”

Sirje heitis Sokupojale kurja pilgu vahelesegamise eest ja jätkas: ”Kuulutan Noorte Leidurite Komitee koosoleku lõppenuks. Võite lahkuda, seltsimees Kukits.”

3

Leidur lahkus NLK büroohoonest, pea norus. Justkui poolunes võttis ta oma jalgratta ning hakkas tagasi kodukorteri suunas väntama, unustades isegi, et tegelikult oli ta jalgratas nüüd modifitseeritud ja võis ilma suurema pingutuseta kolm korda ümber maakera liikuda.

Kukitsa tuju oli aga rikutud, ja rikutud põhjani. Koju jõudes viskas ta ratta trepikoja nurka ning vantsis õnnetult korteriukseni, avas selle harjumuspärase liigutusega ning tardus ootamatult. Köögist kostis kahtlasevõitu kolinat. Lapsi ja koduloomi Kukitsal polnud, elukoht asus viiendal korrusel, seega ei pidanud ka aknast sissepugevaid vargaid justkui kartma .

Ettevaatlikult hiilis Kukits köögiukseni ja piilus sealt sisse. Avanev pilt pani tal südame küll vist ühe takti vahele jätma. Ruumis valitses nimelt kirjeldamatu segadus, külmkapist pooled asjad välja loobitud, kappide uksed lahti kistud, kardinasse miskipärast sõlm seotud ja laua taga, logiseva kolme jalaga tabureti peal lösutas seesama must olevus, keda Kukits oli alles veidi aega tagasi järvel kohanud.

Olevus pusis parasjagu võinoaga kapist leitud viinapudeli korgi kallal. Silmanud uksel seisvat kohmetut Kukitsat, käratas peletis ilma suurema tseremoonitsemiseta: “Noh, mis seisad, aita pudel lahti vinnata.”

Ikka veel ehmatusest tumm Kukits astus lähemale, keeras pudelilt korgi ja ulatas selle olendile tagasi.

Ah sedasi,” rõõmustas peletis. “Vat mis juhtub, oskad küll ajamasinaid ehitada, aga jääd mõne lihtsa viguriga jänni.”

Niinimetatud kuldkalake tegi juttu pausi ja valas kulinal pool pudelit viina kõrist alla.

Ähh, kui hea, minu rass, muideks, on juba ammu õppinud saama elutegevuseks vajamineva energiavaru ainult puhastest ainetest, no nagu suhkur või kange entaool. Ma järves üritasin kalu ka süüa, aga need olid raskelt seeditavad ja jätsid kõhu tühjaks,”

Kukits märkas alles nüüd nurgas vedelevat tühja viiekilost suhkrukotti ja noogutas tummalt.


Viinaga lõpetanud, röhitses mudakoll mörinal ning fokusseeris
oma eri suundadesse vaatama kippuvad pungis silmad taas Kukitsale.

"Said siis valmis või?"

"Mille?" piiksatas endiselt ärev leidur.

"Universaalse vaakumenergia generaatori ikka."

"Sain."

"Täitsapoiss, juba siis kui sind järve peal aerutamas
nägin ja mõned pealiskaudsed ajuskänneeringud tegin, teadsin, et sa ei
vea mind alt. On see sul ikka kaasas?"

Ta peatas hetkeks jutuvada ning silmitses ehmunud Kukitsat tähelepanelikumalt.

"Kuule, ära ole selline, ega ma sind ära söö. Ja see väike näitemäng seal
järvel, no see oli ka vajalik. Teie arengutaseme juures on kasulik mässida
vajalik info kergesse tuttavasse kastmesse, mütoloogiavõtmesse näiteks. Jumalat
te küll enam väga tõsiselt ei paista võtvat, aga muinasjutud, need muinasjutud
lähevad peale nagu väikestele lastele."

Kukits ohkas, tassis portfelli kööki ja ulatas oma leiutise peletisele, kes
selle koheselt oma kombitsate vahele haaras

"Täitsaposs, tegidki valmis," vadistas elukas erutunult.

"Saad ju aru, mina ise poleks saanud
oma välimusega mööda teie maailma tatsata ja vajalikke osasid kokku kraapida.
Kohe oleksid mingid mustas nahas jõmmid kohal ja viiksid mind tont teab kuhu."

Peletis sikutas kas siis enda seest või siis pigem taskust (kus algas eluka
keha ja kus tema arvatav kehakate, jäigi segaseks) metalselt helkleva pikerguse
seadme ning ühendas selle osavalt Kukitsa leiutisega.

"Egas midagi, akud on mul nüüd täis, aeg tagasi kodumaailma kerida. Ole terve, sõber
mõistusekaaslane. Hoia vaim ergas."

"Oot, pea-pea!" hüüatas Kukits, kes taipas, et võõras kavatseb sealsamas
tema köögis mingi ruumikõverustega mängiva seadeldise käivitada.

"Võta õige mind ka juba kaasa!"

"Sind kaasa?" järvekoletis muutus mõtlikuks "Kindel?"

"Jah," noogutas Kukits innukalt, "mul on tunne, et nende uute teadmistega
pole siin maailmas mul enam väga palju isu edasi elutseda"

"Eks sa siis tule," mõhises koletis hetke mõelnuna.

"Ja mul oleks üks soov veel," teatas Kukits juba enesekindlamalt

"No lase tulla, vaatame, kas seda täita saame."

4

Sirje, unehägu veel silmis ning kohvi magusmõru maitse huulil, kiirustas kontsakingade kõpsides bussi suunas.. Bussipeatus juba paistis, kui ootamatult takistasid tema tee kaks võsast välja karanud ebamäärast kuju.

Ühes neis tundus seejuures midagi tuttavlikku, Sirje vidutas silmi Ahaa, kas see pole mitte seesama eilne hädaleidur. Jumal küll, tee nii, et see on vaid juhus ning tüüp ei tule uuesti oma leiutise teemadel patrama. See veel puuduks, et ma sihukese tola pärast ka bussist maha jään.

Sirje tahtis juba jõhkralt Kukitsast mööda tormata, kui ta pilk langes ootamatult
Kukitsa alamõõdulisele kaaslasele. Ta ei jõudnud mehe veidra kodulooma üle
veel õieti imestada, kui kõik naise ümber ülieredasse silmipimestavasse valgusse mattus.

Niisama äkki tuli talle ka pilt uuesti ette tagasi. Ainult et ümbrus oli nüüd tundmatuseni muutunud. Puud, täissoditud bussiputka ja isegi auguline kõnnitee olid kadunud. Kogu maaad kattis niikaugele kui silm ulatus veider punane ja kergelt pehme materjal. Taamal tema ümber kõrgusid pilvedesse kaduvad õrnsinakalt helendavad hooned ning õhus surisesid ringi sajad kuldsed tolmuimejat
meenutavad aparaadid.

"NOH!" võidurõõmutses tema ees seisev Kukits. "Mis sa nüüd mu leiutisest arvad, ah? Mis arvad?"

Ent korraks ehmunud Sirje oli juba oma endise range oleku taastanud. Ta neelas aegruumis ümberpaiknemisest suhu kerkinud oksemaitse alla ja vedas näo põlglikult krimpsu.

"Pähh," teatas Noorte Leidurite Koondise esinaine oma tavapäraselt külmal ja kõrgil toonil. “Teie tembud, Kukits, jätavad mind tõesti täiesti külmaks, te peaksite lõpetama need tobedad katsed püüda olla leidur ja hakkama tööle mõnele enda vaimsele võimele paremini vastaval alal."

"Tööle!? Mida põrgut!" röögatas enesevalitsuse kaotanud insener. "Sa rumal ametnik, vaata õige enda ümber ringi, näed sa üldse, kus me asume?"

"Ma ei näe küll midagi ebatavalist," teatas Sirje kõrgilt ja jätkas nii Kukitsa kui ka tema vetevaimust sõbra jahmatuseks kõndimist endises suunas, kus ta mälu järgi pidi asuma bussiputka. Putkat küll ei paistnud, aga küllap see on ajutiselt teisaldatud. Huligaanide pärast või remondiks, lohutas Sirje ennast. Kella järgi on bussini veel aega küll ja küll.

Ta jäi maapinnast välja kasvava ja huultorulist trompetit meenutava moodustise varju seisma, sulges silmad, ajas pea kuklasse ning üritas mõtteis tööl eesootavaile probleemide laineile kanduda. Neetud leidurid! ta peaks tõesti lõpetama selles õnnetus komisjonis osalemise. Jah, seda ta teebki, juba täna annab lahkumisavalduse ja kõik. Las Sokupoeg ja Veskimets kahekesi rabavad. Temale aitab sellest hullumajast, parem lõpetada enne, kui veel närvid ning mõistus korras on. Saadav raha pole seda jama väärt.

29 kommentaari:

  1. Üle pika aja Laboris jutt, mida lugesin lihtsalt heast meelest kaks korda.
    Ma ei tea, kas jutu tegelastel on päriselust prototüübid ja sündmustel algsündmused. Kasutatud nimed viitaksid veidi sellele. Ma ütleks, et igasuguste vihjete otsimine, kas ta mõtleb tolle tegelasega teda või selle sündmusega seda, ei andnud minu jaoks kuigi palju juurde. Kui Metsavana avaldab selle jutu mõnes veebiajakirjas, nii hea jutt on seda kindlasti väärt, siis oleks ehk isegi parem, kui nimed ära muuta. Minu meelest kannab jutt täiega ka ilma ebamääraste vihjeteta.
    PS
    Võib-olla pole ulmikuid hästi tundvatele inimestele need vihjed üldse ebamäärased.

    VastaKustuta
  2. Selle koha peal, kus insener haaras „...sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele…” tekkis esimene kerge tõrge, minu jaoks liiga peent huumorit tuli hiljem veel, nii et lõpuks oli põhitegevust raske reaalses aegruumis kuhugi paigutada.
    Nostalgiliselt meenus “Tagasihoidlik geenius”, Vadim Šefner, eesti keeles kogumikus “Diogenese latern” 1976.

    VastaKustuta
  3. KaRe, ma mõtlesin tolle sooniliste koha peal, et kisub metsa ja kui ülejärgmises lauses ilmus tegevusse keegi pervov ja mingid oponendid, siis ma lõpetasin lugemise...

    VastaKustuta
  4. Kas ainult mulle tundub, või on ka selles loos Labori paroodia, millele lisandub Reaktori köögipool :D Häiris mind täpselt sama koht, mis KaRe välja tõi, see oli üle vindi klišee, kõik muu oli väga hea Metsavana-stiil :) ning kirjutamisviisis ja teemaarenduses oli näha edasiliikumist võrreldes varasemaga ;). Kriitika poolelt niipalju, et oleks ju võinud korra läbi ka lugeda ja tegelase nime ning silmatorkavad kirjavead ää parandada... aga ikkagi, hea lugu!!!

    VastaKustuta
  5. Metsavana ja NSVL-huumor on lahutamatud :) Tekkisid seosed lugudega, mis Belialsi ja Metsavana koostööna valminud kogumikku kirjutatud olid.

    Mismoodi see olend põrgus käis? Või kus ta tegelikult vahepeal oli?

    Lõpp meenutas Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisjuhti", kus kosmoselaev maandus spordiväljakul, aga rahvas ignoreeris vaatepilti, sest seda ei saanud olemas olla.

    VastaKustuta
  6. Kuna see on juba kolmas paroodia või paroodia moodi asi järjest jutulaboris loen("Viimane väetamine", "Nõia viimased minutid") kontrollisin igaks juhuks, ega kuuteema ei ole kogemata "burlesk".
    Ei leidnud kahjuks midagi naljakat ega muud lugemisväärset. Kui teised tõid välja soonilised käed, siis minu silmi hõõrus liivaga "sujuv rapsakas".

    VastaKustuta
  7. Mnjah, kui nüüd vormistamise vead kõrvale jätta (mida ma parema meelega, muidugi, ei teeks), siis jutt jooksis kenasti. Kuid ...

    Kirjutaja, nagu selgub, on optimist. Kui ma lugesin soovi, et vend tahtis füüsikast sama palju teada kui temasugused tuhande aasta pärast, siis minu silme ette tuli laksust pilt kuidas vend muutub eriti lolliks. No tegelt ka. Vana kooli vennad praegu veel teavad kuidas mingid masinad töötavad, aga sa vaata noori. No vaata neid tänapäeva noori!

    Meenub kohe seik, kui mingi tuttav noormees vaatas mind tunnustavalt, kui ma oma televiisori menüüd kasutada oskasin. Ma arvasin, et mõnitab, rsk! Tuli välja, et ei. Tänapäeva noored (ja nüüd ohkab eatu, veatu ja sootu) ei jaga ju füüsikast ega tehnikast enam ei ööd ega mütsi. Kindel see, et tulevikus on asi veel hullem :D

    PS! Ma nõia viimaseid minuteid paroodiana ei kirjutanud, lahe kui nii paista võib.

    VastaKustuta
  8. Väga hea jutt on ju :) Vana hea puhtakujuline ühiskonnakriitika, nii üldprintsiibi osas (ükski leiutis ei oma ühiskondlikus plaanis tähendust, ei muuda maailma, kui puudub poliitiline tahe selle elluviimiseks) kui ka mõnusa kõrvaltorkena bürokraatide suunas. Kusjuures, oleks ju täitsa võinud Euroliidu kastmesse asetada, jutustamisstiil oleks nagunii nõukogude ulme paralleeli juurde andnud.

    Keeleliselt muidugi noriks küll, kuid peamiselt niimoodi, et annaks hea keeletoimetaja kätte redigeerimiseks, sest selge stilistika on olemas, lihtsalt mõned konarused, apsud ja paar üksikut liiasust ära toimetada. Kirjuta veel viis-kuus selles stiilis asja ja kogumik tuleb küll.

    VastaKustuta
  9. soonilised ja sitked töömehe käed olid tollel ajal isegi primabaleriinil, kui ta tahtis õige nõukogude inimene olla. :) Kui probleemiks on "kuid" seal vahel, siis no jah. annab vaielda. Võib-olla ilma on parem.
    Kui ma aga meenutan oma sügavast lapsepõlvest kalapüüdmiskatseid, siis kuidagi sarnaselt mulle kala välja tõmbamist kirjeldati, üsna absurdselt "järsult ja sujuvalt", et et mitte liiga aeglaselt, ikka tõmbad, kuid ka mitte nii, et ühe korra tõmbad, tõmbad selgelt tugevalt ja pikalt . Need, kes on minust rohkem kalu kätte saanud, võivad tõmbe tehnikat paremini selgitada, et kuidas seda peaks kirjeldama.
    Aga need 1000 aasta pärast olevad teadmised. See on mitme otsaga asi. Ilmselt annab antud soovi nii kirja panna, et norida ei saaks. n. kõike, mida 1000 aasta pärast insenerinduses teati. Mõni ütleb siis võib-olla, et sellist kogust teadmisi pole võimalik teada.
    Võib-olla veel kuidagi moodi. Võiks aga mõelda, et tollel limukal oli vaja vaid mingit enam-vähemgi sarnast soovi ning ta toppis selle peale inseneri pähe just need teadmised, mita limukal vaja oli. See, kuidas soov oli vormistatud, polnud mingit tähtsust, peaasi, et uskuma jäädi, et saadi just seda, mida sooviti ning valmis tehti seade, mida limukal vaja oli.
    Kindlasti annaks kuhugi juttu sisse suruda ka selgituse, kuid valdavalt, vähemalt minu juttude puhul, teeks selline lahendus jutu põhjendatumaks ning norimiskindlamaks, kuid uimasemaks. Pikema jutu puhul saaks kergemini sokutada sisse väikse identiteedi kriisi, et oot, kuidas just need teadmised, näiteks tulevikumaailmas ringi käies, ja siis limukas selgitaks, et miks just nii läks.
    Aga võib-olla suudab Metsavana kahe sõnaga ning juttu rikkumata asja ära seletada.

    VastaKustuta
  10. Vanades ulmejuttudes kujutati tulevikuinimest-inseneri kärbunud jäsemete ja suure peaga. Tänasel inseneril võivad olla tugevad käed, sest tema käib jõusaalis. Sitked ja soonilised saadakse aastatepikkusest füüsilisest tööst ja seega noorel inseneril ei saa neid kuidagi olla. Kuid eksivad need, kes vilksatava Stalini büsti põhjal paigutavad tegevuse viiekümnendatesse – esiteks ei ühendatud siis veel tsenraalpumba regulaatorit pistikutega vaid juhtmed läksid kruvi alla ja teiseks ei olnud mitte ühelgi tasandil mitte ühtegi ainult eestlastest koosnevat komisjoni.

    See tuhandeaastane füüsika on omaette teema, sest kui me vaatame tänast laiatarbe tehnoloogiat, siis näeme, et ainult teadmistega ei tee mitte midagi valmis, on vaja tööstuslikke abivahendeid, ülitäpseid reziime ja puhtaid aineid – neid kodus kuidagi ei tee. Lihtne näide: mustvalge fotograafia on igas vannitoas realiseeritav, värvifilmi ilmutamiseks on vaja sellise täpsusega temperatuuri hoidmist kogu protsessi vältel, et käsitsi suudavad seda üksikud friigid peale aastatepikkust harjutamist.

    Kokkuvõtteks tundub mulle kahjuks, et autor tahtis visata nalja kõige ja kõigi üle, aga mõned andunud fännid võtavad tõe pähe.

    VastaKustuta
  11. Mulle valmistab jätkuvalt palju rõõmu ja lusti lugeda KaRe ja Manjaana kommentaare. Komisjoni stseenis sai jutulabori mentaliteeti tabatud ikka saja protsendiliselt :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eneseimetlus on kahltemata eduks vajalik kompetents, aga J. labori fiilingu tabamiseks pidanuks keegi komisjonist kiljuma, et jess, sellega me lendame Päikesele ja poiss ise pakkuma mitte külmtuumareaktorit vaid Popovi raadiot plastikaatkotis.

      Kustuta
    2. Miks te proua Kare nii kareda meele ja kurja olekuga olete? Isiklikus elus midagi pahasti? Pole mõtet, küll varsti jälle päike pilvetagant välja tuleb ja ka teie pääle särama hakkab. Elu on lill.

      Kustuta
    3. no ma püüdsin hoolega nii kommida, nagu sa aasta tagasi asju mäletad :P tegelikult pole isegi 1000 aastat vaja, et olukorrad muutuksid...

      Kustuta
    4. Ma jutulabori kohta ei oska ütleda (ei jälgi nii palju ja siin ei ole ju inimestel üksteise üle võimu), aga vaat hariduministeeriumi komisjonid ja muud kohad kus bürokraadid peavad sisu üle otsustama, on täpselt niisugused :D

      Ajastu osas, no minu arvates oli ikka puhas tänapäev, NSVLi vihjed olid lihtsalt võrdluseks, et kui on bürokraatide võim, siis majandussüsteem ei päästa midagi. Selle probleemi "tuhandeaastastest teadmistest" lahendab väga hästi tõlgendus, et järvekoletis andis Kukitsale täpselt selle info, kuidas traadi ja teibiga ehitada talle vajaminevat masinat. Praegu on ka võimalik igast asju kodus ehitada, see ole alati mõsitlik.

      Kustuta
    5. see on ju vana hea ja 1000 korda ära proovitud nipp - kui argumendid otsa saavad tuleb isiklikuks minna !!!

      Kustuta
    6. kirjtada enda jutu kommentaariks "oi,raibe, kui kuradi hästi ma ikka kirjutan" on tase omaette

      Kustuta
    7. Mis su perset torgib Miki? Sa ilmselt ei saanud mu kommi mõttest kah päris täpselt aru.

      Kustuta
    8. igasugused wannabe gurud torgivad mu perset + sellid kes on ise kõvad ütlejad aga kui keegi nende kohta midagi ütleb siis kohe pill väljas + "olemuse tabajad" + sildistajad + nimede valesti kirjutajd, metsamuna

      Kustuta
    9. Oioi, oled sa Miki ikka üks vihane vend. Püüa nüüd korra rahuneda, võib veel tilk püksi tulla suurest pingutusest ja iga wannabe guru pärast pole ju vaja hakata pükse vahetama :)

      Kustuta
    10. eriti vihaseks lähen ma rullnokkade subkultuuri peale kes nimetavad kedagi naiseks, solvates nii subjekti kui ka naissugu

      Kustuta
    11. Õu, sae pekki mees.

      Muide ma hääletasin spetsiaalselt sinupeale mõeldes teema "Nuttes vihmas" poolt :)

      Kustuta
  12. Lugesin just raamatut Pikkmaa, kus valmistati maailmade vaheline sammuja peotäiest igas elektroonikapoest saadaolevast vidinast ja ühest kartulist, saadav igast hästivarustatud toidupoest. hm, täiesti võimatu ja põhjendamatu seadeldis. Ilmselt norimise vältimiseks lisati kuhugi raamatu keskpaika oletus, et ehk töötas kõik hoopiski inimese aju oleku peal, läksid õigesse seisundisse ja olidki teises maailmas. Nii saaks siia loomulikult sisse surada kirjelduse, kuidas seadme valmistamiseks läks vaja kaks liitrit kolm korda läbikeedetud vett, kilo tavalist keedusoola ning 3 lk pikka mantrat, mida tuli soola lahustamise ajal korduvalt lugeda. See sool, mis 30 min järel veel lahustamata oli, tuli panna klaaspurki ja oligi seade valmis. Töötas, kuigi mitte nii efektiivselt kui kõrgtehnoloogiliselt valmistatult (ps kui 30 minutiga lahustus kogu sool ära, tuli protsessi alustada uuesti, kuid soola võtta 2x rohkem ja mantrat lugeda 2x kauem, seni, kuni saadi lahustamata jäänud sool). Asja nimetati Kare-Metsavana menetluseks.
    Ma pakuks, et pikema jutu (järgede) puhul oleksid taolised selgitused täiesti asjakohased. Vähemalt mingid selgitused.
    Kogu jutu mõte jääks sellisest selgitusest tegelikult samaks, krt seda teab, kuidas see töötab, kuid näe, töötab, ainsa erinevusega, et formaalne selgitus on olemas.
    Meetod kaks vajaliku seadme tootmiseks (Hüpermegatrooniline genereerimine, peamine, et nimi on ilus): Lahustada viinas 3 spl soola ja 1 spl suhkrut. Süüa ära üks tugevalt soolatud kurk ning rüübata peale 5 sl antud segu. Tegevust korrata, kuni ka kahe käega ei ole võimalik kurki käes hoida. Pärast seda kanda pintsliga (vajadusel enne pisut kaineneda) suvalisele paberile (soovitavalt mitte suure juhi pildiga) segu lillavee lahus. Pärast kainenemist ja lehe kuivamist panna leht vaskplaadile ning kuumutada triikrauaga. Nõks selles, et nii purju joonud inimese käsi kannab antud lahust paberile just sobiva fraktaalsusega. Pärast leida vaskplaadil üles piirkonnad, mis toodavad energiat. Saadud energiaga toimetada edasi ..
    * 1000 aasta peale ette mõeldes ei tea kunagi, mida ja kui lihtsate vahenditega teha saab. Lühilaine raadio saab valmis teha kahest erineva läbimõõduga vasktraadist, natukesest papist ja sobivalt madala takistusega kuularist. Olen juhendit lugenud. Uraani saab rikastada tsentrifuugis ja lihtsamalt, laseritega, OK, kumbagi ühiskorteri köögis ei tee. suurt hulka XIX sajandi tehnikat oleks võinud ka kaugelt varem valmis teha, kui teadsid, kuidas.
    Ma ütleks, et kuigi väide: XX sajandil pole võimalik XXX sajandi tehnikat luua, on väga-väga tõenäoline, saab tõenäosusest kindel asi alles XXX sajandil, mitte varem.
    Kui lähtuda nõudest, et ulmeloos peavad kõik toimuvad asjad olema ilmselgelt võimalikud, jääks enamik jutte kirjutamata ning neist, mis alles jääks, osutuks hiljem sellegi poolest ekslikeks. Riskantseid kohti võiks muidugi loos vältida ja siluda, kuid selleks ju labor üldse ongi. Et mina lähtuks pigem seisukohast arenda edasi/viska jutt prügikasti ja kui arenda edasi, siis mis kohast. Ja see jutt on minu meelest üks edasiarendamist väärt lugu.
    Mis puutub aga sitketesse töömehe kätesse, siis oli see tolle aja kohta sama, mis praegu on seksikas. Hoolitsetud välimus ja korrektne kõnepruuk oli kahtlane, out värk, töömehe käed aga lahe, seksikas. Kui sitked ja töömehe need käed konkreetselt olid, polnud enam aga üldse nii tähtis.

    VastaKustuta
  13. sama hästi võib olla, et Metsavana ja Mike on kaks sõpra, kes paari õlle kõrval siia jutule klikikogujaid kirjutavad ja siis veel ühe õlle võtavad.
    Aga noh, nagu vanasõna ütleb, et lollid võidavad, sest targad annavad järele, kuid siin oleks aeg küll mõni tarkust eelistav inimene leida, sest jutust endast enam ei räägita ning kahtlen, et kumbki suudaks teise paika panna. Inimesed on nagu on.
    Ja kirjutajate/kirjanike puhul kehtib alatine soovitus, elage oma emotsioonid järgmises jutus välja, palju mõnusam.

    VastaKustuta
  14. Trollida on ju lõbus, kõik teavad kui väga ma seda armastan. Aga tegelikult tekitas mus ka imestust, et sain kohe liigitatud nii "eneseimetlejate" kui tont teab mis asjaks veel. Ma ei mäleta sellist reeglit, et autor peaks võtma kõiki lugejate kommentaare puhta kullana. Enamgi veel. Autoril peaks olema õigus mõnede kommentaaride peale ka laias kaares irvitada. Seda on öelnud nii Maniakkide Tänav kui veel mõned kirjanikud, et üks päris oluline oskus on sorteerida kommentaaridest välja olulised killud ja kõik muu unustada. Minu viga on muidugi see, et ma laialt arvutitaga irvitama hakkasin kui tõsimeelselt? hakati arutama "tsenraalpumba regulaatorit pistikutest", sest see tundus täpselt nagu stseen kommenteeritavast loost. Saan natuke aru ka miks asjaosalised seepeale solvusid.

    Igaljuhul võibolla ongi minu süü, et ma tegelikult ei võtnud kommentaare liiga tõsiselt, naersin ja pärast veel trollisin. Aga ma ütlen veelkord, et autor ei tohigi kommentaare liig tõsiselt võtta. Hoiatavaid näiteid neist kes on seda teinud on juba ainult Eesti ulmes liiga palju (Simpson näiteks).

    VastaKustuta
  15. Ok proovid nüüd asju lõbusaks trollimiseks keerata. Kui tegu on tõesti mingi insaiderite naljaga siis võiksin vabandada, aga ei vabanda, sest see on avalik koht ja kommentaare, mis sisaldavad nähtamatut infot tuleks kusagil privas teha. Või äärmisel juhul, kui tõesti on vaja avalikult üles panna, siis ära märkida, et "mitte midagi teadjad ei kommenteeriks".
    See oli poliitkorrektne avaldus.

    Tegelt sa vingerdad.



    VastaKustuta
  16. Jaa hirmsat moodi vingerdan su kullipilgu ees. Oled kiskunud mind alasti ja näinud mitu korda rist rästi läbi. Küsimus tekib ainult kus peaks see priva olema või kellele suunatud? Ei ütleks küll, et väga insaiderite nali oleks.

    Igaljuhul ma ütlesin nagu asi oli ja kui sulle ei sobi, no siis mul ausaltöeldes suht ükskõik. Arvamused on nagu perseaugud, igaühel on oma.

    VastaKustuta
  17. Ma olen alles vaevalt alustanud. Kui sa tahad et ma sind totaalselt alasti kisun, siis kirjuta veel üks kommentaar ja ära unusta mainimast, et Miki lasi ennast täis.

    VastaKustuta
  18. Kuulge täiskasvanud inimesed. Ma olen täiesti kindel, et te olete veebi sõnasõdades nii kogenud küll, et teada, et neist paikapanemistest kannatavad vaid kõrvalseisjad. Löögi sihtmärk hõõrub vaid rahulolevalt käsi ja läheb uusi ja paremaid vastulauseid treima.
    Ja nii igaks juhuks, et täiskasvanute maailmas ei kehti lause "tema alustas, tema on süüdi". Isegi laste puhul ei kehti see lause, kui madin on nii suur, et kõik ümberringi puruneb ja langeb.
    Aga need kõrvalseisjad. Mina lähen ja sukeldun praegu Bloggerisse ja vaatan, kas antud jutul saab kommenteerimise kinni panna.
    Mis puutub KaRe nõudmisesse, et mõned inimesed jutulaborist välja visata, arvestades viimase aja tüli kahepoolsust, siis kaks inimest, ei lahendaks see kommenteerimise probleemi. Jutulaboris võivad (hetkel) kommenteerida kõik, ka mittekirjutajad. Sellise seadistuse põhjuseks soov saada võimalikult palju kommentaare, mis on Jutulabori üks tugevatest külgedest - tagasiside.
    Ma tean, et Jutulaborist on teravate ja väga teravate kommentaaride pärast ennegi kirjutajaid läinud, kuid sellegi poolest ma loodan, palun, et KaRe ei läheks. Meid on siin nii vähe, et iga inimene, nii K kui M tähega algavad, on olulised. Seepärast palun püüdke ka teisi enda ümber hinnata väärilisemaks kui pori sihtmärgiks.
    Aga ühe kunagise üliterava kommentaari põhjenduseks ütles ütleja (ja see polnud Metsavana), et tulevikus kirjanikuks saades tuleb inimesel kohata varem või hiljem mõtetut ja lahmivat ütlemist, et miks mitte esimene kogemus juba siin kätte saada. Tegelikult mõistlik ütlemine, mis sellegi poolest ei vabanda ei tolle ega ka praeguste ütlemiste teravust.
    *
    Ma vabandan väga, kui ma ei hinda probleemi adekvaatselt või püüan selle suurusest mööda vaadata, kuna see võiks tuua mulle lisatööd, olen üks maeitea mitmest Jutulabori administ. Olen nõus arutama võimaluse üle Jutulabor rohkem sulgeda (loomulikult ei saa see mitte mingil juhul olla minu ainuotsus) või uue lehe loomisele, kus on rangemad reeglid, kaasa aitama ja seal kaasa lööma. Uue lehe loomiseks võin jagada ka oma kontaktandmeid, et ei peaks seda siin arutama.

    VastaKustuta