08.04.14

Unistuste maailmad



„Ema, ma nägin unes, et suure mere taga on suur ja rikas maa. Seal elavad teistsugused inimesed, kes elavad õiget elu. Mitte nagu meie. Nemad ei põleta naftat, nad ei tapa enda lõbuks loomi. Hoopis elavad loodusega kooskõlas. Ratsutavad sadulata, söövad taimi ning oma kodasid ehitavad soojast savist, mitte tapetud puudest nagu meie seda teeme.“

„Unenäod on petlikud kui ussi keel. Tapa oma unenäod.“

„Aga ema, me võiks ju minna vaatama. Isal on laev.“

„Loll oled? Pole maailmas laeva, mis üle suure mere purjetaks. Tapa oma unenäod, unusta lollused ja mine vennale appi. Tulevad külalised, vaja tappa kaks härga ja kuus küülikut. Säh, võta minu nuga kaasa. Alles eile teritatud. Kui kõvasti rügad, siis magad hästi ja näed unes naabri Mallet. Küll siis unustad need teise maailma tohlakad, kes naftat ei põleta. Kuidas nemad siis sooja saavad, ah?! Peeretavad tare soojaks või? Lippa, lollakas, ja tee oma töö ära.“

Ei julenud perepoeg enam seda juttu omade seas üles võtta. Kuid unenägemus ei kadunud. Vastupidi, muutus selgemaks ning mõned unenäo külad said tuttavaks kui oma kodukant. Teise nahavärviga, sirgeselgsed musta juuksepahmakuga inimesed said tuttavaks ning hakkasid noort unesnägijat tervitama. Tasapisi sai võõras keelgi selgeks ning salamisi küpses otsus ehitada laev, mis kannab üle järskude lainete ning mis suudab kanda aastase toidumoona.

Kuid elu ei hooli ootamatutest plaanidest. Unesnägija sai isaks, hakkas karjakasvatajaks ning kaupmeheks. Aastad läksid ning unenäomaailm ununes pikkadeks aastateks. Jõukus kogunes ning elu oli elamist väärt. Kuid ühel hommikul tuli üks poegadest isa juurde ja rääkis õhinaga: „Isa, nägin kummalist und. Tohib ma räägin sulle? See on ilus uni.“ Unesnägijale meenus seepeale enda kogetu ning ta ütles pojale: „räägi, see võib olla hea lugu.“ Ja poeg rääkis: „nägin unes, et taeva taga on suur ja rikas maa. Seal elavad teistsugused inimesed, kes elavad õiget elu. Mitte nagu meie. Nemad ei põleta naftat, vaid saavad maa seest ja õhust endast sooja. Nemad ei tapa ka toiduks loomi, ega kasvata vilja põldudel. Hoopistükis kasvatavad kõiki oma toite pottides ning liudadel. Nad ei kasuta liikumiseks loomi, vaid neil on lendamiseks igaühel harjavarred, mis teevad kumisevat häält. Oma kodasid ei ehita nad puudest, vaid puhuvad muna seest sellise nagu nad ise soovivad. Seal on veel palju imelikku, ega ma oska kõike seletadagi.“

Unesnägija jäi mõttesse. Tema enda nooruse kauged unenäokülad olid veidrad, kuid usutavad. Poisi mõtted aga tundusid väga veidrad ja uskumatud. Tõsine kahtlus libises üle ta huulte: „kuidas saab taeva taga olla teine maa? Seal saaksid elada ainult jumalad, kuid Jumalad ei ela seal.“ Seejärel vaikis ta taas. Poeg ei saanud isa sõnadest õigesti aru ning arvas, et isa paneb talle jutustatut pahaks. Kuid isa pani talle käe õlale ja ütles lohutavad sõnad: „Sul oli ilus uni. Kui seda kohta veel näed, siis õpi seda tundma, õpi nende keelt ja võib-olla sünnib sellest kasu. Kuid üks on kindel – meil pole laeva, mis sõidaks suure mere taha; veel vähem laeva, mis sõidab taeva taha. Kas selline aeg tuleb, mina ei tea.“

Poeg võttis isa tarkuse endaga kaasa ja õppis taevatagust maailma tundma. Õppis selgeks keele ja kombed, võttis unenäos endale taevataguse naise ning sai tollega palju lapsi. Nendest seitsmes ja noorim oli poeg. Aastatega poiss kasvas ja isa vananes. Saabus päev, mil poeg tuli isa juurde ja ütles: „Isa, ma tean, et sa oled tulnud mujalt. Sa ei ole kunagi rääkinud, kus oled sa sündinud. Ma nägin und, võib-olla sellest kohast, kus sina oled sündinud ja kasvanud. Tohib ma räägin seda, mida uni mulle tõi?“

Mees vaikis hetkeks ning otsustas, et kuulata on tark tegu. Ta sõnas pojale: „Räägi, võib-olla on see ilus lugu ning võib-olla räägib see kohast, mis on mulle hästi tuttav. Kuid pane tähele, et see võib olla seal, kuhu minna on võimatu, kui just unenägu seda võimalikuks ei tee. Aga nüüd – ma kuulan sinu lugu.“

Ja poeg rääkis: „Isa, nägin unes, et minu sees on suur ja rikas maa. Seal elavad inimesed õiget elu, mitte nagu meie.  Nemad ei võta soojust maa seest ega õhust nagu meie, vaid loovad soojuse enda sees. Nemad ei kasvata toitu kunstlikult nagu meie, vaid hingavad endast maailma hingust läbi ja saavad sellest söönuks. Nad ei kasuta liikumiseks tehnikat nagu meie, vaid liiguvad nõtkelt sinna kuhu vaja justkui maailma kõiki seadusi eirates. Ja nondel inimestel kodasid polegi, sest neil on kõik olemas iseenesest. Nemad ise on enesele kojaks. Isa, kas sina tuled sealt maailmast?“

Poisi isa muheles ja ütles: „Ma ei tunne seda maailma, mida unenägu on sulle avanud. Sulle on avanenud miskit, millest ma pole eales kuulnudki. See tundub ilus maailm olevat. Kuid ära ole nukker, kui sa sinna minna ei saa. Minul polnud laeva, millega siia sinu ema juurde jõuda ja pidin selleks õppima unenäos elama. Võib-olla on sinu sees tõepoolest maailm, millest sa unes nägid. Pane tähele, kui see maailm sulle tähtis on ja sa seda veel edaspidigi unes näed, siis õpi seda maailma tundma. Õpi rääkima selle maailma keelt ning saa selgeks selle maailma kombed. Võib-olla hakkab see maailm sulle meeldima ning sa leiad seal oma koha.“

Poiss oli õnnelik, et isa tema nähtu heaks kiitis ning hakkas järgmisi unenägusid ootama. Need saabusidki. Uus maailm tema sees muutus selgemaks. Ta õppis selgeks nende inimeste keele ja tutvus kommetega. Kuid peagi hakkas kripeldama küsimus, kuidas on võimalik, et ta elab unenäos hoopis teist elu. Ja kuidas on võimalik, et tema isa omakorda on pärit kusagilt mujalt maailmast. Ettevaatlikult hakkas ta vastust otsima unenäomaailmast ning oma kodumaailmast. Keegi ei soovinud talle vastata. Kuni lõpuks leidus unenäomaailmas see, kes teda edasi juhatas: „Võib-olla saab sulle vastuse anda meie kõige targem naine, kes on kümne tuhande aastane ning kes näeb teiste inimeste mõtetesse.“ 

Loomulikult tahtis poiss seda võimalust kasutada ning ta saigi loa naisega rääkida. Kuulnud ära poisi loo küsis naine järsult ja tõsiselt: „Oled sa kindel, et sa soovid teada tõde? Isegi juhul, kui see sinu perele kahju teeb? Isegi siis, kui see sind ennast võib hävitada?“ Ja poiss tahtis, sest tegelikkuse mõistmine oli tema jaoks põnev. Tark ja teadja naine küsis veel: „Oled sa ikka päris kindel? Tahad sa tõde teada isegi juhul, kui see hävitab minu maailma ja sinu ema maailma?“ Poiss jäi enesele kindlaks. Naine sisistas kurjalt ning küsis korra veel: „tahad sa ikkagi teada? Isegi kui see minu ja ka sinu hävitab?“ Poiss kõhkles selle peale korraks, kuid ei uskunud, et midagi sellist saab juhtuda. Niisiis ütles ta: „Kõik olemasolev on hea ning tõe nägemine ei saa seda hävitada. Räägi sellest, mis annab mulle mõistmise erinevate maailmade olemasolu kohta.“

Naine pööritas silmi ja keerutas käsi, väänas oma pead ning kõverdas põlvi. Siis hakkas ta rääkima ning tema sõnade taustaks hakkas kogu unenäomaailm värisema: „Mina olen su unenägu, mis on su enda sees; mille sa oled ise loonud. Sina oled oma isa unenägu, mille su isa on ise loonud. Sinu isa sai julguse sinu maailma loomiseks oma isalt, kes lõi oma unenäos omale unistuste maailma. Tõde on, et sind pole olemas. Sa oled illusioon, oma isa öine unistus. Sind pole olemas. Sa oled lihtsalt üks unenägu teise unenäo sees. Ja nüüd tea – kui sinu isa ärkab, siis meid enam pole.“

Seepeale ärkas unesnägija poeg higistades oma sängis ja ahmis endasse pärismaailma õhku. Kõik oli möödas, head unenäod olid leidnud oma otsa. Ta tundis sügavat kurbust, et aastatega loodud maailm koos armastatud unenäoperega on kadunud. Hävines taevatagune maailm koos naise ja seitsme lapsega, kadus jumalik maailm, mis oli tema poja sees. Kurbus unistuste purunemisest oli nõnda suur, et mehe rindu lõid tugevad valud. Ta haaras oma öösärgist kinni, sikutas seda kramplikult, rögises ning heitis hinge.

Sellel ööl hävinesid korraga mitu unistuste maailma ja keegi ei jäänud neid mäletama.

2 kommentaari:

  1. Mulle see jutt meeldis. Ulmet oli küll vähe, kuid se-eest hästi kirjutatud. Ma ei tea Jari kirjutamisest, kui kiiresti ja palju ta kribab, mitte midagi, kuid jutt jätab mulje, et on vaeva nähtud ja nii palju, et enam higi lõhna tunda ei ole.

    VastaKustuta
  2. Sihuke tore poolfilosoofiline ökomuinasjutt. Mõnusalt loetav nagu Jar-i jutud ikka. Mina sain aru, et peategelaste põlvkonnad elasid kusagi postapokalüptilises maailmas, olgu see siis unenägu või mitte. Kuidas teistmoodi seletada, et nad põletasid samaaegselt naftat ja kasutasid liikumiseks loomi. Kuigi selline maailm kehtib tänapäeval näiteks Rumeenias, kus autod ja luukeredest hobused vankritega läbisegi teedel kulgevad, ootaks kontsentreeritud ulmejutust maailmale vähe selgemaid piire, kuna nüansse nagunii välja tuua ei jõua.
    Lõpp oli küll lahe, kõik kukkus kokku ja suri maha :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.