21.08.11

Me olime

Kaugemal saatsid kõrged korstnad vaiksel pahinal õhtutaevasse tumedaid jutte ning tehasehoonetel süttisid aegamisi tuled. Hiliskevadine märg mets lõhnas hullutavalt kaskede ja viimaste toomingate järele, kastemärjast rohust õhkus veel mulluste kõdunenud lehtede hõngu. Kusagilt levis vaevutuntavalt piibelehe ning sookailude nõrka aroomi. Puude roheluses laksutasid ööbikud ning nende sekka poetas üks hiline kägu nokaotsast paar tärkavasse hämarusse sumbuvat kuk-kuud. Käsikäes autost eemale jalutanud poiss ja tüdruk seisatasid lagendikul. Tüdruk liibus vastu poissi ning õhkas: „Kui ilus siin on, nii-iii romantiline …“ ja lause sumbus pikka suudlusesse.
„Kas tead, millel me seisame?“ tõi poisi näiliselt totter küsimus ta romantikast välja
„Murul?“
„Aga sügavamal?“
„Öäkk! Kas see on tõesti mingi sõjahaud? Kas sa oled haige peast , vä? Sa pead alati kõik ilusa ära rikkuma… Kas Sa käid jälle mingi krdi detektoriga vanu konte ja padruneid otsimas? Nii võib ju lõpuks surma saada, kui need värgendused plahvatavad…“




„Oota nüüd, Linda, enne kui sa mind mingiks hauarüüstajaks ajalootondiks tembeldad!“ Poisi häälest kostis läbi nokkiva tooni ka tõsisem noot: „See siin on Alulinn, muistne linnamägi, üks vanimaid kui mitte kõige vanem terves Eestis.“
„Siin? Soos? Selle tehasmaastiku taga? Segi oled läinud? Linnamäed on ikka mäed, mitte võsa.“

„See siin asub just madalal võsa sees. Linnavallid on maa sügavuses enam kui meetri paksused ja paekividest kokku kuhjatud. “
Tüdruk kehitas õlgu. „No ja siis?“ Ta tegi paar sammu mööda lagendikku. „Ai! Lähme minema, siin on sääsed, mina siin küll rohkem kolada ei viitsi. Lähme parem mere äärde, päikeseloojangut vaatama.“
„Alles sa õhkasid, et siin on niiii romantiline…“ muigas noormees. „ Oh, naised… niipea kui neile miski ei meeldi, tahavad nad sealt ära!“ ohkas ta teatraalselt käsi laiutades, laskus siis äkki ühele põlvele, tõmbas kusagilt seljatagusest välja ühe punase roosiõie ja küünitas selle jahmunud tüdruku poole: „ Tahad, teeme siis Sinu elu RRoosilisemaks ja RRomantilisemaks?“ Poisi nägu naeris, kuid silmadest läigatas vastu terashalli tõsidust läbisegi pilkega. „Kas selle iidse linna varemetes annad Sa mulle alatiseks oma jah-sõna? Ma olen Sind nii kaua otsinud ja , ah, lõpuks ometi oleme teineteist leidnud!“
Tüdruku suu oli hetkeks üllatusest suisa pärani vajunud, kuid ta kogus ennast hetkega: „Ah, Ramon, lõpeta ära! Kas see on mingi sinu järjekordne totter nali? Kah mul rüütel sooserval, sääskede sees. Jäta järele, lähme siit minema!“ Ometi võttis ta pakutud roosiõie, nuusutas seda ja kiljatas samas. „Ai, miks sa okkaid ära ei võtnud.“
„Näita oma näpp siia!“ noormees surus huuled vastu tüdruku sõrme, millel pärlendas punane verepiisk. „No näed, ja polegi enam hullu: “ Varesele valu, harakale….“ Nende sõnadega puhus-puudutas ta suuga veel paar korda vastu haigetsaanud sõrme…
Tüdruk naeris. „Okei, rüütel Ramon, laseme siit lendu, tõmbame uttu, kaome, misiganes.“
„Rüütel? Te alahindate mind kõvasti, mu kaunis daam.“ Varjud poisi selja taga olid tihenenud ning noormees tundus hämaruses end põlvedelt püsti ajades otsekui maast välja kasvavat . „Et aga tõuseme lendu ja kaome kõiksusesse? Kindel, Linda? Eelmistel kordadel tahtsid sa küll minema pageda.“ Muie ta näol tõi äkki esile peenikesed kortsud, mida tüdruku arvates seal ei pidanuks olema ning poisi nägu tundus korraga olevat palju vanem.
Tüdruk oli segaduses: „Me pole ju siin käinudki, Ramon! Mis Sul ometi täna viga on?“
„Oleme küll, Linda. Täpselt tuhat aastat tagasi. Suvisel pööripäeval. “
Tüdruk põrnitses teda jahmunult. „Mida?“ „Mismoodi oleme?“ Tema silmis peegeldus äkki hirm. „Palun, Ramon, palun lähme ära. Sa oled vist laksu all, see jutt ei ole enam isegi sinu jaoks normaalne. Palun vii mind koju!“
„See ongi meie ühine kodu. Esimene ja viimane, Linda, nüüd ja alati!“
Tüdruk karjatas ja hakkas korraga eemalseisva auto poole jooksma. Selja tagant kuulis ta naeru. Korraga seisis Ramon auto ees ning püüdis ta embusse.
„Tule, Linda, ära karda, kõik on korras.“
Tüdruk värises silmnähtavalt. „Sa oled hulluks läinud. Kõik räägivad mulle, et sa oled hull, aga mina ei uskunud neid. Nüüd saan ma aru, millest nad rääkisid..“
„Kas ikka saad, Linda?“ Poisi hääl oli pilklik, aga tema silmade põhjatusest kumasid kibedus, ootus ja seletamatu iha. Tüdruku seljal jooksid külmad judinad, ning ta põlved värisesid nii tugevasti et ta pidi maha istuma.
„Okei, ei saa! Ma kardan! Oled nüüd rahul, et mu ära hirmutasid,“ karjus tüdruk kõrgel kiledal ja väriseval häälel ning korraga purskusid ta silmist pisarad. Ta hääl ja kuraas katkesid rabedaks sosinaks: „Palun lähme ära, palun vii mind koju. Palun!“
„Ära nuta, Linda. Kõik on korras, Sa oled minuga.“
„Sinuga? Sa oled hull. Sind ma just kardangi. Sa hirmutasid mind selle pimeda metsa ja oma lollustega ikka täiega ära!“ soigus tüdruk kägaras maas istudes ja nüüd juba nägu kätesse peites.
„Oota, kuula mind palun korrakski ära, Linda?“ Poiss sirutas käe ja puudutas tüdruku õlga. Tüdruk võpatas. „Ära puutu mind!“ Ramon tõmbas käe kiiresti tagasi. See väike liigutus tekitas tüdrukus õhkõrna turvatunde, mille varjus ärkas koheselt väike, naiselik uudishimukurat. „Olgu, lõpeta ükskord see teater ja minu hirmutamine ning räägi!“ Aga palun, mõistlikku juttu, mitte mingit haiget sonimist, lisas ta mõttes juurde.
Ramon vaatas talle otsa. Poisi silmad hiilgasid pimeduses kummaliselt, ning tema nägu näis korraga veelgi vanem ja jõulisem. Selle joontesse oli kirjutatud lugematu hulk teadmisi. Linda adus ühtäkki, et ta pole seda poissi, seda meest mitte kunagi tegelikult tundunud. Klassi ja hiljem oma kursuse kuldajuks tituleeritud, kuid sellest hoolimata teada - tuntud pullimees, sündinud näitlejaandega koomik, seltskonna hing ja samas vahel väga-väga kinnine ja eemalolev poiss kadus ning tema asemel seisis Linda kõrval keegi, kes oli nii võõras. Ja samas kuidagi nii tuttav ja … hirmutav.
„Ramon, mis Sinuga ometi lahti on, Sa isegi näed teistsugune välja?“ sosistas Linda silmi kuivatades. Võimalik, et siin pimedas näen ma mingeid hallukaid kinnitas ta endale mõttes. Äkkitekkinud õudus temas oli Ramoni eemaletõmbumisega mööda läinud, tüdruk tundis, et otseselt ei ähvarda teda siin metsas midagi. Tüdruk needis mõttes Ramoni teada-tuntud ja laialträägitud kuulsust inimesi oma segaste naljadega poolsurnuks ehmatada, et seejärel nende üle hiljem seltskonnas nõrkemiseni naerda.
„Ramon? Ramon“ Poiss heitis pea selga ja naeris. „Ra-Amon. Amon-Ra! Amon. Esimene ja viimane vaarao, igaveste tarkuste vardja, kes valgete ööde maalt lõunasse rändas, lõunamaade allakäigul tagasi kaugetele Põhjala radadele pages ning siia enesele lõpuks kantsi rajas. Tuleme tuttavamate kujude juurde: Kalevipoja Tuuslar , soomlaste lapi tark… Aamen iga palve lõpus... See olen mina.
Ja sina, Saaremaalt pärit tüdruk, oled Linda, naine Ishtari enda ja vaarao verest. Osa sellest naisest, kes põrmustus Pühal saarel tuhaks läbi taevase tule, karistuseks mulle minu ammuste tegude eest. Jumalad saatsid Sind tuhande aasta eest linnumuna sees maale tagasi. Sain sinu tulekust teada liiga hilja, kosjad olid juba käidud ja kihlused sõlmitud. Ma rajasin kogu oma võimu ja väge kokku võttes kiiresti kantsi , tahtsin su kasvõi väevõimuga mehelt tagasi tuua, aga sina pagesid minu eest. Nii sai Sinust karistuseks kivi. Minu kants aga uputati sohu, selle valliservade üle roomas aegamööda soosammal, hiljem peale soo kuivendamist tärkas muru, millel me praegu seisame. Meist tehti lugulaul mis rändas suust suhu, inimesed tõid kadunud kantsi ümber ohvriande ja palusid minult nõu ja abi oma pisikestes pimedates tegudes. Üks laulik pani selle loo ühes teistega mõnisada aastat tagasi raamatusse kirja.
Aga nüüd, kui Sa lõpuks tuled minuga, lubad mulle oma käe ja jumaliku vere, annan mina Sulle meie kunigriigi, muistse võimu ja teadmiste impeeriumi. Tõstame nüüd ja praegu selle lätte, Alulinna uues hiilguses maa seest välja, koos kõigi nende varadega, mis mulle kuulusid ja mis seniajani sambla põues ja mulla all neetutena juba tuhat aastat lebavad. Loome jälle oma impeeriumi, palju võimsama kui selle, mis oli meil Egiptuses tuhandeid aastaid tagasi, sest meie alamad – inimesed on nüüd kordades targemad ja võimsamad. Me hakkame valitsema maailma! “
Linda raputas uskumatuses pead. „Aitab, Ramon! Kuuled, aitab“ Palun lähme tagasi Sinu juurde ja magame ennast välja. Maailma usundite arvestus, mida Sa eile viimasena tegid, on Sulle ilmselt halvasti mõjunud. Palun, ole nüüd normaalne, läheme siit metsast ometi minema. Sa ei ole mingi kõikvõimas sorts või jumal või misiganes. Sa oled lihtsalt üleõppinud. Meile loengutes räägiti, kohtupsüh….“ Tüdruk vakatas poolelt sõnalt. „Üldiselt, Okei, kui sa oleksidki mingite võimetega, siis ei sõidaks sa Peugeotiga ja ei elaks kusagil Ida-Virumaa kolkalinnas ning ei kingiks mulle sünnipäevaks mitte omatehtud luuletusi vaid teemandeid… Seda Sa ju ei tee, eksole. Palun lõpetame selle komejandi ja läheme lõpuks koju. Hommik on õhtust teatavasti targem. Mina sõidan! “ Ta pöördus ning hakkas auto poole minema.
Ramon vangutas aeglaselt pead ja vaatas korraga kella. „Olgu. Anna andeks, ma ei tahtnud Sind hirmutada. Anna mulle käsi.“
Linda ulatas käe ja nad läksid käsikäes vaikides autoni. Ramon ulatas talle süütevõtmed. Kuldne võtmehoidja tundus olevat uus, aga tüdruk ei vaadanud seda, vaid surus võtmed kõvasti pihku. See ponud oluline, Ramon on taas normaalne ja nad saavad kohe koju tagasi… Ta naeratas poisile autosse istudes: „Sa oled armas, kui sa mind ei hirmuta! Me ju oleme koos. Alati.“ Ta käivitas mootori. Hämaruses tõusid kõik linnud korraga lendu ning kuu kadus korraks pilvede varju. Linda süütas autolaternad. Nad sõitsid tagasi linna.
Linda peatas auto parkimisplatsil. Ta tõmbas masinliku liigutusega võtmed auto süütelukust ja pistis need harjumuspärase liigutusega enda teksade taskusse.
Ramon naeratas ja kallistas teda. „Mine ees, ma teen veel ühe suitsu.“
Tüdruk suudles poissi ning astus siis sõiduteele.
Krigin. Mürts. Mõlkis klaasiga BMW sai pidama alles mõnikümmend meetrit hiljem. Sellest taarus välja rullnokaga tüüp ning teel lebavat tüdrukut nähes oksendas sinnasamasse… „T.ra , bljaaad… na.ui seda nüüd vaja oli, raisk… Kutt istus kõnniteeservale, pani pea käte vahele ning oigas ja vandus enda ette.
Ramon astus kiiresti tüdrukuni, haaras ta asfaldilt sülle ja tõstis Peugeot’i tahaistmele. Tüdruk ohkas vaevukuuldavalt ning Ramon surus oma huuled tema suule. Õbluke keha võpatas korraks ning jäi siis liikumatuks.
Ramon võttis tüdruku taskust võtmed. Surus suu korraks vastu amuletti, istus siis rooli ning käivitas mootori. Linn oli sellisel kellaajal nagu tavaliselt, inimtühi.
Linnapiirile jõudes vaatas Ramon kella. Päikesetõusuni oli vähemalt 5 tundi. Tempel Karnakis ootab. Tal on nüüd hing, keha ja elus veri. Seekord ta peab jõudma. Impeerium ei oota järgmised tuhat aastat veel ühte suvise pööripäeva õhtut. Ta keeras suurele maanteele ning Peugeot hakkas sirgel maanteel üha kiirust kogudes aeglaselt õhku kerkima.
Rändlinnud tulid sel aastal hilja. Hilised hane- ja hahaparved peatusid põhjaranniku põldudel Alulinna ümber ning kohalikud talunikud peletasid neid öösiti, et nad vilja nahka ei paneks. Üks suur heitunud parv otsis pimeduses parasjagu uut ööbimispaika.
Hetk enne auto lõplikku muundumist lennumasinaks matsatas pirakas hani vastu esiklaasi. Talle järgnes teine, siis kolmas … Peugeot mürtsatas teepervel, veeres kraavi ning süttis põlema.
Hommikustes uudistes teatati napilt et Tallinn-Narva maanteel kaldus Peugeot, vältides otsasõitu linnuparvele pimedas teelt kõrvale, sõitis kraavi ning süttis põlema. Autos olnud juht ja reisija hukkusid.

17 kommentaari:

  1. Siia jutule võiks vist sildi "õudus" ka panna? Kenasti jutustatud lugu, kerge jälgida, korralikud soostereotüüpidest pakatavad tegelased, naiivne armastuslugu rahvusliku uhkuse ja alaväärskompleksiga vürtsitatult. Kardan, et bioloogidel oleks selle alguslõigu kohta teatavad proteste - kõik need asjad seal korraga olla ei saa.

    Jutu sisus oleks võinud kasutada peale fantaasia ka mingeid päriselu kogemusi, praegu tundub natuke liiga kunstlik. Ropendava tüübi kõne tundus väga ehtne.

    Nüüd grammatikakursus. Palun paranda siin jutus ära tühikutega seotud kirjavead. Enne koma ja punkti EI ole tühikut (pärast märki on). Kui algab otsene kõne, siis peale jutumärki ka EI ole tühikut.

    VastaKustuta
  2. Oled Sa ise Alulinna asemel suvise pööripäeva paiku käinud? Täpselt selline, nagu selles loos seal ka on. Bioloogidel pole ses osas midagi vaielda. Sel kevadel olid sealkandis, muide, hilised haneparved ja neid peletavad talunikud ka.

    Alulinna täpne vanus ei ole teada, tegemist on paevallidega soolinnusega, mis asub suhteliselt lähedal tuhamägedele. Loos kasutatud legendid on Alulinnaga seotud - rahvasuu pajatab, et selle olla keegi tarkmees rajanud just röövitud vanematütre varjamiseks.

    Mis punktidesse-komadesse puutub, võtan omaks, probleem on selles, et ma ei suuda neid vigu kuidagi ise teksti sees näha. Üritan parandada.

    VastaKustuta
  3. Jutt jookseb üsna sujuvalt, aga lõpupoole on tunda kiirustamist. Avariistseen oleks vaja pikemalt lahti kirjutada, sest kuna tegemist on emotsionaalselt olulise sündmusega, siis tahab inimene instinktiivselt selle kohta rohkem infot (kujuta endale ette kuidas kõik tormavad vaatama kui kusagil pidurikriginat ja metallikolinat kuulevad).
    Jutu arusaamiseks vajaliku taustinfo jagamine on sul PEAAEGU välja tulnud. Veidi venivaks jäi, aga kuna ma ise paremini ei oska, siis ei hakka õpetama kah :)
    P.S. Minu jaoks oli asi veidi igav ka selle pärast, et ma hakkan haigutama kohe pärast seda kui jälle mõni kalmuküngas oma ettemääratud pahelisust välja pritsima hakkab. Minu meelest on kõik need "õudus"jutud liiga ühte auku mängitud...

    VastaKustuta
  4. Avariistseeni avamisest - kohalikud olud elik Kohtla-Järve (võib-olla peaks tõesti jutus ka konkreetse linna ära mainima), mis ongi Alulinna tagune linn, on hilisel suvisel õhtutunnil (ja mitte ainult!) üsna väljasurnud paik. Muidugi võinuks kusagil nurgatagustes suveöös chillivaid narkareid või parme sinna stseeni lisada, aga lühijutu formaadi puhul tundus liigne olevat. Pidurikrigina peale ei tormata siinkandis väga akendele ka, sest nii mõnedki majad on pooltühjad ja kohalikud kipuvad õuejamade korral pigem kardina ette tõmbama ja aknast eemale minema...

    Kui jutu formaati pikemaks muuta võiks loomulikult sinna nii mõndagi juurde lisada, aga mu esmane eesmärk oli lühijutu formaat (isegi 4 lk tundus esimeseks jutuks (etteantud formaat 1 lk) paljuvõitu olevat), seetõttu ise loen suurimaks veaks Ramoni jutus oleva ülemäärase paatose, aga vähemaga ei osanud lühidalt ära öelda.

    Kalmukünka kriitika hmm...ma lihtsalt võtsin olemasoleva Alulinna kui koha ja selle kohta käiva legendi, seostasin seda "Kalevipoja" ning ühe maailma kultuurihälli teooriga ja keerasin loosse kaasajas sõlme. Mulle endale meeldivad konkreetse koha ja ajaga seotud lood, mis selle võrra võiksid lugejale ka realistlikumad tunduda.

    Küngas ja legend on seega eelnevalt olemas, ja paraku ma ise taotluslikult organilaotuslikult orgaanilistest õuduslugudest lugu ei pea, pigem jäägu see kohtumed. ekspertide aktidesse ja kokaraamatutesse.
    Kuigi, see viimane mõte oleks ehk hea orgaanilise õudusujutu idee :D

    VastaKustuta
  5. sry, kommentaaris oli viga: küngast kui sellist Alulinnas tegelikult ei ole :) ikka suhteliselt tasane maapind, natuke soost kõrgemal.

    VastaKustuta
  6. No ma nüüd lugesin Vikist selle Alulinna kohta läbi. Kui tõesti oli plaan rääkida sellest kohast, siis ühest korstnast on tõeliselt vähe. Kogu see kant Kiviõlist Jõhvini (ja edasi) on täis äärmiselt põnevaid kohti, kus maa alt purskab vett ja ümbrus on ringikujuliselt taimedest vaba, vaid murdunud puud; ootamatutes kohtades on jääkülmad jõed-järved, või endised jõed, kus enam vett pole, kuid kulgeb kilomeetrite kaupa paekivist jõesäng.
    Ööbikuid ja kunagisi linnamägesid võib suva Eesti nurgast leida, kuid sellist ulmelist maastikku pole kuskil eestis. Hea, et jutus polnud kirjas, et tegemist oli Kohtla-Järvega, sest selle kandi spetsiifilist (industriaalset) ilu selles jutus polnud.

    VastaKustuta
  7. mäetuid linnamägesid ma Eestis peale Alulinna rohkem ei tea, enamus on ikka künkad. See künka puudumine oligi selles loos nö tavalise "künkast ronib välja koll" käsitluse erandlikuks detailiks imho. Korstnad ja tehased ja viide industriaalmaastikule ju olid. Pigem arvan, et arutleda võiks piiri üle, kust algab lühijutt ja milline roll selles on ümbritseva kirjeldamisel. Õudusjuttudes loov jah ümbritsev olustliku. Ma võiksin I.-V. tehasmaastikule arvatavasti hea tahtmise korral ka Balzakki joosta... aga KAS TÕESTI on keegi, kes seda lugeda ka viitsiks? :)

    Pealegi, veel ca 10 a tagasi HAISES see ümbruskond ikka tõeliselt lämmastikväetisetehase järele, praegune õhkkond on lust ja rõõm, kui tuul parasjagu tehaste pealt pole. Sellest kohast tegelikult ka romantikat otsida ei tule isegi kohalikel väga pähe. Et, kas ma saan õigesti aru, lugu tuleks ümber (pikemaks) kirjutada õhustiku loomise eesmärgil?

    VastaKustuta
  8. ma sain aru, et selles jutus on kohal suur tähtsus. sel juhul tuleks jutus kohale "isiksus" luua, mis erineb suva ööbikute ja toomingatega nurgatagusest. balzaki ja õuduskirjanduse vahele jääb ju palju erinevaid asju.

    VastaKustuta
  9. Emotsiooni tekitas. Tibi oli ikka täiesti kohutav, kes sihukest iseloomu välja kannatada tahaks?:D
    Peale roosi sebimist ning varje kartsin, et nii: järjekordne vampiirikas... Õnneks polnud:)
    Näha on, et olid näinud vaeva ajalooliste isikute jms. seostamisega.
    Minu jaoks jäi kahjuks liiga tavaliseks ning igavaks. Aga see on minu probleem:D
    Huvitavamaks läks hetkest, kui noored linna tagasi jõudsid. Seda linna jõudmise ja linnas toimunu kohta oleks võinud pisut rohkema kirjelduse kui lihtsalt fakti esitamisega rikastada :)

    VastaKustuta
  10. Mõtlesin tükk aega, mida selle loo kohta öelda. Kõik laused tundusid ka ülelugemisel õiged, kuid kogu jutt mitte.
    Välja suutsin mõelda mõned ähmased oletused ja pisimärkused: Lugu läks kuni sinnani üles, kus hakkas tekkima mulje, et järjekordne vampiirikas. Siis tuli pööre, et ei ole, mis oli kena, kuid pinge kukkus minu meelest liiga ära. Eriti seal, kus tekkis mulje, et tegu on tavalise naljavennaga. Ehk oleks võinud sellesse keeru osasse rohkem vihjeid jätta, et ikka midagi siin on või hoopis uuesti roosaks värvida, et järgmine pööre ootamatum tuleks. Praegu need sündmused lihtsalt toimusid. Kahjuks paremat oletust välja ei mõelnud.
    Neid pisiasju ka. Kui algus oli selline musta korstnasuitsuga romantika, siis ehk oleks võinud tegelased olla just suudlemas. Et kohe hästi roosa algus. Mõnes kohas oli natuke sõnu ülearu. "tõi poisi näiliselt totter küsimus ta romantikast välja" See küsimus ei olnud ju näiliselt totter, mis ta küsis, see oligi totter. Minu meelest oleks võinud poiss talle selle kõrva sosistada, siis oleks tüdruku reaktsioon juba kõik ära öelnud, kui totter see küsimus on.
    "Oh, naised… niipea kui neile miski ei meeldi, tahavad nad sealt ära!“ ohkas ta teatraalselt käsi laiutades" Minu meelest ei andnud sellise elutarkuse lisamine jutule juurde. Lisaks pole see minu meelest ka tõenäoline. Mees oli ju miski 4000 aastat vana ja just ülitähtsat riitust ettevalmistamas.
    Kui algus oli roosa ja lõpp tegelikult hea, siis võiks ehk lõpu kirjutada romantilisemate kirjeldustega ja hanede vaatevinklist. Kolme hane elu hinnaga lükati jaaniööl pööre edasi.

    VastaKustuta
  11. Arvatavasti ma teen selle loo kunagi ümber. Pikemaks, ja tagamõtteid kirjeldavamaks :) Üritasin hästi lühidalt ja selgelt oma mõtetest ja reaalselst taustast loo puhtalt välja lõigata, kusjuures, õigesti tabatud, vahepeal kunstlikult pinget alla kukutades (seesama tavaline-teismeline-pullivend - tõdemus) et siis edasi sõlme keerata.
    Hanede kaasamine oli tegelikult jumalate sekkumise oma (linnutee tuuled, eesti müto, kus linde peetakse sageli jumalate saadikuiks jne.) kusjuures luik või must toonekurg (üliharuldane ja kaitse all) kui ilmsed Toonela linnud oleks olnud suht kohatud sel ajal põllu peal. Pean tõdema, et korraks tekkis kirjutades mõte vanamehest nimega Uku, kes peale hanede lendupeletamist toominga varjus traktoriistme tagalt leitud pudeli mõnuga suule kummutas ja seejärel uduviirgu sulas, aga see tundus minevat ilmsesse kitši ja jäi sisse panemata... kokkuvõtteks, tundub, et lühijutt ei ole vist päris minu rida...

    VastaKustuta
  12. Ma arvan küll, et lühijutt on just sinu rida. Eriti kirjutamise harjutamiseks on see hea. Siinsed kriitilised kommentaarid ei ole mitte selleks, et sulle koht kätte näidata, vaid ikka selleks, et sulle näidata, mis ühe või teise inimese arvates su lugusid edaspidi paremaks võiks teha. Väga hea on harjutada kätt lühijuttudega ja venitada siis neid järjest pikemaks ja pikemaks, sedamööda kuidas osavus suureneb. Nii, et kirjuta aga julgelt edasi. Lühijutt on just sinu žanr praegu.

    Aga nüüd siis minu virin ja poriloopimine ;)

    Tüdruk on liiga loll tibi, et talle oleks põnev kaasa elada. Mõnusam oleks, kui tüdruku maha istumine ja soigumine oleks mitte blondiinirefleksid, vaid pigem läbimõeldud tegevus. Näiteks mõtleb, et näh, Ramon hakkab jälle oma lollusi ajama, ma talle veel näitan. Siis istub maha ja hakkab soiguma ja ise mõtleb, et pisarad peaks küll iga mehe panema teda nunnutama vms. Et las tüdruk pääseb sealt võsast minema omaenda kavaluse ja osavusega, mitte Ramoni suvast. Ja siis on Ramoni vastukäik – amulett talle sokutada ja plika hukk. Selline kassi-hiire mäng võiks isegi pikem olla veidi, nii et asi läheks järjest kriitilisemaks ja lugeja hakkaks põnevusest küüsi närima, et kumb siis peale jääb. Kas tüüp teeb talle lõpuks midagi või ei. Ja selle kassi-hiire mängu käigus las siis avaneb tasahilju nende minevik.

    Ja lõpp võiks olla ka veidi ärevam. See et suvahaned ette tulevad on veidi juhuslik. Hea, kui neid saadab keegi teine – aga siis võiks sellele teisele ka varasemas jutus veidi enam rolli anda. Aga veel parem, kui need kutsuks appi näiteks tüdruk, keda kõik peavad siiani tavaliseks inimeseks, ise. Ajaks end tagaistmel üles ja ütles: „Kuule Ramon, ma saan aru, et sa pead mind mingiks tibiks, aga ega ma pole ka siin viimased tuhat aastat ainult küüsi lakkinud. Mulle meeldib sinuga mängida aga füüsiline kallaletung läheb nüüd küll üle igasuguse piiri. Ütlen sulle viimast korda –naiseks ma sulle ei tule.“ Ning siis tuleb hanekari ette 

    Ramonist ka veidi. Jutu sees on öeldud, et ta oli ilus tark ja osav ning siis mingi aeg, et tüdrukut oli hoiatatud, et ta oli hull. Äkki siis öeldagi, et poiss oli küll oma helgete hetkedega, aga üldiselt siiski vähe imelik ja luuser aga tsikile lihtsalt meeldis temaga flirtida ja mängida ja ümber sõrme keerata, aga kui Ramon nüüd hakkas nii segast juttu ajama, siis hakkas tüdruk kahetsema, et jändama hakkas jne vms.

    VastaKustuta
  13. Mu meelest läheb iga jutt rappa niipea, kui keskmes on mehe-naise pullikaka. Loll tibi ja mõttetult pateetiline mehehakatis on sedsa enam... mõttetud. Need tuleks huvitavaks kirjutada.
    Ja lugu ise. Hea loo saab mu meelest siis, kuipleks selgitamist niipalju, vaid arvamist, et pleks näpuga näitamist, vaid vihjamist. Et lugeja saaks ise sest Amon-Rast sotti.
    Ehkki kui sama liini jätkata, oleks võinud olla hoopis Amenhotep või Ptolemaios või keegi selline, kes on usundiloos või mu pärast antiikajaloos väga teada tegelased, aga mittetundjale natuke võõramad. Ei pea seletama kõik läbi ja lõhki, ainult veidike. Mõne sõna või lausega. Kui teisiti ei saa.
    Lugu elab läbi peategelas(t)e. Niisiis tuleb tegelased välja joonistada ja siis kõik muu. Aga noh, targutada ma võin, iseasi, et endal ei tule ka nii hädsti välja kui võiks :)

    VastaKustuta
  14. …kahetseda tuleb tegematajätmisi. Oleksin pidanud seda kõike juba varem ütlema. Asju, mida ehk ei peaks püüdmagi parandada.

    Hindan kõrgelt ulmekirjanikke, kes suudavad flirtida erinevate mütoloogitega. Öeldakse, „ära püüa leiutada jalgratast“ – seesama käib ka legendide kohta. Samas on otsatult vahva üldtuntud riistale pisikeste lisade juurdearetamine või tema detailide kasutamine hoopis muudes kooslustes.

    Teine täitsa tore asi on tegevuse viimine reaalsesse, kuid vähetunutud kohta.

    Eraldi võiks esile tõsta looduskirjeldust alguses. Minu unistustes on nad kõik füüsiliselt autori peas koostatud „seal ja siis“, paraku kohtame algajatel tihti pilte stiilis „päike oli just loojunud ja valgus ere, taamal lendas kõrvukräts pesakasti poole karupoeg nokas ja levitades apelsinihaisu.“

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle jäi paraku arvamuse viimane lõik veidi arusaamatuks: kas alguse esiletõstmine oli tingitud minupoolsest metsa Vesipruulimisest, või jäi lugeja sellega pigem rahule?

      Kustuta
    2. Pigem rahule, tänan küsimast :-)
      Ühes varasemas kommentaaris oled öelnud „Täpselt selline, nagu selles loos seal ka on. Bioloogidel pole ses osas midagi vaielda.“, see oli minu jaoks üks kolmest asjast „mida ehk ei peaks püüdmagi parandada.“

      Aga üldjuhul olen ma ka „pigem rahul“, kui minu kolmest lausest ainult ühte valesti mõistetakse, nii et ehk ei maksaks kellelgi minu ütlemisi ületähtsustada.

      Kustuta
  15. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.