20.01.12

Õuna nõiduslik mõju

„Sa väidad, et te lahkusite koos ja sina olid viimane, kes teda nägi?“
„Ma ei tea, kas nüüd viimane, taksojuht oli ka, aga tuttavatest vist küll,“ ütles naine pilguga põrandavaibalt puru koristades.

Silmitsesin sekretäri: jummel, kuidas mõni mees nii suure ninaga naist võiks tahta? Ja need võrksukad! Kujutage ette saledat naist minis ja sukkades, kelle kogu olek anub seksikuse appteiti! Miks läks meie ülemus - tuntud elumees, rikkurite kõneisik - just temaga taksosse ja hiljem kadus jäljetult? Kui meediahurdad skandaali haistavad, olen omadega pees!

Ja kõik algas täiesti tavaliselt. Neljapäeval käisime, nii öelda, kogu kollektiiviga, edukat müügikuud tähistamas ja järgmisel päeval ülemus tööle ei ilmunud. Nali-nali! Kollektiivi tugevaim tsirroos saab järgmisel peol vaid mahla ja vett!


Ülemus ei jõudnud ka esmaspäeval tööle ja telefon oli võrgust väljas. Ta naine; jah, tal on ka oma naine; helistas ja otsis abikaasat, keda ta polnud peale neljapäeva näinud. Sekretär soovitas politseisse avaldus teha, aga naine arvas, et äkki mees hoopis lõbutseb ja pärast kirjutavad kõik lehed, kuidas armukade naine ajas politseiga meest ja armukest taga.

„Kas sa oled kuulnud, et uus iPad on välja tulnud?“ viis sekretär jutu teisele lainele.
„Ei ole.“
„Mis sa arvad, kas meil oleks võimalik seda firmale osta?“ päris ta edasi erutus silmis ja sättis oma liiglühikest seelikut.

Viimase aasta jooksul olime ostnud juba mitmeid iPade. Pooled töötajad kasutasid Apple elektroonikat ja jäi mulje, nagu kuuluksid nad mingisse sekti: pikad vestlused erinevatest lahendustest, uutest mudelitest ja oma tehnikat keerutati näppude vahel ilmel, mis ei jätnud kahtlust masina ja inimesevahelise intiimsuhte võimalikkusest.

Meie firma müüs erinevate firmade elektroonikat. Töötajatel, kes endale mõne Apple toodangu soetasid, kadus igasugune huvi teiste tootjate uuema elektroonika vastu. Kui ülemus (toosama pleipoi ja tuntud rikkur, nimepidi: Rein) avastas, et pooled töötajad müüvad ühe firma asju ja ülejäänud kõiki ülejäänuid, tahtis ta Apple fanaatikute erutust vallandamisega maandada. Ja siis sai ta endale viimase mudeli iPadi, mis muutis ta suhtumist täielikult. Üle öö. Kummaline. Mina olen rahul suvalise arvutiga, mis mu andmeid jooksutab ja õuna märk ühte teisest paremaks ei tee.

„Sa ju alles said uue, mis sellel viga on?“ vastasin sekretärile tõrksalt.
„Mine nüüd, kuidas alles? Mitu kuud tagasi! Uue kiip on viie tuumaga, kujutad ette? Kuid kaalub sama palju kui minu vana. Ma saaks oma asjad hoopis kiiremini valmis ja kliendid oleks rahul.“
„Ma vaatan. Mis sa arvad, kus Rein võiks olla?“
„Äkki ongi mõne naisega ära sõitnud,“ oletas sekretär ükskõiksel ilmel ja heitis vaibale õrnalt hoolitseva pilgu.

Ükskõiksus paistis ehtne. Äkki neil siis ikkagi ei susise? Äkki Rein kohtus öösel mingi teise armukesega ja nad läksid koos lennukile ja sõitsid soojale maale? Jabur! Sekretär võib teeselda. Aga miks ta peaks?

Läksin oma kabinetti ja üritasin mõelda. Varsti tulistavad ajakirjanikud mu auklikuks. Reinu Facebooki kontole pole keegi midagi kirjutanud, linkinud, laadinud, taaginud. Viimane profiiliuuendus pärines neljapäevast: „Täna õhtul hakkan Angry Bird’ks!“ Ma ise panin sellele ka „Like“ - Rein ja kuri linnuke, haa-haa. Praegu enam üldse ei aja naerma. Mobiililt laetud suva klõpsud kevadest, talvest, kurest keset maanteed. Loomulikult on ta erinevate Apple appide kasutaja ja i-ga algavate lehekülgede fänn. Või oli?

„Kuule, mul võib olla infot.“

Turundusjuht libises vaikselt uksevahelt tuppa. Kui tema ei tea, ei tea keegi ja kui ta teab, teavad varsti kõik. Huvitav, mitmendaks õnnelikuks „ainult sulle – vink-vink“ jutu omanikuks ma saan?

„Ma arvan, et logistiku, niinimetatud, „haigus“ on kahtlane.“ Rõhutatud silmade pööritamine. Ohjaa…
„Kas tema on ka kadunud?“
„Ta põõnab kodus, kontrollisin.“ Turundusjuht sättis end mu lauanurgale mugavamalt istuma.
„Nooh?“
„Aga ma kuulsin, et sekretär ajas mingeid lennukisõidu asju. New Yorki.“
„Sõu?“
„Tal on logistikuga mingi värk, põgenevad koos usasse, kui asi kahtlaseks läheb.“
„Jaah?“
„Kuule, ma kuulsin, et sekretär saab uue iPadi. Mul on seda rohkem vaja!“ teatas ta resoluutselt, otsekui oleks oma „infoga“ autasu ära teeninud.

Jälle see uus mudel! Vähe sellest, et ma pean firma avalike suhetega tegelema, tuleb mul ka töötajatele vahendite hankimise eest vastutada. „Ma mõtlen!“

Turundusjuht kadus ja mina jäin üksinda.
Päev kulges. Vaikselt. Telefon püsis tumm. Müügiosakonnas mängiti võrgus mingit piuksuvat mängu. Akna taga puul istus vares. Kurjakuulutavalt? Lind? Kuri?

„Mis nukrutsete siin!“ hüüdis keegi välisukse kolksust kõvemini.

See ei ole võimalik! Rein? Või pole see Rein?

„Rein!“ hüüdis sekretär rõõmsalt.
„Mina jah, aga Te võite mind Stiiviks ka kutsuda,“ kadus mees kabinetti.

Läksin talle järgi. Rein tahab Stiiv olla. Mis pagana Stiiv?!
„Tere, tere! On sul mingi haigusleht reedeks ja esmaspäevaks?“
„Haigusleht? Ma olen tervemast tervem. Haigustega on kõik kontrolli all."

Ja siis rääkis ta mulle asju, mida ma ei usu siiani. Kuigi tundub, et teistmoodi neid seletada ei saa.
Kogu jutu tulemusel astusin samuti nende salasekti ja ostsin tolle viimase mudeli iPadi.

Sisselülitamisel ei tundnud ma midagi, kuid ühel õhtul, kui olin silmad kinni pannud, teadsin, et nüüd olen valmis. Minus elas Apple vaim. Väiksema astme tegelane. Raamatupidaja mõõtu. Mulle piisas temastki. Ma sain teada, mida suurem osa mu töökaaslaseid ja inimesi terves maailmas ammu teadsid – liin ei tohi katkeda ja nii tegi Apple koostööd vaimudemaailmaga. Heade vaimude. Hingeloomadega. Abivalmite ja kenadega. Ideaalsete müügistrateegiagurudest haldjatega.

Too vaimude sisestamise programmijupp mõeldi välja mitu aastat tagasi. Palju varem, kui Steve Jobsi haigus teatavaks sai. Kuid haigus inspireeris vaimudele uue ülesande andmist: nad pidid leidma keha, kuhu lisaks Apple stiilis hingekeeli helistavate haldjate, saaks paigutada ka suure Steve Jobsi vaimse mina. Ning selleks kehaks osutus minu ülemuse Reinu oma.

Rein ei kadunud neljapäeval kuskile. Ta vaim osales viimasel vaagimisel ja osutus valituks. Kui kõik korda sai, tuli ta keha tagasi ja jätkas normaalset elu. Nii meiegi. Õnnelikud, et saame Suure Stiiviga koos olla. Maailma väärtuslikuma geeniusega.

15 kommentaari:

  1. Mul on hea meel, et keegi õunarahva plahvatusliku invsiooni lõpuks inimkeeli ära seletada suutis. Selles mõttes muhe lugemine.

    Kui midagi, siis suvalise distribuutori meediarelevantsust on minu arust ületähtsustatud. Kui Reinu asemel oleks seal Tarmo Niineste, siis meediahurtadele ei läheks ealeski korda, kui ta paar päeva kadunud on. Aga näiteks mõni minister või linnapea... nojah. Äkki mõni tähtis tegelane Brüsselist. Vat, siis saaks juba Pinky & The Brain stiilis loo sellest, kuidas valitseda maailma.

    Aga veelkord, muhe lugu.

    VastaKustuta
  2. hea, et muhe. see oli 1 mu taotlustest. aga põnev ei olnud?

    VastaKustuta
  3. Konkreetne küsimus väärib otsekohest vastust. Lugu minus põnevust ei tekitanud.

    Põnevus kipub vist olema selline personaalne väärtus, umbes nagu ilu või meeldivus.

    Minu jaoks on lugu põnev, kui ta suudab mind enesesse haarata ja panna enne järgmise lause lugemist mõtlema selle peale, mis saab edasi.

    Et see saaks juhtuda, peab looga tekkima mingi intiimne seos; teisisõnu peab reeglina just tegelaste käekäik mulle kui lugejale korda minema. See eeldab, et ma kas samastun nendega või hoolin neist.
    Ühesõnaga egotripp ja/või empaatia on siin olulised.

    Omaette küsimus on juba see, kuidas lugejat sedasi tundma suunata.

    Konkreetse loo puhul oleks esimene küsimus - kellega siin lugeja samastuks või kellele kaasa elaks?

    Loo jutustaja on ise loos osaline ja räägib lugu oma vaatepunktist.
    Muheda, rahuliku maneeriga.

    Ta ei ole otseselt mingis ohus, kogeb aga mõningat stressi tänu teadmatusele ja hirmudele nende va leheneegrite ees; põhimõtteliselt oma töö tõttu.

    Ilmselt võivad kõik seda ju mõista, aga see on liialt argine asi, et keegi minategelase töistesse muredesse viitsiks väga sisse elada.

    Taamal juhtuks midagi põnevat justkui Reinuga. Ühelt poolt, Rein on portreteeritud pealiskaudse, liiderliku rahajõmm-pleipoina(sic!), sellisena, kellega keegi vist väga samastuda ei taha.

    Vaevalt tema elukäik ka mingit erilist empaatialainet tekitada suudab. Lisaks, ega me suurt ei tea, mis temaga või tema sees toimub, sest algselt on rõhk sellel, et ta on kadunud.

    Ja seejärel saab kohe kõik selgeks.

    See omakorda tähendab, et isegi kui tema käekäik suudaks huvi tekitada, ei ole lugejal aega lasta eneses neid ootusega seotud emotsioone tekkida.

    Lahendus jõuab lihtsalt kätte.

    Ka minategelase duaalne personaalsus langeb lõpetuseks talle kaela nagu.. eee.. võlutolm? Teisisõnu - rahulikult ja vältimatult.

    Võib ju mõelda, et kas see on kokkuvõttes hea või halb ja kas peaks kaasa tundma rääkijale, kelle sees justkui elaks raamatupidaja-laadne tegelane, aga.. selle mõtteni jõuab lugeja heal juhul alles peale loo lõppu ja ka siis, kui miski teda loo juures pärast kinni hoiab ja tagasi kutsub.

    Nii, et kui taotlus on põnevuslugu, siis ma kaaluks karakterivalikut, katsuks Reinu sümpaatsemaks muuta, tekitaks jutustajale Reinu kadumisega seoses mingi üüratu probleemi (tugevad tunded annavad tavaliselt tugevama reaktsiooni.. vihkamine, armastus, surmahirm...) ja jõuaks lahenduseni läbi pisukese sudu -- s.t. jätaks lugejale võimaluse mõelda stiilis "mis kurat nüüd juhtub?!". Abiks oleks ilmselt ka parallelselt Reinus toimuvat valgustada. Võib-olla hoopis kirjutada lugu Reinu aspektist?

    Vähemalt teoreetiliselt.

    Praktikas, nagu elu näitab, on põnevusega seotut ellu viia hoopis keerulisem kui sellest rääkida. Ja võib-olla on kõik need minu mõtted siin mingi jama või kehtib ainult minu kohta personaalselt.

    Igatahes, äkki keegi leiab siit nüüd mingi mõtte mida proovida. Või siis südikust rääkida sellest, kuidas asjad tegelikult on elik, kuidas tegelikult lugu põnevaks kirjutada :)

    Ja lõpetuseks -- ma vabandan pika möla pärast, aga ma ei leia hetkel rohkem aega, et saaksin oma mõtteid selgemaks siluda.

    VastaKustuta
  4. pikk kommentaar küll vabandust ei vaja, pigem vastupidi. Tänud pika selgituse eest!

    VastaKustuta
  5. "appteit" ja "pleipoi" tapsid mu silmad kohe alguses. Meil on tegelikult olemas ilus, rikas ja sünonüümirohke emakeel... isegi juhul kui need terminid otsekõnes esineksid, siis inglise keelest eesti keelde tooduna võiksida nad vähemasti inglisepäraselt kirja panna...

    Loost: Kuigi nõustun kirjeldusega "muhe" oli konarlik ja jäi kusagile päevauudise ja kontoriblogi vahepealsesse konarlikku esitusse, puudus isiklik suhtestatus peategelase ja tema mõttemaailmaga, samuti ei tekkinud mingit kaasaelamist nõudvat emotsionaalset pinget - jäi tunne, nagu loo kirjutaja kirjutaks mingit blogi oma kontoris toimuvast, piisavalt ebaisikupäraselt ja lootuses, et jumala eest keegi lugejatest midagi olulist teada ei saadaks ja et peale blogi lugemist tema peale kuidagi viltu ei vaadataks.

    Mugavustsooni lugu paraku jällegi, nagu eelmine...

    VastaKustuta
  6. Peab ütlema, et manjana stiil on siin jutus senisest erinev. Ma ütleks, et nahavahetus on tal alles poolepeal, jutt on kohati rabe ja hüplev, lõpupoole natuke raskesti jälgitav, kuid ootan järgmist juttu huviga, tulgu see nüüd eelmises, selles või mõnes teises stiilis, sest häid lauseid oli siin küll, kohe päris häid. Kui neid jätkuks kogu jutuks ja nad kogu kirjutamishauru endale ei kahmaks, võiks järgmine lugu juba õite vinge olla.

    VastaKustuta
  7. Vastan õige loo alla:

    Püüan avada oma väidetavalt "emotsioonipõhist kommentaari":

    1. "oli konarlik ja jäi kusagile päevauudise ja kontoriblogi vahepealsesse konarlikku esitusse"
    Jutt on puine ja igavalt esitatud. Jutt ei voola. Keskmise päevauudise sõnastus eestis hapukurgihooajal. Just esitusviisi mõttes.

    2. Sul puudub isiklik suhtestatus peategelase ja tema mõttemaailmaga:
    Sa ei tekita lugejas mingit huvi oma loo peategelase vastu. Ta on nö. näotu tüüp, kes kõigi asjade üle nuriseb - olgu selleks sekretäri seelik, i-toodang, boss, turundusjuht, facebook, apple, apple'i kasutajad... Sellega Sa alahindad, võiks öelda, et isegi halvustad lugu kirjutades mõttes oma pea sees loo peategelast ja kõike teda ümbritsevat. Seda juba teist juttu järjest. Ma ei tea miks Sa seda teed. Üritan teist korda järjest korduvat viga uuesti ära näidata.

    Sinu suhtumine kandub kohe edasi ka lugejasse. Lugeja ei taha sellise tegelasega samastuda ega põle soovist teada, mis saab edasi. Mingi huvi lugemiseks on, aga noh, vaatame...

    Vastandina on hea viidada Metsavanale, kes võttis oma viimases loos lugeja ilma igasuguse vaevata oma tegelase mõttemaailma esimeste lausetega niuhti kaasa ja pani teda tegelasele kaasa elama. Teda huvitas, kes see tegelane on, kuidas maailma tajub, mida mõtleb jne. Kusjuures selle tegelase sarkasm oli naljakas, mitte kergelt irisev.

    Sinu loo peategelane ei toimi otse, tal on kukil anonüümne vaatleja - autor, st. Sina.

    Seda isegi tegelikult hea intriigi puhul: loos säilib nähtamatu barjäär, millest Sul miskipärast on ebamugav üle astuda. Sa jääd kirjutades mugavustsooni ja mõtled nagu Manjana mõtleks sellest tibist, kes lugu jutustab. Sinna juurde ka sellest, et kui ma kuidagi teisiti kirjutan, siis mõeldakse, et ma olengi selline... tühine, imelik vms. Sina ei ole Sinu lugu, ega selle tegelane. Sina näitad lugejale tegelast. Mitte ennast.

    Kas sai selgem? Ma endiselt ei arva, et annaksin edasi emotsioone, pigem üritasin puudused välja tuua vähem kui leheküljepikkuse mahu juures, kontsentraadina. Vabandust, kui arusaamatuks jäi. Võtan edaspidi kommentaare kirjutades arvesse. Loodetavasti.

    VastaKustuta
  8. Jah, sa sõnastasid laused ümber, aga ma ei nimeta seda põhjenduseks.

    Selle looga on selline kole lugu, et see on siin laboris ainus jutt, mille ma olen kirjutanud peategelase minategelasena, sõna otseses mõttes. Minategelane on raamatupidaja. See on ainuke jutt, mille ma kirjutasingi enda pealt maha, sest ma olen eluaeg raamatupidaja olnud. Mul tekkis kirjutades lausa hirm, et äkki tuleb mõni mu endine kolleeg (ntx. sekretär) ja annab mulle vastu pead, seepärast kirjutasin sekretäri iseloomustuse ühe väga värvika juhututtava pealt maha. üks ühele maha, tema mind ja seda juttu juba kokku ei pane :D

    Võimalik, et sul, Lee, on minust mingi teistsugune ettekujutus. Kurb seda kujutelma rikkuda, aga tegelt olen ma raamatupidaja ja suht emotsioonitu, mis puudutab firmas lollide kulutuste tegemist ja ülemuste muid lollusi. Küsi mu endiste ülemuste käest :D

    VastaKustuta
  9. See hirm oli Sinus täiesti olemas ja tuli jutustamise käigus kenasti (vale sõna, õige on: "häirivalt") välja. Segas. :)

    Autori elukutse ja isik ei ole olulised. Loo kirjutamisel on kõige olulisem see, KUIDAS autor jutustab.

    VastaKustuta
  10. et sa siis ei too ühtegi konarliku lause näidet?

    autori elukutse on tähtis juhul kui ta sellest elukutsest hetkel kirjutab. lugejal ongi keeruline saada aru asjadest, millest ta midagi ei tea. alati on lihtsam kirjutada ja mõista mingit klišeed - koduperenaist, joodikut või hullu teadlast/tapjat. kõik ütlevad - ahaa!

    VastaKustuta
  11. Enamus Sinu loo tekstist on konarlik, mitte sujuv. Kahjuks. Parim "negatiivne" näide ehk on see lõik:

    "Meie firma müüs erinevate firmade elektroonikat. Töötajatel, kes endale mõne Apple toodangu soetasid, kadus igasugune huvi teiste tootjate uuema elektroonika vastu. Kui ülemus (toosama pleipoi ja tuntud rikkur, nimepidi: Rein) avastas, et pooled töötajad müüvad ühe firma asju ja ülejäänud kõiki ülejäänuid, tahtis ta Apple fanaatikute erutust vallandamisega maandada. Ja siis sai ta endale viimase mudeli iPadi, mis muutis ta suhtumist täielikult. Üle öö. Kummaline. Mina olen rahul suvalise arvutiga, mis mu andmeid jooksutab ja õuna märk ühte teisest paremaks ei tee."

    Ühe lõigu piires on mitmeid täiesti ebavajalikke sõnakordusi (võiks kasutada sünonüüme), lisaks v. palju ja-ta-mis konstruktsioone, mis teksti hakivad ja konarlikumaks (ning ümberjutustuse-laadseks, loe:kaudseks) muudavad.

    Kas oli arusaadav, või peaksin veel täiendavalt selgitama?

    VastaKustuta
  12. arusaadav.
    aga ei näe mõtet tõestama hakata, et antud lõik on minu arvates täiesti ideaalne ja peabki olema kaudne.

    VastaKustuta
  13. Mõned küsimused tekkisid.

    *Miks peaks Steve Jobsi hing valima mingi suvalise kehva kliimaga väikeriigi Reinu endale uueks kehaks ?

    *"Uue kiip on viie tuumaga, kujutad ette?" Ei kujuta tegelikult. Viietuumalist kiipi pole kunagi tehtud :) kiipe tehakse alati kas 2,4,6,8 jne tuumalistena :)

    Minuarust töötaks paroodia paremini kui sulle koguaeg ei hõõrutaks nina alla ipade, Jobse, macosse, angry birdse jms. Vaid nimetataks neid kõiki natuke teise nimega, et lugeja kohe esimese lausega ära ei tabaks.

    Ahjaa, algus venis ja lõpp tuli liiga ruttu :)

    Sellest ideest oleks saanud midagi märksa paremat välja imeda. Praegu selline toores õun.

    VastaKustuta
  14. Apple võiks osta Hiinast väikesi lapsi, neid tappa ning installeerida musta maagia abil nende hingi maci arvutitesse :)

    VastaKustuta
  15. väikeste laste idee on eee jubedalt hea :D
    ma nende tuumade kohta küsisin järgi ja 5 tundus eriti ulmeline :D

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.