Sahvrivaim Jüri ja toober piima

Kui ma ajakirjanikuks õppima läksin, siis ootasin oma karjäärilt ainult suuri lugusid. Korruptantide paljastamine, mõrvade lahendamine, pettuste avastamine ja muu selline põnev värk. Nüüd seisan siin Lõuna-Eestis kuskil mülkas ja pean loo tegema väidetavast poltergeistist. Ilmselt on tegemist mõne inimese vaimuhaigusega või sellega, et üksi metsas elades hakatakse igavusest enesele asju ette kujutama. Igav lugu, aga parem kui mitte midagi.

„Tere, mina olen Kaspar Muremets ajakirjast Terav Silm. Telefonis helistasime.“

„No tere-tere. (Pontu vait! Vait!) Tulge edasi. Näete sinna olen pannud ühe laua, millele astudes suuremast porist üle saate. Jah, see sama. Tulge, läheme tuppa. Saate sooja ja näete selle sahvri ka ära.“

„Kas pilti teeme siis pärast?“

„Pilti võib sees ka teha ja mis sest räämas majast ikka lehte panna. Remonti oleks siin enne vaja teha, kui pilt ajalehte panna.“

Maja nägi tõepoolest väsinud välja ja eks see oli vana ka. Sisse astudes aga nägid toad hoolitsetud ja isegi et uhked välja. Väärikad, mitme põlvkonna kogutud uhkusega. Seintel vanad fotod, paar kunstiasja, lisaks veel iluks ja seljasoojaks sätitud seinavaibad.

„Teil on kena elamine.“

„Eks mu tädil oli maitset. Ta oli ju veel Eestiajal koolis käinu. Õppinud kodukaunistamist, kraamimist ja daamiks olemist. Kahjuks tal enesel lapsi polnud, peale tolle Jüri, kes oma seitsmendamal eluaastal kaduma läks. Nõnda mul tulebki nüüd vaadata, et mis ma selle elamisega siin teen. Kolisin ise sisse, aga ei jõua ju üksi toda lossi siin ära pidada. Ma olen rohkem selline korteriinimene. Pange oma mantel sinna kušetile ja diplomaadi võite kah sinna samasse sättida. Nii, jah. Ja tulge siis lauda. Mul on tee siin kinda all soojas. Kenasti kuum veel. Konjakit kah?“

„Ei, tänan, aga teed võtaks küll.“

Värske perenaine oli sättinud ka serviisi lauale. Vanad, kuid hästi hoitud tassid. Vist isegi portselanist. Peale maalitud peenema rahva elukombeid. Daam vihmavarjuga, hoburakend turuplatsil, purskkaevu ja pargi motiivid. Ei tea, võib-olla isegi väärtuslik.

„Sobib teile, et ma võtan jutu linti? Mul on pärast lihtsam kirjutada. Muidu läheb mõni asi meelest või saan valesti aru.“

„Võtke, võtke. Kui ma pelgaks, ma poleks teid kutsunudki. Eks see lugu kummaline on, aga ega muud moodi abi ka tea saada, kui et ajalehe kaudu.“

Jaa, perenaine tundub olevat elava loomuga. Hea märk ei ole, aga vist päris foolium ka ei ole. Kuigi ettevaatlik tasub ikka olla. Vahel on pealtnäha intelligentse inimese sees paras kaos ja vastupidi, teinekord on hullu jutu taga väga tõsised ja tõesed teemad ning pealtnäha rumalast jutust on koorunud ka väga hea lugu, kus kohalikud parunid saavad oma pattude eest vitsad kätte.

„Niisiis, hakkame päris algusest pihta, et mis teil siis juhtus.“

Proua rääkis korraliku hooga. Pause ei pidanud, järelikult väljamõeldis pole. Enne tädi surma hakkas ta ainukese lähema sugulasena tal rohkem abis käima ja vahel jäi ka öösiks. Tädi tundus olevat täie mõistuse juures, kuid nõudis kogu aeg, et sahvris oleks koguaeg värsket piima või koort. Kui leidis jõudu, siis käis ise kontrollimas. Vahel polnud uusperenaine jõudnud pütti täita, siis muutus tädi toimekaks ja kui kohe polnud piima võtta, siis läks suure vihaga ja lüpsis ise kitse ära. Piimatoober oli igal hommikul aga täitsa tühi. Algul mõtles uusperenaine, et tädi käib ise öösel maiustamas, kuid hiljem arvas, et küllap on selleks hiired-rotid, kes piimast täidetud kõhuga jätavad muu toidu puutumata. Vorstid, juustud seisid tõepoolest tervena, nii et see trikk tundus töötavat.

Kui tädi ära kooles, siis kinkis uusperenaine kitse naabrile, sest talle endale see nisanäppimine ei meeldinud. Nii jäi ka piimatoober täitmata ja ei läinudki palju mööda, kui asi läks hulluks. Ühel kenal hommikul läks uusperenaine sahvrist leiba ja võid tooma ning ehmatas end poolsurnuks. Sahvri lambi külge oli sabapidi seotud mitu surnud rotti. Pead otsast näritud. Üpris võigas vaatepilt, kuid maainimene on vere ja loomadega harjunud. Uusperenaine võttis juustulõikamise väitsa ja tõmbas rottidel sabad maha. Viis laibad välja ja viskas kuuri taha kassidele. Küllap olid rotid läinud tülitsema ning rotikuninga kombel sabapidi end surmasõlme sidunud ning teised rotid neil mingil põhjusel pead ära närinud. Järgmisel hommikul aga kordus sama. See oli juba hirmutav. Uusperenaine tõi poest jalgrattaga piima ja täitis piimatoobri ära. Järgmisel hommikul oli rahu majas. Nii hakkas uusperenaine taas piimatoobrit täitma.

Kui ilmad läksid soojemaks, siis hakkas uusperenaine rohkem alevis ööbima. Korterielu on nagu mugavam ja alevikorteri teleris on rohkem kanaleid. Käis väikeste vahedega ka maamajas ja täitis ka piimatoobrit, kui jälle peata rotilaipu sigines.

Sünnipäeval aga jäi pikem vahe sisse. Uusperenaine tegi väikese joomatuuri. Lõpuks maandus maamajas, sest alevikorteris oli raha ja toidukraam otsa lõppenud. Ikka juhtub. Komberdas maamajja ja maandus tagatuppa voodisse. Magas seal oma tubli 14 tundi ja püüdis siis vaikselt oma silmi hakata avama. Vaatepilt polnud meeldiv. Ta oli oma sünnipäevamenüü padjale oksendanud, kuid mis veel hullem, voodi oli täis loobitud rotilaipasid. Ja piimatoober oli tõstetud taburetile. Uusperenaisel hakkas kõhe, kuid olemine oli nii halb, et ta suutis end lihtsalt teise tuppa vedada ning ta kustus jälle paariks tunniks. Kuulis siis kolinat ja tegi silmad pilukile. Ehmatas aga end poolsurnuks, sest verest määrdunud väike luukerepoiss vedas tuppa naabri koera korjust. Uusperenaine pistis siis hirmsalt röökima. Luukerepoiss aga haaras kõrvalt tolle piimatoobri ja hakkas meeleheitlikult seda raputama. Perenaine kargas siis püsti ja kadus koos raamidega läbi akna ning kohe alevi poole ajama. Luukerepoiss jooksis talle järele pihkudes rotiraiped ja piimatoober, kuid perenaise hirm ja hoog said sellest vaid jõudu juurde. Õnnetuseks vaid talu piiritulbani. Seal sai võhm otsa ja pilk läks mustaks. Kukkus pikali ja külitas seal hing paelaga kaelas. Luukerepoiss sai ta kätte ja raputas piimatoobrit ja rotilaipasid. Sõnu tal suust ei tulnud, kuid perenaine sai siis aru, et too tahab talle kangesti midagi selgeks teha. Luukerepoiss viskas rotilaibad maha ja pistis piimatoobri perenaise ette ja haaras oma kontidest sõrmedega tema rindadest kinni. Perenaine oli nõnda väsinud, et ei hakanud vastu, kuid sai sõnumist aru. Ta hakkas vaikselt naerma ja tõusis istukile. Ta vaatas luukerepoissi ja talle meenus Jüri, kes oma seitsmendamal eluaastal kaduma läks. Ehk ongi see luukerepoiss Jüri. Miks muidu vanaperenaine temast nii väga hoolis ning piima ja koorega toitis. Poiss elas ilmselt sahvris ja hoidis sealt parasiidid eemale. Jah, ju ongi nii. Sedasi mõelnud tegi uusperenaine luukerepoisile pai ja võttis piimatoobri kätte. Ütles poisile rahustuseks, et mingi nüüd sahvrisse ootama, ta on varsti tagasi. Käis naabri juures ja küsis toobri piima laenuks. Viis sahvrisse ja luukerepoiss Jüri jõi piimatoobri korraga täitsa tühjaks. See saladus oli saanud selgemaks. Juhtus ka nõnda, et piima juues muutus Jüri taas nähtamatuks. Täna siis paraku luukerepoissi enam näha polnud. Uusperenaine näitas mulle tühjeneva piimatoobri triki ära, et tõestada oma jutu tõsidust, kuid selle näitega toimetaja jutule minna pole mõtet. Niisiis minu jaoks honorari ei tilgu.

Ainult ühest ei saavat uusperenaine aru. Kui rotipäid suudab luukerepoiss Jüri ära keerata, siis miks ta ise kitselüpsiga toime ei tule.