28.07.11

Igal aastal upub siia järve üks laip

Lee lõi raamatu plaksuga kinni. Mida see Kaur ometi mõtles, kui järve äärde õngitsema sõitis? Omal meri siinsamas metsa taga, aga ikka on vaja ronida kuhugi kaugele. Viiskümmend kilomeetrit kodust eemale. Otsi lolli. Õngitsema, või veel! Küll Lee juba teab, mida sealt "järvest" "õngitsetakse". See niinimetatud järv asub lähimas linnamoodi asulas ja õngitsetakse keele, keha ja ... aga mitte õngega. Või... ? Ja järgmine mõte ei meeldinud Leele üldse.

Ta krabas telefoni, ja helistas Kaurile. Telefonist kostis ühtlast piipitamist. Kena lugu küll, mõtles Lee. Sest juba mitmes kord aasta jooksul, ja neid kordi juhtus tema arvamise järgi järjest tihedamini, teatab Kaur keset päeva, et tal vaja õngitsema sõita. Ja kas Lee oleks nii kena, ja lõbustaks ennast kodus ise.



Kooselatud aastad on lihvinud Leelt maha suure osa teravaid nurki, ja mis kõige tähtsam, mitte kunagi pole ta tabanud Kauri teiste naistega isegi miilustamast. Kümme aastat... Ja nii ei näinudki Lee põhjust, miks keelata Kauril hilises keskeas tekkinud harjumust...

Seda enam, et Kaur nühkis päevast päeva kontoritooli ning kena vatsake kummus püksirihma kohal. Nii kena, et sinna jäi igal toidukorral maha märge manustatud kulinaarsetest hõrgutistest. Mehe rind algavat ju teatavasti vöökohast.

Aga mitte kunagi polnud Kaur vastanud õngitsemisretke ajal telefonile. Lee niheles, tegi raamatu lahti, luges veel paar rida ja jäi sõnu põrnitsema. Pole midagi teha, tuleb sõita.
Loom käivitus kuulekalt urisedes, hetkeks vilkusid rohelised ja punased tuled ning veeres sujuvalt maanteele.

Puud jooksid Loomale vastu, tee tuhises rataste all, ja hetkeks tundus Leele, et mitte tema ei sõida Loomaga, vaid kõik muu liigub. Ainsad reaalsed, liikumatud esemed-olendid on tema ja tema Loom. Loom on muidugi mõista suur jeebukolakas, mis sai parematel aegadel suhteliselt mõistliku hinna eest soetatud. Loom oli algusest peale suur, ilus ja taltsas. Ainult koleda januga. Lee heitis närviliselt pilgu läbida jäänud kilomeetreid näitavale mõõdikule. Assa raisk, alles on alla 100 sõidetava ühiku. Lee kirus, ja vajutas gaasipedaali allapoole.

Poole tunni pärast näitas tee Karude Järvele. Lee oli kindel, et just siia oligi Kaur sõitnud. Või oli see Karujärv...

Asulasse sissesõiduteed ääristasid mitmed kirevate siltidega lõbustusasutused, mille eesmärk oli üks: koorida sind kogu su olematust rahast lagedaks.

Lee aeglustas käiku, ja patrullis mööda asulat ikka edasi ja tagasi. Siin ju ainult üks peatee ongi. Varem või hiljem ilmub Kaur lagedale, suitsetama. Asula oli kummaliselt inimtühi.

Loom lasi kuuldavale kaebliku piiksu. Oh sa püha p...e, oigas Lee, peatas Looma ning keeras süütevõtme välja. Muidugi, bens on otsas... Ta astus sisse esimesest, temast paremal käel asuvast uksest, mille kohal rippus silmnähtavalt räsitud silt "Teine Järv", mille alla oli keegi ilmse kunstiandega tegelane hoolikalt maalinud vee kohal ulpiva inimese, kelle üks käsi haarab õhku.

Lee vaatles hetke seda maalingut, püüdes meelde tuletada, mis teda sealjuures häirib. Siiski kehitas ta õlgu ja astus uksest... vette. Ootamatu keskkonnamuutus viis Lee endast nii välja, et ta suutis vaid kätega vett peksta ja arutu koguse magedat ollust koos seal hulpiva planktoniga sisse ahmida.

Just enne lõplikku heaolu meenus Leele eilse Päevalehe loo pealkiri, loetu, mis oli pannud teda sõitma Karude Järvele: "Igal aastal upub siia Järve üks laip."

12 kommentaari:

  1. Keegi ei viitsi kommida, ma siis ise. Tegu on naljakal kombel taas novelliga. Mitte taotuslikuga, vaid kuidagi iseenesest kujunevad ilukirjalikud tükid sellisteks... Ja ärge unustage, tegu on lihtsalt prooviks visatud kiviga. :)

    VastaKustuta
  2. viitsin küll kommida, aga läbi lugemist takistas kogu aeg mingi muu asi.

    mida ma lugedes mõtlesin? kohe oli tunda, et kirjutab inimene, kes pidevalt midagi kirjutab - stiililiselt ei häirinud mind midagi.
    järgmisena mõtlesin sellele, et huvitav, kas ta kirjutab endast? jõudsin otsusele, et ilmselt jah, sest hoolimata pealiskaudsest tutvusest tundusid sobivad mõtted olema.
    et selle taustal pakun oma-isiku-varjamise-foobina järgmiseks korraks valida jututegelaseks keegi, keda ei saaks kirjutajaga sarnaseks pidada :)

    VastaKustuta
  3. ok :) proovin. aga enda nahast on juberaske välja pugeda.

    VastaKustuta
  4. Krafinnale meeldib napp väljenduslaad, aga teinekord võib see teha karuteene... noh, et autor teab, aga lugeja ei mõika.

    Seekord läks vist õnneks... mumeelest napilt.

    Ahjaaa, isiklikku elu võiks vähem sisse panna... suisa nimme vähem...

    VastaKustuta
  5. Tegelased olid jah selgelt äratuntavalt reaalsest elust näpatud :)

    + Jutustamisestiil on kadedakstegevalt hea, laused suupärased ning lugemine läks ludinal

    - Lõpupüänt jäi uppujana sildil "õhku haarama" :)

    VastaKustuta
  6. hehhe, metsvana, alguses oligi nii. Et haaras õhku. Aga siis ma arvasin, et pilt ei pea kopeerima seda, mis tuleb.. aga vb on sul õigus. ja minu esimesel vaistul :)
    tähh. igatahes.
    ei, kaur ei ole Jyrka :D Jyrkal ei esine kunagi kahtlasi harrastusi. Kaur on kokku pandud vähemalt kahe inimese põhjal.
    ja noh, ega see jutt ka millelegi pretendeeri.
    Ausõna, edaspidi katsun vältida, panen kümne inimese põhjal näiteks tegelase kokku :)

    VastaKustuta
  7. Ei pea vältima. Minuarust on vahva kui on tiba äretundmisrõõmu. Ega ma seda miinusena mõelnud :)

    VastaKustuta
  8. Ma mõtlen, et peatumise põhjuseks oleks võinud olla miski muu kui otsas bensiin. Noh kasvõi, et nägi Kauri autot kõrtsi ees. Mõtleb, et vat sa, näe, kus järves õngitsemas käib va saatan. Ja see tundub ka kahtlane, kui inimene vette sattudes hakkab ajaleheartikleid meenutama. Ime et feissbuuk veel meelde ei tulnud. Ilmselt liiga lähedalt ajalehega seotud tegelane see Lee. Aga alguses õhustiku loomine ja seejärel lõpu ootamatus mulle meeldis.

    VastaKustuta
  9. mmm.. see pealkiri meenus ainult seetõttu, et seostas seda teemat Kauri kadumisega. ja see sai ajendiks rallima minna :)
    aga nojah, mind ajab otsas bens küll autost välja, aga vb mõtlen miskit muud siis välja.

    VastaKustuta
  10. Esimesel lugemisel haaras kõige enam kaasa Loomaga seotu, teisel juba kogu jutt otsast lõpuni.

    VastaKustuta
  11. Tore lugeda.
    Tegelaskujud ei häirinud ja lõpp oli meeldivalt üllatav:)
    pani mõtted liikuma, et mida see Kaur ikka seal teeb lõppkokkuvõttes :)
    Võibolla liiga palju tähelepanu pööratud Loomale :)

    VastaKustuta
  12. Kuuprintsess: väga hea tähelepanek. Ma ei saanud lihtsalt pidama... Püüan end parandada. :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.