Hiie peatus

Karges hommikus kolistas kitsarööpaline susla läbi metsa, sabas mõned söevagunid. Kerges pohmellis Ants tukkus juhikohal, jättes rongi juhiabi Ennu hoole alla. Too silmitses veduri alla kaduvat teetammi, ise mõtiskledes, miks küll selline ilus tee pidi viiskümmend aastat kasutamata seisma. Ei osanud seda ka Ants öelda, nad mõlemad olid pärit põhja poolt ja ei tundnud kohalikke legende. Siin lõunas oli palju imelist. Kohalikud jutustasid, et siinseis metsades olla haldjaid, kellest põhja pool polnud keegi juba aastasadu midagi kuulnud. Kirjeldused haldjaist olid ilusad, Enn leidis end alatihti neist unistamas. 
„Mis pagan see on?“ pääses tema suust vaikne pomin. Käsi haaras hoobade järele. Kostis kime vile, Ants kargas üles nagu ussist nõelatu. Samal ajal Enn tõmbas auru alla ja keeras vaikselt piduri peale. Silmi nühkides pomises Ants talle: „no mida saatanast, juba kohal või mis?“ „Ei ole. Vaata välja, mis seal on!“ Veidi hiljem kostis Antsu poolt: „no mis sel tsirgul küll arus on...“ ja rong peatus. Hetkel, mil mehed end akendest välja vaatama küünitasid, hakkas piki raudteed nende poole sammuma blond, rahvarõivis neiu, kes seni oli rahulikult rööbaste vahel seisnud. Jõudnud veduri juurde, astud ta selle kõrvale, tiris jultunult ukse avali ja ronis peale. Lükanud kõrvale Antsu haardeks tõusnud käe, ta lausus: „sõida! Kui ma ütlen, teed peatuse. Ma sõidan koju.“ Antsu kahtlused hajutas neiukäega tema ametivormi pluusi rinnataskusse pistetud kuldmünt, siis pani neidis suu lukku ja rohkem ei tulnud sealt midagi. Ants ja Enn loobusid varsti küsimuste esitamisest ja viina pakkumisest. Veidi tujutuna keskendusid nad rongi juhtimisele. Kuid Enn tundis, kuidas tema pilku muudkui neiu suunas kisub. Selline iludus! Blondid juuksed kahes patsis, seljas kaunid rahvarõivad, rinnad pungitamas valge pluusi all – unistus! Veetlevust lisasid saladuslikud hallid silmad, mis olid korraks sädelema löönud, kui Enn küsis neiult midagi haldjate kohta...
Oli sõidetud juba tund aega. Ants vahtis teetammi ja mõõteriistu, Enn piidles reisijat. Ootamatult tõstis too pilgu ja lausus: „peatu siin! Ma lähen maha.“ „Tsirgud ja nende soovid, ah neid küll“, torises Ants sujuvalt rongi peatades. Neiu tõusis ja kohendas oma rästikumustrilist seelikut. Kiiresti poetas Enn vahele: „tsirgu, võibolla annad aadressi... tulen külla kunagi?“ Nüüd neiu naeratas:  „ah et tsirgu? Ah, muidugi, vahel võib suisa tavaline söetont öelda ilusaid sõnu. Aga ma ei jaga aadressi niisama!“ Ta ronis vedurilt maha. Närviliselt kargas Enn talle järele. „Kuhu nüüd?!“ käratas Ants. Temast välja tegemata hakkas Enn neiu kõrval metsa suunas eemalduma, tollele midagi elavalt selgitada püüdes.  Kiirelt kobis Ants maha ja jooksis neile järgi. Ennul õlast haarates ta küsis vihasel toonil: „kurat, siin pole pordumaja! Sa, venivillem, ei viida siin mu aega!“ Vastuseks tuli vaid tuimestav lõuahaak Ennult. 
Teadvusele tulles ta Ennu ja neiut ei näinud. Oli vaid kaks meest, kelle juhitud rong oli peatunud tema taga. Ei tahtnud nood uskuda seda, mida Ants neile jutustas. Kuid Ants ei jätnud jonni. Tehti otsus rongid sihtkohta viia ja siis kompaniile vedurijuhiabi kaotusest teatada. Võibolla ilmub Enn ehk välja, olles plikaga veidi müranud - nii oletasid teda tundvad raudteelased.
Veidi enne sihtkohta hakkas Antsu veduri esirataste puksidest tossu ajama ja kõva kriginat kostma. Üle vaadates selgus, et uued, äsja pandud ja määritud puksid on hävinud. See pandi võimaliku praagi süüks. Kuidagi "lonkas" vedur depoosse. Kompanii kontoris kogunesid asjamehed Ennu tempu arutama ja karistust määrama. Seal meenus Antsule miskit. Ta kobas rinnataskut. Münti polnud. Oli vaid mingi paber. Selle lahti voltinud ja läbi lugenud, ei suutnud ta üllatust tagasi hoida. Nüüd tahtsid teisedki seda näha. Kiri loeti valjusti ette. Ja kompanii direktor otsustas nõiad appi kutsuda.
„Surelikud ei kolista meie hiie kõrval. Kunagi seda prooviti, me sundisime nad viiekümneks aastaks vaikima. Aga nüüd on surnud need, kes mäletavad, ja uued kollanokad saamal. Enn ei tule teile tagasi. Ta jääb meie orjaks. Ussihiie rahvas ei halasta.“ Niimoodi seisis sellel paberil.  Niisiis oli enne neid seda kompaniid juhtinud härradel õigus olnud. Räägiti tõepoolest, et kusagil kauges Lõuna kolkas asub hiis ja et üks kompanii raudtee möödub otse selle hiie külje alt.  Kuid põhja ärimehele nii omane kiiks hakkas kompanii juhtide ajus närima: "vahest saame nõiad nõusse ja selle hiie maatasa?"