21.10.12

Röövlid

Vanemad inimesed leidsid, et  raudtee on kõigi hädade põhjus. See oli tavaline põlvkondade konflikt: nende nooruses oli rohi rohelisem, mäed kõrgemad ja muld viljakam. Raudtee iseenesest ei olnud milleski süüdi, aga ta sümboliseeris tsivilisatsiooni arengut ja kõike sellega kaasnevat halba. Jah, nüüd oli lihtsam loomi ja vilja müüki saata, aga rasvaselt teenis selle pealt ainult kompanii, kes ostis odavalt väikestes jaamades ja müüs kallilt linnas. Mis veel hullem, rongisõit ajas noortel pead segi. Vanasti võeti naine oma- või naaberkülast, vanem poeg päris farmi ja nooremad läksid tema või teiste juurde töölisteks. Nüüd peibutasid kaugemad nurgad, tehased ja kaevandused lubasid kellast-kellani töö eest muinasjutulist palka ja mitmed läksid ega tulnud enam tagasi.
Ka varemalt olid rikkad ja vaesed, olid peremehed ja sulased, aga need olid ikkagi kõik omad. Rongireisijad olid hoopis teist masti inimesed. Vagunite kardinate vahelt sisse piiludes võis märgata uhkelt riietatud härrasid ja prouasid, mõned rongid olid nii tähtsate isandate jaoks, et kolkajaamades ei vaevunud peatumagi.
Ega raudtee-meeste elugi meelakkumine olnud. Jaamades külameeste poole sai küll kõrgilt vaadata, aga trass kulges ka läbi asustamata kõnnumaa ja seal võis juhtuda nii ühte kui teist. Mitte küll tihti, aga tuli ette, et õhtuse rongi kõrvale ilmusid järsku eikusagilt maskides ratsanikud, sundisid püstoli ähvardusel veduri peatuma, korjasid kõrgseltskonnal kaasas olnud raha ja väärtasjad kokku ning kadusid sama kiiresti hämarusse. Kes vastu üritas hakata võis sealsamas oma otsa leida. Politsei küll uuris asja, aga maakad olid tõrksad rääkima ja jäljed kadusid liiva.
Ajapikku läksid teeröövlid üha ülbemaks. Kui nende saagiks oli juba teist korda langenud seif tehasetööliste palgarahaga, sai raudteekompaniil mõõt täis ja nad palkasid kamba endiseid sõdureid. Kusagilt kaugemalt, sest kohalikud löömamehed keeldusid kidakeelselt seda tööd vastu võtmast, ehkki palka pakuti head.
Poisikesed märkasid vaguneid loendades, et õhtune ekspress oli ühe võrra pikem, täismeestel selliste asjade jaoks silma ei olnud. Edu oli hooletuks teinud. Kui järjekordse kaaperdamise käigus vaatas ühes vagunis püstolitele korraga vastu sama kogus jämedamaid torusid, oli üllatus suur ja lahing lühike.
Kui kurjategijad said kinni seotud ja reis võis jätkuda, avaldas üks sõduritest kahetsust, et röövlite hobused madina käigus laiali jooksid, sest kunagi olla kombeks olnud kaabakad hobuse taha siduda ja siis loomale piitsa anda. Seda ta poleks pidanud ütlema, sest võitjate ninamees sai hullu idee: milleks vange vagunisse lubada, las jooksevad rongi taga. Mõned mehed küll ei kiitnud seda heaks, oli ju kaabakate hulgas ka verinoori poisikesi, kes vaid seiklusjanus kaasa läinud. Õiglasem olnuks linnas kohtunikul lasta vaagida, kellel kui palju veresüüd on. Otsustaja aga ei taganenud ja käsipidi kokkuseotud röövlid pandi hanereas rongile pikenduseks. Saanud korralduse sõidu jätkamiseks, pani vedurijuht kiirusregulaatori kõige esimesse astmesse, mis võimaldas kinniseotud meestel omil jalgel järgneda. Selge oli see, et niisuguse tempoga kuhugi ei jõua, kuid jumalakartlik vanamees hoidis kätt kramplikult hooval ja keeldus tuure tõstmast isegi püstolitoru ees. Vihane pealik väänas ta kätt nii et sõrmeluud ragisesid ja lükkas ise hoo üles, nõksatuse peale lendas elatanud raudteelane kabiini teise nurka ning jäi sinna palveid pobisedes kössitama.
Mis nüüd rongi taga juhtuma hakkas ei tahtnud ega saanudki õigupoolest keegi näha, viimases vagunis olnud mehed kuulsid vaid üle rataste kolina röövlite pealiku häält. Mees oli aru saanud, et armu palumisel pole mõtet, kuid ta lubas kogu peidetud saagi sellele, kes aitab nende tapjale kätte tasuda. Kui sellest polnud abi, sajatas ta kõigi kuradite poole ja vannutas nii ennast kui kaaslased ükskõik kelle teenistusse, kuniks vere eest on verega makstud.
Kui järgmises jaamas korraline peatus tehti, ei tahtnud kehvema kõhuga mehed vaatamagi minna, mis rongi taha seotutest alles oli. Polnud seal aga enam midagi näha, peale katkenud köiejupi. Kummaline oli, et see mitte lõigatud ega rebenenud ei paistnud olevat, vaid põlenud, kuid seletuseks arvati et ehk kiirel sõidul võis kuumeneda. Järgmisel hommikul jahtunud peaga otsima minnes ei leitud tee veerest röövlitest mingeid märke. Laipade kadumine pandi huntide ja väikesemate kiskjate süüks. Kui kellelgi tundus kummaline, et pisematki riide- või kondi tükki ei leitud, jättis ta selle enda teada.
Röövid igatahes lõppesid ja püüdjatele maksti preemia välja.
*
Vanem mees lõpetas rääkimise. Noorem vaatas tükk aega äraoleval ilmel, enne kui küsis: „ja edasi? Selliseid jutte liigub küllap igas maakonnas, miks peaks just see lugu meie ajakirjale huvi pakkuma? Me ei otsi vanu legende vaid tänapäevaseid, tegelikke sündmusi. Pakkuge mõnele ilu-kirjanikule, härra Weston, või filmistsenaariumiks.“ Ta tundis kerget pettumust, sest talle oli lubatud sentsatsioonilist lugu ning ta oli nõustunud sõitma rongiga  toimumispaika. Nüüd istusid nad kahekesi kupees, kuid tundus, et aeg on mõttetult raisatud. Vestluspartner nägi igati soliidne välja, meenutas ehk pisut jutlustajat, kindlasti mitte mõnd hullu UFO-jahtijat. Nõustumise oli teinud lihtsamaks, et too oli piletite eest ise maksnud – nüüd tundus see lausa jabur.
„Öelge mulle lihtsalt John. Muidugi läheb see veel edasi,“ jätkas teine häirimatult. „Aja jooksul on kuulujutte lisandunud, puuduvate lõikude asemele on vastukäivaid versioone luuletatud.“
„Las ma arvan, John“ oli ajakirjanik irooniline, „kahe ninamehe vaen põhines mingil vanal armulool, või siis olid lausa vennad, kes tülli pööranud.“ Siis tekkis tema silmi lootusrikas säde: „või hakkasid kadunud mehed kummitama? Äkki lausa tänapäevani välja?“
„Nii seda kui teist, teie taiplikus teeb teile tõesti au. Rahvasuu on kõigeks võimeline. Aga oluline on see viimane – kummitusratsanikud.“ Kuna viimane sõna vestluspartneris mingit elevust esile ei kutsunud, jätkas ta: „seda raudteed on aja jooksul korduvalt remonditud, nii et esialgsetest liipritest pole ühtegi järel, aga trass kulgeb enam-vähem sama rada mööda.“
„Ja te loodate neid mulle näidata?“
Weston ei teinud küsimust märkama. „Teate sellist lihtsat mängu, millega rongisõidul igavust peletada: kujutate endale ette, et olete mingi maastikusõiduki roolis ja sõidate rongi kõrval. Sageli  jookseb seal lausa tee, mõnikord isegi kõvakattega, aga siis ootamatult pöörab ära, läheb kehvemaks või tekib mingi ootamatu takistus. Teie ülesanne on mõttes kogu aeg juhtida oma liikurit võimalikult raudtee lähedal, kuid väga kaugele ette näha ei ole võimalik ja see teeb asja põnevaks. Et ülesannet lihtsamaks teha, on lubatud oma sõiduvahendit käigu pealt muuta, näiteks kui tuleb ette kivi, suurendate rattaid  või kui pinnas läheb pehmeks, siis moondate lausa tankiks. Uskuge, selline väike ajugümnastika haarab kaasa ja tund kulub märkamatult.“
„Ja selles mängus korraldatakse kindlasti ka võistlusi?“ ei püüdnud noorem mees sarkasmi varjata.
„Ei, kuid mitmed, kes on sel või muul põhjusel pingsalt maapinda jälginud, on teatud piirkonnas märganud nähtamatute kapjade jälgi. Reaalajas tekkimas, mitte vana jäljerida kulgemas, kas taipate, nagu kappaks keegi rongi kõrval.“
„Filosoofiline küsimus, kas kummitus-hobune jätab jäljed,“ nentis teine kuivalt. „Viirastuse nägemiseks ei tohi teda jõllitada, vaid peab piiluma vilksamisi silmanurgast, aga seda te kindlasti juba teadsite.“
„Nüüd, kus kiirused on tõusnud, ei lubata enam reisijatel aknaid avada. Siis kui veel konditsioneere vagunites ei olnud, juhtus et istudes pärani lahtise akna all ja vaadates samal ajal vastaskülge, paistis sealt ratsameeste peegeldus.“
„Vaevalt et teil õnnestub sellise eksperimendi korraldamiseks eriluba hankida,“ ütles ajakirjanik skeptiliselt. Tal meenus midagi ja koos sellega tärkas lootus, et see ei ole päris tühi sõit: „ülikooli ajal käis mu onutütar mingil loteriiga võidetud reisil. Ta väitis, et nägi korraks kihutava rongi kõrval rahulikult traavivat ratsanikku. See võis vabalt samade linnade vahelisel lõigul juhtuda. Toona me muidugi oletasime, et ta tukastas korraks ja nägi seda unes. Mees olevat veel öelnud kellelegi nagu „ärge pakkuge mulle naist“ või midagi taolist, solvavat.“
Rong sõitis peatumata mööda lagunenud jaamahoonetest ja mahajäetud küladest. Mõlemad mehed vaikisid mõnda aega, siis alustas vanem taas: „kui ma sellest esimest korda kuulsin, olin seotud politseiga. Mingeid vägivaldseid intsidente ei kaasnenud ja nii ei olnud ka mingit mõtet uurimiseks aega raisata.“
„Kui te tahate, et meie lugejad seda usuksid, on meil vaja fakte. On teil neid? Avaldused politseiarhiivides ehk?“
John Westoni näoilme oli korraga tõsisem aga ka pidulikum. „Te saite valesti aru. Minu eesmärk ei ole kedagi milleski uskuma panna. Ma tahtsin ainult, et te kaasa tuleksite.“ Saades vastuseks vaid hämmeldunud põrnitsemise, ta küsis: „Kas te olete kunagi uurinud oma sugupuud, härra Stanton?“
„Mis see siia puutub? Siitkandist mu esivanemaid pärit ei ole, niipalju kui tean,“ laiutas Stantoniks kutsutu käsi. „Kui te üritate leida mingit seost minu ja nende röövlite vahel…“
„Oo ei, muidugi mitte!“ Weston vehkis käega, et eitust rõhutada. „Mina olen kõike seda väga põhjalikult uurinud ja kinnitan, et teie, Sebastian Stanton olete hoopis kapten William Stantoni, kes juhtis seda karistusoperatsiooni, otsene meesliinis järeltulija.“ Ta hingas sügavalt sisse ja välja. „Ning sellest tulenevalt on teie veri ideaalne vahend ammuse needuse lepitamiseks.“
„Mis!“ röögatas nimetatud püsti hüpates. Nähes endale suunatud revolvritoru ta edasistest äkilistest liigutustest küll hoidus, kuid kriiskas näost punetades: „Ah hoopis teie olete… Mida kuradit! Kas te üritate siin mingit vaarisade vahelist tüli klaarida või!“
„Ma kardan, mitte midagi nii romantilist,“ vastas vanem mees vabandavalt, kuid endiselt relva hoides. „Ma ei ole selle kõigega kuidagi muud moodi seotud, kui ainult äriliselt.“ Ta osutas revolvritoruga ja teine mees laskus vastumeelselt istuma. „Vaadake, need röövlid, nimetame neid röövliteks, sest seda nad ju olid, nad ei olnud seda teed valinud päris vabatahtlikult, kutsumusest. Enamik neist olid vaesunud talumehed, kes lootsid, et lindprii elu ei kesta enam kaua. Nad olid kenakese saagi kõrvale pannud ja plaanisid selle abil alustada uut elu, maksta võlad ja osta maad kusagil paremas kohas. Kui te mu jutustust tähelepanelikult kuulasite,“ hääles kõlas pisuke etteheide, „siis mäletate, et peidetud varandus lubati vaevatasuks. Kuna mul on alust arvata, et see, kelle teenistuses nad täna ratsutavad, maistest väärtustest ei hooli, siis peaks kõik kenasti tallel olema ja ootama alandlikku teenrit.“ Ta pani vaba käe rinnale ja kummardus kergelt.
„Miks just mina, miks alles nüüd,“ pressis noorem mees läbi hammaste.
„Tundub, et vana Bill ise vältis teadlikult seda raudteeliini peale päikeseloojangut, samuti soovitas seda teha paaril järgmisel põlvkonnal. Aga hiljem,“ ta kehitas õlgu, „lihtsalt juhuslikult pole keegi teie esivanematest enam siia kõnnumaale sattunud. Kuni mina asja korraldamise enda peale võtsin. Onutütar paraku ei kõlvanud, nagu te ise ütlesite.“
 „Ja mispärast te seda mulle räägite, et minu olukorda veel täbaramaks teha, naudite mu kimbatust, te värdjas?“ Ainult relv teise mehe käes takistas tal vastasistujale näkku sülitamast. „Või on siiski veel mingi muu võimalus?“
Vanem mees vangutas kahetsevalt pead. „Ei ole. Näen, te kiikate hädapiduri käepideme poole. Kui te seda tõmbaksite ja räägiksite rongi personalile kogu loo, teeksite ennast ainult lolliks ja reis jätkuks. Möönan, et füüsiliselt olete heas vormis ja võiksite must jagu saada, aga saage aru, isegi minu tapmine ei muudaks teie jaoks midagi paremaks.“ Ta muutus silmnähtavalt kurvaks. „Mõistate mind valesti, ma tõesti ei naudi teie kimbatust, pigem vastupidi. Tahtsin teile anda võimaluse ennast lepitada selle jumalaga, keda arvate heaks kummardada. Usun, see oleks praegu just õige tegu, arvestades kuhu te varsti lähete. Samavõrra vale oleks võtta hingele kättemaksu-mõrv, ehkki siin ilmas võiks see teile mõningast kergendust pakkuda.“
Mõnda aega sõideti vaikides. Siis küsis Sebastian: „Mida arvate sellest plaanist, et kui te kasvõi hetkeks tähelepanu kaotate, ma ründan, võtan teie relva ja lähen sellega rongijuhi jutule. Siis ei ole tal ju midagi selle vastu, et ots ringi pöörata?“ Näiliselt rahulik jutt varjas tegelikult pinget, see oli psühholoogiline kompamine, mitte reaalne plaan.
Ka John teeskles välist rahu, kui vastas: „teid koheldaks terroristina. See pole siin küll lennuk, aga usutavasti on neil sellisteks puhkudeks täpsed juhendid ja korralik väljaõpe.“
Noorem mees nõustus mornilt vaikides. Rong kihutas läbi viljatu maastiku. „Kuidas te saate nii kindel olla, et keegi minu esivanematest pole siin reisinud?“ küsis ta korraga tärganud lootuskiirega. „Teil ei saa ju olla rohkem kui saja aasta reisijate nimekirju!“
„Ei,“ möönis John, „kuid ma vaatasin läbi kõik inimohvritega juhtumid politseiarhiividest. Nii surmad kui teadmata kadunuks jäämised – nende hulgas ei olnud teie lähisugulasi. Samuti olen üsna kindel, et ükski teie meesliinis esivanem ei ole surnud ei siinkandis ega ka mitte mujal salapärastele asjaoludel.“ Need olid kahtlemata argumendid. „Ei,“ vangutas ta pead, „verevõlg on maksmata, tehing tegemata.“ Relv tema käes lisas sõnadele kaalu.
Päike oli just loojunud. Taamal joonistusid välja mägede tumedad kontuurid, detaile nende taustal silm enam ei eristanud. Nii ei märganud keegi ratsanikke enne, kui nood olid päris rongi kõrval. Korraks läbis kupeed jahe tuuleõhk ja siis oli sinna lisandunud veel kolm meest, koos nendega ka kerge hobusehigi ja toornahast rõivaste lõhn.
Kaks tusaseilmelist noorukit põrnitsesid vaikides, kolmas, ilmselt selle kamba juht ütles: „me kuulsime teid meist rääkimast ja otsustasime läbi astuda, tere õhtust,“ ning sirutas käe enda vastas istuva John Westoni poole. Too vastas tervitusele automaatselt, kuid haaras vaid õhku. Üks mees meestest köhatas ja saatis oma pealikule tähendusrikka pilgu. „Ahsoo, vabandage,“ lausus too ja samal hetkel muutusid külalised märksa materiaalsemaks, koos sellega tugevnes ka kaasnev lehk.
Härra Weston kes oli end vahepeal kogunud, surus pakutud kätt ja lausus: „väga meeldiv, loodan et saame vastastikku kasulikud olla.“
Röövlipealik ei teinud seda lauset märkamagi, vaatas uurivalt enda ümber ja kommenteeris: „see lugu, mida te nii dramaatiliselt kirjeldasite, juhtus meie jaoks kõigest mõned nädalad tagasi. Arvatavasti oleme me koos oma seltsimeestega,“ ta viipas vastasistujatele ja akna poole, „surnud, kuid pean ütlema, et see polegi kõige hullem variant. Meie uus peremees laseb meil peaaegu iga päev teha visiidi siia rongi ja iga korraga tundub aeg olevat  aastakümneid edasi liikunud. Hämmastav on see, millises suunas on maailm liikunud, ehkki ma saan otsustada vaid rongi põhjal. Kiiruste kasv on tõesti muljetavaldav, ehkki ootuspärane.“ Mõlemad piletiga reisijad heitsid nagu käsu peale pilgu aknast välja. Seal kappas  nendega kaasa neljas vanaaegsetes riietes ratsanik, kes hoidis kolme saduldatud hobust valjastest. Ehkki rong läbis tunniga rohkem kui poolteist-sada kilomeetrit, ei paistnud sellega ühes tempos püsimine loomi isegi hingeldama ajavat.
Umbes pooleminutise vaikuse järel pööras ratsameeste juht pea ootamatult enda kõrval istuva Stantoni poole ja röögatas: „Bööö!“, nii et viimane lõi ehmunult tagasi tõmbudes kukla kolksuga vastu seina. Vaikivad röövlid muigasid ja pealik naeris häälekalt. Siis pöördus ta Westoni poole: „Räägin lühidalt, et saaksime asjaga ühele poole enne, kui meie territooriumilt välja sõidame.“
Kõnetatu noogutas rahulolevalt, pööramata tähelepanu rääkija häälde tekkinud teravamatele nootidele.
„Kardan, et pean teie jutustuse lõpu osas mõned parandused tegema. Me ei jahi vana Williami järeltulijate verd. Inimliku kiusatuse rahuldamiseks piisab väikesest ehmatusest täiesti.“ Ta nöökas peaga kukalt hõõruva mehe poole ja kaaslased muigasid uuesti. „Sellest suurem kättemaks esiisade tegude eest oleks juba patt. Meie missiooniks on juhatada lurjustele otseteed kõrgeima kohtu ette. Karistuseks oma nurjatute tegude eest oleme määratud korravalvuriteks, kes peavad puhastama siit läbi sõitvaid ronge suuremast saastast, näiteks nagu teie.“
Westonil oli relv endiselt käes, kuid võrreldes külaliste arsenaliga tundus see mänguasjana. Ilmselt suudavad nad vöölt haarata kiiremini, kui mina päästikule vajutada, käis tal peast läbi. Endine rongiröövel asetas tema ette lauale vanaaegse uuri ja ütles: „kasutage nüüd soovitust, mille ennist andsite oma noorele kaaslasele, sest täpselt täistunnil teie süda seiskub.“ Osutid näitasid, et tal oli aega viis minutit. Ta püüdis tõusta, kuid tugevad käed hoidsid kahelt küljelt tagasi. Ta tahtis häälekalt protestida, kuid vastas istuv kummitus asetas just nagu mõtteid lugedes hoiatava žestiga sõrme suule. Pea vajus longu ja  keha lõtvus pisut. Viie minuti pärast lõtvus ta täielikult.
Sebastian saatis eemalduvaid ratsanikke pilguga senikaua, kui silm kuuvalguses seletas. Enne lahkumist olid nad talle sõbralikult õlale patsutanud ja naljatamisi veelkord „böö“ öelnud. Siis ärkas ta tardumusest ja proovis akent avada. Loomulikult, nad olid sellest ju rääkinud, see ei käinud lahti, tuli midagi muud välja mõelda. Ukse kõrval oli kliimakontrolli pult, ta keeras ventilatsiooni kõige kõrgematele pööretele ning kui nina enam hobuse haisu ei eristanud, läks vagunisaatjat otsima.
Rongi personal suhtus juhtunusse äärmiselt mõistvalt. Nad pakkusid isegi, et leiavad talle koha mõnes teises kupees, et ta ei peaks tunnikest kuni järgmise jaamani koolnuga koos veetma. Härra Stanton vastas aga, et ehkki ta tundis seda südamerabandusse surnud vanemat meest ainult lühikest aega, ei põhjustanud too talle elu ajal mingeid ebameeldivusi ja vaevalt et suudaks seda teha ka pärast surma.

5 kommentaari:

  1. Ära sa ütle, väga põnev jutt oli. Palju andis juurde, et eellugu oli juba ise hea. Puänt ka lõpus, no mida veel vaja. Isegi karakterite piirjooned joonistusid välja. Sihuke mõnus hea vanakooli stiilis asi, mida oktoobriõhtutel kaminavalgel, viskiklaas käes, lugeda (kahjuks ei ole mul kaminat ega viskit käepärast). Täiesti juhuslikult sattus mu enda selle teema tegevuspaik ka kusagile lõunaosariikide kanti :)
    Igatahes, hea jutt ei pea ilmtingimata keerukaid ulmekeerdkäike sisaldama, piisab heast loost ja jutuvestmisese oskusest.

    VastaKustuta
  2. See on väga hea jutt, mis tekitab minus soovi harjutada toimetamist. Kogu maailm ja tegelased ja tegevus on head, kuid mõnede kohtade teostus häiris.
    Näiteks algus on kirjutatud kui kõrvalseisja või autoripoolne kirjeldus, kuid siis selgub ootamatult, et see on kahest mehest vanema räägitu. Endal tekib tunne, et sinna tuleks kas mingi seletus või üleminek lisada, et miks eelnev on kõrvalseisja vaatepunktist kirjutatud või eelmine osa kuidagi ümber kirjutada. Ma ei teagi mis on parem, sest osa sellest infost pidi ajakirjanik saama enne rongi jõudmist.
    See, et röövlite elus oli vahepeal kulunud vaid kaks nädalat, võib nende viha lahtumisele natukene ebausutavalt mõjuda. Lisaks kui nad käisid kummitamas vaid kord kümne aasta tagant, ei pruugi see legendi kuigi hästi toita ega ka aidata nende ülesannet täita. Aga noh, see on pigem selline pisi-maitseasi.
    Arvestades praegust teemat "ümberkirjutamine", tuli pähe mõte, et miks mitte selgituseks (või vähemalt selgelt) kirjutada, et röövlitele tuli appi ja pakkus tehingut hea pool. Oleks taolise olukorra jaoks üsna ootamatu lahendus. Võimalik, et autor mõtleski nii, sest aidati ju pahasid kohtu ette.

    VastaKustuta
  3. HEA idee, jutt jookseb väga ladusalt. Liigagi ladusalt kohati, sest oodatud efektid lähevad vaikselt protestides muu sõnastusega allavoolu. Eriti sogaseks muutub vool otsekõne juures. Autoril tasuks omandada otsekõne esitamine teksti liigendamise ja, oo õudust, ka kärpimise teel. Miskipärast meenub siinkohal libeloba sule kasutamine Harry Potteri mingis raamatus - jutt jookseb ja jookseb, aga see kipub lugejat uputama. Mitte halvas mõttes - ma lähen looga ilma igasuguse takistuseta kaasa ja usun seda, aga... juba niigi heast loost saaks õige kohendamise, toestamise ja kärpimise teel ilmselgelt VÄGA hea loo. Minu tagasihoidlik nõuanne autorile oleks õppida kirjutamise tehnilist poolt: otsekõne esitamist, jutu liigendamist ja loo tempo teadlikku muutmist ja kujundamist, et jutujõgi ei voolaks ühtlaselt oma sängis, vaid paneks lugeja mugava triivimise asemel vahepeal hinge kinni hoidma, kannatamatusest küüsi närima jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Liigendamine – see tähendab lisada reavahesid, teha ühest lõigust mitu? Või mida…?

      Kärpimine… see sõna on minu jaoks saamas kirjutamise sünonüümiks. Omale tundub, et kui midagi VEEL maha tõmmata, siis ei saaks lugeja enam üldse aru saada. Või kaoks viimanegi ilu, ainult klõbisevat skeletti pole ju ka mõtet eksponeerida.

      Tegelikult ajendas see kommentaar mind natuke pikemalt halama siin: http://sahtliasemel.blogspot.com/2012/11/kirjutmine.html - sai niiöelda eelviimaseks piisaks karikas… minu mentaalsed probleemid ei ole üksiku jutu tasandil vaid üldisemad.

      Kustuta
  4. Ma pakun, et siin jutus mõeldi otsese kõne liigendamise allneid vahelauseid, mida otsese kõne sisse pannakse.
    "Niimoodi siis." Peeter krõbistas tikkudega, kuni viimaks ühe küllalt kuiva leidis. "Olime me jõel ja viskasime lanti. Ikka viuh ja virr. Ja siis, teate." Kuulajate härmiks vajas suits suunurgas kohendamist. "No jah siis, mehed, nägin ma näkki."
    Mitte et nii, vaid nii sain ma Lee kommentaarist ja antud jutust kokku aru.
    Aga võib-olla üritame Tallinnas uuesti mingi kokkusaamise organiseerida? Kasvõi üksikjuhtumina? No kasvõi virtuaalselt. Skype näiteks abiks. Tartlased on omadega rahul. Saaksime vähemalt teada, et nad on lollid ja võib-olla teada, et meie olime siiani lollid.
    PS 'ganna pakkus tekstide toimetamist raha eest. kuninganna@gmail.com peaks tema aadress olema, kui mälu alt ei vea. Pole veel proovinud, kuid plaan on järgi proovida, mida selline asi jutuga teha võib.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.