30.10.12

Unistus nektarist


„Ma ei taha kellegi lootuseid petta ja ütlen kohe välja, et need, kes virtuaalsetele sotsiaalvõrgustikele mõeldes sooja tunnet kõhus ei märka, ei peaks mind edasi kuulama. Ma ei hakka hiljem selgitama tõdesid, mis minu ja veel miljonite inimeste jaoks on elementaarsed. Minge ja haigutage kuskil mujal. Praegu kohe ja pange uks ka kenasti enda järel kinni!“
„Nii, sellega on korras. Sõbrad, jätkame!“

Kes ütles, et personalijuhi töö on lihtne? Eriti tänapäeval, kui inimesed otsivad pidevalt „uusi väljakutseid“. Suurem osa tööotsijatest ei saa millegagi hakkama, pärast esimest pisikest probleemi annavad nad lihtsalt alla ja leiavad, et peaksid uue koha otsima. Nad ei suuda endale tunnistada, et neil puudub järjepidevus, eesmärkide seadmise oskus ja mis kõige tähtsam – võime saavutada maksimaalseid tulemusi lühima ajaga. Isegi täiskasvanud käituvad nagu teismelised arvates, et järgmise nurga taga ootab neid tõeline unelmatetöö ja tegelikult väärivad nad mitu korda kõrgemat palka, kui neile pakutakse. Kaotajate põlvkond!

Mul on hunnikus vahendeid kuidas imelikud tööotsijad hirmunult põgenema ehmatada. Too sotsiaalvõrgustike jutt pole inimeste ära ajamiseks, vaid nende hulgast me töötaja palkamegi. Need, kes sotsiaalvõrgustikest liiga palju teavad, on sõltlased ja kui minul pole aega virtuaalsuhtlusega tegeleda, ei taha ma selliseid ka meie kohviruumis lobisemas leida. Aitäh!

„Noh, jätsid jälle karja topsikuid üksinda saali passima?“
„Jah, uus meetod töötab imehästi. Sekretär läheb ja koristab viie minuti pärast tee ja tassid ära.“
„Jah, mäletan. Kõigepealt tuleb ja räägib müügiosakonna ülemus neile, kes „sõbrad“ ei tahtnud olla, kogu nalja ära ja jagab testid kätte. Mina küll ennast nii lihtsa trikiga alt ei lasknud tõmmata!“

„Su testi vastused jätsid väga hea mulje: inimene teab, mida tahab,“ naeratasin noorele põhjatute silmadega Mardile tagasihoidlikult. Ma tean, mida võib tähendada liiga aval suhtlus kolleegiga kohe tema esimesel töönädalal. Ta arvab, et on leidnud endale uues kohas sõbra ja klammerdub nii totakalt, et kui ta katseajal lahti tuleb lasta, ei jõua keegi neid märgi silmi ära kannatada. Õnneks heliseb telefon varem, kui Mart mingit pikemat juttu aretama jõuab hakata.

„Hei, mis teed?“ kõlab torust tuttava reibas hääl.
„Sõidan parasjagu, ei saa praegu rääkida.“
"Ok, ma helistan hiljem.“

Poole tunni pärast helistab ta tagasi, tean teda juba, igavleb kodus ja otsib kedagi, kel tema imelikeks ideedeks aega oleks.

„Noh, jõudsid kohale? Saad nüüd rääkida?“
„Saan, oota, ma pean mingi paberi ülesse leidma.“ Tuhnin laual kõrguvas paberivirnas – õhtuks pean nendega ühele poole jõudma, tüütu.

„Ega mul midagi erilist öelda polnudki. Tahtsin küsida, mida sa õhtul teed? Ma tahaks kinno minna.“
„Mhmh, tore. Jess, leidsingi ülesse. Mida sa rääkisid?“
„Et mida sa õhtul teed, et ma mõtlesin, et võiks kinno minna.“
„Mis kell?“
„Seitse algab üks film, mida ma vaadata tahaks.“

"Mhmh, seitse. Ma ei tea täpselt, seitsmeni on veel pool päeva aega. Saad sa mulle mingi kuue ajal helistada?“

„Ok, ma helistan kuue ajal.“

Kuueks olin juba koju jõudnud ja jalad mõnusalt välja sirutanud, kui telefon laual hüplema hakkas.

„Tere-tere! Pidin sulle kuue ajal helistama, mäletad. Kas tuled kinno?“
„Kuule, ma ikka ei saa tulla. Mul tuli üks tähtis asi vahele.“
„Mis asi?“
„Kuule, ma ei saa praegu rääkida. See pole telefonijutt. Üks sõber helistas ja ütles, et .. Nojah, eks ma teine kord räägin. Ma ei saanud sõbrale ära öelda.“

Järgmine päev ta ei helistanud, vaid rääkis minuga skype’s. Ma tegin vaid korraks skype’i lahti, et vaadata, kas saan ühe oma töökaaslase kätte ja seal ta jälle oligi.

„Kuku. Mis teed seal?“
„Ei midagi, niisama.“
„Kuule, mul on sulle üks ettepanek. Kolmapäeval on ühe näituse avamine, kas sa tahaksid minuga tulla?"
„Kolmapäeval. Ma ei tea. Mul on hullusti palju tööd. Mis kell nad avavad?“
„Üheksa ajal, kesklinna galeriis.“
„Ahah, kell üheksa. Meil on tööpäeva lõpus mingi koosolek. Mingi kuueni kestab. Ma ei tea kui laip ma olen, kui see läbi saab. Ma ei luba midagi.“
„Ok, head õhtut siis!“
„Sulle ka.“

Kolmapäeval jäi meil koosolek ära. Sekretär oli kohutava gripi hankinud, nii jubeda, et ei saanud voodistki välja. Tavaliselt tuleb ta mingi väiksema haigusega vabalt tööle, aga sel korral pidi ikka tõeline õudus olema. Istusin laua ääres ja tegin skype’i lahti. Tuttav oli roheline, nagu suurema osa ajast.

“Kuule, ma ei saa täna sinuga sellele näituse avamisele tulla,“ kirjutasin talle.

Tööpäev lõpeb poole kuue ajal ja näitus on alles üheksa. Mida ma nii kaua kesklinnas teen? Ma ei viitsiks ju temaga nii pikalt aega veeta. Mulle ei meeldi inimestel külas käia. Inimestel on oma kodudega igasuguseid imelikke kombeid. Eriti Eestis – nad arvavad, et ma peaksin oma saapad ära võtma ja nende tolmustel põrandatel oma puhaste sokkidega jalutama. Vastik! Lähen parem koju ja teen süüa.

„Kuule, aga äkki me joome tassi teed näiteks poole kuue ajal?“ tegin süütu ettepaneku, tund aega ja valmis, rist seinal kirjas, mitmeks päevaks või isegi nädalaks rahu majas.
„Okei. Kas sa tuled minu juurde?“
Kohe ta maja kõrval kohvik. „Sa kohvikus ei taha?“
„Ok, teeme siis kohvikus. Helista, kui kohale jõuad.“

***

Ma olen tõlkija, vabakutseline. Mõnikord kirjutan ise ka ajalehtedele artikleid, siis kui rahaga on eriti halvasti. Nad maksavad vähe, aga ikka parem kui mitte midagi. Inimene tahab ju süüa ja eelkõige suitsetada. Ma võin loobuda kõigest, tõesti kõigest, aga mitte suitsetamisest. Suitsetamise ajal tekivad parimad mõtted. Istud, tuul puhub, lehed sahisevad. Tavaliselt suitsetan ma maja ees. Maja ümber on aed ja pisike murulapp, aiavärav on raskest rauast ja jääb mõnikord posti külge kinni. Tellistest post on minust mitmeid kordi vanem ja rohkem kannatanud - ta on peaaegu murdunud, pisut kaldus ja kui väravat hooga lüüa, kiilub allservast kinni.
Istusin ukse all, suitsetasin, mõtlesin. Silmad lahti, kuid ma ei vaadanud ega näinud. Piltidega mõtlemine annab põnevamaid tulemusi. Midagi pildis muutus. Teravdasin pildi ja nägin, et mingi kummaline vana naine on värava taga ja üritab seda lahti saada. Edutult. Pisike vanatädi, hallide taha kokkutõmmatud juuste ja määramatut värvi mantliga, väsinud kandekott käes. Tõusin ja avasin värava vaid majaelanikele tuntud nõksuga.

„Oi, tänan, hea poiss!“
Vaatasin tädi silmadesse, hallkaed ei paistnud.
Naine vaatas mind veel kord ja hüüatas: „Sa oled tüdruk hoopis! Mis kell on?“
„Saab kohe pool kolm.“
„Pool kolm, pool kolm. Mul on veel aega.“

Noogutasin ja istusin trepile tagasi, omaette mõeldes, et jälle peeti mind poisiks. Ma ei pea ju kogu aeg seelikuga ringi aelema või mis!!

„Ma istun su kõrvale,“ teatas ta ja maabus käbedalt trepile. „Ohh, ära nüüd pahanda, et ma poiss ütlesin“ ja sikutas mind korraks õrnalt varrukast.
„Mhmh.“ Ikka pahandan, ma ei taha poiss olla. Kutsuge mind, palun, prouaks, ma olen seda väärt! Ei, ma ei ütle talle seda, las arvab, et olen pahane ja vait, siis ei kipu lobisema.
„Tegelikult pole sa pahane minu peale,“ võttis ta uuesti mu varukast ja ei lasknud enam lahti. „Sa oled pahane selle naise peale, keda sa sõbraks pead ja kellele sa just helistasid. Sa tead, et ta valetas sulle.“
„Helistasin-helistasin, inimesed kogu aeg helistavad. Muidugi on ta mu sõber!“
„Kas sõbrad valetavad sõpradele selleks, et nad ei peaks temaga koos aega veetma?“
„Sõpradel on kiire, äkki ta ei valetanud?“
„Valetas ja sa tead seda.„
„Valetas ja mis siis. Mida ma siis nüüd tegema pean? Helistan ja ütlen, et sa igavene valetaja, ma su sõber enam ei ole vä!“
„Ei-ei, mis kasu sul sellest oleks. Tegelikult sa ju ei taha temaga riidu minna. Mul on hoopis üks teine lahendus, palju põnevam.“ Ta tuhnis oma kulunud kotis, leidis midagi ja sirutas aeglaselt mu poole rusikas käe: „Luba, et sa kasutad seda!“
„Mis see on?“
„Ma ei ütle enne, kui sa lubad, et kasutad. See on huvitav asi, ega tee sulle mingit kahju.“
„Noh, kasutan.“

Ta avas peo ja seal lebas mingi pilet, ta andis selle mulle. Pilet sinakate kirjadega. Trükitähtedega oli suurelt kirjas „REEDE“.

„Reede on üle-ülehomme või ma saan selle piletiga üksikule saarele, kus vahest harva käivad inimsööjad?“
"Reede on sõidu lõpp-päev. Kui pileti rulli keerad ja sealt läbi puhud, satud ühte rongi. Kaasa võtad oma telefoni, midagi muud pole vaja. Iga kord kui sa tahad midagi põnevat, helistad sõbrannale ja kutsud teda mingisse kohta koos endaga ja kui ta „ei“ ütleb, täitub sul mingi mõte või unistus, mis päriselt täituda ei saaks. On ju põnev?“
„Aga kui ta on nõus?“
„Siis satud koju tagasi ja teed, mida sõbrale lubasid ja reis läbi.“
„Aga äkki ma helistan talle meelega just nii, et ta ei tahaks minuga tulla?“
„Valetamine toob kaasa karistuse.“
„Aga mis unistused need olla saavad, mis ei täitu ja mis siis kui ma valesti unistan? Või juhtub nii, et ma tahan kreemikooki ja selle peale upun tohutusse kreemikooki? Ja miks ma sind üldse uskuma peaks?“
„Tuletan meelde, et sa juba olid nõus. Mina rääkisin põhireeglid ära. Nüüd mine võta toast telefon, keera pilet rulli, puhu ja seiklus algab. Ei mingit valetamist, jäta meelde.“

Viskasin lõpunipõlenud suitsu minema ja vaatasin piletit. „Huvitav, kas peaks telefoni ka ära laadima, reedeni aku küll vastu ei pea,“ mõtlesin pilklikult omaette. Istusin diivanile, võtsin pileti, keerasin rulli ja puhusin. Tuba kadus samal hetkel, diivan muutis värvi ja ma istusin liikuvas rongis, omaette kupees, akna taga vilkusid tüüpilised raudteeäärsed pildid: mets, karjamaa, mõni kole maja.

Tavaline kahe kitsa voodiga kupee, telekas seinal, pisike laud, kaks ust. Ühe taga oli WC ja teisest sai tühja vahekäiku, ei ühtegi inimest. Olengi rongis, tädi ei valetanud. Imelikul kombel ei tundnud ma ei rõõmu, hirmu ega põnevust, täiesti tavaline rongisõit ei tea kuhu. Ma vihkan rongiga sõitmist, alati on tunne nagu reis ei lõpeks kunagi ja kui lõpebki, pole kindel, et too uks, mille taha mina jõudsin, avaneb ja ma pääsen loksuvast raudkirstust. Peab vist tõesti tuttavale tagasi helistama, pool tundi on möödas ka.

„Noh, jõudsid kohale? Saad nüüd rääkida?“ hüüdsin reipal häälel telefoni.
„Saan, oota, ma pean mingi paberi ülesse leidma.“

Talle helistades tunnen end alati nagu oleksin mingi väga tähtsale tegevusele vahele seganud. Äkki ma tõesti ei peaks teda nii tihti tülitama. Lõpuks ta ikka rääkis minuga, aga ta ei öelnud, et tuleb minuga õhtul kinno. Seda saab vist äraütlemiseks nimetada? Eks proovime. Mida põnevat ma teha tahaks? Midagi erilist, mida päriselt ei saaks. Kreemikook oli lihtsalt loll näide. Mõtleme.

Võtsin kätega laua servadest ja ütlesin kõva häälega: „Ma tahan, et saaksin liblikana lennata kuskil eksootilisel soojal maal ja proovida, kuidas maitseb hullutava aroomiga lillede nektar!“

Tundsin kuidas pea hakkas ringi käima, nii ägedalt, et sulgesin silmad ja hoidsin suu kõvasti kinni. Ma ei saanud aru, kas ma istun või lendan, kogu keha värises ja kibeles, käed-jalad tundusid ebaloomulikult hõljuvat. Õnneks varsti jäi kõik rahulikuks. Avasin ettevaatlikult silmad ja panin kohe kinni tagasi – päikesekiired täpselt ülevalt alla ilma mingi nurgata! Üritasin end ettevaatlikult altpoolt piiluda – ehmatus oli täiuslik – ma olen kärbes! Mul on suur must ja karvane tagumik ja rind, ilmselt ka selg. Paksud mustad karvad! Ja mina kulutasin eile õhtul vannis pool tundi, et tülikatest karvadest vabaneda, kõik pekkis! Ma olen suur must karvane kärbes! Päike paitas mu musti karvu, mis helkisid siniselt. Sinine läige mulle peaaegu meeldis, kuigi porikärbes või see teine, kelle nime ma ei tahaks öelda, on ka sinise läikega. Kuus jalga nagu kärbestel. Aga mul on pikad sarved, selliseid kärbestel pole ja lont on ka pikem. Jess! Pikk-pikk lont, mõnusalt rullikeeratav, hullem kui elevandil, see millest ma unistasin! Uurime edasi.

Mul on tiivad, ilusad tiivad, mustad, punaste täppidega ja tiibu on mul kokku: üks, kaks, kolm, neli. Neli maailma kõige ilusamat tiiba! Kärbestel on ainult kaks lahjat tiiba. Ma olen liblikas, maailma kõige ilusam punamust liblikas, täpiline nagu Norma kuivainetopsik!

Nii ja kuhu ma siis maandusin? Mingi lillakas lill, päris mõnusa lõhnaga. Mu punnis kõht tundus korisema hakkavat. Loodetavasti on õis veel tühjaks tõmbamata. Rullisin oma londi lahti ja surusin sinna, kus minu arvates võiks nektar peituda, otse lille südamesse. Kõigepealt pidi kõvasti suruma, õis oli igasugu tolmu korralikult täis. Haarasin esimeste jalgadega tugevalt õielehtedest kinni ja lükkasin edasi, õrnalt. Kes teab kui tugev mu lont võiks olla, igavesti rumal oleks esimese korraga endale surmahoop anda. Nii, nii, natuke veel – ots jõudis millegi märja, kleepuva ja aromaatiliseni. Nagu vedel mesi, aga miljon korda parema lõhnaga! Asusin nuuskamisele vastupidist liigutust tegema, vaikselt-vaikselt, pole vaja kohe liiga suurt lonksu tõmmata, äkki maitse polegi nii hea kui lõhn tundus. Ei, maitse oli veel parem, kui ma ette oskasin kujutada. Imesin end servani täis ja vajusin liblikalikult õielehele röötsakile. Mõõõnus! Päike paistab, tuuleke kiigutab lille, mis on pehme ja mugav. Jessas, matke mind siia!

„Oo, kes siin vedeleb?“ hüüdis minu kõrvale graatsiliselt maandunud punamust liblikas.
„Ehh, ma niisama, korraks tulin. Kas siin on sinu territoorium?“
„Mida sa jahud? Mis territoorium, see on kõikide lill – sinu, minu, meie tulevaste laste.“
„Laste?! Mis laste? Ja üldse – ma pean nüüd tagasi rongi minema, mul on vaja helistada!“

Ülisuurte silmadega punamust iludus. Kas ma tõesti pean nüüd kohe ära minema? Või kuidas ma üldse minema saangi? Ma tahaksin hoopis lennata, ma pole lennata saanudki!

„Tead, ma selle lille jõin juba täiesti tühjaks. Me võime koos lennata ja mõne teise lille otsida. Kas sina tead, millised on kõige paremad õied?“ küsisin üritades silmi häbelikult pilgutada. Huvitav, kas see trikk liblikatele ka mõjub?
„Muidugi ma tean!“

Ja nii lendasidki kaks imekaunist liblikat uusi õisi otsima. Ei mingeid telefone, ei mingeid arvuteid, ei mingeid valesid, ega tühja keerutamist. Puhas nektar ja päikesepaiste!

Räägitakse, et keegi siiski olevat personalijuhile helistanud ja teateid saatnud. Kes see oli, pole oluline, vähemalt mitte liblikatele ja vaevalt ka kõnede saajale.

7 kommentaari:

  1. Liblikaks muutumisega hakkab Manjana lõpuks lugu jutustama. Enne seda kostitatakse meid tveravamaitse huumoripulbri pakiga, mis õiges annuses jutustamisega lahjendatuna võiks moodustada juba päris-päris õige ja nauditavalt loetava loo. Kui suudad teravmeelsused sujuvalt siduda ja neid ootamatult esitada, on lugu hea, hetkel peale esimest 3 lõiku muutub lugeja jaoks puulõhkumise vaatamiseks: plaks ja halg pooleks ja nii edasi... mängu ilu on naljade teravuse taha kaotsi läinud. Heade fragmentide tervikuks sidumine ja mõjus ning mõõdukas teksti sees esitamine võiks olla järgmise jutu kirjutamise eesmärgiks. Aga, areng on selle ja eelmise loo võrdluses täiesti olemas!

    VastaKustuta
  2. Mul puudb kahjuks võime kujutada ennast psühhotroopsete ainete mõju all tekkivasse unenäkku. Võib-olla on viga selles, et pole selliseid aineid kunagi tarbinud (jumala eest, ei vihja, et Manjana oma jutte vastavas seisundis kirjutab). Ah, see on minu probleem, äkki tõesti saab liblikaks muutunud naine lendlemist ja nektari kõrri kulistamist nautida.
    Esimene pool, kontorielu kirjeldus, oli küll igati nauditav.
    Üks asi, mis arusaamatuks jäi, oli rongi teema. Kuidagi väga formaalselt jutu endagi seotud.

    VastaKustuta
  3. Laused on head. See, mis lausetest edasi tuleb, on juba natuke segasem lugu.
    Peale pikka mõtlemist ja kahte korda lugemist, hakkas tunduma, et juttu räägitakse kahe inimese vaatenurgast, tõlk ja personalijuht. Lihtsalt tõlk ei peaks kogu sellest töölevõtmise jm värgist rääkima. Otsese kõne jälgimine oli ka pisut raskevõitu, et kes kellele just helistas ja mida ütles. Pakun, et sealt oli vaid hästi pisut toetavaid vihjeid puudu. Vähemalt minu jaoks.
    Kogu rongi värki tuleb jutu järgmises versioonis arvatavasti veel lisaseiklusi juurde. Kogu vajalik atribuutika on ju kohale seatud.
    PS Kuna see on teistsugune jutt kui Manjana harilikult kirjutab, siis huvitav, millise raamatu mõjutusel praegune jutt sündinud on? Tõesti huvitab.

    VastaKustuta
  4. Ma arvasin, et ma juba oskan arusaadavalt kirjutada, juu ma eksisin. Aga ma võin selgitada, kuigi ma ei pea seda õigeks. Esimene osa on ühe tegelase vaatenurk ja teine osa teise tegelase vaatenurk, algab esimese jutu poole pealt. Paar lauset telefonikõnest on esimimesest osast kopeeritud.

    Aga ma sel korral pole raamatust sõltunud, kuna praegune raamat kulgeb jube aeglaselt ja räägib Garibaldi aegsest Itaaliast (ajalooline ilukirjandus). Neil nädalatel olen ma hoopis hulga hispaania filme vaadanud, mingi 10. Aa ma olen CV-sid saatnud :D

    VastaKustuta
  5. Mingil imetabasel moel on ta suutnud egositliku manipuleeriva lirva mulle sensuaalsest ja südamlikust liblikast sümpaatsemaks kirjutada.

    Kuna mind üldiselt tuntakse loogikavigade-vingujana, siis:
    A. koosoleku ärajäämiseks oleks vaja millegi kõrgema kui sekretär haigust;
    B. kas nad ikka tõmbavad täitsa kuivaks – niipalju kui ise olen jälginud, sama õit külastab järjest mitu liblikat (mesilast, kärbest, muud sumilast) ja kõik justkui teevad asja.

    Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida! Keskmine osa, see kus seletati reegleid, ei meeldinud mulle absoluutselt! Liiga keeruline skeem, mis tuli kätte liiga lihtsalt!

    PS! Mina Arvan, et kui pärast kolme rasvast tärni minategelane muutub (ja toimub negatiivne ajanihe), siis ei pea sellest suurt numbrit tegema st midagi täiendavalt selgitama.

    PPS! Piltide osas olen harilikult kõigile siin blogis soovitanud teha eelnevalt laiuseks umbes 450 pikselit ja siis valida ’original size’.

    VastaKustuta
  6. Tärnide ette ega taha ei pea kirjutama suurte punaste tähtedega: "Hoiatus! tegelase vahetus" või mingit muud ühemõttelist selgitust. Võimalusi on ju ka märksa kirjanduslikemaid. Nii hoogsas stiilis kirjutatud jutu puhul muidugi kõik ei sobiks, kuid ehk midagi sarnast:
    Minu nimi on Rita. Ma olen tõlkija, ...

    kui tegelane hakkab end keset juttu tutvustama, võib see teha tähelepanelikumaks. Kuigi jah, esimene tegelane end kuskilt otsast ei tutvusta, sellist kohtagi pole, et kes teab, mida lugeja mõtleb. Aga miks mitte ka esimesele nimi anda?

    Või

    „Ok, teeme siis kohvikus. Helista, kui kohale jõuad.“
    Juba kõnet lõpetades kahetsesin. Minu moodsate eramajade rajoonist oli tema kultuurlobudikeni nii (kuradi) pikk maa sõita.

    Järgmises lõigus on vana maja ja selle lagunenud värav.

    PS
    Kui loogikavigadest rääkida, siis kahtlustan, et liblikas ei ulatu end üleni vaatama. Lisaks on liblikal silmade sulgemisega natuke rasked lood. Aga kogu see osa võis ju toimuda maailmas, kus need asjad olid võimalikud. :)

    VastaKustuta
  7. Uhh, ma ei saa - ma tean, et see on minu kiiks - aga ma ei saa mööda vaadata sellest, et liblikaks muutudes ei ole tehtud piisavalt eeltööd sellega, kuidas liblikas maailma tajub. Täiesti teine valgus, meeletult täpne lõhna (ja hormoonide!) taju, inimese silmale nähtamatud reklaammustid õielehtedel - liblikaks muutumine peaks olema palju shokeerivam, peadpööritavam. Või siis oleks tulnud muutuda pisikeseks tiibadega haldjaks. :P

    Struktuuris on ka lünk - vanamutiga vestlemisest satuti otse tuppa ja sealt rongi. Seal võiks mingi osa ümber teha.

    Sellega olen ka nõus, et algust võiks kärpida. Personalijuht üldiselt meeldis, usutavalt kirjutatud. Lõpust võiks kaks viimast lõiku ära võtta, ei ole vaja midagi selgitada. :)

    - Tindalose koerad

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.