01.10.12

Kah inimesed

Tulnukate laev maandus lagedale välule. See oli kaunis, hõbedase voolujoonelise kesta all aimatav keerukate seadmete ülimalt funktsionaalne kooslus. Üksikud välised aparaadid paiknesid loogilistes kohtades ja kordasid disainilt suurema mooduli stiili, jättes mulje olendi tajuorganitest. Vaid liig täpne geomeetria ja sümmeetria reetsid tehislikkust, looduses ei ole nii sirgeid jooni ja siledaid pindu. Kujult ei meenutanud mitte taldrikut, pigem hulka üksteise otsa laotud eri suurusega tasse, vahelduvalt õiget- ja tagurpidi. Kaunistusi peaaegu ei olnud, ainult mõned läikivmustad kõverikud ja väljavenitatud haaradega kolmnurk ühes reas ning väike kolmevärviline ornament, tõenäoliselt kunstniku logo selle kõrval. Rass, kes suutis ehitada midagi nii ideaalset, pidi oma arengutasemelt olema väga lähedal jumalikkusele.
Tükk aega ei juhtunud midagi. Sõna levis ja rahvas kogunes uudistama, hoidudes siiski sündsasse kaugusesse. Ka kuningas Re Ka oli kohal, kuid hoidus tahaplaanile, liigne uudishimu polnuks väärikas. Tema kaaskond oli seadnud üles improviseeritud piknikulaagri väikese puudesalu juures. Valitsejal oli kõigest ülevaade, kuid kui peaks juhtuma, et sündmus ei vääri kroonikatesse talletamist, võis vabalt teeselda, et veetis lihtsalt kena päeva vabas looduses.
Juuspeen joon ühel küljel laienes, ühtäkki nägid kõik selgelt nelinurka. Luuk liikus sujuvalt pisut eemale ja küljele, tekkinud avausest laskus alla primitiivne metallredel. Need, kes olid varem seisnud masina teisel küljel, püüdsid nüüd kiiresti viga parandada ja trügisid lähemale, et paremini näha. Kõige julgemad peatusid napi kümnekonna sammu kaugusel taevasõidukist, teised piilusid üle nende õla.
Laevast astusid välja kolm olendit ning jäid seisma kõrvuti, näoga rahva poole, pisut kaares, kahe äärmise seljad pool-vastakuti. Nad nägid välja… tegelikult üsna inimeste moodi. Esimese hooga pettis võõrapärane riietus ja käes olevad esemed ära, aga kui pilk suutis butafooria elimineerida, jäid järele kaks meest ja üks naine. Tundus, et garderoobi eest vastutas sama kunstnik, kes sõiduvahendigi puhul: pisut heledam ja vähem läikiv, samad minimalistlike joontega kaunistused ja tilluke autorimärk. Ja äärmine funktsionalism: küllaltki liibuv, samas liikumisvabadust andev, iga jäseme jaoks varrukas ja pea jaoks kapuuts. Käes olevad esemed ei meenutanud midagi tuttavat, neil oli käepide ja rihm õlale riputamiseks, lisaks suurem torujas osa ja mõned väikesed väljaulatuvad detailid. Keskmise mehe atribuut rippus pisut hooletult vasakul küljel, äärmised hoidsid umbes vöö kõrgusel ühe käe tugevas haardes, teisega selle rannet toetades. Mingeid spetsiifilisi elutegevust toetavaid seadeldisi silma ei hakanud ja kuninglik nõunik Tu Al sosistas: „Hingavad sama mis meie, sugulased meile, ma ütlen, mu isand!“
„Kõrgtehnoloogia,“ pomises teine nõunik, Ku Le omaette ja jäi siis mõtlema, kas see uudissõna on ikka korrektne, viimati oli seda kasutatud automaatse pöörete regulaatoriga vesiratta puhul.
Ja siis hakkas keskmine tulnukas laulma! Kõik publiku omavahelised mõttesosinad vakatasid nagu käsu peale, nii imeline oli see. Mitte ükski inimene ei osanud esile tuua selliseid häälitsusi ja mitte ükski lind ega loom suutnud järgida nii keerukat rütmi ja tonaalsuse harmooniat. See kõlas võib-olla umbes nagu „viiaarvromert-viiamminbii-viiaaroorvrens“, kuid kes suudaks viisi edasi anda ainult sõnadena. Siis ta kordas seda koos tantsuga! Jalad jäid küll liikumatuks, kuid mõlemad käed joonistasid õhku keerulisi kujundeid, viidates järgemööda nii üles, alla, iseendale kui ümbritsejatele. Lõpuks asetas parema käe rinnale ning painutas ülakeha kergelt ettepoole ning kangestus mõneks sekundiks selles poosis. Tu Al kommenteeris tasakesi: „Ah, kas pole arengutase, saata esimesena kultuurisaadikud!“
Re Ka tõusis aeglaselt, oli selge et situatsioon vääris tema tähelepanu. Sõjaväe- ning turvaülem Ku Le andis käsu vabastada tee ja rahvas lõhenes, moodustades koridori tähelaevast valitsejani. Kuninga kulmuliigutuse peale pöördus Ku Le tähelaevnike eestkõneleja poole: „Tere tulemast meie maale, astuge palun edasi, te olete meie sõbrad.“ Kõnetatu ei näidanud millegagi välja, et oleks aru saanud. Võib-olla nad on kõva kuulmisega, mõtles ta, vahemaa on ju päris suur, ja kordas öeldut valjemini, püüdes ka suunata juttu kitsamalt võõrastele. Ei midagi.
„Võibolla te ise, isand,“ ütles Tu Al nii vaikselt, et seda kuulsid vaid lähedalseisjad. „Äkki ta on oma ühiskonnas nii kõrgel positsioonil, et ei passi lihtsa ametnikuga rääkidagi.“ See ei olnud küll loogiline, sest miks passis siis laulu-tantsuga lihtrahvale esineda, aga kultuuride erinevused võivad olla aimamatud. Kuningas kordas tervitust, kuid võõraste reaktsiooni ei järgnenud. Asi kiskus juba piinlikuks.
Laul hakkas uuesti peale, kuid nüüd ei tulnud helid enam tulnuka suust, vaid kusagilt tema selja tagant masinast. Ta kordas oma tantsu, taustal mängis sama pala kordudes pisut muudetud kujul paljudes erinevates variatsioonides. Rahvas oli vaimustuses ja püüdis tantsuliigutusi matkida, selle lõpp tuli paljudel juba päris hästi välja.
„Nad oleks nagu kurt-tummad,“ vormis Ku Le oma mõtted lõpuks sõnadesse. „Kas te olete nende peadest tundnud kasvõi sosinaid? Äkki on nad üldse nukud, mehaanilis-maagilised seadmed? Või dresseeritud loomad?“
„Ei, ei, nad on inimesed, no vaadake neid,“ protestis Tu Al. „Lihtsalt meist erinevad. Siin peab olema mingi konks.“ Lihtrahvas lustis, tähtsad mehed pingutasid ajusid. Näis et ka kaks ülejäänud tulnukat seisid juba vähem pingsas poosis, keerutasid pead ja paaril korral kallutasid ülakeha nagu nägi ette tantsu lõputakt.
„Kummardus!“ hüüatas korraga Tu Al, „see kehapainutus on iidne tervitus! See on kehakeel!“ Laulus oli just tekkinud järjekordne paus. Ta mõtles hetke, pöördus siis näoga piki inimkoridori, sirutas mõlemad käed aeglaset ette ja kõverdas need  pisut järsuma liigutusega, tuues käelabad peaaegu näo juurde. Tulnukad jäid teda üksisilmi vaatama. Ta kordas liigutusi. Tulnukad vahetasid omavahel pilke, kummardasid siis kõik, mitte küll päris sünkroonis ja hakkasid üheskoos edasi sammuma. Tundus, et esmane kontakt oli loodud.
Kui kolmikut lahutasid kuninglikust seltskonnast veel vaid paar sammu, nad peatusid. Re Ka kummardus ja koos temaga kõik nõunikud. Külalised vastasid samaga. Tu Al osutas käega toolidele, kõik istusid. Järgnes pikk vaikus. Nüüd võisid kõik veenduda, et neil väliselt peaaegu et inimestel puudus kohalike tavamõistes igasugune suhtlemisvõime. Nende peadest ei kiiranud välja mitte mingeid telepaatilisi signaale ja ükskõik kes nende poole sel viisil pöördus, nende kehas ei reetnud miski, et oleks sõnumit üldse märganudki.
Söök, see on alati sõpruse avaldus ja kuningas lasi kaasavõetud road lauale kanda. Tundus, et vähemalt toidu osas oli neil sarnane maitse ja tegevuse käigus õpiti vastastiku viibete abil kui mitte lausa rääkima, siis vähemalt meeleolu väljendama.
Rahvas oli jagunenud kaheks. Mõned seisid viisakas kauguses ümber einestava planeetidevahelise kõrgseltskonna, lootuses saada veel mingite ajalooliste sündmuste vahetuks tunnistajaks. Teised uurisid sõna otseses mõttes näpuga kosmoselaeva, mille uks oli vahepeal taas sulgunud.
Korraga Tu Al tõstis pea ja kraaksatas nagu vares. Tulnukate ninamehe kahvel jäi õhus seisma ja ta tõi kuuldavale meloodilise „je-vah?“
Tu Al pöördus erutatult omade poole: „See ei ole laul, nad suhtlevad niimoodi! Saate aru, helidega. Nende keel ja kõri on nii arenenud, et suudavad tuua esile tohutu valiku täpseid häälitsusi.“ Vana mees tõmbas hinge, enne kui jätkas: „Ja samaoodi on tajumisega, ülimalt arenenud helide eristusvõime!“
Ku Le raputas uskumatult pead: „Nagu loomad.“
„Nagu loomad, aga tuhat kordi nüansirikkamalt! Ka meie teeme mõnda asja nagu loomad.“ Ta osutas sõrmega iseendale ja tõi kuuldava häälitsuse, mis kõlas nagu: „Du-l.“
Külalise silmis süttis äratundmise säde, ta osutas endale ja häälitses: „Sämm.
Kuningas reageeris kiiresti ja hääldas kohmakalt: „Rr-ha.“
Aiva,“ osutas teine võõras mees endale.
Riita,“ ütles naine.
Kuu-e,“ tegi kuninga teine nõunik püüdlikult.
Nad olid kapuutsid peast heitnud, tähtsama mehe pea oli pisut kiilanev, nooremal ilmselt teadlikult lühikeseks pöetud juuksed ning naisel õlgadeni ulatuvad kuldsed lokid. Kergendav ühine naer muutis laua ümber istuva kuuese seltskonna veel sarnasemaks, nii et igale kõrvaltvaatajale oli selge: nad on sugulased. Paljuski erinevad, aga siiski samast tüvest. Mõned suutäied söödi vaikides, siis alustasid alamad tulnukad lõbusat mängu. Nad osutasid mingile esemele ja tõid kuuldavale lühikese häälitsuse. Kuninga nõunikud mõistsid kiiresti, et see pidi tähendama asja nendekeelset nime ja püüdsid seda järgi hääldada. Nende kohmakus tegi kõigile nalja, kuid püüdlikkust tunnustati.
Peale sööki tõusti ühiselt lauast. Taas vastastikused kummardused, naeratused. Võõrad ümisesid midagi omavahel ja seejärel näitas nende pealik, et naasevad mõneks ajaks oma laeva, et hiljem uuesti kohtuda. Sel hetkel läbis rahvahulka mingi sagin ja elevus hoopis teisest suunast. See oli printsess Re Si koos oma kahe väärikat tõugu lemmikkoeraga. Kuningas näitas tüdrukukesele, siis iseendale ja siis lapiti peopesaga umbes põlvekõrgusele. Kõik said aru, et see on tema tütar. Vanem tähelaevnik osutas endale, näitas kolme tõstetud sõrme, siis samuti peopesaga madalale ning lõpuks viipas silmapiiri poole ja taevasse: temal on kolm last, kaugel kodus.
Vaevu kutsikaeast välja jõudnud loomad käitusid ebaviisakalt, nagu neil kombeks, ignoreerisid inimesi ja nuuskisid pead maas laua ümber, kõrvad tolmus lohisemas. Keegi ei pannud seda neile pahaks. Korraga avastas helepruun loom võõrad, tõstis pea, liputas saba, vaatas üle õla oma lapilise venna poole, haugatas ja koos astusid nad uute huvitavate inimeste poole. Siis juhtus kõik väga kiiresti. Üks tulnukatest haaras õlal rippuva eseme, samal hetkel käsi peatus õhus, ta kangestus hetkeks ja vajus aeglaselt istukile. Kaaslased üritasid tema poole liikuda, kuid lõtvusid samuti poolelt sammult.
Kuninga selja taga seisev noor sõdur seisis kohmetunult. „Ära muretse, sa käitusid õigesti,“ ütles Ku Le talle rahustavalt.
*
Samuel Stephart ärkas kerge peavaluga. Viimane mida ta mäletas, oli viisakas sööming nende pärismaalaste pealikutega. Silmi avamata käis ta kõik uuesti läbi, kuid ühtegi turvaprotseduuride rikkumist ei meenunud. Juba orbiidilt olid nad skaneerinud üsna primitiivset tsivilisatsiooni. Metalli oli vähe kasutusel, elektroonikat peilivad sensorid ei teinud pisimatki piiksu. Kohalike keel oli välja arenemata, omavahel suhtlesid nad mingite muude tajuorganite abil. Muudel asjaoludel oleks see olnud vaimustav uurimisteema.
Nad seisid sõbralikult, olid just lahkumas, kui tuli see plika oma koertega. Mida nad mõtlevad, kui lasevad hiid-kokkerspanjelitel vabalt ringi luusida? … Need ei olnud kokkerspanjelid, ütles miski tema peas, cavalier king charles spanjel on selle tõu nimi. … Mis vahe seal on, kui ta on hobusesuurune! Igaüks ehmatab, kui selline peletis sulle ülevalt alal vaatab, ükskõik kui armsate silmadega! Vahe on selles, et üks tõug on aretatud jahi-, teine seltsikoeraks, see tähendab oluliselt ohutum. … Ei saa ju nõuda künoloogilist haridust ruumilaeva komandörilt! Intergalaktilise ekspeditsiooni juht peab omama laialdasi teadmisi ja suutma nende baasil adekvaatselt reageerida ootamatutes olukordades! … Ta oli üritanud haarata relva, kuid saanud ootamatu löögi vastu kätt ja kohe ka pähe. Viimane mälupilt ütles, et samal hetkel langesid ka kaaslased. Neil kõigil oli ruumijalaväelase väljaõpe, nende jaoks ei eksisteerinud sellist mõistet, nagu „ootamatu löök“! … Kui õnnestub siit eluga pääseda, siis ei tähenda see veel pääsemist. Missiooni eduka lõpetamise eest ülendavad aukraadis, kuid viivad üle kontoritööle või koolitajaks, patsutavad õlale ja ütlevad, et me vajame sind seal rohkem.
Sam avas ettevaatlikult silmad. Lagi oli pilliroost, seinad tahutud lattidest. Kui üritada jõuga välja murda, piisab uue ukse loomiseks jalahoobist. Vajadusel ka palja jala, sest ta oli õhukese teki all täiesti alasti. Ivan Vorobroff lamas kõrvalnaril. Rita Smith oli pisut kaugemal ja juba ärkvel, poolistukil padja najal, tekk kurgu alla tõmmatud. Tema aseme serval istus kohalik tüdruk, kes märgates mehe virgumist tõusis ja ulatas kruusi mingi joogiga. Rita näitas julgustavalt enda käes samasugust poolikut: tõenäoliselt pole tegemist ei mürgi ega unerohu annusega. Vedelikupuudus leevendatud, kompas komandör oma keha: käele ei olnud saadud hoop märki jätnud, ka kuklas ei olnud muhku. Keha tundus toimivat, nii füüsis kui refleksid.
Ivan hakkas ärkama, mörisedes ilma igasuguse konspiratsioonita. Tütarlaps toimetas kärmelt ringi, jootis ka kolmandat hoolealust, korjas siis nõud kokku ja asetas igaühe voodile korralikult kokkupandud kuhjakese kohalikus stiilis riietega. Sam näitas käemärkidega, et nad on ikkagi eri soost ja pole harjunud üheskoos riietuma, mis iseenesest oli natuke vale. Plika itsitas, kuid mõistis kiiresti, leidis kusagilt veel ühe teki ja riputas selle sirmiks, mis poolitas toa naiste ja meeste tsooniks. Toimetades välgatasid lihtsalõikelise hame all kehaosad, mis panid nooremat tähelaevnikku kolleegi poole tähendusrikast pilku saatma. Vanem vastas vaevukuuldavalt, ainult huuli liigutades: „Looduslähedane elustiil hoiab vormis.“
Püksid ja pluus olid lihtsa lõikega, kuid korralikult õmmeldud. Materjal meenutas lina, kuid toon oli kollakam ja kangas vähem kortsuv. Peaks istikuid kaasa küsima, mõtles Sam, ent vara veel kohvrite pakkimiseks. Nööbid olid luust voolitud. Naised tulid improviseeritud kardina tagant välja, sarnastes kleitides nägid nad välja nagu õed. Meeskonnakaaslased olid Ritat näinud ka õhtukleidis, kunagi ammu-ammu, mingil ametlikul üritusel, ent harjunum oli soo-neutraalne laevastiku univorm, nii et nüüd ei suutnud nad vaatamata treenitusele oma reaktsiooni varjata. Mõlema noore naise suud olid muigel, lühem peitis taskusse midagi pisikese peegli sarnast. Pikem tõsines ja astus mõned sammud üle toa. Kui korraks tundus, et toas oli kaks naist ja kaks meest, siis nüüd oli jälle kolm tulnukat ja üks pärismaalane, hoolimata riietusest.
„Pi-a“, ütles kohalik tüdruk endale osutades.
„Ta nimi on Pia,“ ütles teine naine.
„Jah, tundub nii, meil on kuulmine korras,“ torises ülemus. Rita nõudliku köhatuse peale pressisid mõlemad mehed oma nimed kuuldavalt läbi hammaste.
 „Sämm, Aiva,“ kordas Pia püüdlikult. Näis, et naised olid juba varem tuttavad. Siis ta kummardas viisakalt ja väljus selg ees uksest.
„Niisiis, Ivan?“ küsis Samuel, kui oli veendunud et nad on kolmekesi.
„Väljas on kaks valvurit, keskmise kehaehitusega noored mehed, relvi otseselt näha ei ole. Hoov on piiratud  kahemeetrise taraga, teine majake on veel, natuke suurem kui meie tuba.“ Seda kõike oli ta jõudnud märgata hetkeks paotatud ukse vahelt, järelikult ei olnud hiljutine uimastamine tähelepanuvõimet kahandanud.
„Nii-nii. Meil ka relvi ei ole. Riietel nöörid-rihmad puuduvad, mida saaks kasutada. Kui palju tüüpe teises majas on, ei tea,“ arutles komandör. „Arvestades nende tehnika taset ja meie laeva kaalu ei ole tõenäoline, et nad seda nihutanud on, samas me ei tea kus me praegu ise oleme, seega ka mitte seda, kui kaugel alus on.“ Siis vaevumärgatava muigevirvega: „Rita, sul oli aega meie amatsooniga rohkem tutvuda, kuidas kommenteerid?“
 „Üldiselt sõbralik,“ vastas kõnetatu ja lisas nipsakalt: „Meil ei olnud aega eriti neid naiste jutte ajada, te tulite segama, tead.“
„Kummaline, rääkida ei oska, aga maju ehitavad.“ Kõik pidid tunnistama, et nii narid, laud kui pingid olid valmistatud kasutades korralikke tööriistu ja -võtteid. „Kuidas nad omavahel suhtlevad?“
„Telepaatiliselt,“ pahvatas Rita. „Kui te veel magasite, siis mulle tundus, et ta üritas mu pähe… midagi saata. Nagu näiteks, et tema nimi on Pi Av, ehkki ta ei oska ise seda selliselt välja hääldada.“ Ta tegi pausi ja teised seedisid kuuldut. „Ja kui väga keskendusin, siis sain nagu vastata.“ Naine punastas.
Samuel kibrutas otsaesist. „Kui nad kasutaks mingit ultraheli või muud meie kõrvale kuuldamatut lainepikkust, oleksid aparaadid selle registreerinud. Samas on nad üsna  sotsiaalsed olendid, kuidas muidu seletada, et neid nii suur hulk kokku tuli, kuni me korpuse jahtumist ootasime.“
„Tee-lee-paati-aa,“ venitas Ivan. „Isegi kui saaksime oma laeva tagasi, meil ei oleks riistu selle skännimiseks. Koduski on katsetused ainult labori tasemel. Kuidas loomad omavahel suhtlevad? Sipelgad pesas. Või rebased oma kutsikatega. Linnuparv, kuidas koos püsib lennu ajal.“ Ta teadis, kuidas hävituslendurid õhus joonduvad ja tundus naljaks kujutleda kurgesid sama käsuliini järgimas.
„Vaatame fakte,“ ei olnud komandör huvitatud filosofeerimisest. „Me oleme metslaste käes vangis. Miks – seda me neilt küsida ei saa.“
Rita avas suu kuid sulges kohe taas.
„Inimsööjad,“ pakkus noorem mees. „Ei, see ei sobi, siis nad üritaks meid nuumata.“ Nagu vastuseks sellele avanes uks ja Pi Av veeretas sisse midagi serveerimislaua taolist. „Vähemalt ratta on juba leiutanud,“ pomises Ivan.
Söök oli maitsev ja toitev, kuid selles mõttes pettumus, et nuge-kahvleid ei kasutatud. Kas polnudki kombeks või hoiduti teadlikult külalistele külmrelva võimaldamast. Mehed istusid teineteise vastas keskendunult ning korralikult mäludes. Vahepeal joonistasid just nagu hajameelselt midagi sõrmega lauale ja vahetasid pilke.
Rita taipas liiga hilja. Mehed hüppasid korraga püsti ja lõid oma savitaldrikud vastu lauda puruks. Ivan haaras Pi Av’i vasaku käega kaenlasse ja surus paremaga terava taldrikukillu talle kõrile. Sam võttis ähvardava poosi, kummaski käes samasugune, et selgitada oma soove kära peale sisenenud valvuritele sõnadeta.
Kui nad jälle teadvusele tulid, olid nad kolmekesi. Rita ulatas mõlemale joogikruusi. „Kuidas sinuga on?“ küsis komandör. „Viimane mida nägin, oli et plika ründas sind.“ Ta ise oli kukkudes killuga kätt vigastanud ja Ivan pea vastu lauda lõhki löönud. Mõlemale oli tehtud korralik side.
„Minul on kõik hästi,“ vastas naine, „teil oleks aeg taipama hakata.“ Mehed ainult nohisesid ja ta jätkas. „Ta ei rünnanud mind vaid üritas kaitsta, öelda oma poistele, et mina pole teiega mestis.“ Komandör püüdis toimunut analüüsida. Ivan mõtles, mis on hullem, kas saada maakate käest korralikult peksa või osutuda vastassoost kolleegist oluliselt lollimaks.
Lõpuks Samuel jõudis kuhugi: „Nad suhtlevad telepaatiliselt ja vähe sellest, ka kaklevad telepaatiliselt.“
„Jah. Esimene kord panid nad kõigile täiega ära, sest ei tundnud meid veel õieti. Seekord saite te oluliselt leebemalt, kuid piltlikult öeldes siiski seest poolt piki pead. Kas aitab või üritate veel?“ küsis ta etteheitvalt. Nähes küsivaid pilke lisas nagu vabandavalt: „Kui ma neist õigesti aru saan. Mul oli vahepeal aega selle tüdrukuga… niiöelda mõtteid vahetada… sõna otseses mõttes. See ei ole nii lihtne.“
Järgnevad päevad möödusid sündmustevaeselt. Vangide suhtes ei rakendatud mingeid täiendavaid meetmeid. Neil lubati ka hoovis vabalt ringi liikuda, kuid seda ümbritsev tara oli tihe ja nii ei saanud nad aimu oma asukohast.
Võõramaalastest mehed hoidsid omaette ja vestlesid madaldatud häälel, ehkki oli selge, et kui kohalikud neid üldse mõistavad, siis mitte kuulmise kaudu. Kaks naist olid sageli ninapidi koos, vahest vaikides, vahest tundus nagu üritaks Pi Av rääkima õppida. Meessoost valvurid vaheldusid, alati oli neid kaks ja ikka nii välimuselt kui käitumiselt sõdurite moodi.
*
„Nad on ohtlikud,“ ütles Ku Le. „Ohtlikud ja ettearvamatud. Me ei saa neil lasta vabalt ringi liikuda. Peaksime igaühele ööpäevaringselt kaks valvurit kaasa andma – mitte selleks ei maksa rahvas palka kuninglikule kaardiväele!“
„Te ütlesite, et nad on meie lähisugulased?“ arutles noor prints Re In. „Siis me võiksime neid uurides saada teada palju iseenda kohta. Sellest oleks kasu kogu inimkonnale.“ Ta oli just jõudmas täisikka, kuid tema isa oli alles mees oma parimates aastates. See tähendab, et tema kroonimiseni oli veel terve igavik ja ta ei tahtnud seda igavledes mööda saata.
„Jumalad hoidku,“ hüüatas Tu Al. Ta oli harjunud oma õpilase peast sündsusetusi tajuma, nii et ehmatus oli pigem teeseldud dramatiseering. „Sugulus, see tähendas vanasti midagi austamisväärset. Me ei saa teha laborirotte oma vendadest.“
„Täiesti õige,“ sekkus vestlusse poliitnõunik Ki Ju. „Mõnes linnas on rahvas protestinud ahvide kasutamise vastu teaduslikes eksperimentides, isegi koertega tehtud katseid on taunitud. Me peame arvestama oma rahvusvahelise mainega.“
„Samal põhjusel ei saa neid ka lõputult vangis hoida,“ konstateeris kuningas tujutult. Paljulubavast sündmusest oli kujunemas tobe ja tülikas vahejuhtum.
„Kui laseks nad lahti kusagil asustamata piirialadel?“ pakkus kroonprints. „Ei, see ei lähe – ükskõik kas nad hukkuksid metsikus looduses või põhjustaksid probleeme meil või naabrite juures, ikka süüdistataks meid.“ Ta mõtles natuke ja lisas siis kahjatsevalt: „Puuriga ringi vedamine ja rahvale näitamine vist ka ei lähe, ei turvalisuse ega eetika poolest, ehkki sellega võiks raha teenida.“ Vähemalt oli tal ideid.
„Normaalsetes riietes ei ole nad millegi poolest erilised,“ ütles printsess Re Si vennale etteheitvalt. Teda valdasid vastakad tunded, ühest küljest olid nad tema kalliste koerakeste suhtes vaenulikkust näidanud, teisalt tundis ta end juhtunus natuke süüdlasena.
„Siiski, teadlasena, ma pean ütlema, me peaks püüdma nendega kontakteeruda.“ Vana tundis end ebamugavalt, nagu ikka kui tuli põhjendada kulutusi mingiteks uuringuteks. „See nõuab kannatlikkust, aga kujutlege, kui palju meil oleks neilt õppida!“
„Me võime ka koertega kontakteeruda, või hobustega, aga see piirdub hädapärase arusaamisega, mingit sisukat vestlust nendega ei arenda,“ oli sõjaväe esindaja turris.
Ki Ju oli leplikum, kuid samavõrra skeptilisem: „Möönan, et nende rass on meist tohutult kaugemale arenenud, kui nad suudavad ehitada selliseid õhusõidukeid. Kuid kui võtame need konkreetsed kolm eksemplari, kas nad suudavad meile seletada oma seadmete toimimise põhimõtet? Õpetada meid ehitama samasuguseid? Kardan et mitte – nad oskavad kasutada ja ehk hädapäraselt remontida, mitte rohkem.“
Nõunikud mõtlesid nii pingsalt, et seda oli peaaegu kuulda. Toimiv lahendus – selle väljapakkuja võis arvestada valitseja soosinguga. Kelle idee oli üldse olnud nendega jändama hakata? Oleks nad lihtsalt laeva tagasi kupatanud ja kõigi viie tuule poole saatnud.
Kui ei õnnestu ise heakskiitu välja teenida, äkki siis panustada teiste mustamisele… Enne kui keegi jõudis selle mõttega lagedale tulla, tõstis kuningas käe miniatuurse sauaga – see oli märk, et ta on otsusele jõudnud. „Saatke minu juurde see neiu, kes on nende juures teenijana tööl!“
*
Ivan Vorobroff üritas võõrale tüdrukule läheneda. Kui too toitu serveeris või koristas, püüdis olla abivalmis, hooliv ja viisakas. Ta avas uksi, ulatas mahakukkunud asju kätte, pakkus abi kandamite tassimisel. Igal hommikul võimles palja ülakehaga, kodus läksid tüdrukud tema läikivate musklite peale harilikult elevile. Kas ei suutnud Pi Av seda väikest ebaõnnestunud füüsilist rünnakut andestada või oli asi kultuurilises erinevuses, aga edu tal ei olnud. Isegi korralikku silmsidet ei õnnestunud luua. Siis proovis komandör Samuel Stephart ise samu võtteid, kuid see ei olnud kunagi olnud tema ampluaa, nii et ta loobus enne kui asi päris piinlikuks läks.
Valvurid veetsid sageli aega mingi lauamänguga, kus veeretati omapärast neljateistkümne tahulist täringut. Kui Sam ja Ivan neid kõrvalt jälgisid, ei aetud külalisi ära. Peagi said nad reeglitest aimu ja üritasid ise osaleda, selgus et neljakesi on see isegi huvitavam. Mehed selgitasid lahkesti käte abil käigunüansse ja punktiarvestuse põhimõtteid. Kui tulnukad aga esitasid möödaminnes mingeid küsimusi, mis otseselt ei puudutanud mängu, ignoreerisid kõik sõdurid nende žeste treenitud mõistmatusega.
Päevade kuludes tundus kõrvalt vaadates üha enam, et jagunetud mitte vangideks ja valvuriteks vaid meesteks ja naisteks. Harva jäid külalised omavahel kolmekesi. Ühte sellist olukorda ära kasutades pöördus Samuel Rita poole: „Preili Smith, mul on sulle üks palve. Ma ei saa seda käskida komandörina, ehkki meie alluvussuhteid pole keegi tühistanud. See ei ole ka täiesti teenistusväline asi.“ Ta pidi tegema pausi, et otsida sõnu. „Minu kohus on hoolitseda kogu meeskonna eest. Ma olen kaalunud erinevaid variante ja töötanud välja plaani praeguse olukorra lahendamiseks, kuid see nõuab sinu osalust.“ Taas takerdudes vaatas ta abiotsivalt teise mehe poole, kuid too põrnitses keskendunult seina. Nad olid selle koos välja mõelnud, aga Ivan andis selgesti mõista, et rääkimine jääb auastmelt vanema hooleks. Pärast sügavat hingetõmmet paiskas ta peaaegu puterdades välja: „Sa peaksid võrgutama mõne valvuri, kes aitaks meil põgeneda.“ Ja siis juba pisut rahulikumalt: „Sa oled meist ainuke naine.“
Nüüd halasta Ivan ülemale ja tuli appi: „Mina juba plikaga proovisin, tulutult.“
Rita muigas, kortsutas kulmu ja lausus siis: „Paarsada aastat tagasi mõeldi teiesuguste jaoks välja huvitav sõna: šovinistisead,“ ning vaatas mõlemale kaaslasele teravalt otsa.
Sam tundis kerget peapööritust. Ivan istus käega laualt tuge otsides ja pomises nagu vabandavalt: „Ma tundsin kerget peapööritust.“
Peale pikka halvaendelist pausi jätkas naine tõsiselt: „Muidugi, igaüks meist teeks seda teiste pärast.“ Taas vaikus, mehed mõtlesid kimbatuses, kas nende osa on nüüd tehtud, ehk oodatakse neilt nüüd näpunäiteid. Täringulauas oli neil tekkinud mingid algteadmised mõnede sõdurite iseloomujoontest, kuid naistest rääkimiseks polnud võimalust olnud.
Siis lõi Rita naerdes pea kuklasse ja ütles: „Ärge muretsege, kõik on korras! Kõiges on juba kokku lepitud!“ Vastuseks mõistmatule jõllitamisele ütles ta ainult: „Pi Av.“
Komandör sügas ninajuurt ja venitas siis: „Nii et kui ma nägin teda ühel varahommikul sinu juurest välja hiilimas, siis…?“
„Jah! Aga mitte sellest ei tahtnud te rääkida!“ vastas noor daam nipsakalt. „Ta uinutab öised valvurid, laevani on siit paari tunni tee. Meie riideid ja muid asju pole tal võimalik kätte saada.“
„Peame ilma relvadeta põgenema,“ oli võitleja tüüpi mees pettunud. „Mitte et neist siin võimalike tagaajajate vastu muidugi kasu oleks.“
„Ja on veel üks lisatingimus: me peame tema kaasa võtma. Päriselt, oma juurde.“ Hetkelise kohmetus järel naine jätkas: „Siin jääks ta süüdlaseks, kurjategijaks. Ärge muretsege, ta on taibukas ja õppimisvõimeline, ma hoolitsen tema eest ja ta saab hakkama.“
See mõte vajas natuke seedimist, kuid lõpuks ei tundunudki ekspeditsiooni juhile nii halb: „See ei lähe küll kokku meie algsete plaanidega, kuid teaduse seisukohast oleks sellel hindamatu väärtus, meie sugulasrassi esindaja elus eksemplar.“
Rita nägu jäigastus hetkeks, kuid ta ei öelnud midagi.
*
Ööd olid kottpimedad, nad asusid teele koiduvalguses. Kitsukesel metsarajal läks kõige ees teejuhina Pi Av, tema järel missiooni liidrina Samuel Stephart, siis Rita Smith ja kõige lõpus järelväena Ivan Vorobroff. Võõras looduses polnud ükski heli tuttav, kuid märke jälitajatest ta esialgu ei tajunud.
Mindi täielikus vaikuses. Nad olid juba mõnevõrra kohalikke tundma õppinud ja aeg-ajalt tundus mõlemale mehele, nagu räägiks Pi Av kellegagi. See ei tundunud loogiline, võis viidata mingile vandenõule, aga teha polnud midagi. Otsus ennast piiga hoolde usaldada oli tehtud ja nüüd tuli käituda vastavalt olukorrale. Sama vähe loogiline tundus võimalik lõksumeelitamine, sest miks jooksutada neid enne tapmist tund aega metsas. Mõnikord tundus neile, et ka teine naine „räägib“ kellegagi, aga seda ilmingut polnud praegu aega analüüsida.
Tuttavale lagendikule jõudes oli väljas juba üsna valge. Neid oli juhatatud õigesse kohta, see oli rahustav. Valvsust läks aga vaja rohkem kui enne, sest viimase kilomeetri läbimiseks tuli puude kaitsva varju alt lahkuda. Metsa servas tegid nad lühikese puhkepausi. Seistes oli selgelt näha, et naised suhtlesid omavahel hääletult ja vanem embas nooremat julgustavalt. Mehed pöörasid taktitundeliselt pilgud, lõpuks oli ju tüdruku jaoks eesootav kõige suurem seiklus.
Ruumilaeva uks avanes tõrgeteta. „Ega ma ei arvanudki,“ ütles komandör, „et nad suudavad meie biomeetrika kuidagi ära solkida, olgu nii telepaadid kui tahes.“ Väliselt ei olnud kerel kriimugi, ükski alarmseade polnud aktiveerunud, nii et ta lisas: „Tundub, et nad on tehnoloogilist tasemevahet õigesti hinnanud ja pole proovinud oma algeliste tööriistadega siia sisse murda.“
Nad seisid väljas ja vaatasid ümbrust. See oli täitsa kena maailm. Ehkki pisut vägivaldselt, oli neid koheldud kokkuvõttes kenasti. Kõik olid mõttes arvestanud võimalusega, et see jääb nende koduks. Korraga tõstis Pi Av käe ja osutas metsa pool ning siis närviliste liigutustega avatud uksele. Nüüd nägid kõik, et nad polnud lagendikul enam neljakesi.
„Kiiresti, minge,“ ütles Rita, „mina jään siia!“
„Mis?“ kraaksatas tema ülemus.
„Ma jään siia.“ Hääl oli täiesti rahulik ja tõsine. „Ta rääkis mulle tee peal kõik ära, see on lavastus. Nad leidsid, et kõige kasulikum on lasta meil põgeneda, kõige vähem tüli ja segadust ja seletamist.“ Nüüd tekkis lisaks teravam noot. „Aga ma ei anna oma tüdrukut teile katseloomaks kaasa!“
„Ma käsin…,“ alustas komandör, kuid tundus taas kerget pööritust.
„Siis kirjutagi aruandesse, et keeldusin käsku täitmast,“ naeris naine. „Meil ei ole aega seda arutada. Kui nad jõuavad poolele maale, siis võtavad nad teid maha, sest reasõdurid ei ole vandenõust teadlikud. Järgmine plaan ei pruugi enam nii ilus olla. Lahingu andmisest ärge parem mõelgegi.“
Hea juht teab, millal taganeda. Sam nägi alluva silmis siirast otsust. „Tahad me jätame sulle varustust?“
„Ei, mul ei ole midagi tarvis. Ärge muretsege, mul, meil läheb siin kõik hästi. Lennake kiiresti, laeva kest ei kaitse teid nende eest.“ Ta haaras tüdrukul käest ja vedas teda pooljoostes eemale, sest sellise sõiduki start ei ole just pisike tuulepuhang.
„Paljud hakkavad tähelaevnikeks, sest unistavad oma õige maailma leidmisest. Vähestel see juhtub päriselt.“ Mehed nägid monitoridest, kuidas naised neile lehvitasid.

4 kommentaari:

  1. Ma ütlen ausalt. Mul oli kade seda juttu lugeda, sest see oli kirjutatud nii palju paremini kui mina oskan. Peaaegu nagu päris raamatust. Ainult lõpp soojendas pisut minu kadedust täis südant, midagi oli seal nagu ülearu või puudu. ;)
    Laeva kirjeldus oli ka natuke raskesti jälgitav, võib-olla lugesin liiga pealiskaudselt. (see pole vaid viisakus-oletus)
    Ma kujutan ette, et põnevusetahtja jaoks oli see jutt natuke sile, ei suuri konflikte ega lahinguid, kuid minu enda jaoks oli see täiesti OK. Kuigi sellel tsivilisatsioonil olid sõdurid ja seega oli ilmselt ka keegi, kellega sõdida, siis üldiselt olid nad ju rahumeelsed. Miks sinna siis lahinguid toppida.
    Relvade kirjeldus meeldis, kergesti ära tuntav ning alustati suurematest detailidest, mida ilmselgelt märgati varem.
    Ootamatu pööre koerte suurusega, kus antud info tõenäoliselt tahtlikult kinni hoiti, ei andnud minu meelest loole juurde. Tuli küll korra ajusid liigutada, et uus info ära mahutada, kuid mingit rõõmu see mulle ei pakkunud.
    Oleks tegelikult tahtnud teada, mis moel kohe esimesel vangistuse hommikul suudeti sirmi vajadus selgeks teha. See pole mingi probleem, lihtsalt huvitav. Keegi teine võib vabalt taolisi detaile tüütavaks ka pidada.
    Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem meeskonna kõhklusi lihtsa ja puhta jõu abil põgenemise osas. Praegune lahendus oli igati kombes, kuid ka tulijad olid treenitud sõjaväelased, nagu aru sain.

    VastaKustuta
  2. Päris mõnus jutuke, tehniliselt ladus. Algas rahulikult, kulges rahulikult ja lõppes ka rahulikult. Üle vindi keeratud puänt ei oleks lõppu vist sobinudki. Mõni koht natuke venis, nagu pärismaalaste elu-olu kirjeldused esimese pooles.
    Ühest asjast tahaks siiski kirjutada, mis mulle tundus kompositsiooni vääratusena. Kohe esimeses lõigus on kena laeva kirjeldus mis lõpeb "rass, kes suutis ehitada midagi nii ideaalset, pidi oma arengutasemelt olema väga lähedal jumalikkusele." Sel hetkel ei ole pärismaalased veel lavale astunud. Kelle arvates on perfektsed jooned jumalik looming? Minu, kui lugeja Mike'i? Sorri, aga minu arust ei ole ükski asi maailmas jumalik. Autori? Jällegi kaheldav, ma ei nõustu nagunii autori sellise hinnanguga. Ainus variant on pärismaalased, aga nemad ilmuvad alles järgmises lõigus. Mulle tundub, et kõnealust hinnangut oleks saanud kasutada jutu hilisemas osas.

    VastaKustuta
  3. Kirjutatud oli hästi, aga mulle hakkas silma sama viga mis viimast Alieni filmi vaadates - tüübid on esimest korda uues maailmas ja mis nad teevad? Hops laevast välja ja kohalikega juttu puhuma ja sööki maitsma. Samas püüti jätta neist mulje kui asjalikest sõjameestest. See justkui ei sobi kokku. Kindlasti poleks pealik ise välja läinud, parimal juhul oleks saadetud üks inimene välja, kui neil üldse oli vaja välja minna. Küsimus jääb - MIKS nad üldse sinna planeedile läksid? MIKS nad laevast välja läksid? Kolm sõdurit? Olematu eelluurega partsti maha?

    "Näe, võõras asustatud planeet, hei maandume sinna kuskile välule ja läheme ajame kohalikega ajaviiteks söögilauas juttu?"

    Usutavam oleks kui neil oleks mingi hädavajadus maanduda ja vältimatu vajadus kontakti asuda ning arvestades nende süsteemitut ja arulagedat käitumist võiks nad olla pigem mingid põgenenud retsid kes on pantvang naise kaasa saanud aga kütus, toit ja hapnik otsas ning pidid tulema varusid täiendama. Kütuseks imevat vett mingist järvest, hapnikupaagid pumpavad ümbritsevast õhust täis aga vaat söögi hankimiseks peavad laevast välja tulema ja sealt need hädad algavad. See avaks tegelaste tausta, psühholoogiline profiil käitumisele oleks usutavam nii meestel, kui naisel (miks ta nii kergelt maha jäi - ta polnudki tegelikult nendega mestis).

    Sellised mõtted.

    VastaKustuta
  4. Mulle ei jäänud silma Siili märkused, sest alates kohast, kui jutustamine hakkas toimuma läbi "tulnukate" silmade, siis tekkis mul kohe paralleel Star Trekiga, kus hüpati huupi suvalistele planeetidele, ning sattuti hätta, ning lõpuks on tagasi Enterprise-il ja järjekordne episood purgis.
    Et selles vaates oli juttu huvitav lugeda. Jättis mõnusa klassikalise tv sci-fi mulje.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.