26.10.12

Kare "jääme sõpradeks"


„Ära kutsu mind fuckbody-ks, see kõlab nii… ma ei teagi millena! Vähemalt sõprade ees, palun mitte.“
„Kelleks ma pean sind siis kutsuma? Suhet meil ju ei ole, selles leppisime kohe alguses kokku!“
„Sõbraks? Lihtsalt sõbraks.“
„Sõbrad ei seksi. Või kui seksivad, siis on nad seksisõbrad ja see kõlab veel nõmedamalt. Sõbrad seksisid sõgedalt seismograafi seieril seistes septembris!“
Kui nad riidesse panid, nägi mees välja nagu pintsaklipslane ja naine nagu mässuline plika.
„Minu sõbrad on need, kellega ma käin väljas ja arutan maailma asju. Aga sina hakkad nendega kohe vaidlema ja oma nõmedat valitsust kiitma.“
„Mis teha, ma olen poliitik,“ nentis mees kuivalt. „Su sõbrad lasevad liugu selle peal, mida meie partei on kolme võimul oldud aastakümne jooksul nende heaks teinud. Selle asemel et ennast vaimselt harida, topivad nina sinna kuhu pole vaja.“ See ei kõlanud isegi etteheitena vaid lihtsalt fakti konstanteerimisena. Kord oli ta hakanud seltskonnas heietama, kuidas nende vanemad pidid kogu aeg mõtlema soovimatust rasedusest ja suguhaigustest. Kogu nende põlvkond on sisuliselt sündinud katkise kummi tõttu, väitis ta, aga ainult tänu valitsusele ei pea sellele enam mõtlema.
Isegi kui see on tõde, ei pea seda nina peale hõõruma.Kuidas saab küll nii loll mees olla voodis nii fantastiline, mõtles Kathre. Ta ei küsi kunagi, kas mul on hea, aga ta tunnetab seda kogu aeg. Ta teab minu keha kõiki nuppe ja oskab neile vajutada täpselt õiges järjekorras. „Siis ma kutsun sind Deltaks! Lühendina delta-isasest!“ Naine itsitas heameelest oma nutikuse üle. „Alfa sa ei ole, beeta kõlaks solvavalt, gamma radioaktiivselt. Delta – see on just paras.“
Tema eelmine kepipartner oli olnud  täielik alfa-isane: suur, noor ja musklis. Sellistega peolt kaasaminek oli igati loogiline, aga rohkem nad ei kohtunudki. Hommikul ärkas ta kurat teab kus ja lünkliku mäluga. Kaela  peale oli tekkinu mingi vastik arm, ilmselt kriimustus kellegi ehetest liiga hoogsa rähklemise käigus. Taga pool, nii et ise peeglist nägemiseks pidi kõõritama. Mõnda aega tuli nüüd kanda juukseid lahtiselt.
Oma Deltaga kohtus ta samuti baaris. Nad olid tüdrukutega väljas ja see kolmekümnendates vanake pingis teda, nagu nad ikka pingivad. Kummaline on, et ta tundis vajadust vastata, kummaline et läks koridori, kummaline et suudles kummaliselt hästi, mingi koristamata ruum sealsamas, kummaline, kummaline, kummaline…
Kui nad ei olnud koos, otsustas tüdruk mitu korda, et peab selle suhte, mis ei ole mingi suhe, lõpetama. Ta ei suutnud ette kujutada nende  tulevikku, iseennast tema käevangus presidendi vastuvõtul ega vastupidi. Neil ei olnud midagi ühist, neil ei olnud mitte millestki rääkida. Aga piisas Deltal vaid lähedusse ilmuda, kui ununes kogu ratsionaalne maailm. Nende ööd olid nagu roosamanna ja see isane hõivas tema peas luba küsimata üha suuremat ala. Üha vähem aega jäi mõelda hobidele – nagu näiteks riigikukutamine.
Õdeskond oli juba aastaid teinud tööd Suure Plaani nimel ja finaal oli lähedal. Õigupoolest oli see Plaan D. Plaan A oli olnud naiste imbumine poliitikasse, see kukkus globaalselt kolinal kokku, vaatamata esialgsele edule sookvootide ja –volinike alal. B oli olnud seksuaalse diskrimineerimise tee: Õdeskonna liikmed pidid võrgutama tipp-poliitikud ja siis kompromiteerima neid suurejooneliste seksiskandaalidega. Paraku kaotas liikumine mitmeid jüngreid, kes valisid poliitiku elukaaslase alandava, kuid roosilise elu. Ülejäänute ponnistused jooksid lihtsalt liiva, sest mehed asusid ringkaitsesse ja ainult naersid, nikkusid ja naersid. Ebasoovitav nais-koolidirektor võis saada sule sappa ühe suudluse eest avalikus kohas, samal ajal kui meespedagoogid patsutasid karistamatult abiturientide pepusid. Just sellistest asjadest said nad veelkord innustust oma tee õigsuses. Plaan C oli olnud nii keeruline intriigide pundar, et algul sais sellest aru vaid vähesed ja lõpuks enam mitte keegi. D oli lihtne ja lollikindel: samaaegne küberrünnak kõigi riigiasutuste vastu. Ja kui aparaadi haldussuutlikus on viidud nullini, tulevad Daamid, võtavad võimu üle ja elu läheb jälle rööpasse, uude rööpasse, nende rööpasse.
*
Madam istus oma laua taga. Muidugi ei olnud see mingi bordell ja tema ei olnud selle ülevaataja. Õdeskond oli värvanud karja noori IT-geeniuseid. Neid poisse hoiti lühikese lõa otsas, sest sellist seksi ei oleks nendesugused saanud mitte kusagilt mujalt isegi raha eest mitte. Kathre ja teised tüdrukud olid pühendunud üritusele ja sellele mõeldes suutsid pühenduda ka voodis. Niimoodi võttes olid need programmeerijad isegi armsad.
Kathre seisis keset tuba ihualasti, tal ei olnud põhjust midagi häbeneda. Lisaks turvanaistele oli toas veel üks lohmakas kitlis tädi. „Meie arst,“ tutvustas Madam napilt, „ta peab sind läbi vaatama.“
Nimetatu ainult nohises ja libistas mingit käsiskannerit üle Kathre keha. Lõpuks ta ütles: „kaelal, arm on juba peaaegu ära paranenud.“
Nad lõikasid selle välja kohaliku tuimestusega ja Madam rääkis samal ajal. „Armastust ei ole olemas. Nanotehnoloogia. Mikrokiip, mis reageerib tema lähedusele ja paiskab sinu verre hormoonide kokteili, mis kutsub esile kiimareaktsiooni. Õnneks me saime jälile. Sa ei olnud ainuke, nad tahtsid vähehaaval kogu Õdeskonna oma kontrolli alla saada.“ Tema sõnades ei olnud etteheidet, see oli pandud puhtalt ainult hääletooni.
Kui nad meedikuga kahekesi jäid, oli too jutukam: „sul isegi vedas, sinu kepikeha oli ka muidu täitsa pandav. Birgitile sokutasid nad selle jälgi ministrikõbi, kes oli kunagi sportlane ja käib ikka veel pühapäeviti liibuvas dressis.“
*
Esimesel päeval tundis ta end üle hulga aja taas vabana. Samuti teisel. Kolmandal nägi ta ühel üritusel eemalt Deltat, kuid ei tundnud mitte midagi – tähendab, Madamil oli õigus ja see oli olnud üks järjekordne meeste mahhimatsioon. Neljandal hakkas miski sees närima. Seitsmendal oli ta täielik närvipundar, ei suutnud magada ega ärkvel olla, vihkas ennast, vihkas Deltat, vihkas kõiki ja kõike.
Partei peakorteri pompöösne roosa hoone sisendas harilikult aukartust, aga temal oli juba ükskõik. See pidi olema üks paremini turvatud maju, aga Kathre lasti ilma pikema jututa sisse. Sest nad teavad, käis tal läbi pea, teavad ja irvitavad endamisi. Aga tal oli ükskõik. Harjumatu oli näha kabineti uksel Delta ees ja perekonnanime. Mees tõusis viisakalt ja ametlikult. Naine ei tundnud midagi… sellist.
„Mida sa minuga tegid? Ma vihkan sind, aga mul on midagi vaja.“ Justnagu hajameelselt liikus käsi kaelale, et mees näeks plaastrit.
„Ma olen sinuga aus. Olen parteisõdur ja täidan oma ülesandeid alati korralikult. Nagu sa isegi.“ Ta teadis, et ta teadis, et ta teadis. „Me oleme väikesed vigurid suuremas mängus.“
„See ju lõigati välja. Miks ma rahu ei saa?“
„Sulle manustati narkootikumi, mõnuainet ja sul on tekkinud sõltuvus, vajadus uue doosi järele.“ Naine vahtis juhmil pilgul ja mees jätkas kohmetult. „See oli minu spermas.“ Ja enne kui naine jõudis ärrituda lisas: „aga ära muretse, meil on olemas ka võõrutusravi.“
„Ja seda tuleb manustada samamood?“ küsis ta värisedes.
„Jah…Ei, muidugi mitte. Sa ei saa ju öelda, et meil ei olnud natuke tore.“ Kohmetu poisike  kogus end kiiresti ja jätkas profesionaalselt: „tabletikuur ja nädalaga on kõik möödas. Aga vastutasuks pead sa meiega koostööd tegema. See ei ole väljapressimine, see on poliitika,“ tõstis ta vaigistavalt käe. „Meie kohus on tagada stabiilsus.“ Naine ei öelnud midagi. „Meil on vaja Madami. Peame ta kõrvaldama vaikselt ja enne kui ta jõuab tuntust koguda.“
„Te tahate et ma tapaksin ta? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt. Mul käed värisevad ja ma laseksin mööda.“
„Ei, muidugi mitte. Ära mõtle sellest, mina ei mõtle sellest nii. Parteis on iga töö jaoks õiged inimesed olemas.“ Ta vaatas abitult, kuidas naise põsele veeresid pisarad. „Sa pead ta lihtsalt välja meelitama, üksinda, ilma nende pagana turvanaisteta, kes teda kogu aeg saadavad. Ütled, et said minult informatsiooni, et tema organisatsioonis on reetur ja saad sellest rääkida ainult nelja silma all. Meie inimesed mõtlevad loo üksikasjad sinu eest välja, ära muretse.“
Naine mudis taskurätti, ta oli suutnud ennast niipalju koguda, et esitada omapoolseid tingimusi: „aga teised tüdrukud, mis neist saab? Te ei tohi neile haiget teha!“
„Neid ei puutu keegi, ma luban sulle. Olgem ausad, ilma Madami mahituseta olete te ainult kamp litse ja nohikuid.“ See oli seda valusam, et vastas tõele. „Nad saavad täiskasvanuks ja unustavad lollused. Kõik saab korda, Kathre,“ püüdis ta meeleolu rõõmsamaks muuta, „Me jääme sõpradeks?“
„Jääme sõpradeks,“ vastas tüdruk masinlikult. Hääl kõlas karedalt.

15 kommentaari:

  1. Oma käsitluses püüdsin ma soorollide stereotüüpide väärtushinnangute vastandumiste kaudu jõuda sügavamate eetiliste kihtideni.
    Tausta ja tegelaskujude puhul proovisin eemaldada liigse butafooria kuid lisada nüansse mis rõhutaksid olulist ja selgitaksid seda mida vaja.
    Häid asju katsusin võimaluse korral säilitada kohati isegi nende uude konteksti asetamise hinnaga.

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldis, et uus jutt oli selgelt teine, mitte üksnes algse muditud versioon. Uus oli poliitilisem kui algne või siis rohkem meeste poole.
    Hulk läbu oli ka välja visatud, natuke emotsioone tundus ka koos läbuga läinud olevat. Lõpp oli pigem peatükk 1 kui jutu lõplik lõpp.
    Kas uus on parem? ... Ei oskagi öelda.

    VastaKustuta
  3. KaRe, kuhu sul kiire on? Näpukaid on liiga palju sisse jäänud. ja ma ei saanud aru, miks alguses oli delta vanem ja naine plika ja teises osas vastupidi - delta poisike? kas ka kiirustamise näpukas?
    kindlasti on see jutt rohkem ulmeline ja vähem eluline kui minu oma. autor kumab kenasti läbi, aga ka minu tegelased on vaid pisut verevaesemaks jäänud. uus tegelane Madam oli ka hea idee, aga kuna jutust võiks järeldada, et KaRe feminismi jms eriti ei armasta, siis ei suutnud ta Madamist ka korraliku esifeministi teha, vaid kirjeldas (pisut) enda moonutatud ideed feministist.

    Aga muidu mulle meeldis, isegi itsitasin vahepeal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Manjana, kas Sa pole tõesti kunagi näinud, kuidas vana mees seisab noore naise ees nagu kohmetu poisike? Kardan, et ka teised „näpukad“ olid minu tahtlikud kunstilised liialdused.
      Kiirustasin, sest tervis on põdur ja kartsin et ei jõua… Tegelikult, see lugu on sellisel kujul minu arvutis oma võimalust oodanud juba kaks nädalat vähemalt.

      Kustuta
    2. mhmh, kunstiline liialdus stiilis "unustan otsekõne kirjutamise reeglid ja punkti järgi tühikut ei pane", mhmh. pliis, paranda need "kunstilised liialdused" ära, põdurake ;)

      aga noore tüdrukuna ma ei pööranud vanade meeste kohmetustele erilist tähelepanu :D

      Kustuta
    3. mõnikord mõistan
      miks korralikku keppi
      mõned ei saagi

      Kustuta
  4. Alfa- ja gammaisastest. Tekkis tahtmine lugu veelkord ümber kirjutada Oomega-isase vaatepunktist. (Oo-Mega isane!) See põgus kommentaar tahtis väga trükivalgust näha.

    Jutust endast: meeldivate otseütlemistega, heade teravmeelsustega, hoogne, poliitiliselt aktuaalne (võib möönda) kui seksis näha sümbolit või näha allteksti. Mulle meeldis väga hästi. Parem kui originaalversioon, mille "aura" oli võibolla süngem ja ulmelisem, kuid tempo oli mu meelest liialt aeglane.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma saan nüüd aru, et ma olen oma looga mitme mehe mitmel konnasilmal tallunud, aga teeks reegli, et ühte lugu kirjutatakse ringi üks kord? Siin on lugusid ja autoreid palju ja sama loo erinevate variatsioonide lugemine läheb igavaks.

      Kustuta
    2. soovitan kasutada keerulisemaid või lihtsamaid mõttemudeleid. Tegemist ei ole ap-sa-luutselt konnasilmadega, vaid pigem ikka loomeinnaga

      Kustuta
    3. võimu vahkviha
      lapsed kes usuvad veel
      peletab öhe

      Kustuta
  5. See lugu oli tõesti kirjutatud nii, et tundus täitsa teise jutuna, ning halb ta ka polnud. Aga mulle meeldis siiski Manjana oma rohkem, sest siit oli kadunud "1984" olustiku tunne. Mul on tunne, et sellele tunde kadumisele aitas kaasa enda inimeste reetmise ja tapmise sisse toomine kõige lõpus.

    VastaKustuta
  6. KaRe jutt on võrreldes originaaliga voolavam, sujuvamalt teravmeelsem ja põhjuslikult olulisel määral seostatum...
    Mõlema loo suurim miinus minu jaoks, mis nii Manjana loos vilksatas, kui siin silma plinkis, oli see, et ulme uppus poliitlisse sarkasmi soopoliitika ja "sugude sõja" pinnal, kusjuures tegelik casus belli ei olnud välja joonistatud. Lihtsalt feminism selliste taktikaliste manöövrite põhjusena ei ole minu kui lugeja jaoks usutav. Võimalik, et see on minu viga... aga sõdu peetakse siiski pigem ressursi, kui veendumuste pärast, veendumused on üksnes ülihää ettekääne nagu nt. Franz Ferdinandi mõttetu elunatuke ja selle kummastav lõpp või Fort Sumteri ründamine... :)
    Kui lahingute peapõhjuseks elik vaidlusaluseks ressursiks võiks kaudselt lugeda kvaliteetseksi läbi võimu omandamise, siis see on natuke lahja... võimulolija tõmbab enamasti ligi suure valikuvõimaluse nii või naa. Idee parimate soojätkajate väljavalimisest või Šeherezade taoliste ümmardajate rassi loomisest vajaks täiendavat avamist. Võimulpüsimise kindlustamisest suurema hulga alluvate kaudu - lihtsalt jüngrite kogumine ei olnud ka Jeesuse peamiseks eesmärgiks ja see on juba enam kui 1000 aastat tagasi ühes "tellises" välja öeldud... Tõsi, meie erakonnad on ilmselt veel ateismist nii läbi imbunud, et nad pole seda vana tõde tuvastada suutnud. TArgutamise juurest lugudesse tagasi pöördudes: KaRE loos on rohkem intriigi ja tegevust, Manjana lugu näis olevat pigem suhtepõhine ja tegelike põhjenduste osas pimeduses kobavat. Ehk siis seda lugu lugedes sain ma aru, mis täpselt mind Manjana loos häiris - lugu ennast on vähe aga suhteid liiga palju. Uus lugu on ses osas kindlasti tasakaalustatum. Samas, Manjana lugudele on kindlasti oluliselt vähem grammatilisi ja vormistuslikke etteheiteid kui KaRe omadele :)

    VastaKustuta
  7. Mulle meeldis originaal ja meeldis KaRe versioon samamoodi. Paremaks nagu ei läinud, kehvemaks ka mitte. siiski...
    ...spermaga narkootikumide manustamine tundub liiga läbi mõtlemata strateegia. Naissugu on järjest rohkem juhuvahekorra riskidest teadlik, on juba leiutatud ka ka kondoomid naistele. Ma ise oleks vast narkootikumi pigem sülje teel manustanud. Armukese (või fuckbodyga) suudeldakse ikka aga muuks asjaks kasutatakse kondoomi, nagu KaRe isegi nagunii väga hästi teab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kondoomi teemal leidsin ise oma jutust tsitaadi: "nende vanemad pidid kogu aeg mõtlema soovimatust rasedusest ja suguhaigustest. Kogu nende põlvkond on sisuliselt sündinud katkise kummi tõttu, väitis ta, aga ainult tänu valitsusele ei pea sellele enam mõtlema." See oli ka ühtlasi see, mis tegi kogu loost "ulme" :-)

      Kustuta
    2. Sellest tsitaadist võiks välja lugeda, et valitsus on leiutanud eriti tigeda nanotehnoloogilise mõne molekuli paksuse purunematu kondoomi. Kombineeri kuda pidi tahes, kuidagi ei saa lahti tundest, et sperma sihipärane eritamine on kuidagi titetegemisega seotud ja fuckbodyndus on selle vastand.

      Kustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.