25.10.12

Novembris kirjutame paremaks

Minu arvates on november meie kandi kõige koledam kuu - pime, märg, tusane. Võimalik, et rõõmsate jutukeste kirjutamine oleks hea teraapia, aga kust neid rõõmsaid jutte võtta, kui loodus pakub lavakujundust vaid õudustele? Seepärast kirjutame novembris teistmoodi.

Novembris proovime juttude paremaks-ilusamaks-huvitavamaks kirjutamist. Selleks võtad siit ulmejutulaborist kellegi teise jutu, mis sulle eriti ei meeldi ja kirjutad võõra jutu endale meeldivaks ümber. Muuta võib kõike: sõnastust-sõnu, tegelaste nimesid, teksti juurde panna ja ära võtta. Eesmärk on kirjutada jutt, mida ise kiidaksid taevani.

Oma uue ümberkirjutatud jutu algusesse paned viite loo originaalautorile ja jutule. Oma jutu esimese kommentaari kirjutad ise ja räägid mida algses loos muutsid ja miks. Iga koma pole vaja eraldi selgitada, kirjuta üldjoontes mida pidasid vajalikuks muuta.

Enda tehtud vana juttu paremaks kirjutada ei tohi, lubatud on vaid kellegi teise autori jutu ümberkujundus. Kui keegi arvab, et ulmejutulaboris pole ühtegi halba juttu, siis võib võtta ka lihtsalt hea jutu ja selle enda maitse järgi veelgi paremaks kohandada.

PS! Novembris võib postitada ka neid rongijutte, mida oktoobris valmis ei jõudnud.

13 kommentaari:

  1. Jah aga…
    Kas neid parendusjutte, mille kirjutamisega ei suuda novembrini oodata, tohib avaldada ka oktoobris?

    Kas viide originaal-loole peab tingimata olema jutu alguses või võib see olla ka pealkirjas? (Ma ise paneks selle pigem kommentaari, kui tohib (jutt võiks ikka jutuks jääda (alguses (ja kindlasti kaldkirjas!) käivad harilkult pühendused ja tsitaadid Byronilt)).)

    Kes ikkagi otsustab, milline lugu on parem – kui näiteks hiljem selgub, et uusversioon on kehvem kui algne, kas nad siis vahetavad füüsiliselt kohad st esmane saab parenduseks ja kloon originaaliks?
    Kui keegi suudab veenvalt tõestada, et ta on lõhestunud isiksus, kas ta tohib siis erandkorras ka iseenda jutu ümber kirjutada?

    Minus tekitab kahtlusi ka kitsendus, et „…jutt, mida ise kiidaksid taevani“. Arvasin, et see kehtis kogu aeg, kõikide juttude puhul. Uskusin naiivselt, et kogu inimkonna ajaloo vältel pole kunagi kusagil ühelgi autoril olnud õigust avaldada juttu, millest ta ise vähemalt avaldamise hetkel vaimustuses pole (hetk hiljem ja hetk varem võib ta seda ka jälestada – see ei puutu enam asjasse). Siiski, kõik me teame et november on aasta kõige madalama taevaga kuu – kas see ei tee siis asja äkki liiga lihtsaks, kui piisab ainult sinnamaani kiitmisest?

    Küsin siis igaks juhuks ka selle juba ennetavalt üle: kui peaks juhtuma, et mitte keegi minu juttudele uusversioone välja ei paku, kas mul on siis õigus solvunud olla? Muide, kas kogu käesoleva kommentaari seos käimasoleva arstide streigiga on ilmne, või peaks püüdma seda lahti seletada?

    VastaKustuta
  2. Ma pakun, et üks autor võib kirjutada rohkem kui ühe uusjutu, sest muidu ei saa hetkel aktiivne seltskond kõigi labori autorite juttudest uusjutte kirjutada. :)
    aga selles mõttes on sõna "halb" kasutamine halb küll. Mulle võib ju mõni jutt meeldida, kuid ma tahaks kangesti teada, mis siis oleks saanud, kui peategelane poleks mitte vasakule keeranud, vaid hoopis paremale. Või peeglist möödudes märganud, et tema taga tuleb nukker päkapikk, et mis siis oleks saanud. Tegelikult lubaks sellist lähenemist ka reeglite lause, mida ma pisut täiendasin: Novembris proovime juttude paremaks-ilusamaks-huvitavamaks-endale rohkem meeldivamaks kirjutamist.
    Et tahaks võimalust mitte alati ja tingimata paremaks kirjutada, vaid ehk ka huvitavamaks või lihtsalt endale meeldivamaks. Parem ja endale meeldivam ei ole tingimata sama, isegi kavatsuse staadiumis mitte.
    See, kus on viide, sõltub ilmselt sellest, kas uus jutt on iseseisev lugu või peab kindlasti ette algset lugu teadma ja ehk ka üle lugema.
    PS
    Kui nõuda, et uus lugu peab olema parem ja ma peaksin KaRet teadmata põhjustel vihkama, siis kirjutaksin ma mõne tema loo päris kohutavaks. Lugeja võib ise järeldused teha, milline veel see kehvem lugu siis on. ;)

    VastaKustuta
  3. Egoist minus väidab, et küsimused on esitatud mulle ja lits minus vastab Teile, et olen kõigega nõus, peaasi, et ära tasuks.

    VastaKustuta
  4. tore. Vastasel juhul oleks mul olnud tunne, et mistahes jutu valimisega esitan loo autorile solvangu, mida mul plaanis polnud. Nüüd võin kasvõi veenusele habeme ette joonistada, sest mulle tundub nii lõbusam. :)

    VastaKustuta
  5. Teeme nüüd ühe asja kohe alguses lõplikult selgeks: kui peakski juhtuma, et ma kunagi kirjutan kellegi mingile loole oma versiooni, siis mitte sellepärast, et see on halb lugu, vaid vastupidi, et ma näen seal mingit tuuma, mida tahan proovida oma noaga välja koorida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Et siis tuleks kirjutada lugu enda jaoks kõige INTRIGEERIVAMAST elik kripeldama-mõtlema-maailmaparandama-pange-juurdlema-ennustama panevast loost meie jutumikrouniversumis. :) Endast rääkides, siis mina ei solvu, pigem oleksin meelitatud, kui keegi võtaks vaevaks niigi palju mu kirjapandu üle mõelda et seda omasse kastmesse ümber segada. Mõte on hea. Aga aega ÜLDSE ei ole :( mul on umbes poole aasta lood varsti kirjutamata ja eskiisivormis :(.

      Kustuta
  6. Autorid võivad solvuda mitte alati selle tõttu, et teine arvas tema kallist loost halvasti, vaid teine tuli ja soperdas tema kullakalli ära ning kirjutas hoopis nii selle, kuidas see läheb vastuollu nende ideedega, mis tal endal kirjutades olid.

    Näiteks ühine arvamus oli, et mu draakonikütt oli halvasti kirjutatud(ma nõustun sellega aga arvan, et selle idee on jätkuval ülekõige). Aga kui keegi valiks selle loo, et enda moodi kirjutada (siis mul oleks au, sest see tähendab, et talle meeldis ka mu idee)... Siis ma tunneks tõenäoliselt pettumust, sest mul on välja mõeldud suhteliselt detailselt see maailm ning selle reeglid. Aga uus kirjutaja ei tea neis või kui teab, siis võib otsustada, et sitt reegel. Ning tulemuseks on midagi hoopis teistmoodi, ning see on hetk, kus võib hinges pettumus olla, ning tahtmine karjuda: "See pole see! Sa eirasid kõike, mis tegi selle loo minu jaoks huvitavaks!"

    Sellest näitest ma soovitaks ümberkirjutajal kasutada võimalust esialgse versiooni omanikuga ühest võtta, et tema universumi nišše teada saada, vähemalt juhul kui tahetakse sama maailma luua, aga paremini kirja panna.

    Muidugi on võimalusi, kus tahetaksegi just mitte kirja-,jutustiili parandada vaid maailma, et lõpuks parem saaks. Ning sel juhul tuleks kõike mu eelnevat ignoreerida.

    Ise arvan, et tõenäoliselt ei jõua ise teiste juttude põhiideede hävitamisele, et neid parendada, vaid püüan novembri jooksul "rongiga" loo kirja panna, mis nüüdseks on mu peas ilusti paika loksumas ja vajab aega leida, et kirja saaks.

    VastaKustuta
  7. Selleks, et keegi solvatud ei saaks, on juhendis lause "siis võib võtta ka lihtsalt hea jutu ja selle enda maitse järgi veelgi paremaks kohandada."

    selleks, et konflikte veelgi pehmendada, on kirjutajal kohustus kirjutada oma loole esimene kommentaar, kus ta peab põhjendama, miks ta midagi muutis.

    ja ma tean ise seda tunnet, kui keegi võttis mu jutu ja solkis selle ära. minu arust solkis. aga minu jutt jäi ju ikka minu jutuks :D

    ma mõtlesin, et äkki peaks siin kommentaarides tegema mingi sellise asja, et lepiks varem kokku, et näiteks "minu jutte võite ümber kirjutada nii palju kui soovite" või "kui keegi mõne mu loo ära solgib, siis ma kommenteerin seda nii, et pilbast ei jää ka järgi". et me võime ju nii teha (need 2 lauset jutumärkides ongi päriselt mõeldud).

    pingevaba võiks olla valida kellegi autori jutt, kes pole ammu siia kirjutanud ega kommenteerinud, võib eeldada, et ta ei saagi teada, kui tema jutuga siin midagi tehakse. aa muarust on nii igav.

    VastaKustuta
  8. Siis võiks ju kokku leppida, et kes üldse ei taha, see kirjutab siia alla kommentaariks, et ei taha üldse, või kui ei taha mõne üksiku eriliselt hingelähedase loo puhul, siis paneb sinna alla kommentaari, et ei taha et seda konkreetset juttu solgitaks?

    Aga tehke seda palun ruttu, sest mul on ohvrite nimekiri juba välja valitud!

    VastaKustuta
  9. Mina muretsen hoopis, et kas keegi ikka mõne minu jutu valib. Et laske käia. Ma arvan, et keegi siiski puhtast õelusest vm siin ka kribama ei hakka.

    VastaKustuta
  10. Teate ju küll seda tunnet, mis jutu lõpetamisel on, eks. Nii mega jutt sai valmis. Hiljem võib küll selguda, et nii mega see polnud, kuid küsimus jääb ikka, et kui ikkagi, siis kuidas uusversiooni avaldada saaks? Algne autor peaks ilmselt siis lubama ja kaasautorina figureerima. Või uus autor kaasautorina, kuidas kunagi.
    Kuidas üldse jutulaboris otse autori poole pöördutakse, kui ta otse kommentaaris oma ei või jah ei ütle?

    VastaKustuta
  11. Tsitaat kommentaarist AR jutu all: „Jutt ise on pigem uus jutt algsel teemal kui eelmise parandus“ – minu ideaalmaailmas vastavad sellele kirjeldusele kõik novembri jutud!

    „…algne autor…kaasautor…“ – kui me võtame teise autori loost üks-ühele üle ühe lause, siis peaks see olema tähistatud-viidatud (kasvõi joonealuses näiteks). Kui selliseid lauseid on palju, siis räägime pigem juba kaasautorlusest. Kui me räägime kaasautorlusest, siis peaks esialgse versiooni autoriga suhtlemine justkui enesestmõistetav olema?

    Ja kolmas tsitaat veel targutatuna: „…et keegi siiski puhtast õelusest vm siin ka kribama ei hakka.“ – kujutan ette, puhta õeluse seisundis võiks loota ehk stiilipuhast horrorit sündivat, olgu siis alusmaterjal milline tahes!

    VastaKustuta
  12. Lugesin seoses selle teemaga enesehariduslikul eesmärgil hiljuti läbi tuhkatriinu loo kolmes erinevas eesti keeles kättesaadavas sõnastuses. Ehkki tean kronoloogilist paberilepaneku järgnevust, ei oska kvalitatiivsesse pingeritta seada. Nii ka siin. Keskmise kommentaatorini on mul ilmselt veel kõvasti areneda.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.