kurb pageja

See on Artur R-i jutust tõukunud minu jutt:

Viimasel ajal oli Rital tunne, nagu oleks ta väevõimuga veetud tagasi lapsepõlve kõige jäledamatesse päevadesse ja neisse lootusetult kinni ankurdatud. Üks ja sama jama kordus ikka ja jälle ning Rital polnud mingit võimalust ennast sellest välja lülitada. Kujutage ette, et teie seni igati mõistlikult käitunud kolleeg leiab endale ühel koledal päeval uue hobi – hakkab kujuteldavat vastast surnuks lutsutama. Rita oli pidanud sedagi taluma ja kui ta sellest mõnele sõbrale jutustas, tuli tal pea alati oma pöörane ja arusaamatu sõnamäng lahti seletada – kujuteldava vastase surnukslutsutamine on segu karate katadest ja hambavahede imemisest. Väliselt on see nagu teine tegevus; sisuliselt – ennekõike tulemuse puudumise ja tekitatava lärmi poolest – nagu esimene. Niisiis, kujutage ette, et ühel päeval hakkab teie kaastöötaja tekitama regulaarselt helisid, mis ajavad teil külmavärinad ihule, mis ajavad teid, otse öelda, närvi ja te saate aimu, mida Rita tundis.



Lapsepõlves oli ta kasuisa armastanud talle usaldatud koduste tööde ajal tal sõna otseses mõttes, füüsilist ebamugavustunnet tekitavalt, üle õla vahtida ja kommenteerida. „Võta nüüd vasaku käega...“ Kui mitu korda kujutles tüdruk, et võtab vasaku käega suure kirve, hüpitab selle paremasse kätte ja röögib kasuisa peale nii kohutavalt, kahtlemata ka tatti pritsides, jõllitab teda verd täis valgunud silmadega sedavõrd intensiivselt, et kasuisa jookseb kolm päeva järjest ja ikka otsejoones Ritast eemale. Kujutlusteks need reaktsioonid jäidki. Mõned korrad jooksis ta ise toast välja ja virutas ukse enda järelt kinni, aga kasuisa oli järeleandmatu ja võttis tema „kasvatamist“ pärast selliseid juhtumeid veelgi tõsisemalt. Ema suutis hoida Ritat küll kodunt minema jooksmast, aga kasuisa terrori eest ta teda kaitsta ei proovinudki. Ehk kujutles, et see tuleb kuidagi kasuks. Rita jäi selles küsimuses enda arvamuse juurde.

Vahepeal oli elu näidanud talle oma rõõmsamat palet – pärast ülikooli oli ta saanud igati mõistliku tasu ja koormuse suhtega töö ühes suuremas terminale tootvas ettevõttes ning ehkki seda üht ja õiget printsi ei olnud ta ellu tulnud, oli tema sotsiaalne elu täiesti rahuldav ja oli ka paar korda juhtunud, et mõni rüütel ta mõneks ajaks endale röövis. Tõsi, siis vabastas ta ennast ise jälle oma meeldivast vangipõlvest ja jagas aega võrdlemisi talutavates vahekorris töö, sõprade, trenni, reisimise ja teiste noore inimese ellu hästi sobivate asjade vahel. Lõppeks, printsiga polnud veel kiiret, arvaku sugulased mis tahavad.

Ja siis, ilma, et kaugemal seisva vaatleja meelest väliselt midagi oleks muutunud, sattus ta tagasi oma korduste põrgusse. Nimelt võttis tema firma kasutusele SAP-i. SAP (SõbralikAjaPlaneerija) oli mõeldud tõstma kontoritöötajate efektiivsust. Algsest, leebest variandist oli isegi abi – see pidas meeles failidevahelisi seoseid, meenutas teatud reguleeritavate ajavahemike tagant, et on aeg kirju kontrollida (pidevalt kirjakasti lahti hoida oli mõistlik ainult mõnel ametikohal), lükkas tavapärase prioriteetsusega telefonikõned delikaatselt edasi, kuni mõlemal vestluse osapoolel tekkis vaba hetk asjadest rääkida ja sokutas enne seda vestlust mõlemale ette meilid, mis tõenäolisemalt mõlemat puudutasid. Mõnevõrra ootamatult olid paljud töötajad sellega üpris rahul, kuna programm aitas vähendada tõmblemist erinevate teemade ja ülesannete vahel. Rita oli siin erandiks. Ehkki SAPi esimene versioon oli üsna leebe, tekitas ta noores naises sedasama füüsilist vastikust, mida ta mäletas hetkist mil tajus kasuisa – Rita keeldus tema nime kasutamast – hingeõhku oma õlal. Mitte, et too sinna puhunud oleks, ei! Vähimgi virvendus, värelus kujutlusvõime piiril, oli talle maksani vastik.

Kuna nii edasipüüdlikud, pugejatest töötajad kui ka tööandja olid SAPiga rahul, jätkus ka programmi arendamine. Paari aastaga jõuti praeguse, täiesti talumatu versioonini. Seda kirusid pea kõik, kuni selgus, et juhtkond on hakanud töötajate vestlusi pisteliselt pealt kuulama – olemasolevad turvasüsteemid võimaldasid seda lisaväärtust juba ammu. Rita jaoks, ta vähemalt uskus nii, oli olukord raskem kui teistele. Keegi ei talu programmi, mis juhib sind leebelt kuid järjekindlalt vähimate uitmõtete juurest tagasi töö manu. Ei mingeid suhtlusvõrgustikke ega uudiste piilumist. Miski ei olnud küll kinni keeratud, aga SAP tundis ära valed muudatused inimese tegutsemise rütmis ja sekkus halastamatult.

SAP küll soovitas regulaarselt teha harjutusi õlavöö lõdvestamiseks ja ka silmade puhkamiseks, aga kogu vahepealse aja surus ta sind halastamatult ja järjekindlalt tagant. Süsteem tundus toimivat – andurid jälgisid, kuhu on suunatud töötaja pilk, milline on tema kehahoid ja kas tema tegevus on piisavalt intensiivne. Jälgiti õigupoolest loendamatut hulka erinevaid näitajaid – päris täpne ülevaade oli ilmselt ainult programmeerijatel. Leidus töötajaid, kes tõepoolest suutsid oma vaimu vabaks lasta ja surfasid üliefektiivseina SAPi soovituste laineharjal – Rita ei suutnud kuidagi otsustada, kas nad olid muutumas robotiteks või oli see ülim zen. Igal juhul laiendas ta oma vihkamise hetkegi kõhklemata ka nendele inimestele. Kogu eksistents muutus tema jaoks iga päevaga üha kitsamaks puuriks. Puuriks, mis ei seisnud isegi kindlatel jalgadel, vaid rippus ühe köie otsas, pakkumata vähimatki kaitset ilmastiku eest, ammugi möödakäijate eest, kes teda kepiga torkisid nagu pahad inimesed mõnes Jack Londoni jutus ja ainult irvitasid, kui ta sellest kepist hammastega kinni hakkas. See on muidugi kõnekujund, saate aru küll.

Rita õnnetuseks oli vahepeal saabunud majanduskriis ja juba see muutis töökoha vahetamise pea võimatuks, aga lisaks sellele kasutati SAPi üha laiemalt ja pagemine poleks pruukinud seega anda mingit efekti. Oli ehk leida mingeid vähetasuvaid ameteid, mille jaoks naine oli selgelt ülekvalifitseeritud, aga see võimalus oli näiline. Nendegi ametite peale oli konkurents suur ja muutused olid kõikjal kiired. Kus ka juhtus olema normaalne ülemus, sinna võis homme tulla mõni õla taga luuriv koletis ning Rita – võttes kokku oma ratsionaalse mõtlemise vaevutoimivad riismed – eelistas mõistlikku palka ja kontrollivat robotit ebakindlale ja tõenäoliselt ebameeldivale inimesele koos raske nüri töö, pideva vallandamishirmu ja näruse palgaga. Ta peaks isegi korterist välja kolima, pole küsimustki.

Olukord läks üha halvemaks. SAP ei olnud ammu oma esimest tähte väärt ja hakkas (ilmselt peeti seda kuskil lahedaks huumoriks) edastama teateid nagu: „Sul on liiga kiire, et peldikus nutmas käia!“ ja „Inimene, võta ennast ometi kokku!“ ning „Alles sa käisid kohvi toomas!“

Ühel laupäeval läks Rita jalutama. Ta kõndis tasasel, loiul sammul ja püüdis ennast rahustada. Ometi oli psühhoos – Rital oli piinlik kalduvus pilduda diagnoose, mille pädevusest tal aimugi polnud – tal kogu aeg kannul ja ilmselt ta seekord väga ei eksinudki. Kuidas teisiti nimetada olukorda kui terve noor inimene kõnnib parajalt sooja ilmaga ja aeg-ajalt raputavad teda piinavad närvidest sündivad värinad. Rita võrdles ennast mõttes vulkaaniga. Korraga jõudis ta otsusele, tõstis tempot, läks kiirel ning kindlal sammul toidupoodi ja ostis endale liitrise džinni.

Kummalisel kombel suutis ta esmaspäeval õigel ajal tööle minna. Teda piinas küll ta kahekümne viie eluaasta kõige ilgem pohmelus, aga ta oli pühapäeval piisavalt vara ära kukkunud, et kõva neliteist tundi magada. Ega ta pudelit tühjaks saanud, vähene praktika.

Isegi liftiuksed tundusid tema ees vastumeelselt, ülbelt lahti venivat. Personaliosakonna Karl tõmbas põlglikult ninaga, ilmselt mitte Ritast õhkuva alkoholihaisu pärast – see pidi olema üsna hästi summutatud – küllap nad võtsid SAPi raporteid üha tõsisemalt.

Rita istus arvuti taha ja pani käed klaviatuurile. Ta avas uue dokumendi ning hakkas kirjutama.
Ma vihkan oma tööd, õigemini seda, milleks ta viimasel ajal muutunud on. Vihkan neid jäletisi, mõtlematuid, masinlikke, mõõdikutega vehklevaid, anonüümseid, tõpralikke molkuseid kes varitsevad iga su sammu, luuravad su järele. Mis, kurat võtku, mis on saanud sõnadest nagu „loomingulisus“, „pealehakkamine“ ja „kirg“? Olge te neetud, te ligased, mädand ajudega ropud ja õnnetud lojused! Olge neetud, tükkis naha ja selle mädanevate voltidega, karvadest pole siin midagi heietada! Pole mingeid karvu! Ei ole. Neist eelmainituist, nagu ka paljudest teistest kenadest, kunagi tähendust kandnud sõnadest, on teie käes saanud kärntõbe kandvad ogalised piitsad mis tantsivad teie õnnetute orjade turjadel – plaks ja vasak põsk, plaks ja parem põsk, plaks ja vasak põsk, va-he-tus!

„On näha, et nädalavahetus on sulle hästi mõjunud!“ ütles SAP imetlevalt. „Sa oled täna tõesti erakordselt keskendunud ja, kohe näha, südamega asja juures!“ Rita naeratas. Pole mõtet arutada millal ta viimati naeratas, eriti, millal ta tegi seda töö juures. Rita naeratas ja mõtles ootamatu kergusega: „Eks ma võin ju varsti teemat ka vahetada, aga kõigepealt elan ennast korralikult välja!“ Ja siis mõistis ta midagi, mida oli juba ammu teadnud – sisulise töö hindamise asemel oli kogu kontroll usaldatud masinale. Masinale, mis rahuldus väga suures osas näivuse, mitte olemusega.

„Ma suudan sind petta ja sa saad mind ainult kiita,“ kirjutas Rita. „Ma kavatsen teha üha vähem tööd ja üha rohkem lammutustööd ja ka kirjatööd. Ja siis on juba liiga hilja, pane tähele, ma libisen siit välja ja tõmban hiljem kogu selle ehitise maha, pane mu sõnu tähele!“